Читать книгу Reis öö lõppu - Louis-Ferdinand Céline - Страница 7

Korraks saime puhata, siis mõned nädalad hiljem ronisime jälle hobuse selga ja liikusime põhja. Külm tuli samuti meiega kaasa. Kahurituli ei jätnud meid enam hetkekski. Aga sakslastega kohtusime sellegipoolest ainult juhuslikult; siin-seal oli vahel mõni üksik husaar, mõnikord laskurid, rohelises ja kollases, ilusad värvid. Me oleks nagu neid otsind, aga tegelikult tõmbusime samal hetkel eemale, kui mõnda kusagil näha oli. Iga kord jäi kaks-kolm ratsaväelast kohtumispaigale, kord nende poisid, kord meie omad. Ja nende hobused, ratsanikuta, kappasid kaugelt meie juurde, jalused kolksumas hullunult tuules, oma imelike sadulaharjadega ja uhiuute ratsmetega, nahk nagu nääripakist võetud rahakottidel. Neil oli meie hobuste juurde kiire, nad sõlmisid silmapilkselt sõpruse. Õnneseened! Meile polnud see lubatud!

Ühel hommikul, meie tuleme parajasti jälle luurekäigult, vannutab leitnant Sainte-Engence parajasti teisi ohvitsere tunnistama: ta ajab tõsist juttu! „Ma tõmbasin kaks tükki tera otsa!” seletas ta kõigile, ja näitas samal ajal oma saablit, kus tõepoolest hüübinud veri täitis sinna spetsiaalselt sellel eesmärgil tõmmatud soone.

„Ta oli vapustav! Braavo, Sainte-Engence!... Oleks te teda näinud, härrased! Ta tungis peale kolme mehe eest! Tõesti braavo, Sainte-Engence!” toetas teda kapten Ortolan.

See oli juhtunud Ortolani eskadronis.

„Ma nägin kõike! Ma olin kohe tema taga! Üks surakas otse kaela, paremale!... Tsahh! Juba esimene siruli!… Siis torge, siuhh, teisele rindu!… Vasakule! Tõeline meistriklass, härrased! Veel kord braavo, Sainte-Engence! Kaks piigimeest! Vähem kui kilomeeter maad sellest kohast, kus me seisame! Nad on siiamaani seal! Keset põldu! Nende jaoks on sõda läbi, mis, Sainte-Engence?… Mis võimas paaristorge! Nad lasid vere välja nagu nülijänesed…”

Leitnant Sainte-Engence, kelle hobune oli maha traavinud väärika distantsi, võttis kaasohvitseride õnnitlused ja komplimendid tagasihoidlikult vastu. Nüüd, kui Ortolan garanteeris, et kangelastegu oli tõepoolest toimunud, oli ta maha rahunenud ja purjetas natuke eemale, kus hakkas mõõdukal sammul hobust ümber kokkukogunenud eskadroni talutama, nagu oleks lõppenud takistusjooksu auring.

„Peaks kohe praegu sinna teised mehed peale saatma!” hüüdis kapten Ortolan, kes oli kohutavalt elevil. „Need kaks vennikest seal, need olid ilmselt ära eksind, aga nende taga on päris kindlalt veel teisi... Teie, kapral Bardamu, käite seal oma nelja mehega ära!”

Mina olin see kõnealune kapral.

„Kui nad teie pihta tule avavad, siis tehke nende asukoht kindlaks, ja kohe kiirelt tagasi ja olukorrast ette kanda! Need on ilmselt Brandenburgi mehed, ma ütlen seda teile!...”

Regulaarväe omad rääkisid, et rahuajal oli kapten Ortolani garnisonis haruharva näha. Aga selle eest nüüd, sõjas, tegi ta selle kuhjaga tagasi. Tõtt-öelda ei puhanud ta hetkekski. Isegi kõigi nende hullude keskel siin torkas tema energia aina teiste hulgast silma. Samuti räägiti, et ta nuusutab kokaiini. Näost kaame, ringid silmade all, ihuliikmed lakkamatult närviliselt tõmblemas; kui ta sadulast maha sai, lõi ta kõigepealt korraks kõikuma, aga siis kogus ennast kohe ja kündis vihaselt mööda igat mullavagu, jahtides järgmist julgustükki. Ta oleks olnud võimeline saatma meid vaenlase kahuritoru otsast suitsule tuld küsima! Ta abistas surma nii palju, kui vähegi suutis. Oleks võinud vanduda, et surma ja Ortolani vahel on leping.

Esimese osa oma elust (ma uurisin järgi) oli ta veetnud võiduajamistel, murdnud pool tosinat ribikonti aastas. Tema jalgadel, mida ta oli samuti nii palju puruks kolkinud, ja mida ta väga harva käimiseks tarvitas, polnud enam sääremarju! Ta liikus edasi järskude, jõnksuvate sammudega, nagu karkudel. Kui ta maas oli, päratus keebis, vihma all küürus, nägi ta välja nagu võidusõiduhobuse viirastuslik tagumik.

Ma tahaksin vahepeal öelda, et selle koletisliku ettevõtmise alguses, see tähendab augustikuus, veel natuke isegi septembris, leidus veel tunde, ja mõnikord terveid päevi, teelõike, metsanukki, mis olid surmamõistetute suhtes heatahtlikud… Sa võisid lasta end korraks võluda illusioonil, et sa oled peaaegu rahulik, ja süüa näiteks ära oma konservi ja leivatüki, lõpuni, ilma liiga terava eelaimuseta, et see jääb kõige viimaseks. Aga oktoobrist oli selliste väikeste tuulevaikustega igaveseks kõik, rahe oli iga päevaga aina tugevam, tihedam, piprasem, raevukalt täis granaate ja mürske… Varsti raksatab torm täies jõus, ja see, mida me üritasime nii väga mitte näha, on meie silme ees, ja mitte midagi muud me enam ei näegi kui teda: oma surma.

Öö, mida alguses nii kohutavalt kartsime, tundus meile nüüd sellega võrreldes üsna leebe. Me hakkasime lõpuks juba ootama ööd, teda taga igatsema. Öösel oli meile pihta saada raskem. Ja see oli kõik, mis luges.

Raske on jõuda kõige olulisemani, isegi sõjas, inimese kujutlusvõime ei anna pikka aega alla.

Kassid, keda tuli liiga lähedalt ähvardab, hüppavad lõpuks ikkagi vette.

Öö seest suutsime vahel siit-sealt õngitseda veerandtunnikesi, mis sarnanesid jumaliku rahuajaga, selle ajaga, mida me nagu enam ei uskunudki, ajaga, mil kõik oli ohutu, mil mitte miski polnud lõplik, mil sündis veel nii palju teisi asju, mis nüüd tundusid nii imelised, nii meeldivad, et mõistus tõrkus uskumast. Elava sameti aeg…

Aga varsti jõudis halastamatu jaht ka öödeni. Pea igal öösel tuli veel kord oma kurnatus millekski muuks moondada, kannatada veel lisaks, päevasele kannatusele otsa, ainult selleks, et saada natuke süüa, leida pimedusest oma väike unelaik. Toit roomas eesliinile häbis, raskelt ja aeglaselt, ta jõudis kohale pikkades lonkavates, lõgisevates voorides, mis olid täis topitud liha, vange, haavatuid, kaera, riisi, sandarmeid, ja samuti veini; vein, see tuli suurtes korvpudelites, mis nii väga meenutasid lõbusat elu, rappuvad ja kõhukad...

Jalgsi, välisepikoja ja leiva järel, tuikusid voorisõdurid, mahajäänud ja vangid, nii nende kui meie mehed, käed raudus, kes mille eest, randmeid pidi sandarmite jaluste küljes kinni; mõned neist pidi juba hommikul maha lastama, aga need polnud kurvemad kui teised. Ka nemad kugistasid ära neile ette nähtud tuunikalaportsu, mida oli nii raske seedida (aga ega nad seda seedida jõuagi), ja istusid vankri liikumist oodates teepervel; kahepeale tsiviiliga, kelle külge nad olid aheldatud, murdsid nad viimase leivatüki; tsiviili kohta öeldi, et ta on spioon, aga ta ise ei teadnud sellest mitte midagi. Ja meie ka mitte.

Rügemendi piin jätkus niisiis öises vormis, käsikaudu teed otsides väikestel käänulistel tänavatel, külades, millel polnud valgust ega nägu, vaakumas kottide all, mis on raskemad kui inimene, kõikumas ühest küünist teise, sõimus, ähvardustes, sinna, tänna, metslastena, kellel polnud mingit lootust lõpetada teisiti kui sitas, surmaohus, tülgastuses teadmisest, et sind on piinanud, vereni alandanud hord mõrvarlikke hulle, kes ei suutnud enam järsku teha midagi muud, mitte üks neist, kui tappa teisi ja lasta teistel ennast tappa, teadmata, miks.

Kahe sõnnikuhunniku vahel lõpuks pikali maas, ja siis larakas sõimu, jalaga perse, ja jälle ongi paelamehed sind uuesti üles peksnud, et minna uusi vankreid maha laadima, jälle!

Küla uputas toidust ja meestest, öö oli pungil rasva, õunu, kaera, suhkrut, kõik selle pidi selga vinnama ja ära tassima, vahet pole, kuhu, igal pool on eskadrone meestega… Moonavoor tõi absoluutselt kõike, ta ei toonud ainult pääsemist.

Omadega läbi, kukub toimkond lõpuks vankri kõrvale kummuli, ja siis ilmub varustusülem ja virutab oma laterna neile vakladele näkku. See lõualotiga ahv pidi leidma ükskõik millises kaoses hobustele jootmisnõu. Hobused peavad jooma, loomulikult! Aga mina nägin, kuidas neli meest lõõskas unest minestuses, kaelast saati, persed ja kompanii, otse vees.

Peale jootmiskohta tuli uuesti üles leida see talu ja see tänav, kust sa olid tulnud, ja kuhu sulle tundus, et olid jätnud salga. Kui sa midagi ei leidnud, siis võisid veel kord üheks tunniks kuhugile seina äärde pikali kukkuda, kui seda tundi veel oli jäänud. Mida siin surmamõistetu ametis pirtsutada, sa pead tegema näo, nagu elu läheks edasi, ja see ongi kõige raskem, see vale.

Ja siis asusid moonavankrid jälle teele tagala poole. Põgenedes koidu eest, keeras voor uuesti tagasi, kääksudes kõigist oma kõveratest ratastest, ta läks, kaasas minu palve, et ta kätte saadaks, tükkideks tehtaks, maha põletataks, juba sellelsamal päeval, nagu vahel on sõjapiltidel, et ta ära rüüstataks, maa pealt igaveseks pühitud saaks, kõik tema gorilladest sandarmid, hobuserauad, laternaga vehkijad, toimkonnad, mis ta kaasa tõi, ja läätsekotid ja jahu, mida me mitte kunagi ei jõua leivaks küpsetada, et ma teda enam mitte, mitte kunagi ei näeks! Sest kärvata võib talumatust väsimusest või mõnel muul viisil, kõige piinarikkam viis selleni jõuda on tassida nii palju kotte, et täita nendega öö.

Kui need kääksuvad monstrumid kätte saadaks ja pilbasteks taotaks, jätaks nad vähemalt korraks meid rahule, ja isegi kui see oleks ainult üks terve öö, siis saaksime magada ühe terve öögi, kogu kehast ja hingest!

See moonavoor, üks õudus lisaks, väiksem koletis suure, sõja, kukil! Ees, taga, külje peal, igal pool olid elajad. Neid oli pandud igale poole! Karistust ootavad surmamõistetud, tappis meid tohutu soov, ainult magada, ja kõik ümber oli sellele lisanduv kannatus, aeg ja pingutus süüa. Üks ojanireke, üks majasein, mis nagu tuttavana tundus… Me võtsime lõpuks lõhnadki appi, et omade taluni jõuda, mahajäetud sõjakülades olime muutunud koerteks. Kusjuures kõige parem teejuht oli sitahais.

Moonavarustuse ülem, terve rügemendi vihkamise valvur, hetkel kogu maailma kuningas! See, kes räägib tulevikust, on kelm, kõik, mis on tähtis, on praegu. Järeltulevatest põlvedest rääkida on sama, mis vakladele kõnet pidada. Veltveebel valvas sõjaküla pimeduses inimlojuseid värskelt avatud suurte tapamajade jaoks. Ta oli kuningas! Elagu surma kuningas veltveebel Cretelle! Olgu ta tervitatud! Kõige võimsam olend! Ainus sama võimas olend on veltveebel vastaste pool.

Külast ei jäänud mitte midagi järele, ühtki elavat hinge, ainult hirmunud kassid. Mööbel puruks, tükkideks, ja toidukatelde alla, toolid, tugitoolid, puhvetid, suured, väiksed, kõik läksid loosi! Ja kõik selle, mis oli võimalik seljas minema tassida, võtsid sõdurid kaasa. Kammid, väiksed lambid, tassid, tühine kribu-krabu, isegi mõrsjapärjad, kõik läks, mitte midagi ei jäetud! Nagu neil oleks veel aastaid elada! Nad varastasid unustuseks, et teha nägu, nagu oleks veel aega. Lollakas inimloom.

Kahurituli polnud nende jaoks muud kui harilik müra. Sellepärast sõjad saavadki kesta. Isegi need, kes on sõjas, isegi otse, üdini selle keskel, ei suuda aru saada, mida nad teevad. Kuul kõhus, oleks nad ikka tee pealt vanu sandaale üles korjanud: äkki „kulub marjaks”! Jah, lammas, külili maas, närib kah veel surmaagoonias rohtu! Enamik inimesi sureb alles kõige viimasel hetkel, aga mõned hakkavad surema juba varem, juba kakskümmend, kolmkümmend aastat enne. Selle maailma õnnetud.

Mina polnud kah mingi eriline tarkpea, aga ma olin küll nüüd juba piisavalt praktiliseks muutund, et elu lõpuni argpüks olla, üdini! Ilmselt just selle suure otsuse pärast paistsin ma väga rahuliku inimesena. Ma ei tea, igatahes mõjusin ma paradoksaalsel kombel isegi kapten Ortolanile niivõrd usaldusväärse mehena, et ta otsustas sel ööl anda mulle eriti vastutusrikka ülesande. Asi oli nimelt nii, nagu ta mind kõrvale kutsudes ütles, et mul tuleb ratsutada enne päevavalgust Nocturne-sur-la-Lysi, kangrute linna, neliteistkümmend kilomeetrit meie külast eemal, ja seal kindlaks teha, kas vaenlane on sees või ei. Hulk patrulle oli sinna juba hommikust peale saadetud, kõigil risti vastupidised andmed! Kindral des Entrayes hakkas juba kannatust kaotama! Selle luureretke puhuks lubati mul valida rügemendi kõige vähem mädanend hobune. Ma polnud juba kaua üksi olnud. Nii oli mul tunne, nagu ma hakkaks reisile minema. Pääsemine, illusioon.

Teele asudes olin ma nii väsinud, et ei suutnud enda tapmist enam piisava täpsuse ja detailidega ette kujutada, ehkki tõesti püüdsin. Ma liikusin puu juurest puu juurde, vanaraud mu ümber kolises ja kolksus. Juba minu ilus saabel üksinda tegi müra terve suure klaveri eest. Haletsusväärne võib-olla, aga groteskne igal juhul.

Mille peale kindral des Entrayes ometi mõtles, kui ta mind niimoodi trummitaldrikuid täis riputatuna vaikusesse saatis? Minu peale igatahes mitte.

Räägitakse, et asteegid oma päiksetemplites olevat ohverdanud oma vihmajumalale kaheksakümmend tuhat usklikku nädalas, et see neile vihma saadaks. Selliseid asju on raske uskuda, kuni sa pole sõda näinud. Aga sõjas saab järsku kõik selgeks, ja asteekide viha teise inimese vastu, see on seesama, mida minu alandlike soolikate suhtes pidi tundma see nimetatud kindral Céladon des Entrayes, kes teenistusredelil aste-astmelt kõrgemale tõustes oli saanud omamoodi konkreetse kehaga jumalaks, mingiks koletislikuks nõudlikuks väikeseks päikeseks.

Mul jäi ainult üks väike lootus, vangi langeda. See oli habras lootus, niidiots! Juuksekarv öös, sest absoluutselt miski siin ei soodustanud viisakaid tervituslauseid! Kuul tabab sind sellistel hetkedel kiiremini, kui kaabu jõuad tõsta! Ja üldse, mida ma oskakski öelda juba põhimõtteliselt vaenulikule sõdurile, kes on Euroopa teisest otsast tulnud siia spetsiaalselt selleks, et mind tappa?... Kui ta ühe sekundi kõhkleks (ja mulle sellest piisaks!), mida ma talle siis ütleks?… Ja kes ta üldse tegelikult oleks? Poesell?… Vabatahtlik üleajateenija? Aga võib-olla hauakaevaja? Kes ta on tsiviilis? Kokk?… Hobustel veab, nemad kannatavad sõjas nagu meiegi, aga neil ei kästa sellele alla kirjutada, teha nägu, et nad usuvad sellesse. Hobused on õnnetud, aga vabad. Entusiasm, raisk, on meie räpane privileeg!

Sel hetkel nägin ma selgelt teed ja selle kõrval porist kasvamas maju, kuupe ja ruute, mida valgustas kuu, suured jääkamakad, kahvatud rahnud… Kas siin ongi lõpp? Kui kaua ma laman veel selles üksinduses, pärast seda, kui nad on minuga arved klaarinud? Enne lõplikku surma? Ja millises kraavis? Millise seina ääres neist? Või teevad nad mulle äkki kohe otsa peale, noahoobiga? Mõnikord lõikasid nad käelabad ära, ja silmad ja muu… Selle kohta liikus igasugu lugusid… Kes teab?… Hobune teeb ühe sammu… Veel ühe sammu… Kas sellest piisab? Hobune sörgib nagu kaks jalaraudadega kokku aheldatud inimest, nad sörgivad koos, aga imelikult eri taktis.

Mu süda, see jänes, põues soojas, hüppab oma ribidest võre taga, rapsib, väriseb, lollakas.

Kui sa hüppad Eiffeli tornist alla, siis sa ilmselt tunned midagi sarnast. Tahaks ennast õhus kinni püüda.

See küla jättis oma ohud mulle näitamata, aga siiski, mitte täiesti. Ühe väljaku keskel mulises purskkaev, ainult minu jaoks.

Kõik oli sellel ööl üksi minu päralt. Lõpuks ometi olin ma omanik, minu oma kuu, oma küla, ja oma suur hirm! Hakkasin hobust jälle traavile sundima. Nocturne-sur-la-Lys oli ikka umbes tunni aja kaugusel, kui märkasin äkki ühe ukse kohal varjatud valguskuma. Läksin kohe otse tule poole, ja nii avastasin endas tükikese hulljulgust, desertööri julgust, tõsi küll, aga mulle täiesti ootamatut. Valgus kadus ruttu, aga ma olin seda kindlalt näinud. Ma tagusin uksele. Koputasin uuesti, hüüdsin kõvasti, pooleldi saksa, pooleldi prantsuse keeles, igaks juhuks, hõigates neid tundmatuid seal pimedas peidus.

Lõpuks uks paotus, ühest tiivast.

„Kes te olete?” küsis hääl. Pääsenud.

„Tragun…”

„Prantsuse või?” Naine kes rääkis, ma võisin teda näha.

„Prantsuse...”

„Siit alles läksid saksa tragunid mööda, need kõik rääkisid kah prantsuse keelt...”

„No mina olen tõesti prantslane...”

„Aa...”

Ta nagu kahtles selles.

„Ja kus nad nüüd on?” küsin siis mina.

„Läksid kaheksa paiku Nocturne’i peale...”

Ja näitab sõrmega põhja poole.

Üks noor tüdruk, suurrätt ja valge põll, tuli kah nüüd pimedusest ukselävele...

„Mis need sakslased teile tegid?” küsin siis mina.

„Panid ühe maja põlema linnavalitsuse lähedal ja siis tulid ja lõid mu väikse venna surnuks... Virutasid piigiga kõhtu… Ta mängis pont Rouge’il, vaatas, kuidas nad mööda lähevad... Vaadake,” näitas ta. „Ta on seal...”

Ta ei nutnud. Ta süütas uuesti küünla, mille ma enne olingi põlemast tabanud. Ja tõesti paistis toas väike meremeheülikonnas surnukeha; kael ja nägu, sama kaamed kui seesama küünlavalgus, kumasid kandilisest sinisest kaelusest. Ta oli kägaras, tema käed, jalad ja selg, kõik olid krõnksus. Piigihoop oli talle surma telje löönud otse keset kõhtu. Ema nuttis häälekalt, põlvili seal kõrval. Isa nuttis kah. Ja siis nad hakkasid ahastama. Aga mina tahtsin kohutavalt juua.

„Kas teil pudelit veini ei ole mulle müüa?”

„Küsige emalt... Ta teab võib-olla, kas on veel järgi... Sakslased viisid enne hulka veini minema...”

Ja kaks naist hakkasid midagi omavahel arutama, summutatud häälel.

„Ei ole midagi järgi!” tuli tütar ukse juurde tagasi teatama. „Sakslased viisid kõik ära! Kuigi me andsime neile juba ise kõvasti...”

„Jah, tõesti, kus alles jõid,” märkis ema, kes oli korraga nutmise katki jätnud. „Neile meeldib juua...”

„Jah, kindlasti üle saja pudeli,” lisas isa, ikka põlvili...

Mina et: „Kas mitte ühtegi pole siis järgi?” Ma ei kaotanud veel lootust, nii hirmus janu oli, just valge veini järele, see on mõru, äratab üles… „Ma maksan...”

„Ainult paremat veini on,” teatas siis ema. „Viis franki pudel...”

„Olgu!” ütlesin mina. Ja ma võtsin oma viis franki taskust välja, suure mündi.

„Mine too üks pudel!” käskis ta hästi vaikselt õde.

Õde võttis küünla ja tuli varsti kusagilt liitrise pudeliga tagasi.

Olin saanud oma veini, nüüd jäi üle ainult minna.

„Kas nad tulevad tagasi?” küsisin mina, kohe jälle rahutu.

„Võib-olla,” vastasid nad kõik koos. „Kui nad tulevad, panevad kõigele tule otsa. Nii nad ütlesid, kui ära läksid...”

„Ma lähen vaatan seda asja.”

„Te olete vapper mees... See on õige tee!” Isa näitas käega Nocturne-sur-la-Lysi poole... Ta tuli isegi tee peale välja, vaatama, kuidas ma lähen. Tütar ja ema jäid kartlikult sisse, koos väikese laibaga.

„Tule tagasi,” hüüdsid nad talle majast. „Tule ometi tuppa, Joseph, mis sul on seal tee peal asja...”

„Te olete vapper mees,” kordas isa, ja surus mu kätt.

Ratsutasin siis edasi põhja poole.

„Ärge öelge neile, et me ikka siin oleme!” Tütar oli samuti välja tulnud ja hüüdis mulle järgi.

„Küll nad homme näevad ilma minutagi, olete siin või ei!” Mind näris kahetsus, et olin neile oma viiefrangise andnud. Need sada sou’d olid nüüd meie vahel. Sajast sou’st juba vihkamiseks piisab, sooviks, et nad maha kärvaksid, kõik. Kuni on veel sada sou’d, seni maailmas armastust üle ei jää.

„Homme?” kordasid nad kahtlevalt...

Homme oli ka nende jaoks kusagil kaugel, see ei tähendanud eriti midagi, see „homme”. Meie kõigi jaoks taandus kõik sellele, et elada üks tund veel, ja üks tund lisaks maailmas, mis on ainult suur mõrv, see on juba fenomen.

Enam ei läinud kaua. Ma ratsutasin ühe puu juurest teise juurde ja ootasin iga hetk, et keegi hüüab mind kuskilt, et mind lastakse maha. Aga mitte midagi ei juhtund.

Kell pidi olemas umbes kaks öösel, mitte rohkem, kui ajasin hobuse kõnnil ühele kõrgemale künkale. Sealt nägin korraga enda all pikki ridu põlevaid gaasilampe, ja esiplaanil rongijaama, üleni tuledes, vaguneid, puhvetit, kust ei kostnud ometi mitte ühtegi heli... Vaikus. Tänavad, puiesteed, laternad, kaugemal veel tulede paralleelsed read, terved kvartalid järjestikku, ja ümber selle pimedus, ahne tühjus, kõik see seal minu ees, nagu oleks linn kõigi oma tuledega öösse ära kaotatud. Ronisin sadulast maha ja istusin väiksele kingule, seda kõike korralikult vaatama.

Ikka ei saand aru, kas sakslased on Nocturne’is või ei, aga tulekahju igal juhul ei paistnud, tavaliselt nad panevad linnale tule otsa, kui nad sees on, nii et kui nad seal ikkagi olid ja tuld otsa polnud pannud, pidid neil omad plaanid olema.

Kahureid polnud samuti kuulda, kahtlane.

Mu hobune tahtis pikali heita. Ta sikutas valjaid ja ma pöörasin selle peale ümber. Kui uuesti linna poole vaatasin, oli künka juures minu ees midagi muutunud, ei midagi erilist, aga ikkagi nii palju, et ma hüüdsin: „Hei seal! Kes seal käib?...” Varjude muster oli mõne sammu kaugusel minust järsku teine... Seal oli keegi...

„Mis asja sa karjud nii kõvasti!” vastas mehehääl, raske, roostes, aga selgelt prantsuse.

Ja kohe sama hooga: „Oled kah oma üksuse ära kaotand või?” Nüüd ma nägin teda. Jalaväelane, mütsinokk ei tea kuidas üles keeratud, nagu sõda oleks juba läbi. Sellest on juba aastaid möödas, aga mul on see hetk ikka täpselt meeles, kuidas tema siluett seal rohu seest ilmus, nagu sõdurikujuline märklaud vanasti laadapidudel.

Astusime üksteisele lähemale. Mul oli revolver käes. Ma ei tea, miks, aga natuke veel, ja ma oleks lasknud...

„Kuule,” küsib siis tema. „Sa oled neid näind või?”

„Ei,” vastan mina. „Aga ma olen siin selleks, et neid näha.”

„Sa oled 145. tragunist või?”

„Olen jah, kust ise?”

„Reserv...”

„Soh?” ütlesin mina. Ma olin üllatunud, reservist! Ta oli esimene reservist, keda sõjas kohtasin. Me olime kogu aeg olnud regulaarväe meestega. Ma ei näinud ta nägu, aga tema hääl oli teistsugune, nagu kurvem, see tähendab parem kui meil teistel. Seepärast tundsin tema vastu kohe midagi usaldusesarnast. Hääl, see oli midagi, millest kinni haarata…

„Mulle aitab,” ütles ta. „Ma annan ennast sakslastele kätte...”

Midagi ei varjand.

„A mis plaan sul on?”

Mind huvitas järsku väga, rohkem kui miski muu, kuidas ta kavatseb sellega hakkama saada, et kuidas ta ennast oma arust sakslastele kätte annab?

„Ma’i tea veel...”

„Kuidas sa üldse ajama panid?… Ega see ei käi nii naljalt, et muudkui lähed ja annad ennast kätte!”

„Ei huvita, ma lähen ja annan ennast kätte ja kõik.”

„Sa kardad, jah?”

„Kardan jah, ja üleüldse on see minu meelest kõik täiesti idiootlik, kui sa tahad minu arvamust teada, ja sakslased mulle korda ei lähe, mulle pole nad midagi teind...”

„Võta vaiksemaks,” ütlesin. „Äkki kuulavad meid pealt...”

Mul oli selline tunne, et sakslastega peab viisakas olema. Ma oleks väga tahtnud, et see mees mulle seletaks, et miks ka mina kardan, miks ma ei taha sõdida nagu teised… Aga ta ei seletand midagi, korrutas lihtsalt, et talle aitab.

Siis ta rääkis mulle, kuidas kogu ta rügement eelmise päeva koidu ajal laiali jooksis: et meie enese jalaväekütid olid pimedast peast tema kompanii pihta tule avanud, kui nad üle põllu hakkasid minema. Polnud neid oodanud! Nad olid saabund kolm tundi ettenähtust varem! Ja siis kütid, väsinud ja ähmis, lasid nad lihtsalt pudruks! Vana nali, olin sellest isegi osa saand.

„No ja mina muidugi kasutasin juhust! „Robinson,” ütlesin endale – see on mu nimi, Robinson!... Robinson Léon! – „Praegu on aeg siit kaduda või sa ei pääse siit kunagi!” Täpselt nii ma endale ütlesin! Panen siis mööda metsaäärt minema ja seal, kujutad sa ette, jooksen meie kaptenile otsa... Seisab seal puu najal, ots juba ilusti lahti!... Hakkab parajasti kärvama... Hoiab kahe käega mune, rögiseb... Verd lahiseb, silmad pahupidi... Kedagi pole lähedal… Ühesõnaga, arve juba taskus... Muudkui töinas et: „Ema! ema!” ja kooles ja siristas verd...

„Lõpeta ära!” käratasin talle. „Su ema saadab su persse!...” Niimoodi mokaotsast viskasingi!... Otse näkku! Võid ette kujutada, kas see siga ohkis õnnest!... Eh, vana!... Seda ei juhtu iga päev, et saad kaptenile oma mõtted välja käia, ah?... No tuleb juhust kasutada, kui juhust on!... Ja et kiiremini minema saaks, viskasin varustuse, relvad, kah kõik maha... Virutasin ühte parditiiki seal lähedal… Kujuta ette, et mina, nagu ma siin seisan, ei taha kedagi tappa, ma pole seda ära õppind... Juba rahuajal mulle ei meeldinud kaklused... Ma läksin alati ära... No mis sa siis mõtled... Ma katsusin korralikult tehases käia, enne, rahuajal... Olin isegi väikest viisi graveerija, aga see mulle ei meeldind, seal oli alati jagelemist, parem ma müüsin ühes rahulikus kvartalis õhtusi lehti, Keskpanga lähedal, kui see midagi ütleb... Place des Victoires, kui huvitab... Rue des Petits-Champs... See oli minu territoorium... Ma’i läinud kunagi kaugemale kui rue de Louvre ühelt poolt ja Palais-Royal... Hommikul ajasin kaupmeeste ülesandel asju... Peale lõunat viisin vahel mõne paki, no igasugu väikest värki ühesõnaga... Manööverdasin pisemaid asju... Aga relvadega vehkimist mina ei kannata!... Kui sakslased praegu sind relvadega näevad, ah? Siis hüvasti maa! Aga oled määrustikuvastaselt riides nagu mina praegu... Käed tühjad... Taskud kah tühjad… Nad tunnevad, et neil pole nii raske sind vangi võtta, eks ole? Nad teavad, kellega on tegu... Saaks palja tilliga sakslaste juurde minna, see oleks veel parem... Nagu hobune! Siis nad ei teaks üldse, mis armeest sa oled!...”

„Täpselt!”

Ma sain aru, et vanus, see ikka loeb mõtlemises üht-teist! Vanus teeb su praktiliseks!

„Nad on seal, eks ole?” Arutasime ja hindasime koos oma šansse, sihtisime vaikse linna suurt helendavat laiku, püüdes sealt tulevikku lugeda, nagu kaartidelt.

„Kas läksime?”

Hakatuseks tuli minna üle raudtee... Kui seal on tunnimehi, saame tuld. Aga võib-olla ei saa. Varsti näeme. Minna üle või alt läbi tunneli?…

„Me peame siva tegutsema,” ütles see Robinson... „Sellist asja tuleb teha öösel, päevasel ajal pole sul enam sõpru, kõik mängivad publikule, isegi sõjas, see on ikka ükssama laat... Sa võtad hobuse kaasa või?”

Ma võtsin hobuse kaasa. Kindluse mõttes: saab kiiremini minema, kui meid halvasti vastu võetakse. Jõudsime raudteeülesõidukohta, punase-valgetriibulised käsivarred olid üleval. Ma polnud kunagi sellise kujuga tõkkepuid näinud. Pariisi ümbruses polnud selliseid.

„Arvad, et nad on juba linnas sees?”

„Kindlalt on!... Tule lähme!...”

Ja nüüd pidime olema veel hullemad kui vaprad, sest hobune tuli rahulikult meie järel, nagu ta lükkaks meid oma kapjade müraga edasi, hullumeelne lärm! Mitte midagi muud ei olnud kuulda! Kilks! Kolks! Kilks! Kolks! Ta virutas kabjaga otse keset kaja, nagu midagi poleks!

See Robinson lootis siis, et öö päästab meie naha?... Me sammusime keset tühja tänavat, avalikult, ja veel ühte sammu, tore rividrill...

Robinsonil oli õigus, päev oli halastamatu, maast alates kuni taevani! Aga nii, nagu me seal tee peal läksime, pidime ikkagi üsna ohutud välja nägema, lausa lihtsameelsed, nagu läheks peale linnaluba kasarmusse… „Oled sa kuulnud, et terve husaaride esimene rügement võeti vangi, terve mansa kohe korraga?... Lille’is? Olla sisse marssind, midagi kahtlustamata! Kolonel põrutas veel kõige ees... Otse peatänavale, sõbrake!... Ja võeti kotti... Eestpoolt... Tagant... Igal pool sakslased!... Akendel!... Igal pool... Ja oligi korras... Lõksus!... Nagu rotid!... Kus alles vedas meestel!...”

„Kuradima õnneseened!...”

„Täitsa lõpp!...” Me ei saanud kuidagi sellest imelisest vangilangemisest üle, niivõrd puhas ja täpne töö!... Me ohkisime kadedusest… Poodidel olid luugid kinni, majadel samuti… Majade ees olid väikesed aiad, kõik puhas ja kena… Aga postkontorist mööda minnes nägime, et üks maja, teistest natuke heledam, see särab täies valguses, kõik aknad põlevad, mõlemal korrusel. Meie helistame kella, hobune ikka sabas. Tuleb mingi paks habemik mees, avab meile ukse. „Ma olen Nocturne’i linnapea,” teatab ta hoobilt, ehkki me ei küsigi midagi. „Ja ma ootan sakslasi!” Ja astub õue kuuvalgele, meid lähemalt vaatama. Kui ta nägi, et me polegi sakslased, vaid prantslased, polnud ta enam nii pidulik, kõigest viisakas. Aga üsna häiritud kah. Ilmselgelt ta ei oodanud meid enam, me ajasime ta plaanid sassi, milleks ta oli juba samme astunud. Sakslased pidid öösel Nocturne’i sisse tulema, tal oli juba kõik prefektuuriga paika pandud, nende kolonel sinna, välihaigla tänna, jne, jne... Mis siis saab, kui nad praegu tulevad? Ja meie oleme seal? Sellest tuleks kindlasti pahandust! Tekiks komplikatsioone... Seda kõike ei öelnud ta otse välja, aga oli näha, et ta seda mõtles.

Ja siis hakkas ta meile rääkima üldsuse huvidest, seal, pimeduses, selles vaikuses, kuhu me olime ära uppunud… Rangelt üldsuse huvidest... Kogukonna ainelistest varadest... Nocturne’i kunstipärandist, mille rahvas oli tema hoole alla usaldand… Ja mille hoidmine oli tema püha ülesanne, kui üldse miski on püha... Ta nimetas XV sajandi kirikut... Mis siis saab, kui nad põletavad selle XV sajandi kiriku maha, ah? Nagu Condé-sur-Yseris, seal lähedal?... Lihtsalt paha tuju hoos... Et leiavad meid siit... Ta tegi meile selgeks, kui suur vastutus on meie õlgadel... Rumalad sõdurpoisid, nagu me olime!... Sakslastele ei meeldi üldse kahtlased linnad, kus veel vaenlase sõdureid sees mökutab... See oli üldteada...

Ja seal kõrval, kui ta meiega niimoodi poolihääli rääkis, kinnitasid tema naine ja kaks tütart, paksud isuäratavad blondiinid, talle agaralt takka, öeldes aeg-ajalt mõne sõna. Meid aeti ühesõnaga minema. Meie vahel hõljusid vaimsed ja arheoloogilised väärtused, mis olid järsku ootamatult tugevad, sest Nocturne’is polnud enam kedagi, kes oleks neid kahtluse alla seadnud... Patriootilised ja eetilised väärtused, mida sõnadega üles puhuti; linnapea püüdis neid kummitusi kätte saada, aga need haihtusid kohe laiali meie hirmu, meie egoismi, ja ka lihtsa ja labase tõe ees...

Oli liigutav näha, kuidas ta tegi kõik, mis sai, et me näeks oma püha Kohust – kaduda sealt kus kurat, sealt Nocturne’ist! Ta polnud muidugi nii jõhker kui meie major Pinçon, aga omas laadis täpselt sama otsusekindel.

Mida materiaalset ja konkreetset oli meil kahel vastu panna sellele jõudemonstratsioonile? Ainult oma väike soov mitte surra ja mitte põleda. Seda oli vähe, eriti kuna sellised soovid on sõja ajal keelatud. Niisiis keerasime tagasi tühjadele tänavatele. Kõik inimesed olid sellel öösel näidanud mulle oma hinge.

„Kurat, kus mul ei vea,” ütles Robinson, kui me ära läksime. „Mõtle, oleks sa ainult sakslane olnud, sa oled tore poiss, sa oleks mind kinni võtnud, oleks olnud asjaga ühel pool... Kuradi raske on ikka sõjas endast lahti saada!”

Ja mina ütlen et: „Sina, oleks sa sakslane olnud, sa oleks ju kah mu vangi võtnud, eks ole? Oleks võib-olla saanud veel selle eest nende sõjamedali! Ei tea, kuidas nad oma medalit kutsuvad, ah? Sellel on kindlasti mingi imelik nimi neil saksa keeles, mis sa arvad?”

Kuna me ei leidnud oma teelt ikka kedagi, kes oleks tahtnud meid vangi võtta, siis lõpuks läksime ja istusime ühes väikeses pargis pingile ja sõime seal ära tuunikalakonservi, mida Léon Robinson oli juba hommikust saati kaasas vedand ja taskus soojendand. Kaugelt kostus nüüd kahurimüra, aga see oli tõesti väga kaugel. Kui ainult need kaks poolt oleks jäänud sinna, kus nad olid, ja meid rahule jätnud!

Peale seda kõmpisime mööda jõekallast ja seal, pooleldi tühjaks laaditud lotjade kõrval, kusime pikkade jugadega vette. Me vedasime hobust kogu aeg suistest järgi, nagu suurt koera, aga silla juures, pastoraadi majas, kus oli ainult üks tuba, seal lebas madratsil veel üks surnu, ihuüksi, prantslane, ratsaküttide komandör, näo poolest muide natukene Robinsoni moodi.

„Jäle, raisk,” ütles Robinson. „Mulle surnud ei meeldi...”

„Kõige imelikum on see, et ta on natuke sinu moodi: kah pikk nina selline nagu sul ja vanus kah enam-vähem sama...”

„See tuleb sellest, tead, et me oleme kõik ühtemoodi väsind… Aga oleks sa mind enne näinud... Kui ma käisin iga pühapäev rattaga sõitmas!... Ma olin ilus poiss, tead! Kus mul olid kobedad sääremarjad! Jalgrattasport on kõva asi! Reielihaseid pumpab kõvasti...”

Me tulime majast välja, tikk, mille me olime läitnud, et teda vaadata, oli ära kustunud.

„Näed, ongi liiga hilja, näed!...”

Kaugel pimedas, linnapiiril, joonis mäeharja juba pikk halli-roheline viirg… Päev! Jälle üks rohkem! Jälle üks vähem! Me peame proovima sellest läbi minna nagu kõigist teistest päevadest, mis olid nagu tsirkuserõngad, iga korraga väiksemad, täis kuule ja plahvatavaid mürske...

„Kuule, kas sa tuled homme öösel jälle siiakanti?” küsis ta mult, kui me hüvasti jätsime.

„Ei ole sellist asja nagu homme öö!... Mis sa mõtled, et oled mingi kindral või?”

„Ma ei mõtle enam midagi... Ma ei mõtle midagi, kuuled!... Ma mõtlen ainult, kuidas mitte surra... Sellest on küll... Ma mõtlen, et üks päev rohkem on ikkagi üks päev rohkem!”

„Nii ta on... Nägemist, vanapoiss, ja õnn kaasa!...”

„Sulle ka! Võib-olla kunagi veel näeme!”

Me keerasime kumbki oma sõtta... Ja siis juhtus igasuguseid asju, mida praegu pole enam kerge jutustada. Tänapäeva inimestel on neid juba väga raske mõista.