Читать книгу Kuuõde - Lucinda Riley - Страница 10

Jõuludeni jäi ainult kaks nädalat ja päevad olid enne talvist pööripäeva veelgi lühemaks muutunud. Ehkki aknaklaase katsid jäälilled, polnud veel kordagi lund sadanud, ning ma mõtlesin rõõmuga, et olen suutnud teha maja tunduvalt hubasemaks, kui see esialgu oli. Päev pärast seda, kui ma Berylilt moppi, tolmuimejat ja harja laenasin, ilmus ta minu juurde, ilusad lillelised kardinad süles.

„Vali välja, milliseid soovid,” ütles ta mulle. „Enne jahimaja renoveerimist rippusid need seal, aga äraviskamiseks on liiga head. Mõned vaibad jäid samuti üle – väheke koidest puretud, aga kiviplaatidest põrandad muudaksid need soojemaks. Ütle Calile, et küüni all on vana nahktugitool, mis sobiks kenasti kamina ette.”

„Sa oled ju nigu päris koduperenaene või mis?” itsitas Cal äsja uue ilme saanud elutuba nähes.

Olin tahtmatult kogu protsessi nautinud, sest mul pole kunagi olnud päris oma kodu. Nüüd istusin õhtuti mõnuga hiigelsuure kamina ees kulunud nahktugitoolis, Cal aga pikutas diivanil. Ehkki esialgu oli Cal Alice’it ignoreerinud, oli ka tema nüüd siilipojast võlutud, võttis loomakese sageli puurist välja ja lasi tal end suurel peopesal rahulolevalt kerra kerida. Mind isegi häiris veidi, et Alice’it pidas ta juba meie majasõbraks, kuid Thistle’ile keeldus endiselt järeleandmisi tegemast.

„Kas sa sõidad jõuludeks oma pere juurde?” küsis ta minult, kui sõime koos hommikust, härmatis aknaklaaside ümber meie all laiuvat imekaunist mäekuru raamimas.

„Esialgu oli mul tõesti kavas lennata paariks päevaks koju Šveitsi, aga et metskassid pole ikka veel kohanenud, jääb ilmselt minemata. Ma ei saaks seal hetkekski rahu, pealegi ei sõida sellel aastal koju ka ükski minu õde ning ilma nende ja Pa’ta oleks mul seal üpris veider olla.”

„Kus nad kõik elavad?”

„Minu vanim õde Maia Brasiilias, Ally Norras, Star Lõuna-Inglismaal, CeCe on tõenäoliselt alustanud järjekordset seiklust, ning Elektra, mu väike õde ... noh, tema võib olla kus tahes. Ta on nimelt modell. Ehk oled temast isegi kuulnud. Enamik inimesi on.”

„Kas sa mõtled seda Elekrat? Kes on pikem kui mina, poseerib alailma poolpaljalt ajakirjade esikaanel ja semmib rokkstaaridega?”

„Jep, sedasama,” kinnitasin.

„Vau, Tig! Sa oled ju üllatusi täis!” Ta jäi mind tähelepanelikult uurima. „Eip, tema moodi sa küll välja ei näe.”

„Ma tuletan sulle meelde, Cal, et me kõik oleme lapsendatud,” itsitasin. „Meis ei voola ainsatki tilka verd, mis meid seoks.”

„Nujah, sedan’d küll,” nõustus ta. „Tiad, ütle Elektrale, et kui tal piaks tekkima mõte oma õeraasule külla tulla, siis ma sõidutaks ta uhkelt kohalikku kõrtsi ja teeks talle paar napsu viskit vällä.”

„Kui ma temaga järgmine kord juttu ajan, siis ütlen edasi,” lubasin, ning märganud ta silmis kuulsusenäljale viitavat sädet, muutsin kähku teemat. „Ja mida sa ise jõulude ajal teed?”

„Ikka seda, mis igal aastal. Olen suguvõsa juures Dornochis. Ka sina oleks sial teretuln’d, Tiggy. Seda ohtu, et sa terve kalkuni nahka pistad, vist põle?” turtsatas ta lõbusalt.

„See on sinust väga armas, Cal, aga ma pole lõplikku otsust veel teinud. Ma tunnen end kehvasti, et ei mind ega minu õdesid pole seltsiks Ma’le, naisele, kes on meie kõigi eest lapsest saadik hoolitsenud. Ehk peaksin ta hoopis siia kutsuma?” tuli mulle mõte.

„Kas see sinu Ma oli su papsiga abielus?”

„Ei, ehkki vabalt oleks võinud olla. Muidugi mitte intiimses mõttes,” selgitasin kiiruga. „Isa võttis Ma tööle meie kõigi lapsehoidjana ja ta ei läinudki enam meie juurest ära.”

„Sul on omapärane peremudel, kui sa mu sõnu pahaks ei pane, Tig. Vähemalt minu omaga võrreldes.”

„Ma tean, aga ma armastan Ma’d, meie majapidajannat Claudiat ja oma õdesid sama palju kui sina oma pereliikmeid. Ma tõesti ei taha, et Pa surm meie vahele kiilu lööb. Just tema oli liim, mis meid koos hoidis,” ohkasin. „Jõuludeks püüdsime alati koju jõuda.”

„Jajah, pere on väegade tähtis,” nõustus Cal. „Me võime seda hullult vihata, aga kui mõnd pereliiget rünnatakse, oleme valmis teda ihu ja hingega kaitsma. Kui sa tahaks oma Ma siia kutsuda, lase käia, ja meie teeme omalt poolt kõik, et jõulud oleks ... jõulude moodi. Aga nüüd pian ma aeda edasi parandama.” Cal tõusis ja patsutas minust möödudes mu õlga.

Samal hommikul helistasin Ma’le ja tegin talle ettepaneku veeta jõulud Šotimaal, aga ta keeldus.

„Tiggy, chérie, see on sinust nii armas, et sa minu peale mõtled, aga ma ei saa Claudiat üksi jätta.”

„Ka tema on teretulnud,” pakkusin välja, „ehkki siis võib meil siin väheke kitsaks minna.”

„Tõtt-öelda oleme me juba Georg Hoffmani külla kutsunud. Ja loomulikult on ka Christian meiega.”

„Selge. Mis siis ikka, kui sa oma otsuses kindel oled,” laususin, mõeldes kurbusega, et jõulude ajal on Atlantises ainult personal ja mitte ainsatki pereliiget.

„Olen, chérie. Aga räägi parem, kuidas sul endal läheb. Ja kas bronhidega on kõik korras?”

„Parimas korras. Ma saan siin tohutul hulgal värsket mäestikuõhku, Ma.”

„Vaata et sa end kogu aeg soojas hoiad! Sa ju tead, et su bronhid ei talu külma.”

„Hoian, Ma, ma luban. Nägemiseni!”

*

Paar päeva hiljem helistasin Margaretile, et teada saada, kuidas ta end tunneb, ning kui ta mu enda juurde jõululõunale kutsus, võtsin pakkumise tänulikult vastu. Tundes kergendust, et ei pea Cali perekonna jõulurahu rikkuma, või täpsemini väljendudes, pidusöögilaual kõrguva surnud grillkalkuniga tegelema, viisin Thistle’i mõisamaadele jalutama. Koer näis Cali suureks lõbuks olevat minusse kiindunud, ning kui teda parasjagu jahilkäigul tarvis polnud, käis ta mul kõikjal sabas nagu nõia käsilane. Kui olin kindel, et Cali pole kodus, toimetasin ta paaril korral isegi majja. Tema praadis end kamina ääres, mina aga harjasin pikakarvalisest kasukast välja takjanutte ja pulste, lootes, et ta peremees midagi ei märka. Ma olen endale alati koera soovinud.

Kodus tagasi, avasin ukse ja nägin Cali, kes elutoa nurka väikest jõulukuuske püsti pani.

Minu poole vaadanud, jäi ta kulmu kortsutades põrnitsema Thistle’it, kes oli minu järel ukse juurde tulnud ja istus nüüd lävel, silmis anuv pilk.

„Kuule, Tig, ma olen sind mitu kõrda hoiatan’d, et tal põle tarvis sisse tulla. See teeb ta külmakartlikuks.”

„Külmakartlikuks?” kordasin süüdlaslikult, teadmata, kas Cal taipab, et olen ka varem tema keelust üle astunud.

„Muidugist. Sa teed tast helliku. Jäta ta õue.”

Kupatasin Thistle’i vastumeelselt siseõue, sosistasin talle, et hiljem näeme, ning sulgesin ukse.

„Mulle tuli mõte, et jõulupuu muudaks sinu ja sellele vana paiga rõemsaks,” selgitas Cal. „Ma kaivasin ta ise metsas üles, juurtega ja puha, nii et hiljem võime ta uuesti maha istutada. Äkki saad homme Taini sõita ja kuuse kaunistamiseks elektriküinlaid ja ehteid osta?”

Vaatepilt, mida pakkus mullaga täidetud ämbris viltu vajunud pisike puu, tõi mu silmisse pisarad.

„Oh, Cal, see on sinust nii armas, suur tänu!” Läksin tema juurde ja kallistasin teda. „Homme, kui kassid on toidetud, sõidan linna.”

„Tead, katsu varakult ää käia, sest homme on kindla piale lumi kohal. Need anglosaksid sial lõunas muudkui unistavad valgetest jõuludest, aga ma’i mäleta, et siin üleval mägedes põleks jõuluajal lund oln’d.”

„Kas mina ei jõua seda enam ära oodata,” ütlesin naeratades.

*

Nagu Cal oli ennustanud, nägingi järgmisel hommikul ärgates selle talve esimest lumesadu. Võtsin vaba Land Roveri, mis oli veelgi kohmakam ja vanem kui Beryl, ning sõitsin tasakesi Taini.

Et jõuludeni oli vaid paar päeva aega, kubises linnake ostlejatest, ning kui kuuseküünlad ja jõuluehted olid käes, valisin Calile kingiks pehme tartansalli ja Margaretile roosa villase džempri. Koju jõudes märkasin päevinäinud Range Roverit, mis oli pargitud Kinnairdi jahimaja ette. Beryl oli juba mitu päeva ähmi täis olnud, sest Charlie ja tema pere pidid jõulud jahimajas veetma ning seejärel hoone vana-aastaõhtuks esimestele klientidele üle andma.

Selle aja peale, kui Cal saabus, olid meie jõulupuukesel ehted ja küünlad küljes ning kaminas põles lõbusalt tuli. Cali vanaaegses pleieris mängis Tainist ostetud jõululaulude CD-plaat.

„Mul on tunne, et meie hää sõber jõuluvana ise võib iga hetk läbi korstna kaminasse kukkuda,” itsitas Cal ning riputas jaki, mütsi ja salli varna, mille olin lasknud tal välisukse külge kruvida. „Vaata, Tig, meil on isegi põhjapõdrad õues!”

Piilusin aknast välja ja nägin, et kuus hirve, kes tavaliselt jahimaja ümber murul ringi lonkisid, olid julguse kokku võtnud ja meid vaatama tulnud. Nad kõik olid isased ja nii taltsad, et neid sai peost toita, ning Cal oli mulle öelnud, et tegelikult ongi inimesed nad mõisas üles kasvatanud.

„Nu kas jõulutunne hakkab juba tulema, Tig? Varsti saad mu hõõgveini kah maitsta. Siis on õige tunne kindla piale kohal. Mis me õhtaks sööme?”

„Oahautist, aga sa võid teha midagi mõnest loomast, kelle sa oled ära tapnud,” nähvasin elutoast kööki minnes.

„Mis sial ikka, lase käia. Viimane hautis, mis sa tegid, oli täitsa maitsev.”

Oahautise ja odava veini juures arutasime Caliga metskasside arengut.

„Vähemalt tuvid ja hirvesüdamed on nüüd paigast, kuhu ma need iga päev jätan, ära viidud, aga Posy on ikka veel ainus, kes mulle lähemale tuleb, ülejäänud kolm tõrguvad. Varsti pean laskma nad loomaarstil läbi vaadata ega tea, kuidas neile ligi pääsen.”

„Tig, sa’i saa sundida loomi uues elupaigas graafiku järgi käituma.”

„Ma tean,” ohkasin, „aga mul on pidevalt tunne, et ma olen surve all, Cal. Paaritumishooaeg algab jaanuaris, aga nad pole jõudnud veel sisse elada ja vaevalt et oma latritest välja ronivad, ühisest ajaveetmisest ja sõbrunemisest rääkimata. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel isegi selles, kas nad üksteisele üleüldse kunagi on meeldinud. Ma pole kordagi märganud, et nende vahel oleks mingi keemia.”

„Ma’i usu, et keemial paaritumisega pistmist on. Innaajal olen ma näin’d isahirvi, kes järjest kuue emase selga ronivad. See on looduse kutse ja jääb üle ain’t loota, et su poisid seda tungi tunnevad.”

„Tuleb välja, et ma olen tõeline eluslooduse asjatundja,” nentisin. „Kui kevadeks kassipoegi pole, pean leppima tõsiasjaga, et olen Charliet alt vedanud.”

„Oh, ega’s mõisahärra põle koletis, Tig. Ma nägin teda veidi aja eest jahimaja juures ning ta ütles, et pärast jõule tuleb ta siia vaatama, kuidas sul ja kassidel läheb.”

„Taevas halasta!” oigasin. „Mis siis, kui kassid tema külaskäigu ajal välja ei tule?”

„Küll ta aru saab. Muide, ma tahtsin sult nõu küsida, sest sina oled tüdrik, ja armuline provva Jõuluaeg tuleb kudagi mööda saata. Ma pean Caitlinile midagi kinkima. Ja mul põle õrna aimugi, mis see olla võiks.’

„Caitlinile?”

„Minu tüdrikule. Ta elab Dornochis, aga kui ma kõrraliku jõulukingiga tema juurde ei ilmu, ei taha ta enam kuigi kaua minu tüdrik olla.”

Vaatasin halvasti varjatud üllatusega Calile otsa. „Sul on kallim? Vau, Cal, miks sa teda varem pole maininud?”

„Isiklik värk või mis? Pialegi põle see teema varem üles kerkin’d.”

„Aga sa oled ju kogu aeg mõisas. Kas Caitlinit ei ... ärrita asjaolu, et ta vaevu näeb sind?”

„Tegel’t mitte, sest see on alati nõnna oln’d. Me kohtume kord kuus ühel nädalalõpul ja iga kuu esimesel neljapäeval.”

„Kui kaua te olete koos olnud?”

„Umbes kaksteist aastat,” vastas ta järgmist lusikatäit hautist suhu kühveldades. „Paari aasta eest küsisin temalt sedasama.”

„Taevake! Miks ta siis siin üleval sinu juures ei ela?”

„Esiteks on ta ühe laenuühistu harukontori juhataja Tainis, ja see, nigu sa tiad, on siit ühe sõidutunni kaugusel. Et ilm on sihuke nigu ta on, ei saa ta riskida sellega, et jääb mõisasse lumevangi. Pialegi ei taha ta sihukses niiskes urkas elada. Muide, kui ta näeks seda paika praegalt, pärast su siiatulekut, võib ta ümber mõelda.” Ta tõi kuuldavale talle omase kõriseva naeruturtsatuse. „Aga aitab nüid küll, räägi parem endast. Kas sinu elus on mõni eriline inimene, Tig?”

„Servioni loomaaia laboris tutvusin ma tõesti ühe kutiga ja mõnda aega meie vahel midagi isegi oli, aga see suhe polnud tõsine. Mina pole oma „ainsat ja õiget” veel kohanud,” laususin veiniklaasist lonksu võttes. „Sul on vedanud, et sina oled. Ma tahaksin väga Caitliniga tuttavaks saada, Cal. Ehk kutsud ta jõulude ajal mõni õhtu siia?”

„Asi on selles, Tig,” ütles Cal kulmu kortsutades, „et nigu ma vist juba mainisin, on minu teinepool profipoksijast habemega naine, mitte sinusugune kena neiuke. Sa ju tiad, mihukesed naised on, nii et pärast ei jaksa ma tema etteheiteid ära kuulata.”

„Seda enam on sul põhjust ta siia tuua: ma võin talle kinnitada, et ei kujuta endast vähimatki ohtu. Igatahes sooviksin ma teda tulevikus näha, sest sinu jaoks on just tema „oma inimene”. Ah jaa, kingituseks võiksid talle ehteid osta.”

„Tiad, ta on sihuke praktilise meelega tüdrik, Tig,” nentis Cal kahtlevalt. „Möödun’d aastal ostsin talle soojendusega voodisokid ja veekindlad kindad. Ta jäi täitsa rahule.”

„Usu mind, Cal,” ütlesin naeru maha surudes, „et ükskõik kui praktilised naised on – või teesklevad end olevat –, ehted on ikka nende nõrkus.”

Tund aega hiljem soovisime teineteisele head ööd ja läksime magama. Cali ülestunnistus tegi mulle rõõmu – minu kogemused on näidanud, et isegi tänapäeva ühiskonnas kaldub koos elava mehe ja naise vaheline suhe alati normist kõrvale senikaua, kuni põhireeglid on paigas. Just seda olime ka meie oma äsjases vestluses teinud. Mitte et Cal oleks mind seksuaalses mõttes huvitanud, aga päris kindlasti oli temast saanud mulle lähedane inimene. Hea uudis oli see, et olles üles kasvanud koos viie õega, võis Calist saada nüüd keegi, keda ma alati olen igatsenud: minu vanem vend.

*

Vaatasin Polsonit, kes istus minu pea kohal puust platvormil. Ta lakkus päikesepaistel karvu, taguots minu poole, ja ignoreeris mind jultunult. Mul oli sellest ükskõik. Ta oli vähemalt oma puurist väljas vabas looduses, mis andis lootust, et viimaks ometi hakkab ta traumast toibuma.

Tegin temast fotokaga kähku pildi juhuks, kui mõisahärra – nagu ma Charlie Kinnairdi kõigi siinseste elanike eeskujul olin hakanud kutsuma – tahab näha tõendit, et kassid on elus.

„Ilusat jõuluõhtut!” ütlesin Polsonile, „ja võib-olla pead sa mind homme hommikul isegi oma pilgu vääriliseks, et saaksin sulle silmast silma häid jõule soovida.”

Ronisin mööda nõlva tagasi üles, mõeldes endamisi, et kui metskassid on sageli sama kõrgid ja kapriissed nagu kroonitud pead, siis Polson on kuningas. Pilgu tõstnud, nägin mäe peal seisvat ülisaledat naist, kes mind ainiti silmitses. Tema jalad olid pikad nagu kaelkirjakul ning seljas oli tal pilku püüdva karvakraega suusajope, mida Cal oleks nimetanud linnavurlelikuks. Paksud plaatinablondid juuksed särasid päikese käes nagu pühapaiste, raamides suurt sinist silmapaari ja patjadena kummuvaid huuli. Kes tahes see naine ka polnud, aga ta oli imeilus. Ta hakkas lume krudinal minu poole rühkima. Teda märgates puges Polson silmapilk peitu.

„Ee ... tere!” laususin ülespoole liikudes ja kahekordistasin tempot. Naise juurde jõudnud, seisin temaga silmitsi, või täpsemalt väljendudes sattusid mu silmad mäenõlval kõrguva naise kõhuga ühele joonele. „Mul on väga kahju, proua, aga sellesse piirkonda ei tohi võõrad tulla.”

„Tõesti?” küsis ta aeglaselt ja jäi mind põlgliku pilguga põrnitsema. „Mina nii ei arva.”

„Hetkel on see tõepoolest nii, sest siin on äsja saabunud metskasside elupaik, mõistate? Ma püüan neid uue asupaigaga harjutada, aga nad on äärmiselt tujukad ega armasta võõraid, ja mul õnnestus alles hiljuti nad esimest korda välja meelitada ja ...”

„Ja kes te olete?”

„Minu nimi on Tiggy, ma töötan siin.”

„Ja olete ka praegu tööl?”

„Jah. Kui te jääte sinna üles, siis on kõik korras. Selles mõttes, et sealt te neid ilmselt ei näe, aga mõisahärra soovib, et metskassid saaksid järglasi, sest Šotimaal pole neid rohkem järel kui kolmsada.”

„See kõik on mulle teada,” ütles ta, tämbris kerge võõrapärane aktsent, millele lisandus sõnades sisalduv vaevu varjatud antipaatia. „Mina pole küll see inimene, kes võiks teie pisikese projekti ära rikkuda.” Ta huulile ilmus napp naeratus. „Aga ma teen, nagu kästakse, ja lasen kähku jalga. Head aega!”

„Head aega!” hõikasin Claudia Schifferi koopiale, saates teda pilguga, kui ta mäe otsa tagasi kõmpis. Mu alateadvus ütles mulle, et olin äsja teinud vea.

*

„Ma nägin täna all orus kasside territooriumil üht naist,” ütlesin Calile, kui ta tuli lõunat sööma. „Disney printsessi huultega hästi pikka kasvu blondiini.”

„See sai olla ain't mõisaprovva,” teatas Cal suppi lürpides. „Mõisniku abikaasa Ulrika.”

„Pagan!” sosistasin.

„Tavaliselt sa’i vannu, Tig. Mis juhtus?”

„Ma vist olin tema vastu ülimalt ebaviisakas, Cal. Mul oli just õnnestunud Polson peiduurkast välja meelitada, kui see naine sinna ilmus ja kassi tagasi sisse peletas. Nii et põhimõtteliselt käskisin ma tal ära minna.” Hammustasin huulde ja jäin ootama Cali reaktsiooni.

„Nu seda võis tal olla väheke raske seedida,” nentis Cal, tõmbas leivatükiga supikausi puhtaks ja toppis leiva endale suhu. „Tõenäoliselt kästi tal nüid esimest kõrda uttu tõmmata.”

„Jessas, Cal, ma püüdsin ainult kasse kaitsta; kui ta midagi metsloomadest teab, saab ta loodetavasti minust aru?”

„Ainsad asjad, millest ta miskit tiab, Tig, on need, mida ta oma keha pial kannab. Ta on päris moenarr, seda’p ta on. Nooremana tegi ta väheke modellitööd ka.”

„Teda nähes oleksin ma pidanud taipama, kellega on tegu,” oigasin.

„Vahet põle, kes ta oli, sina ei soovin’d, et kasse häiritaks. Põle hullu, Tig, ma olen kindel, et ta saab sellest üle. Ma arvan, et ta’i tulnd’ki vaatama kasse, vaid nende talitajat. Charlie vast rääkis talle sinust, ja otsustades selle järgi, mis mina tema kohta tian, tekkis tal kange tahtmine näha tema territooriumile tungin’d noort naist. Eriti veel sihukest, kes on nii nägus nigu sina.”

„Hahaa! Ma muidugi tänan sind komplimendi eest, Cal, aga ma ei usu, et võiksin talle konkurentsi pakkuda.” Osutasin oma tillukesele kehale, mis polnud senini suutnud omandada naiselikke kurve, ja seda katvale vanale arankampsunile, mille sisse Margareti osmikus elavad koid olid uuristanud sama palju auke, kui kampsunis oli silmuseid.

„Ma vian kihla, et kui sa end kõrralikult üles lööd, oled sina sama kena. Ja just seda sa täna õhtal jahimajas toimuva väikse pralle jauks teedki. Ma unustasin sulle mainida, et mõisahärra jätkab isa traditsiooni ning pakub jõuluõhtal piasaalis rahvapeol jooke, nii et sa piad oma vanade kaltsude seest välja pugema.”

„Mida?!” Vaatasin õudusega Calile otsa. „Mul ei ole ilusaid riideid kaasas.”

„Hää küll, aga võib-olla saaks sa vähemalt vannis käia ja metskasside haisu maha pesta.”

Sellel õhtul taipasin, et peale koidest puretud kampsuni on mul tõesti ainult kaasas punaseruuduline pluus ja minu parim must teksapaar. Jätsin kastanpruunid juuksed hobusesabaks kinnitamata, värvisin kergelt ripsmeid ja tupsutasin punase huulepulgaga suud.

Cali juurde elutuppa läinud, ahmisin üllatusest õhku. Temal oli seljas tumesinise-roheliseruuduline kilt, vööpandla küljes rippus paun ja soki sisse oli torgatud nuga.

„Vau, Cal, sa näed vapustav välja!”

„Sina oled end samuti täitsa kobedaks tein’d,” kiitis ta mind. „Olgu, läksime.”

Kõndisime üle õue jahimaja välisukse juurde, kus mu kõrvu kostis juba jutukõmin.

„See on aasta ainus sündmus, kui meie, talupojad, tohime üle piaukse läve astuda,” pomises ta mulle, kui olime sisse läinud ja ma trepisüvikus seisva imekauni jõulupuu tulesid imetlesin. Kaminas lõõmas hiigelsuur tuli ning saabuvatele külalistele – mehed kandsid kilte nagu Calgi, naised olid end ehtinud tartanist õlavöödega – pakkusid Beryl ja Alison hõõgveini ja puuviljatäidisega jõulukoogikesi.

„Sa näed väga kena välja, Tiggy,” ütles Beryl. „Häid jõule!”

„Häid jõule!” tõstsin ta terviseks klaasi ja võtsin lonksu hõõgveini, lastes pilgul salamisi ruumis ringi käia, et üles leida Charlie Kinnaird ja tema naine.

„Mõlemad on ikka veel ülakorrusel.” Beryl luges mu mõtteid. „Uuel mõisaproual võtab valmissaamine hästi palju aega. Ta peab ju oma alamate tervitamiseks hea välja nägema,” lisas ta huuli prunti ajades.

Beryl liikus edasi, et teenindada teisi äsja saabunuid, mina aga jalutasin saalis ringi, mõtiskledes selle üle, et enamik külalistest näib olevat pensionieas. Siis aga märkasin teismelist tütarlast, kes torkas hallinevate peade hulgas silma nagu valge vares. Ta seisis üksi, hõõgveiniklaas käes, ja näis olevat tüdinud nagu temaealised taolistel koosolemistel ikka. Tüdrukule lähemale minnes mõistsin, et tema välimuses on midagi tuttavat: helesinised silmad olid sama säravad ja nahk sama veatu nagu naisel, keda olin hommikul kohanud metskasside kaitsealal, aga paksud mahagonivärvi juuksed olid hästi lühikeseks lõigatud. Pusa ja rebitud teksad andsid märku, et tänaõhtuseks peoks rõivaste valimisel polnud ta eriti pingutanud.

„Tere!” Astusin naeratades tema juurde. „Mina olen Tiggy. Ma alles alustasin mõisas tööd. Kuni metskassid uue eluga harjuvad, kannan mina nende eest hoolt.”

„Jep, paps mainis sind. Mina olen Zara Kinnaird.” Zara sinised silmad mõõtsid mind samasuguse hindava pilguga nagu ta ema omad sama päeva hommikupoolikul. „Papsi looduskonsultandi ameti jaoks paistad sa olevat liiga noor. Kui vana sa oled?”

„Kakskümmend kuus. Ja sina?”

„Kuusteist. Kuidas kassid siis kohanevad?” küsis ta minult siira huviga.

„See võtab aega, aga tasapisi asjad arenevad.”

„Ma tahaksin olla sinu asemel, töötada terve päeva mõisas värske õhu käes ja hoolitseda loomade eest, mitte passida klassiruumis ning tuupida tüütut matemaatika ja muud säärast. Aga emps ja paps ei luba mul enne kooli lõpetamist siia tööle tulla.”

„Ega sul vist eriti palju pole enam jäänud?”

„Tervelt poolteist aastat. Ja emps vist loodab, et pärast seda saab minust Vogue’i tegevtoimetaja või midagi sellist. Mina nii ei arva,” turtsatas ta põlglikult. „Kas sa suitsetad?” sosistas ta mulle.

„Ei, ei suitseta. Aga sina?”

„Jep, kui emps ja paps ei näe. Koolis suitsetavad kõik. Kas sa tuleksid koos minuga õue, et ma saaksin ühe suitsu teha, ning pärast ütleme, et sa viisid mu kuuri alla sokupäid vaatama või midagi taolist? Siin on niiii igav.”

Vahelejäämine nõndanimetatud rattakuuride taga, kus ma mõisniku tütart suitsetama julgustan, oli küll viimane asi, mida ma praegu vajasin. Aga tüdruk meeldis mulle ja seetõttu jäin nõusse ning me lipsasime eesuksest välja. Zara tuhlas kiiruga pusataskus, tõmbas välja lömmis pläru ja välgumihkli ning pani suitsu põlema. Märkasin tema sõrmi kaunistavaid raskeid hõbesõrmuseid ja musta küünelakki, mis tuletas mulle meelde minu õde CeCed, kui ta oli Zara-vanune.

„Paps ütles, et ma peaksin siin olles sinuga rääkima ja välja uurima, mida sa Margareti loomade varjupaigas tegid,” lausus ta suitsujuga jäisesse õhku puhudes. „Kas sa said oma nime Beatrix Potteri lugudest siililt?” jätkas ta, andmata mulle võimalust vastata.

„Jah, just sealt mu hüüdnimi tulebki. Ilmselt olid mu juuksed imikuna turris nagu siili okkad. Minu pärisnimi on Taygete.”

„Väga ebaharilik nimi. Kust see pärit on?”

„Nii minu õed kui ka mina saime oma nimed Seitsme Õe täheparve tähtede järgi. Vaata!” Ma näitasin ideaalselt selgesse õhtutaevasse. „Seal need ongi, kolme järjestikuse, justkui noole moodustava tähe kohal. Neid kolme tähte kutsutakse Orioni vööks. Legendi järgi ajas Orion õdesid üle taeva taga. Kas sa näed neid?”

„Näen!” hüüdis Zara lapseliku elevusega. „Need on tibatillukesed, aga kui ma neid hästi tähelepanelikult vaatan, siis saan aru, et nad kõik vilguvad. Tähed on mind alati huvitanud, aga sihukest värki ju koolis ei õpetata! Kas sa olid rõõmus, kui zooloogias kraadi said? Ma tahaksin samuti ülikoolis midagi sellist õppida.”

„Olin, ja ma räägin rõõmuga sellest ka sulle, aga kas sa ei arva, et me peaksime nüüd tagasi sisse minema? Võib-olla on su vanemad sind juba otsima hakanud.”

„Ei, seda nad küll ei tee. Neil oli äsja suur tüli. Emps keeldub alla tulemast ja paps püüab teda veenda. Tavaline lugu.” Zara pööritas silmi. „Kui paps pole empsiga nõus, muutub emps hüsteeriliseks ning seejärel peab paps teda tükk aega anuma, et ta maha rahuneks.”

Selle põhjal, millisena ma Zara isa senini olin näinud, oli mul raske ette kujutada, et mees, kelle enesevalitsus näis olevat suurepärane, võiks niisuguses stseenis osaleda. Aga et see polnud minu asi, lõpetasin tema küsitlemise ning rääkisin Zarale võimalikult palju oma ülikooliõpingutest ja tööst Margareti loomade varjupaigas, mispeale ta silmad kuuvalguses särama lõid.

„Vau, see on nii põnev! Et mõis on nüüd lõpuks ometi papsi hoole all, andsin talle nõu eraldada paar aakrit maad ja avada seal samasugune loomade varjupaik nagu Margareti oma. Ja võib-olla ka väike loomaaed, kuhu kohalikud vanemad tooksid oma lapsed, et ka nemad saaksid mõisamaadest rõõmu tunda.”

„See on suurepärane mõte, Zara. Mida isa selle kohta ütles?”

„Et praegu pole meil selleks raha,” ohkas Zara. „Ma teatasin talle, et tulen koolist ära ja hakkan siin täiskohaga tööle, et teda aidata, tema aga aina kordas, et ma pean lõpetama kooli ja minema ülikooli. Margaretil pole ju mingit akadeemilist kraadi? Armastus loomade vastu on ainus asi, mis loeb.”

„Tõsi, aga ülikoolikraad aitaks sul leida paremat tööd, Zara.”

„Mul on juba töö, mida ma armastan!” Sinistes silmades lõõmas kirg, kui ta käed laiali lõi, justkui tahaks tervet mõisat kallistada. „Ma kavatsen kogu oma ülejäänud elu veeta siin, mägedes. Kui sina olid minuvanune, kas sa siis juba teadsid, et tahad töötada loomadega?”

„Jah.”

„Loomad on inimestest palju paremad, on ju?”

„Mõnest inimesest küll, aga üks metskass – Polson – käitub nagu tõeline primadonna. Ma ei usu, et tema mulle inimesena meeldiks.”

„Täitsa minu empsi moodi ...” itsitas Zara. „Tule, lähme nüüd sisse ja vaatame, kas mu vanematel on õnnestunud juba allkorrusele ilmuda.”

Kui me jahimaja juurde tagasi läksime, keerles mu peas mõte, et Zara on tüüpiline teismeline: lõksus lapsepõlve ja naiseea vahel.

Vestibüüli oli kogunenud palju rahvast ning ma nägin, et Zara lehvitab ja saadab õhusuudlusi mitmele külaliste eest hoolitsevale ustavale teenijale, kes vanuse järgi otsustades tundsid teda kindlasti sellest ajast alates, kui ta oli tilluke beebi. Lõppude lõpuks oli Zara nende printsess – Kinnairdi mõisa tulevane pärijanna. Teatud mõttes olin tema peale isegi kade, sest ühel heal päeval hakkab kogu see ilu kuuluma talle, aga õnneks näis ta armastus Kinnairdi vastu olevat siiras.

Minu mõtiskluse katkestas meie kõrval seisma jäänud väikesekasvuline ujedate siniste silmade ja leekivpunase juuksepahmakaga naine.

„Zara, kas sa ei kavatsegi meid tutvustada?” päris naine.

Zara keeras end ringi ja suudles naist mõlemale põsele. „Caitlin! Mul on nii hea meel sind näha! Tiggy, saa palun tuttavaks, tema on Caitlin, Cali abikaasa. Caitlin, see on Tiggy, kes tuli paariks kuuks mõisasse tööle.”

„Jajah, Cal juba rääkis sinust. Kuidas te sial osmikus siis kahekesi hakkama saate? Põle just kõikse parem paik, kus pia padjale panna, või mis?”

„Oh, tegelikult on see maja täitsa armas, ja sinu Cal hoolitses selle eest, et ma tunneksin end nagu kodus. Osmik näeb praegu palju parem välja ja ma olen püüdnud teha kõik, et meil seal mõnus oleks ...”

Tiggy, jää juba vait! andsin endale Caitlini näoilmet märgates käsu.

Zara tõttas mind päästma ja hakkas esitama Caitlinile küsimusi tema töö kohta laenuühistus ning paar sekundit hiljem ühines meiega ka Cal, kummaski käes viskiklaas, kaasas veetlev sale naine, kes võis olla varastes neljakümnendates. Ma märkasin kohe, et oma pruuti majanaabri kõrval seismas nähes muutus Cal kohmetuks.

„Nigu näha, olete teie kaks juba tuttavaks saan’d. Mul oli ... ee ... juba varem kavas teid kaht omavahel kokku viia, aga ma ei leidnud Tiggyt üles.” Hella naeratusega Caitlinit vaadates põimis ta lihaselise käsivarre naise habraste õlgade ümber, mistõttu viskiklaas tema käes oleks äärepealt üle loksunud.

„Jah, me oleme tuttavad.” Caitlin vastas Cali naeratusele, aga ei vaadanud talle otse silma.

„Nujah, mis sial’s ikka,” jätkas Cal ilmselge kavatsusega vestlus teisele teemale juhtida. „Ma tõin siia Fiona, et teda Tiggyle tutvustada. Tiggy, see on meie kohalik loomaarst Fiona McDougal. Sa oled mainin’d, et vajad kedagi, kes kassid üle vaataks, ja tema ongi õige inemine.”

„Tere, Tiggy, mul on rõõm sinuga tuttavaks saada.” Fiona hääl oli pehme ja soe, vaevu tabatava šoti aktsendiga.

„Minul samuti,” vastasin, olles tänulik, et ta tähelepanu Caitlinilt kõrvale viis.

Veel enne, kui keegi meist jõudis midagi lisada, katkestas vestluse ootamatu värvisähvatus meie kohal kõrguval trepil. Vaatasime koos kõigi ülejäänud vestibüüli asukatega üles. Puhkes aplaus, sest naine, keda olin juba näinud metskasside tarandike juures – nüüd oli tal seljas liibuv punane kleit ühele õlale kinnitatud tartanist särbiga – sammus oma abikaasa Charlie Kinnairdi käevangus trepist alla. Mees, keda olin viimasel korral näinud haiglas kirurgirõivastes, kandis nüüd smokingut, kikilipsu ja kilti, olles täpne koopia kõigist siin sajandite jooksul valitsenud mõisnikest, kelle portreed kaunistasid jahimaja.

Kui nad olid kahemarsilise trepi vahepealsel mademel ringi keeranud, et mööda viimaseid astmeid alla tulla, hingasin sügavalt sisse. Mitte naise pärast, ehkki ta nägi tõesti vapustav välja, vaid mehe pärast. Punastasin piinlikkusest, sest tajusin sügaval alakõhus samasugust tulist ihasööstu nagu siis, kui teda viimati nägin.

Abikaasad jäid poole trepi peal korraks seisma ja ma jäin silmitsema naist, kes tema all seisvale rahvamassile lehvitas, justkui oleks Briti vanimalt monarhilt tunde võtnud. Charlie seisis tema kõrval, aga ta õlajoon reetis sisemist pinget, mida olin märganud juba töövestlusel. Huulile kleebitud naeratusest hoolimata teadsin, et ta ei tunne end hästi.

„Daamid ja härrad!” Charlie tõstis vaikust paludes käe. „Kõigepealt tahaksin teid tervitada meie iga-aastasel traditsioonilisel jõulupeol. See on esimene pidu, kus mina olen peoperemees, ehkki viimase kolmekümne seitsme aasta jooksul olen absoluutselt kõigist pidudest osa võtnud. Nagu te kõik teate, suri selle aasta veebruaris ootamatult une pealt minu isa Angus ja enne jätkamist soovin, et te kergitaksite tema mälestuseks kõik viskiklaasi, mille Beryl on lahkelt teile ulatanud.” Charlie võttis klaasi kandikult, mille Beryl talle pakkus, ja tõstis selle huulte juurde. „Anguse mälestuseks.”

„Anguse mälestuseks,” korrati ruumis kooris.

„Veel tahaksin tänada teist igaüht selle eest, et te olete pikkade aastate jooksul aidanud mõisat õigel kursil hoida. Paljud teist juba teavad, et minu isa surmale järgnenud ebamäärastest kuudest hoolimata on mul kindel tulevikuvisioon tuua Kinnairdi mõis kahekümne esimesse sajandisse, aga teha ühtlasi kõik, mis minu võimuses, et taastada selle endine loomupärane hiilgus. See on raske ülesanne, aga ma tean, et kohaliku kogukonna toetusel saan ma sellega hakkama.”

„Jajaa, muidugist!” hüüdis minu kõrval seisev mees, võttis pintsakutaskust plasku, keeras sellel korgi pealt ja neelas suure lonksu.

„Ja lõpuks tahaksin tänada oma abikaasat Ulrikat, et ta sellel raskel aastal minu kõrval on seisnud. Tema toetuseta poleks ma hakkama saanud. Sinu terviseks, kallis!”

Kõik tõstsid veel kord klaasi, aga et need olid tühjaks saanud, rääkis Charlie kiiruga edasi.

„Ning loomulikult tänan ma oma tütart Zarat. Zara?” Ta vaatas ruumis ringi ning seda tegin ka mina, aga tüdruk oli haihtunud. „Mis siis ikka, meile on juba ammu teada, et talle meeldib kõige ebasobivamal hetkel ära kaduda.”

Mõisahärra kommentaarile järgnes lõbustatud sumin.

„Seega jääb mul üle soovida igaühele teist häid jõule.”

„Häid jõule!” vastasime kooris.

„Aga nüüd täitke oma klaasid ja kohe keerame vaibad rulli, sest paari minuti pärast algab tants.”

„Nu kas põln’d innustav kõne?” küsis Cal, haaras siis Caitlini käe oma karukäpasarnasesse pihku ja pomises, et nad peaksid uute jookide järele minema.

„Hea mees see Cal,” ütles Fiona, kui Cal oli Caitlini meie juurest eemale viinud. „Räägi nüüd, kuidas sul siin läheb.” Ta pööras kogu oma tähelepanu mulle ja mind üllatas tark pilk tema armsates rohelistes silmades.

„Eks ma vaikselt harjun,” vastasin. „Siin on nii ilus loodus, et mõnikord on mul tunne, justkui võiksin end sellesse ära kaotada. Pärast kolmenädalast isolatsiooni tekitab tänaõhtune suur rahvahulk minus kuidagi veidra tunde.”

„Ma tean, mida sa silmas pead. Kui ma Edinburghist siia kolisin, kogesin ka mina midagi sarnast.”

„Kui sa minu küsimust pahaks ei pane, siis mis sind suurlinnast mägismaale tõi?”

„Ma armusin mehesse, kes elab siin,” vastas ta otsekoheselt. „Minu veterinaariaõpingud Edinburghi ülikoolis olid peaaegu läbi saanud, kui ma Kinnairdi lähedal ühes kohalikus loomakliinikus praktikal olles Hamishiga tuttavaks sain. Tal on siin lähedal väiketalu. Kui ma diplomi kätte sain, pakuti mulle tööd Edinburghis, ühes suures loomaarstipraksises, aga mu süda sai võitu, ma abiellusin Hamishiga ja kolisin siia. Hakkasin tööle kohalikus kliinikus, ja kui minu äripartner Ian paar aastat tagasi pensionile jäi, sai minust selle juhataja.”

„Selge. Kas sul on palju tööd?”

„Väga palju, ehkki patsiendid, keda ma seal ravin, on teistsugused. Mõned lemmikloomad, nagu Edinburghiski oleks olnud, ning tohutu suur hulk lehmi ja lambaid.”

„Kas see meeldib sulle?”

„Oh, ma armastan oma tööd, ehkki vahel on päris raske, kui kell kolm öösel helistatakse ja kutsutakse läbi poolemeetrise lume kohe poegima hakkava tiine mullika juurde,” itsitas ta.

Tema kõrvale ilmus laiaõlgne blond pikka kasvu nooruk.

„Hei, emps, ma juba imestasin, kuhu sa kadusid.” Noormehe selged rohekashallid silmad – need olid samasugused nagu Fional ja kohe oli selge, et tegu on tema pojaga – särasid tulede valgel.

„Hei, Lochie!” lausus Fiona sooja naeratusega. „See on Tiggy, neiu, kes hoolitseb mõisas uute metskasside eest.”

„Rõem tutvuda, Tiggy!” Lochie ulatas mulle käe, aga just siis tuli Zara meie juurde tagasi ja ma märkasin, et nooruki nägu muutus tulipunaseks.

„Tšau, Lochie!” ütles Zara. „Pole sind terve igaviku näinud. Kus sa end oled peitnud?”

„Tšau, Zara!” Lochie põsed muutusid veelgi punasemaks. „Ma olin Dornochis kolledžis.”

„Selge. Ja mis sa praegu teed?”

„Otsin õpipoisina tööd. Et siin kandis põle midagi erilist teha, olen aidan’d meie väiketalus papsi.”

„Ma ütlesin talle, et ta peaks täna õhtul Cali kinni püüdma ja järele uurima, ega talle siin, Kinnairdis, midagi pakkuda pole,” lisas Fiona etteheitvalt.

„Calil oleks päris kindlasti abi tarvis,” sekkusin vestlusse.

„Aga papsil pole raha, et palka maksta,” ohkas Zara.

„Ma töötaksin tasuta, lihtsalt selleks, et kogemusi omandada,” lausus Lochie ja ma tajusin ta hääles meeleheidet.

„Võib-olla siiski mitte päris tasuta, Lochie,” katkestas teda tema ema.

„Sellisel juhul oled ehk nõus minu eest kostma, Zara?”

„Muidugi olen. Kas sa haaraksid mulle ühe joogi?” küsis Zara noormehelt.

„Isver, kui suureks ta on kasvanud!” sosistas mulle Zara, kui Lochie innukalt noogutas ja saali tagaservas seisva lookas laua juurde läks. „Vanasti oli ta lühike ja paks, näol akne! Ma peaksin talle appi minema.”

„Seda kindlasti,” ütlesin tema eemalduvale seljale.

„Ah neid teismelisi!” pööritas Fiona silmi ja me puhkesime koos naerma.

Cal jõudis tagasi, käes uued viskiklaasid, aga ma keeldusin, sest tundsin järsku, et mu pea käib ringi. Märkasin, et sõbralikult külalisi tervitavad Charlie ja Ulrika jõuavad meile aina lähemale. „Tegelikult mu süda läigib veidi. Kindlasti on see alkoholist. Ma arvan, et lasen jalga ja lähen ära koju.”

„Aga Tig, sa piad kindla piale tantsuks siia jääma. See on aasta kõrghetk! Ja ma tian, et Charlie tahab sind tervitada.”

„Tal on siin palju inimesi, keda tervitada, ning ma olen kindel, et jõulude ajal tuleb meil veel võimalusi vestelda. Sina jää siia, Cal, ja tunne peost rõõmu. Kodus näeme. Fiona, oli tore sinuga tuttavaks saada.”

„Samad sõnad, Tiggy, ja anna teada, millal sa mind oma kasse vaatama kutsud. Calil on mu number olemas.”

„Annan, Fiona, aitäh!” Keerasin neile kähku selja, et Cal ei saaks mind peatada, astusin õue ja nägin, et vahepeal on maa peale laskunud tihe udu, mis muruplatsil seisva jõulukuuse ümber tiireldes mähkis sellel vilkuvad lambid ämblikuvõrguga sarnanevasse loori. Paari meetri kaugusel puust ilmus nähtavale veel üks võbelev tuluke ja ma taipasin, et minu lähedal suitsetab keegi sigaretti.

„Häid jõule!” ütlesin kujust möödudes.

„Teile samuti. Ee ...” Mehekogu jalutas minu poole, ja kui ta udust välja ilmus, märkasin vaid seda, et ta on väga pikka kasvu, aga midagi enamat ei osanud ma pimeduses tema kohta öelda.

„Tore pidu?” küsis ta minult, hääles vaevu tabatav aktsent, mida mul oli raske paika panna.

„Jah, väga tore.”

„Kas Char... mõisahärra ise on ka kohal?”

„Jah. Tema ja ta abikaasa ongi võõrustajad. Kas te pole veel sees käinud?”

„Ei.”

„Kas see oled sina, Tiggy?” Meie peale langes taskulambi valgusvihk. „Ma olen sind otsides sees kõik kohad läbi kamminud.”

Charlie Kinnaird sammus minu juurde, aga jäi äkitselt seisma ja keeras taskulambi tule minu kaaslase peale.

Möödusid sekundid, enne kui ta küsis: „Mida sina siin teed?”

„Tulin jõuludeks koju, vanale emale külla. Mõtlesin, et teeks talle õige üllatuse. See pole vist seadusega keelatud?”

Charlie avas suu, et vastata, aga pani selle kohe kinni. Temast õhkuv antipaatia oli selgesti tajutav.