Читать книгу Reis öö lõppu - Louis-Ferdinand Céline - Страница 8

Et heas kirjas olla, tuli tsiviilidega kiiremas korras sõbralikud suhted sõlmida, sest nende kurjus, tagalas, mida kauem sõda kestis, aina kasvas ja kasvas. Seda nägin ma Pariisi tagasi jõudes silmapilkselt, ja samuti seda, et nende naised olid kiimas ja vanad, lõuad pärani, ajasid käsi igale poole, kes seeliku alla, kes taskusse.

Langenutelt päriti tagalas au, ja kuidas sellega viisakalt ja kannatamata hakkama saada, sama hooga.

Emad, kord põetajad, kord märtrid, ei võtnud enam leinaloori peast, ega pannud käest ka kangelase surmatunnistust, mille ministeerium linnavalitsuse käskjalaga punktuaalselt omanikule kohale saatis. Ühesõnaga, elu läks edasi.

Matustel tikub väikene kurbuski peale, kenasti väljapeetud, nagu nad on, aga ikkagi mõtled sa ka päranduse peale, ja iseenda peatselt saabuvale puhkusele, ja täitsa kobedale lesele, kellel on särtsakas veri, nagu teatakse rääkida, ja sa mõtled, et sinul on veel pikk elu ees, sa võib-olla ei suregi kunagi… Kes teab?

Kui sa kirstu järel kõnnid, kergitavad inimesed sulle viisakalt kaabut. See on meeldiv. Siis on aeg viisakalt käituda, väärikas välja näha, mitte kõva häälega nalja teha, olla ainult sisemiselt õnnelik. See on lubatud. Sisemiselt on kõik lubatud.

Sõja ajal ei tantsitud esimesel korrusel, sõja ajal tantsiti keldris. Rindevõitlejad ei olnud sellele vastu, enamgi veel, neile see meeldis. Või mis, nad kippusid sinna kohe, kui linna jõudsid, ja mitte kellegi meelest ei olnud see kahtlane. Ainus kahtlane asi, see ongi vaprus. Olla vapper oma kehaga? Miks siis mitte nõuda seda ka vaglalt, ta on ju roosa ja kahvatu ja pehme nagu meie.

Minul isiklikult enam polnud põhjust kurta. Ma olin rindelt minema pääsenud ja minu aktsiad tõusid, ma sain ju haavata ja medali ja kõik. Otse haiglasse toodi mulle see medal! Ja samal päeval panin sellega teatrisse, tsiviilidele vaheajal näitama. Ma lõin seal kõvasti laineid. Need olid esimesed medalid sellel ajal Pariisi peal liikvel. Kõva sõna!

Seal Ooperiteatri fuajees ma Lolat kohtasingi, oma sõbrannat Ameerikast, ja tema lõi mu silmad ka lõplikult lahti.

Elus on mõned sellised päevad, mis säravad pikkade kuude reas, kus oleks võinud vabalt üldse mitte elada. See medalipäev Ooperiteatris oli minu elus otsustav.

Tema, Lola pärast muutusin ma kohutavalt uudishimulikuks Ameerika suhtes, sest ma hakkasin kohe temalt igasuguseid asju pärima, mille peale aga tema vaevu vastas… Ja kui su reis juba niimoodi algab, siis enam sa sellest lahti ei saa…

Sel ajal, millest ma räägin, pidi Pariisis igaühel kindlasti olema isiklik sõjaväemunder. Ainult erapooletutel ja spioonidel ei olnud oma sõjaväevormi, aga need kaks olid peaaegu üks ja sama. Lolal muidugi oli oma ehtne ametlik vormike, äärmiselt kena, kõik väikesi punaseid ristikesi täis tikitud, varrukad ja väike politseipilotka, ja viimane ta lainelistel juustel alati kelmikalt viltu. Ta oli tulnud meile appi meie Prantsusmaad päästma, nagu ta hotelli direktorile usaldas, ja kuigi ta ei suutnud palju teha, oli ta valmis tegema, mis ta suutis: kogu oma südamest! Me mõistsime teineteist silmapilkselt, kuigi mitte päris üleni, sest südame ind oma igasugusel kujul oli minu jaoks üdini vastikuks muutunud. Ma eelistasin innukat keha, lihtsalt ja labaselt. Südant tuleb karta, kohutavalt, seda olin ma sõjas õppinud. Ja niipea ma seda ei unusta!

Lola süda oli õrn, nõrk ja patriootlik. Keha oli lahke, väga sensuaalne, ja ma pidin ju võtma ta kogu komplektiga. Ta polnud lõppude lõpuks hullem kui mõni teine, ainult sõda oli meie vahel, see üüratu raev, mis sundis üht osa inimkonnast, armastajad või mitte, teist osa tapamaja poole saatma. Loomulikult olid suhted keset sellist deliiriumi rasked. Mina, kes ma oma paranemist meeleheitlikult venitasin, ja kellest mitte ükski aatom ei tahtnud naasta oma kohale rindevõitluse innustunud kalmistul, minule karjus meie tapatalgu naeruväärsus igal sammul linnas selgelt näkku. Ainult üüratu kavalus laiutas kõikjal!

Ja sellegipoolest oli mul vähe šansse eluga pääseda, mul polnud mitte mingeid tutvusi, mis olid ellujäämiseks hädavajalikud! Mina tundsin ainult vaeseid, see tähendab neid, kelle surm ei huvita kedagi. Lola abil peidupaika loota leida polnud mõtet. Ta oli halastajaõde, jah, seda oli ta tõesti, aga sõjakamat olevust kui see armas laps ei olnud võimalik ette kujutada, ehk kui ainult Ortolan välja arvata! Võib-olla enne seda, kui ma olin tulnud läbi kangelaste verise hakklihamasina, oleks see tema väike Jeanne d’Arci stiil mind elevile ajanud, ma ei tea, võib-olla oleks see ka mind tema kodumaausku pöörata suutnud, aga nüüd, alates sõttaminekust place Clichylt, oli igasugune kangelaslikkus, olgu sõnades või tegudes, mulle absoluutselt eemaletõukav. Tõeline foobia! Ma olin terveks saanud, täiesti terveks.

Et tagada Ameerika Ekspeditsioonikorpuse daamidele kõigi mugavustega töö, olid Lola ja teised halastajaõed tema rühmast majutatud Paritzi hotelli, ja et Lola elu isiklikult veelgi magusamaks teha (tal oli tutvusi), usaldati talle sealsamas hotellis ühe väga erilise teenistuse juhatamine: õunapommid Pariisi haiglate jaoks! Neid saadeti igal hommikul Paritzist teele kümneid tuhandeid! Lola täitis seda puhast inimlikku ülesannet liigutava entusiasmiga, mille tagajärjed olid kahjuks kurvad, selgus hiljem.

Tuleb muidugi öelda, et Lola polnud terves elus küpsetanud mitte ühtegi õunapommi. Sellepärast värbas ta väikese palgakokkade armee ja kohe, mõned aia taha läinud katsetused möödas, oligi õunapommide saadetis valmis, täpselt õigeks ajaks, nii kuldsed, mahlased ja magusad, et keele viib alla! Lolal jäi neid õunapomme seega ainult maitsta, enne haiglatesse laiali saatmist. Igal hommikul ärkas Lola juba kell kümme ja kiirustas kohe peale vanniskäiku alla köögiruumidesse, mis asusid hästi, hästi sügaval keldris. Niimoodi igal hommikul, ma kordan, seljas mitte midagi muud kui musta- ja kollasekirju jaapani kimono, mille üks boyfriend San Franciscost talle lahkumise puhuks kinkis.

Ühesõnaga, täiuslik töö, ja me olime juba sõda võitmas, kui järsku, ühel ilusal päeval, ilmus Lola minuga lõunat sööma täiesti vapustatuna ja keeldus puutumast ainsatki rooga! Mind haaras hirm, et on juhtunud mingi õnnetus, mingi ootamatu haigus… Ma anusin, et ta usaldaks oma mure minu armastavale ja tähelepanelikule kõrvale…

Ja mis selgus: kuna ta oli terve kuu aega nii suure hingega küpsetisi maitsenud, oli ta juurde võtnud, kaks naela! Tema tilluke vöö, mis oli ühe augu võrra edasi nihkunud, tunnistas katastroofi! Ta purskas nutma. Ma lohutasin teda, nagu suutsin, me sõitsime suures erutuses taksoga mitu apteeki läbi, igaüks ise linna otsas. Aga kõik kaalud, nimme juhuslikult valitud, kinnitasid halastamatult: kaks naela olid juures mis juures! Pakkusin ääri-veeri välja, et ta võiks äkki oma teenistuse ühele kolleegile delegeerida, kes, vastupidi, just väga igatses „ümaramaid vorme”… Ahhh! Kuidas!... Lola ei tahtnud midagi kuulda niisugustest kompromissidest! See oleks tema meelest olnud tõeline häbi, mitte kaugel deserteerimisest endast! Sellega seoses ta muide rääkis, et tema vanavanaonu oli olnud kustumatu kuulsusega Mayfloweri pardal, mis oli Bostonis 1677. aastal randunud, ja et lugupidamisest tema mälestuse vastu ei saa ta, vabandage, mõeldagi, et hiilib õunapommide maitsemise kohusest kõrvale, mis on küll palju tagasihoidlikum, aga püha sellegipoolest.

Igal juhul näksas ta sellest päevast õunapommidest ainult imeväikese tüki, oma hambakestega, mis olid tal muide väga ilusad, armsad, ühetasaselt reas. Hirm paksuks minna võttis kogu rõõmu tema elust. Ta jäi otsa. Varsti kartis ta oma õunapomme sama paaniliselt kui mina mürske. Kohtudes tegime nüüd hügieenilisi jalutuskäike mööda jõekaldaid ja bulvareid, kõik õunapommide tõttu, ja me isegi ei vaadanud enam café Napolitaini poole: jäätis teeb ju naised samuti paksuks!

Ma poleks isegi unes osanud näha Lola numbritoaga sarnanevat eluruumi: üleni helesinine, oma vannituba kõrval… Toas olid kõikjal fotod tema sõpradest, seinte peal, igal pool, pühendustega, vähe naisi, palju mehi, ilusaid poisse, tumeda- ja käharpäiseid, see oli tema tüüp… Ta rääkis mulle, mis värvi on nende silmad, ja luges õrnu pühendusi ette, igaüks neist pühalik, elu lõpuni, absoluutne! Alguses oli natuke piinlik kõigi nende inimeste keskel voodisse minna, mõne aja pärast harjusin.

Aga kohe kui ma teda enam ei suudelnud, hakkas kõik jälle pihta, sõda või õunapommid, mul ei olnud pääsu. Oma koht oli tema jutus ka Prantsusmaal. Lola jaoks oli Prantsusmaa midagi rüütellikku, mille piirjooned polnud ajas ja ruumis väga selged, aga mis oli sel hetkel ohtlikult haavatud ja seetõttu hirmus erutav. Mina, kui mulle Prantsusmaast räägiti, siis minu mõte läks kohe mu soolikatele, instinktiivselt, ja nii oli mul palju raskem tunda nõnda patriootilist indu, paratamatult. Igaühel oma hirmud! Kuna Lola väga armastas seksi, siis ma kuulasin teda, ma ei vaielnud kunagi vastu. Aga hingeliselt ma ikkagi talle rahuldust ei pakkunud. Tema oleks tahtnud, et ma väriseks ja kiirgaks, ja mina jälle absoluutselt ei mõistnud, kuidas ma oleks pidanud olema sellises seisundis, ülev, mina nägin ainult tuhandet põhjust, kõik ümberlükkamatud, tunda hoopis midagi muud.

Kokkuvõttes, Lola lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada.

Ta painas mind hinge ja kompaniiga, see ei tahtnud talle suhu ära mahtuda! Hing, see on keha edevus ja lõbu, kuni sellel kehal on asjad väga hästi, aga samal ajal on see ka soov see keha maha jätta, kohe kui inimene jääb haigeks või kui asjad lähvad halvasti. Sa võtad nendest kahest poosist selle, mis sulle hetkel mugavam on, ja kogu lugu. Kuni valida saab, on kõik väga hästi. Aga minul ei olnud enam midagi valida, minu kaardid olid laotud! Mina hulpisin kõriauguni tões ja minu surm kõndis mul kannul, ma ei tea, kas te saate sellest aru. Mul oli väga raske mõelda millelegi muule kui sellele, et mind tapetakse varsti. Mida terve maailm pidas täiesti normaalseks.

See omamoodi lõpmatu, selgemõistuslik, kogu kehas läbi elatud agoonia, mille jooksul sa ei suuda mõista mitte midagi muud kui absoluutseid tõdesid, kui sa selle oled läbi teinud, siis tead sa igavesti, mida ütled.

Minu jaoks oli ühesõnaga selge, et sakslased võivad tulla, tappa, laastada, panna kõik põlema, hotelli, õunapommid, Lola, Tuileries’ aia, ministrid, nende peded, café Coupole’i, Louvre’i, kaubamajad, kõik, nad võivad langeda sulavas tinas meie linnale ja lasta põrgu lahti selles üüratus räpases tsirkuses, millele polnud enam niikuinii võimalik mitte midagi jäledat lisada, minul polnud midagi kaotada, mina sain ainult veel võita.

No mida sa kaotad, kui põleb su korteriomaniku maja? Olgu ta sakslane, prantslane, inglane, hiinlane, kui ta ei tule ise, siis tuleb üüripäeval uus omanik ja lajatab arve lauale, mis vahet seal on?... Markades või frankides? Ükskõik, kui niikuinii tuleb maksta!

Ühesõnaga, moraal oli sitt, nagu selle kohta öeldakse. Kui ma oleks Lolale öelnud, mida ma tegelikult tema sõjast arvan, oleks ta mu sealsamas väärastunud koletiseks tembeldanud ja keelanud mulle oma buduaari viimasedki intiimsed rõõmud. Nii et ma hoidsin oma mõtteid tema eest kiivalt. Peale selle oli mul ka teisest laadist raskusi, mul oli väga palju võistlejaid. Rohkem kui üks ohvitser tahtis Lola minult üle lüüa! See oli ohtlik konkurents, neil olid võimsad relvad, Auleegioni hukutavad ordenid! Ja nagu kiuste sel hetkel Ameerika ajalehtedes muud juttu ei olnudki kui Auleegion ja Auleegion... Ma arvan isegi, et paaril-kolmel korral, kui ta mulle sarvi tegi, oleks meie suhted päris tõsiselt ohus olnud, kui just samal hetkel poleks see literdis avastanud, et minust võib hoopis kõrgemal tasandil tolku olla: mina maitsen tema asemel pontšikuid!

See viimase hetke spetsialiseerumine mu päästiski. Kui mina asendan, oli ta nõus. Ma olin ju ikkagi vapper sõdur rindelt, väärt seega tema tähtsat ülesannet täitma! Sellest hetkest polnud me enam mitte ainult armastajad, vaid ka äripartnerid. Nii algasid moodsad ajad.

Tema keha oli minu jaoks rõõm, ja täiesti lõputu. Eales ei väsinud ma silumast neid Ameerika kontuure! Kui ausalt öelda, olin ma üks kohutav tiirahärg. See pole siiamaale muutunud.

Mind valdas lausa selline ülimalt meeldiv ja hinge turgutav uskumus, et kui üks maa on suuteline sünnitama keha, mis on nii julge oma graatsias ja mille vaimne lend on nõnda ahvatlev, siis peab ta pakkuma ka muid kapitaalseid ilmutusi, see tähendab bioloogilises mõttes.

Lolat käperdades otsustasin niisiis varem või hiljem Ameerikasse sõita, või palverännakule, ja niipea kui võimalik. Ja ma ei saanudki enne rahu (kuigi elu oli halastamatult sellele vastu), kui olin läbi teinud selle müstilise anatoomilise seikluse.

Nii sain ma päris Lola tagumiku lähedalt Uue Maailma sõnumi. Loomulikult polnud Lolal mitte ainult keha: teda kaunistas ka armas peake, mis oli ilus ja väike, ja natuke julm, sest tema silmad olid hallikas-sinised ja natuke nurkadest ülespidi nagu metskassidel.

Pruukis mul talle ainult otsa vaadata, ja juba mul jooksis suu vett, nagu kuivast valgest veinist, ränisest… Kalgid silmad, neis polnud seda mõnusat idamaa frantide ärituld, mis on peaaegu kõikides silmades Prantsusmaal.

Enamasti kohtusime ühes Paritzi lähedal asuvas kohvikus. Järjest rohkem ja rohkem haavatuid klomberdas mööda tänavaid, tihti ärajoonud… Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi” selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmaga. Kõik valetasid. Kõik valetasid võidu, kelle vale on kõige pöörasem. Varsti polnud linnas enam tükikestki tõde.

Seda vähest, mis seal 1914. aastal veel leidus, häbenesid nüüd kõik. Kõik, mida sa puutusid, oli vale, suhkur, lennukid, sandaalid, moos, fotod, kõik, mis sa lugesid, neelasid, imesid, imetlesid, kuulutasid, kummutasid, kaitsesid, kõik see oli ainult vihased fantoomid, silmamoondus ja maskeraad! Isegi reeturid ei olnud tõelised. Vale ja uskumise orgia, see on sama nakkav nagu katk. Lola teadis vaid paari lauset prantsuse keeles, aga need olid sügavalt patriootilised: „On les aura!… Me näitame neile!...”, „Madelon, viens!... Tule, Madelonike!”. Ma oleks tahtnud nutta.

Ta keskendus meid ootavale surmale häbitult ja kindlameelselt, nagu muide tegid ka kõik teised naised: praegu oli moes olla teiste eest vapper.

Ja mina, kes ma just tundsin nõnda võimsat kutset asjade poole, mis mind sõjast kaugele eemale viisid! Ma küsisin jälle ja jälle Lola käest igasuguseid asju Ameerika kohta, aga tema vastas mulle alati ainult midagi sogades, ebamäärast, pretensioonikat ja ilmselgelt üsna suvalist juttu, mis pidi mulle lihtsalt jätma särava mulje.

Aga mina ei uskunud enam muljeid. Ühe korra oli mind muljega kotti aetud. Rohkem mind keegi ilusa jutuga ära ei osta. Mitte kunagi!

Ma uskusin ta kehasse, ma ei uskunud ta vaimu. Minu jaoks oli ta seksikas desertöör, sõja teisel küljel, elu teisel pool.

Läbi minu ängi lehvis tema oma loosungitega: „Sõdurid kaevikutes, valgetes kinnastes kadetid, fanfaarid, mu armas Elsass...” Kõik täpselt Petit Journal’i stiilis, otse patriootilisest pressist… Samal ajal surusin mina teda ikka rohkem voodisse, ma olin talle, käsi südamel, kinnitand, et see aitab kaalust alla võtta. Tema lootis rohkem meie pikkadele jalutuskäikudele. Mina vihkasin neid pikki jalutuskäike. Aga ta nõudis.

Niisiis, väga sportlikult tegime igal pealelõunal mitmetunnised „järvetiire” Boulogne’i metsas.

Loodus on hirmuäratav asi, ja isegi kui ta on kindlakäeliselt kodustatud nagu Boulogne’is, tekitab ta ikkagi tõelistes linnainimestes mingisugust nimetut ängi. Nad muutuvad seal väga avameelseks. Oh neid mälestusi, mis imbuvad kusagilt välja, täidavad puude vahel jalutava linnainimese pea nagu ämbri, ja mitte üks mets pole nii hea selles suhtes kui Boulogne: üksikute varbaedadega, võidunud, nülitud, niiske... Lolagi tundis seda melanhoolsele avameelsusele sundivat rahutust… Ta jalutas minu kõrval seal metsas ja jutustas mulle peaaegu siiralt tuhat asja oma elust New Yorgis, oma sealsetest sõbrannadest...

Ma ei suutnud päris lõpuni mõista, mis kõigis neis keerulistes mustrites dollaritest, kihlustest, lahutustest, kleidi- ja ehteostudest, mis tema elu näisid täitvat, on tõde.

Sellel päeval jalutasime hipodroomi poole. Siis kohtas seal veel hulganisti fiakreid, lapsed sõitsid eeslitel või tolmutasid niisama, autod olid täis mehi, kes olid rindelt puhkusel, hirmus kihk turjas väikestel radadel vabu naisi jahtida, kahe rongi vahel, need peksid veel rohkem tolmu üles, kiirustades õhtust sööma ja voodisse, närvilised ja õlised, silmad kilavad, painatud aja rutust ja raevukast ellujäämissoovist. Nad higistasid palavusest ja kiimast.

Mets oli vähem korras kui tavaliselt, linnavõimude poolt ajutiselt hooletusse jäetud.

Lola ütles: „Siin pidi vist väga kena olema kõik enne sõda? See oli vist šikk koht?... Rääkige, Ferdinand!... Kuidas need võiduajamised olid?... Kas need olid nagu meil New Yorgis?...”

Ausalt öeldes polnud mina enne sõda mitte kunagi võiduajamistel käind, aga silmapilkselt, Lola nimel kõigeks valmis, leiutasin ma tuhat värvikat detaili, tuletades meelde, mida ma siit-sealt kuulnud olin... Tualetid... Moedaamid... Uhked tõllad... Start, ja lähevadki... Rõõmsad, võimukad fanfaarid... Veetakistus... Vabariigi President... Panuste lainetav palavik… Ja nii edasi ja nii edasi…

Minu idealiseeritud vinjetid meeldisid talle nii väga, et need lähendasid meid. Lola uskus, et on avastanud meil vähemalt ühe ühise huvi, minu juures küll väga varjatud: me armastame kõrgema seltskonna elu… Ta isegi suudles mind omal algatusel erutusest, asi, mida juhtus temaga harva, ma pean tunnistama! Siis tabas teda valusasti aegunud moodide melanhoolia. Igaüks nutab omal kombel aja möödumist. Lola tajus aastate põgenemist läbi armutult uutega asendunud moodide.

Ta küsis: „Ferdinand, mis te arvate, kas siin hipodroomil hakatakse veel kunagi võiduajamisi pidama?”

„Küllap hakatakse, kui sõda ükskord läbi saab.”

„Aga kindel see ju pole, ega?...”

„Ei, see pole kindel...”

See võimalus, et Longchamp’il enam kunagi võiduajamisi ei tule, lõi Lola kuidagi rivist. Maailma kurbus haarab inimesest sealt, kust saab, aga kuidagi saab ta alati…

„Mis siis, kui sõda kestab veel kaua, Ferdinand, ütleme, näiteks, veel isegi mitu aastat... Siis on juba liiga hilja, et ma saaks veel siia tagasi tulla… Kas te saate aru, Ferdinand?... Ma nii armastan selliseid ilusaid kohti nagu see, elegantseid, šikke... Aga siis on juba hilja... Ma kardan, et siis on pöördumatult hilja... Kui siin uuesti võiduajamisi hakatakse korraldama, siis olen mina juba liiga vana... Küll te näete, Ferdinand, siis on liiga hilja... Ma kohe tunnen, et siis on juba hilja...”

Ja Lola langes uuesti masendusse, nagu ta oleks veel kaks naela juurde võtnud. Ma lugesin talle reas üles kõik pähe tulnud ilusad asjad… Et ta on „alles kakskümmend kolm”… Et sõda, see on ju varsti läbi, sõjake… Et ilusad ajad tulevad jälle… Sama ilusad ajad kui enne, isegi veel ilusamad… Vähemalt tema elus, kenake nagu ta on… See sõjaga kaotatud aeg, ta teeb selle tagasi, viuhti!… Et mis ta räägib, tema meeldib ju veel kaua meestele! Tal ei tule veel nii pea austajatest puudust… Ta tegi natuke rõõmsama näo, et mulle heameelt teha.

Siis ta küsis: „Kas me peame veel kaua kõndima?”

„Te mõtlete õunapomme?”

„Ah! Õigus, mul juba ununes...”

Me lahkusime Longchamp’ilt, lapsed olid ümbrusest kadunud. Ainult tolm oli veel alles. Higised sõdurid jahtisid ikka oma Õnne, aga nüüd mitte enam metsas, nüüd oli Õnn, loomake ilmselt juba aetud porte Maillot’ poole kohvikuterrassidele.

Me kõndisime piki Seine’i kaldaid Saint-Cloud’ poole, kaldad olid tantsivasse halosse mässitud, udu tõusis sügisest. Silla juures olid mõned lodjad, ninad vastu võlve, nõnda suured söelaadungid peal, et see vajutas nad vette, äärelauani.

Pargi lehestik lainetas nagu tohutu lehvik üle varbaedade. Need puud olid rahulikud, sügavad, suursugused nagu inimese uni. Ainult et puud, neid kartsin ma nüüd ka, kui ma olin näinud, mida nad enda taga võisid peita. Üks surnu iga puu taga. Suur avenüü läks kahe roosirea vahel purskkaevude juurde. Kioski juures kogunesid õhtu aeglased varjud vana naise seeliku ümber, kes müüs limonaadijooke. Kaugemal, väiksemate teede peal, mis keerasid kõrvale, lotendasid suured tumedast kangast tõmmatud kuubid ja nelinurgad, need olid mingi laadapeo telgid, mille sõda oli siin ootamatult tabanud ja vaikusega täitnud.

„Juba aasta otsa varsti pole inimesi!” meenutas meile mutike kioskist. „Praegu käib siit vaevalt paar tükki päeva jooksul läbi... Mina tulen ikka siia, see mul vana harjumus... Aga kus siin enne oli rahvast!...”

See oligi kõik, millest mutike oli aru saanud, kõik muu läks temast mööda. Lola tahtis, et me jalutaksime neist tühjadest telkidest mööda, selline kummaline kurb soov tuli talle järsku.

Lugesime neid kokku umbes kakskümmend tükki, suuri, mis olid täis peegleid, ja väikesi, neid oli palju rohkem, maiustusekioskeid, loteriisid ja isegi väike teater, kuhu puhus aukudest tuul; iga puu all oli mõni, igal pool teedel ümberringi; ühel, mis oli kohe suurelt alleelt alla keerata, polnud enam seinugi alles, tuul uitas selles, väsinud saladus.

Telgid tahtsid juba lehtedeks ja mudaks saada. Me jäime seisma kõige viimase juures, mis oli veel vildakam kui teised, tema vaiad kõikusid tuules nagu laevamastid, palakad, metsikult plagisevad purjed, juba valmis lahti laskma viimastest köitest... Ta võppus ja vabises, keskmine sein laperdas tõusvas tuules, see lehvitas taeva poole, lendas üle katuse. Ukse kohal lapatsil oli rohelise ja punasega tema vana nimi; see oli lasketiiru telk: „Kõigi rahvaste lasketiir”.

Ka siin polnud enam valvurit ega mitte kedagi, tühjus. Eks peremees ise lasi ilmselt kusagil mujal, koos teiste peremeeste ja klientidega, hoopis teisi atraktsioone.

Kioskis väikesed märklauad, kus need olid ikka pauke saand! Kõik väikesi auke täis! Sõelapõhjad! See pidi olema mingi naljakas plekist pulmastseen: pruut kimbuga ees, onupoeg, sõdur, peigmees suure punase lõustaga, ja tagareas veel rohkem külalisi, keda kõiki tapeti kohe kõvasti ja hästi mitu korda, kui see lasketiir veel töötas.

„Ma võin kihla vedada, et teie olete kindlasti väga hea laskja, Ferdinand? Kui lasketiir oleks veel lahti, ma kutsuks teid matšile!... Te ju lasete kindlasti hästi, eks ole?

„Ei, Lola, ma pole väga kõva laskja...”

Kõige taga, peale pulmakülalisi, viimases reas, oli võõbatud linnavalitsus lipuga. Kui kiosk veel töötas, lasti ilmselt ka linnavalitsuse pihta, akendesse, mis läksid siis kimeda kõlliga lahti, ja isegi plekist lippu sai lasta! Ja rügementi nende kaldus seinte peal, külgedel, mis marssis täpselt nagu minu oma place Clichylt, ainult õhupallide ja vilespillidega, kõike seda sai enne lasta, igaüks lasi nii palju kui jaksas, ja nüüd olin mina see, kelle pihta lasti, eile lasti ja homme lastakse…

„Lola, mind lastakse ju ka!” karjusin ma, ma ei suutnud ennast enam pidada.

„Tulge, lähme!” ütles Lola... „Te ajate rumalat juttu! Ja me saame külma!”

Läksime mööda avenue Royale’i alla Saint-Cloud’ poole, püüdes mitte mudasse vajuda; Lola hoidis minu kätt oma peos, tema käsi oli nii väike, nii imepisike, aga ma suutsin mõelda vaid sellele plekist pulmale seal üleval kioskis, mis meist sinna puude vahele maha jäi... See oli tugevam kui mina, ma unustasin isegi Lolat suudelda. Mul oli väga, väga imelik olla. Mulle tundub isegi, et just sellest hetkest kõik mu peas nii rahutuks muutuski, mõtted sees muudkui keerlesid.

Kui me jõudsime pont Saint-Cloud’ni, oli juba kõikjal pimedus.

„Tahate, Ferdinand, lähme Duvali juurde õhtust sööma? Teile meeldib ju Duvali juures süüa… Teil läheks äkki tuju paremaks, seal on alati nii palju tuttavaid... Või tahate parema meelega hotellitoas süüa, minu numbris?” Ta oli väga hoolitsev, sel õhtul.

Lõpuks otsustasime Duvali juurde minna. Aga vaevalt olime lauda saanud, kui kogu see koht tundus mulle hullumeelne... Kõik need inimesed, kes seal meie ümber istusid, oleks nagu samamoodi ainult kuulirahet oodanud, ise rahulikult süües, laudades reas…

„Kaduge siit!” karjusin neile. „Põgenege! Kohe avatakse tuli! Teid lastakse maha! Meid kõiki lastakse maha!”

Mind viidi kiiresti Lola hotelli. Ma nägin igal pool sama asja… Kõik need inimesed, kes seal koridorides liikusid, näisid ainult ühte ootavat, samuti vastuvõtulaua töötajad, nad olid nagu täpselt selleks tehtud, ja isegi see mees seal all ukse juures oma livreega, mis oli sinine kui taevas ja kuldne kui päike, portjee, nagu teda kutsuti, sõjaväelased, ohvitserid, kindralid, kes seal jalutasid, mitte küll nii ilusad, aga mundris sellegipoolest, kõik see kokku oli ainult üks tohutu lasketiir, ja mitte keegi, mitte ükski neist ei pidanud sealt elusana pääsema! See polnud enam nali!

„Kohe hakatakse tulistama!” karjusin ma kõigest jõust üle avara vestibüüli. „Laskma hakatakse! Kaduge siit!...” Ja siis ma läksin ja karjusin seda akna pealt kah. Ma ei saanud sellele vastu... Tõeline skandaal! „Vaene sõdur,” ütlesid minu ümber inimesed. Uksehoidja talutas mu delikaatselt baari. Väga lahkelt andis ta mulle juua, ja ma jõin päris palju, ja siis lõpuks tulid sandarmid ja võtsid mu kinni, mitte enam nii delikaatselt. Kõigi Rahvaste Lasketiirus oli ka sandarmeid! Ma olin neid näinud! Lola suudles mind ja aitas neil mind ära viia, mu käed olid raudus.

Ühesõnaga, ma jäin täiesti haigeks, mul tõusis kõrge palavik, ma läksin hulluks, hirmust, nii nad haiglas ütlesid. Võimalik. Kõige targem asi selles maailmas on siit minema saada, eks ole? Hull või mitte, hirm või ei.