Читать книгу Kuuõde - Lucinda Riley - Страница 8

Läbi paksude kardinate ei tunginud sisse ainsatki päevavalguse kiirt, kui ma kobamisi lambi lülitit otsisin, et kella vaadata. Minu üllatuseks oli kell peaaegu kaheksa – et tavaliselt ärkan juba kell kuus ja lähen loomi toitma, olin tõesti kaua põõnanud. Ronisin hiiglaslikust voodist välja ja sammusin üle toa, ning kui olin kardinad eest tõmmanud, vallandas aknast avanev kaunis vaade mu huulilt rõõmuhüüatuse.

Jahimaja oli ehitatud mäele, kust paistis kitsas mäekuru, lauge nõlva all lamedas orupõhjas voolas aga kitsas käänuline jõgi, mille teine kallas läks tasapisi taas üle mäeahelikuks, tipud tuhksuhkruga sarnaneva lumetolmuga kaetud. Äsja tõusnud päikese kiired panid kogu härmas maastiku sädelema ja ma avasin hiljuti värvitud akna, et sisse hingata kopsutäis Šoti mägismaa õhku. See lõhnas puhtalt – tunda oli vaid sügisese maapinna õrna turbast aroomi, mida eritasid järgmise kevade taimekasvu väetamiseks kompostitud hein ja lehed.

Tahtsin otsekohe välja joosta, et ülikauni looduse imest osa saada. Tõmbasin kiiruga teksad jalga ja džempri selga, lisasin neile suusajope ning, kootud müts peas ja matkasaapad jalas, tormasin trepist alla eesukse juurde. See polnud lukus, ja kui olin välja astunud, nautisin enda ees avanevat ebamaist maapealset paradiisi, mis imekombel oli jäänud puutumata inimestest ja nende asustusest.

„See kõik on minu oma,” sosistasin üle kareda, härmatisest krõbeda eesõuemuru kõndides. Kuulsin endast vasemalt puudesalust krabinat ning nägin suurte terava tipuga kõrvade, pikkade ripsmete ja kastanpruuni täpilise kasukaga noort metskitse, kes hüples kergejalgselt tüvede vahel. Ehkki Margareti hirvetarandikus oli palju ruumi ning ta oli selle sisustamisel püüdnud võimalikult täpselt imiteerida seal taastuvate hirvede looduslikku asuala, ümbritses seda kõrge aed. Siin, Kinnairdis, olid hirvede käsutuses tuhanded aakrid, kus nad said metsiku ja vabana ringi rännata, kuid praegu olid neile inimkiskjad suuremaks ohuks kui igipõlised looduslikud vaenlased.

Mitte kellelgi pole looduses turvaline, mõtisklesin endamisi, isegi mitte inimestel – maakera isehakanud peremeestel –, kuigi oma piiritus ülbuses pidasime end võitmatuks. Ja ometi olin lugematu arv kordi näinud, kuidas üksainus võimas tuulepuhang taevastelt jumalatelt võib tornaadode ja orkaanide ajal meist tuhanded minema pühkida.

Mäest alla minnes seisatasin poolel teel, eelmise õhtu tugeva vihmasajuga paisunud kiirevoolulise jõe kaldal. Hingasin sisse ja vaatasin ringi.

Kas ma suudaksin siin mõnda aega elada?

Jah, jah, jah! vastas mu hing.

Ent ometi oli selle paiga absoluutne eraldatus isegi mulle liig: Kinnaird oli tõesti lausa teine maailm. Ma teadsin, et kõik õed peavad mind hulluks, kui ma end sellesse pärapõrgusse matan, ning ütlevad, et peaksin veetma rohkem aega inimeste keskel – soovitatavalt mõne sobiva meessoost isendiga –, aga see pole see, mis paneks mu südame laulma. Hoopis looduses tundsin, et elan, et mu meeled teravnevad ja pääsevad vabaks, justkui tõuseksin maa kohale ja muutuksin osakeseks universumist. Teadsin, et siin, Kinnairdis, saaks õide puhkeda ja areneda minu sisemine mina, mida olen peitnud terve maailma eest, sest igal hommikul ärgates saaksin kingiks vaatepildi, mida pakub maagiline mäekuru.

„Mida sina arvad minu Kinnairdi tulekust, Pa?” küsisin pea kohal laiuvalt taevalt, soovides tuliselt, et suudaksin luua mulle nii olulise nähtamatu sideme inimesega, keda armastasin üle kõige maailmas. Aga ka sellel korral rääkisin vaid hõreda õhuga, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ja see oli kohutavalt kurb.

Paarsada meetrit jahimajast eemal leidsin end kiviselt kaljurüngalt ja jäin paksu metsaga lauget piirkonda imetlema. See oli eraldatud paik, aga osutus siiski kergesti ligipääsetavaks, kui ma nõlvast alla seda lähemalt uurima ukerdasin. Just siin oleks ideaalne suletud ala Mollyle, Igorile, Posyle ja Polsonile – nii kutsuti nelja metskassi.

Jalutasin tükk aega seal kandis ringi teadmisega, et just metsaga kaetud kõrvaline mäenõlv pakuks metskassidele turvalisust, mida nad vajavad, kuni hakkavad end tundma nii koduselt, et söandavad veidi kaugemale minna ning pikapeale ka poegida. See oli jahilossist ja seda ümbritsevatest maamajadest ainult kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel – piisavalt lähedal, et saaksin neile iga päev süüa tuua, isegi südatalvel. Tehtud valiku üle rõõmus, suundusin mööda mäekülge tagasi konarlikule kitsale rajale, mida ilmselt kasutati mäekuru läbiva juurdepääsuteena.

Äkitselt kuulsin minu suunas liikuva auto mootorimürinat, ja kui ma end ümber pöörasin, nägin Cali, ülakeha Land Roveri aknast väljas, näol kergendus.

„Sial sa oledki! Kus sa ometi hulkusid? Berylil on hommikusöök ammu valmis, aga kui ta sinu tuppa läits, oli see tühi. Ta oli kindel, et jahilossi majavaim Pöörane MacTavish on su öösel kaasa viin’d.”

„Oh taevake, anna andeks, Cal. Aga hommik on lausa imeline ja ma tahtsin veidi ümbrust uurida. Muide, ma leidsin suurepärase paiga, kuhu metskassidele tarandikud rajada. See on seal, otse all.” Osutasin mäenõlvale.

„Siis oli see seda väärt, et Beryl ja ta hommikusöök kukele saata. Pialegi ei tee see talle sugugist halba, kui ta mõtted liikuma hakkavad ja fantaasia tööle lä’eb, kui taipad, mida ma silmas pian.” Cal tegi mulle silma, kui ma kõrvalistuja ukse lahti hiivasin. „Muidugist on probleem selles, et ta ise peab end tõeliseks jahimaja perenaeseks, ja ega’s ma toda’i eitagi, sest nii mõneski mõttes ta seda ka on. Roni sisse ja ma sõidutan su tagasi.”

Seda ma ka tegin ja auto jõnksatas paigalt.

„Lumesajus on need teed ettearvamatud,” nentis Cal.

„Ma olen kogu elu elanud Genfis, nii et vähemalt lumes sõita ma oskan.”

„Siis on häste, sest seda näed sa kõvaste, mitu kuud järgemööda. Näe!” Cal osutas käega ettepoole. „Otse üle oja tolles kasesalus on isahirved harjun’d öösiti varju otsima.”

„Mulle küll ei tundu, et see salu võiks neile erilist kaitset pakkuda,” sõnasin hõredat puudekobarat silmitsedes.

„Nujah, see’p see häda ongi. Suurem osa looduslikku metsamaad on mäekurust kadun’d. Me hakkasime juba istutama uut metsa, aga sellele piab tara ümber ehitama, muidu pistavad hirved seemikud nahka. Uus mõisahärra on ette võtnud tohutu töö. Oh, Beryl, ära nüid tõrgu!” Kostis krigisev heli, sest Cal püüdis Land Roverile tuure juurde anda. Auto võbises jõuliselt mõne sekundi ja seejärel hakkas mootor jälle sujuvalt tööle.

„Beryl?” kordasin.

„Jajah,” itsitas Cal, „sai nime meie majapidajannalt endalt; see Landy on sama visa hingega nigu vanad saapad ja enamjaolt ka sama usaldusväärne, ainult vahepial natike luksub.”

Kui olime Caliga jahimajas tagasi, vabandasin ülevoolavalt inim-Beryli ees, et olin enne hommikusööki ära kadunud, ning tundsin seejärel endal lasuvat kohustust süüa viimse raasuni ära kõik Marmite’i määrdega võileivad, mis ta mulle oli teinud – „ära jäänud hommikusöögi asemel”. Kusjuures ma pole kunagi olnud Marmite’i fänn.

„Ma ei usu, et ma talle meeldin,” pomisesin Calile, kui Beryl oli köögist väljunud ja Cal mul paari viimast takistust ületada aitas.

„Ah, Tig, vaene naene on lihtsalt stressis,” kostis Cal elutargalt hiiglaslike lõuapäradega võileibu hävitades. „Sedasi, mis kellase rongiga sa mõtled tagasi sõita? Üks lä’eb 15.29, aga eks sa isi tiad.”

Meie vestluse katkestas telefonihelin, mis peagi lakkas. Veel enne, kui jõudsin Calile vastata, astus Beryl uuesti kööki.

„Mõisahärra soovib teiega rääkida, Tiggy. Kas teil on aega?” küsis ta minult.

„Loomulikult.” Kehitasin Calile otsa vaadates õlgu ja läksin Beryli kannul mööda tagumist koridori tillukesse tuppa, mis näis olevat kabinet.

„Ma jätan teid üksi,” lausus ta, osutades juhtmevabale telefonile kirjutuslaual. Uks ta selja taga sulgus.

„Halloo!” ütlesin telefonitorusse.

„Tere, Tiggy! Ma palun vabandust, et ei saanud teie juurde Kinnairdi tulla. Haiglas oli paar erakorralist juhtumit.”

„Pole hullu, Charlie,” valetasin, sest tegelikult olin pettunud.

„Mis mulje Kinnaird siis ka jättis?”

„Ma arvan, et ... nii fantastilist paika pole ma eales näinud. See on täiesti vapustav, Charlie, ausalt. Ah jaa, muide, mulle tundub, et leidsin ka metskassidele täiusliku elupaiga.”

„Tõesti?”

„Jah.” Selgitasin, kus see mõisamaadel asub ning miks ma valisin välja just selle koha.

„Kui teie arvate, et see sobib, Tiggy, siis minul pole põhjust kahelda. Aga kuidas on lood teie endaga? Kas tahaksite ka ise koos nendega sinna kolida?”

„Ühesõnaga ... mulle meeldib siin,” laususin naeratades telefonitorusse. „Tõtt-öelda mitte lihtsalt ei meeldi, vaid ma jumaldan seda paika.”

„Nii et te suudaksite seal mõnda aega elada?”

„Jah,” vastasin pausi tegemata. „Kindlasti.”

„Sellisel juhul on see ... imetore! Kõige rohkem rõõmustab selle üle muidugi Cal. Ma tean, et rahalisest küljest pole me veel rääkinud – aga ehk saaksin teile meili teel pakkumise saata? Ütleme, esialgu näiteks kolmeks kuuks?”

„Jah, Charlie, sellest piisab. Ma loen meili läbi ja saadan vastuse.”

„Suurepärane! Järgmisel korral seal olles teen suurima heameelega teile ise ümbruskonnas ringkäigu, aga loodetavasti aitas Beryl teil end jahimajas mugavalt sisse seada.”

„Oh jaa, muidugi.”

„Tore! Mis siis ikka, ma saadan meili teele, ja kui olete nõus Kinnairdi tööle tulema, ehk saaksite siis koos metskassidega detsembri alguseks kohal olla?”

„Kõlab ideaalselt.”

Pärast viisakat hüvastijättu lõpetasin kõne, teadmata, kas ma olin äsja teinud oma elu parima või halvima otsuse.

Kui olin Berylit külalislahkuse eest kogu südamest tänanud, näitas Cal mulle põgusalt seda lihtsat, aga võluvat majakest, kus ma pidin koos temaga elama hakkama juhul, kui otsustan ametikoha vastu võtta. Seejärel ronisime Beryli-nimelisse Land Roverisse ja asusime Taini raudteejaama poole teele.

„Sedasi, tuled siis kasside seltsis siia või mitte?” küsis Cal otsekoheselt.

„Jah, tulen.”

„Jumal tänatud!” Cal andis roolirattale obaduse. „Kassidega põle mul soovi jännata, lisaks kõigele muule, mida ma tegema pian.”

„Ma tulen koos nendega detsembris, mis tähendab seda, et sa peaksid hakkama nende jaoks tarandikke ehitama.”

„Sedan’d küll, ja selles suhtes piad sa mulle asjalikku nõu andma, Tig, aga see on super uudis, et sa ikkagist tuled. Oled kindel, et suudad siin pärapõrgus elada?” küsis ta, kui auto liikus hüpeldes mööda mõisavaldustest välja viivat teed. „Igaühele see paik ei sobi.”

Samal hetkel otsustas päike pilve tagant välja tulla ja pani särama ebamaisesse uttu mähkunud kitsa mäekuru.

„Oojaa, Cal!” Talle naeratades tundsin, kuidas elevusemull mu sisemuses ülespoole kerkib. „Ma tean, et suudan.”