Читать книгу Kuuõde - Lucinda Riley - Страница 9

Järgmine kuu – see sisaldas hulgaliselt kurbi lahkumisi, sest nii Margaret kui ka mina jätsime nukralt hüvasti oma armastatud loomadega – möödus välgukiirusel. Hirved, kaks punaoravat, siilid, öökullid ja meile ainsana alles jäänud eesel saadeti kõik uude koju. Margaret suhtus sellesse tunduvalt rahulikumalt kui mina – pärast igaühe lahkumist valasin mitu ämbritäit pisaraid.

„Sihuke see eluring juba on, Tiggy, kohtumistest ja lahkumistest tulvil, ja mida varem sa selle selgeks saad, seda parem sulle,” andis ta mulle nõu.

Seejärel tegin metskasside tarandike teemal meili ja telefoni teel tihedat koostööd Caliga, kes lõpuks palkas ehitusfirma.

„Paistab, et kulusid põle tarvis kokku hoida,” ütles Cal. „Mõisnik taotleb riigilt abiraha ja on kindel, et kassid piaks varsti järglasi andma.”

Cali saadetud fotodelt nägin, et kaitsealast tuleb tõeline kunstiteos – terve rida paviljonidega sarnanevaid puure, mida ühendavad kitsad tunnelid ja ümbritsevad puud, taimestik ja inimkätega loodud peiduurkad olid metskassidele avastamiseks mõeldud. Ühtekokku pidi tulema neli varjualust, et kõigil oleks võimalik kindlaks määrata oma territoorium ja tiineks jäänud emaseid saaks isastest lahus hoida.

Kui me viimasel õhtul koos klaasikest šerrit nautisime, näitasin Margaretile fotosid. „Jessas! Sial võiks lausa mitu kaelkirjakut end mõnusalt sisse siada, paarist kõhnast kassist rääkimata,” itsitas ta.

”Paistab, et Charliel on oma tõuaretusprogrammiga tõsi taga.”

„Nujah, põle ka ime, meie Charlie on perfektsionist. Kahju, et tal unistus otse nina eest ää napsati, kui ta päris noor oli. Ma’i usu, et ta tänaseni sellest täielikult toibun’d on.”

Ajasin kõrvad kikki. „Millest?”

„Ma põleks tohtin’d seda mainida, aga šerri päästis mu keelepaelad valla. Ütleme siis nii, et armastuses tal ei vedan’d. Ta kallim löödi üle ja nõrkushetkel abiellus ta oma praeguse naesega.”

„Kas sa oled tema abikaasat näinud?”

„Ainult üks kord, nüid juba kuusteist aastat tagasi nende pulmas. Me vahetasime paar sõna, aga mulle selle naese stiil ei meeldin’d. Muide, ta on väga ilus, aga nigu muinasjuttudes, ei peegelda väline ilu alati sisemist ilu, ning naeste suhtes on Charlie alati naiivne oln’d. Ta pandi paari kahekümne üheselt, kui ta Edinburghis kolmandat aastat arstitudeng oli,” ohkas Margaret. „Tollal ootas naene juba nende tütart Zarat, mõistad? Ma arvan, et enne seda käitus Charlie kogu elu nii, nigu ta isa tahtis. Arstiteadus ja abielu andsid talle põgenemisvõimaluse. Ehk on nüüd lõpuks ometi käes Charlie aeg,” lausus Margaret viimast šerrilonksu võttes. „Selle on ta kindla piale ää teenin’d.”

*

Järgmisel hommikul katsusin end ära mahutada Beryli-nimelise Land Roveri tagaistmele, kus olid endale koha leidnud ka Molly, Igor, Posy ja Polson, kes protestiks kassikastide vastu kräunusid ja kriiskasid. Nende puurisaamine oli olnud päris paras pingutus ning paksust džemprist ja vastupidavatest kinnastest hoolimata ilutses mu randmetel ja käsivartel mitut sügavat kriimu. Ehkki Šoti metskasside suurus ja värv on umbes samasugune nagu vöödilistel kodukassidel, siis sellega nende sarnasus ka lõpeb. Ega neid asjata mägismaa tiigriteks hüüta. Kasside hulgast oli just Polsonil komme kõigepealt hammustada ja alles siis järele mõelda.

Aga pahurusest ja sageli isegi õelusest hoolimata olid nad kõik mulle armsad. Maailmas, kus nii palju vabas looduses elavaid loomaliike on välja surnud, süütasid nemad minus tibatillukese lootussädeme. Margaret oli mulle rääkinud, et metskasside ja kodukasside paaritumise takistamiseks on kõikjal Šotimaal käivitatud tõuaretusprogrammid, mille eesmärgiks on saada puhtatõulisi kassipoegi, et need hiljem metsikusse loodusse lasta. Kasside nördimusurina saatel puuriuksed sulgenud, tundsin ühe nende tulevikuvalvurina endal lasuvat vastutuskoormat.

Minu lemmiksiil Alice – selle nime sai ta siis, kui ta väiksena jäneseurgu kukkus ja ma tema sealt välja sikutades koer Guinnessi lõugade vahelt päästsin – oli pappkastis eesistmel koos minu seljakotiga, mis sisaldas mu kasinat rõivavaru.

„Läksime?” küsis Cal, kes istus stardivalmina rooli taga.

„Jah,” neelatasin teades, et pean korraks majja tagasi minema ja Margaretiga hüvasti jätma, ning kartsin, et see hetk murrab mu südame. „Kas sa saaksid mulle veel viis minutit anda?”

Cal noogutas vaikides mõistmise märgiks ja ma jooksin tagasi majja.

„Margaret? Kus sa oled? Halloo?”

Et teda polnud kusagil näha, läksin õue otsima ja leidsin ta tühjast metskasside tarandikust, kus ta istus maas, Guinness ja Button justkui valvurid teine teisel pool. Ta pea oli käte vahel ja õlad vappusid.

„Margaret?” Läksin tema juurde, põlvitasin ta kõrvale ja põimisin käed ümber ta keha. „Palun ära nuta, muidu hakkan ka mina nutma.”

„Ma’i saa sinna miskit parata, kullake. Ma püüdsin olla vapper, aga täna ...” Ta võttis käed näo eest ja ma märkasin, et ta silmalaud on punased. „Ühesõnaga täna lõpeb üks ajastu, sest läin’d on nii metskassid kui ka sina.”

Ta sirutas välja pahkliku artriidis käe – sellise, mida seostatakse kurjade nõidadega muinasjuttudes, ja ometi andis see edasi vastupidist: ülimat headust.

„Sa oled mulle oln’d nigu lapselaps, Tiggy. Ma’i suuda kunagi tasuda sulle selle eest, et sa mu loomad elusa ja tervena hoidsid, kui mul endal põln’d jõudu.”

„Ma luban sulle, et tulen sulle varsti sinu uude bangalosse külla. Lõppude lõpuks pole me teineteisest kuigi kaugel.” Võtsin ta käte vahele ja kallistasin viimast korda. „Sinu juures oli nii tore ja ma sain siin nii palju uusi asju teada. Aitäh, Margaret!”

„Hoopis mina piaks tänama. Ja mis tiadasaamisse puutub, siis ära sial olles unusta külastada Chillyt. Ta on mõisas elav vana mustlasmees, kelle tiadmised on tõeline kullaauk, sest ta oskab taimedega ravida nii inimesi kui ka loomi.”

„Ma teen seda. Aga jääme nüüd nägemiseni, kullakallis Margaret!” Tõusin, ja tundes, et puhken kohe samuti nutma, kiirustasin värava poole. Minu kõrvale ilmus Cal.

„Vaadake, et meie kassid ikka nunnusid poegi sigitavad, eks?” hüüdis Margaret meile järele, kui ma talle viimast korda lehvitades Berylisse ronisin ja oma elu järgmise peatüki poole teele asusin.

*

„See on sinu tuba, Tig,” ütles Cal mu seljakotti põrandale kukutades.

Vaatasin ringi väikeses toas, mille madalat krohvitud lage kattis sooniliste pragude ja kühmude võrgustik, justkui oleks see enda kohal asuva katuse ülevalhoidmisest kurnatud. Ruum oli a) jääkülm ja b) spartalik, isegi võrreldes nende elutingimustega, millega mina olin harjunud, aga vähemalt oli seal olemas voodi. Ja kummut, mille peale ma asetasin siil Alice’i, kes oli ikka veel oma reisikasti sees.

„Tohib, ma toon tema puuri ka siia?” tegi Cal ettepaneku. „Ma’i saa selle loomaga elutoas hakkama. Kui ta öösel plehku paneb, võin ma teel kempsu talle kogemata otsa astuda ja ta laiaks litsuda! Kas ta’i piaks praegalt talveunes olema?”

„Metsikus looduses küll, aga ma ei saa riskida,” selgitasin. „Sestsaadik, kui ma ta päästsin, pole ta kaalus piisavalt palju juurde võtnud ning tervet talve ta vastu ei peaks. Ma pean teda kenasti soojas hoidma ja olema veendunud, et ta pidevalt süüa saab.”

Cal tõi Alice’i puuri tuppa, ja kui olin sättinud siilipoja tagasi tema pessa ja andnud talle pakikesetäie kassitoitu, mis oli tema lemmik, tundsin end nii väsinuna, et prantsatasin voodile istuma ja oleksin tahtnud pikali heita.

„Aitäh, Cal, et sa mulle täna appi tulid. Üksipäini poleks ma jaksanud neid metskasse mäenõlvast alla tarandikesse tassida.”

„Nujah.” Cali silmad libisesid üle minu. „Sa oled ju sihuke õbluke neiuke. Ma’i julgegi su abi paluda, kui talvel on vaja aeda parandada või kaminate jauks puid lõhkuda.”

„Ma olen tugevam, kui välja paistan,” valetasin end kaitstes, sest tegelikult ma seda pole. Vähemalt mitte füüsiliselt.

„Nujah, mis seal’s ikka, kindlasti on ka sinul omad tugevad küljed, Tig.” Cal osutas tühjale külmale toale. „See osmik vajab naesekäe puudutust,” vihjas ta. „Minul põle sellest asjast aimugi.”

„Ma olen veendunud, et saame selle paiga õdusamaks muuta.”

„Tahad ehk miskit süia? Külmkapis on väheke hirvelihahautist.”

„Ee ... tänan, ei, ma vist juba mainisin, et tegelikult olen ma taimetoitlane ...”

„Muidugist. Olgu.” Cal kehitas õlgu, sest ma haigutasin suure suuga. „Äkki piaksid magama minema.”

„Ma arvan küll.”

„Kui sa tahad soojas vees liguneda, siis vannitoas on vann. Ma ootan ää, kuni vesi jälle soojaks lä’eb.”

„Ära muretse, ausalt. Ma lähen kohe voodisse,” kinnitasin. „Head ööd, Cal!”

„Hääd ööd, Tig!”

Lõpuks läks uks ta selja taga kinni ja ma vajusin selili millelegi, mis jättis petliku mulje mugavast ja hästi sisse töötatud madratsist, tõmbasin sulgteki peale ja jäin silmapilk magama.

*

Ärkasin kell kuus – nii jäise temperatuuri kui ka sisemise äratuskella tõttu. Tule põlema pannud, nägin, et väljas on ikka veel kottpime ja aknaklaase kaunistavad jäälilled.

Et riidesse panna polnud tarvis, sest olin endiselt džempris ja räpastes teksades, tõmbasin selga veel ühe kampsuni ja suusajope, jalga saapad ning pähe kootud mütsi. Läksin massiivsete laetaladega elutuppa, kus paiknes ka suur kaminanurk. Haaranud taskulambi, mis – nagu Cal oli näidanud – rippus välisukse küljes konksu otsas, vajutasin lülitit, kogusin veidi julgust ja astusin õue. Taskulambi valguse ja mälu järgi orienteerudes sammusin avarasse küüni tuvide ja küülikute korjuseid tooma, et need metskassidele toiduks viia. Sisenedes märkasin, et ühes nurgas põhupalli peal magab Thistle. Kui ma talle lähemale läksin, ajas koer end püsti, ringutas uniselt, loivas uskumatult pikkadel jalgadel mind tervitama ja lükkas terava koonu minu väljasirutatud pihku. Vaatasin ta tarkadesse pruunidesse silmadesse, mida ääristav hall karv andis välja kasvanud pulstis kulmudele peaaegu koomilise ilme, ning mu süda sulas.

„Tule, sõbrake! Lähme vaatame, ehk leiame ka sulle midagi süüa.”

Kassitoit ära toodud ja Thistle’ile korjuste hulgast mahlane kondiga tükk välja valitud, suundusin taas õue. Thistle püüdis mulle järele tulla, aga lükkasin ta vastumeelselt küüni alla tagasi.

„Võib-olla mõni teine kord, kullake,” ütlesin talle. Ma ei saanud riskida sellega, et ta äsja siia saabunud kassid ära ehmatab.

Kõndisin üle härmas muru ja seejärel mööda mäekülge alla tarandike poole. Taeva tintsinine süngus oli nii intensiivne, et midagi sellesarnast polnud ma varem näinud – seal polnud kübekestki inimkätega loodud valgust. Kasutades nõlvast allaminekul teejuhina taskulampi, jõudsin peagi kaitseala sissepääsu juurde.

„Molly!” sosistasin pimedusse. „Igor! Posy! Polson!” Keerasin vanast harjumusest käepidet, aga siis meenus mulle, et tulevikus võivad siia tulla külalised ja seetõttu on luku kohal klahvistik, mis takistab inimesi suvalisel kellaajal tarandikesse sisenemast ja kasse häirimast. Sundides aju meenutama koodi, mille Cal oli mulle öelnud, sisestasin klahvidel numbrikombinatsiooni, mis minu mälu järgi pidi olema õige, ning kolmandal katsel kõlas vaikne klõps ja värav libises lahti. Panin selle oma selja taga uuesti kinni.

Hüüdsin kasse veel kord nimepidi, aga vastust ei tulnud; krabisevatelt lehtedelt ei kostnud ainsatki heli, mille oleksid tekitanud nende käpad. Et nelja hiigelsuure varjualuse piires võisid kassid olla kus tahes, olid nad ilmselt kusagile peitu pugenud ja mossitasid.

„Hei, semud, see olen mina, Tiggy!” sosistasin hiirvaiksesse hommikusse, hingeõhk uduste pahvakutena minu ees lainetamas. „Ma olen siin ja te ei pea midagi kartma. Teid ei ähvarda miski, ausõna. Mina olen teie juures,” kordasin ja jäin uuesti ootama, sest lootsin, et nad mu häälele reageerivad. Seda ei juhtunud, ja kui kõik varjualused olid läbi otsitud, jäin kuulatama nii kauaks, kuni ma külmast kõngemata suutsin, jagasin siis korjused laiali, läksin väravast välja ja jalutasin mööda mäekülge üles tagasi.

*

„Kus sa nõnna varasel tunnil käisid?” päris Cal tillukesest köögist välja ilmudes, meie mõlema jaoks auravad teekruusid käes.

„Ma käisin kasse vaatamas, aga nad ei tulnudki välja. Vaesekesed on vist surmani hirmul, aga vähemalt kuulsid nad minu häält.”

„Sa vist tiad, et mina põle tegel’t eriline kassifänn. On nihuksed isekad kriipivad ühiskonnavaenulikud tegelased, kes lipitsevad kõigi toitjate ees. Aga sihuksed koerad nigu Thistle on mu lemmikud,” kommenteeris Cal.

„Ma nägin Thistle’it täna hommikul küüni all ja andsin talle külmaruumist ühe kondi,” tunnistasin kanget teed rüübates üles. „Kas ta magab alati seal?”

„Ikka, nigu ma olen juba mainin’d, on ta töökoer, mitte mõni ärapoputatud linnasaksast peni.”

„Kas ta ei tohiks mõnikord majas magada? Küüni all on kohutavalt külm.”

„Ah, Tig, sa oled liiga hella hingega. See koer on külmaga harjun’d,” tögas mind Cal ja võttis taas suuna köögi poole. „Moosiga röstsaia tahad?”

„Aitäh, ikka tahan!” hüüdsin oma tuppa sisenedes vastuseks ja põlvitasin Alice’i puuri ette, et väike uks lahti teha. Väikesest puust osmikust, kus ta armastas redutada, piilus välja kaks säravat silma. Jäneseurgu kukkudes oli ta murdnud oma tillukese jala luu ja see polnud ikka veel täielikult paranenud. Ta lonkas ringi nagu pensionär, ehkki oli vähem kui mõni kuu vana.

„Tere hommikust, Alice!” sosistasin. „Kuidas sa magasid? Ehk soovid natuke kurki?”

Läksin tagasi kööki, sest kurk oli külmkapis – mida minu hinnangul oli hädasti tarvis puhastada, et kapi tagaseina ja riiuleid katvast rohelisest hallituskihist lahti saada. Veel märkasin, et valamu on täis räpaseid potte ja panne. Tõmbasin röstrist saiaviilu välja ja määrisin sellele margariini kitsukesel letil, mida kattis vähemalt nädalavanune saiapuru.

Tüüpiline mees, mõtlesin endamisi. Ehkki ka mina pole puhtusefriik, ületas vaatepilt mu taluvuspiiri ja mu sõrmed sügelesid, et kohe pihta hakata. Alice toidetud, istusin Caliga elutoa nurka väikese laua äärde ja sõin ära oma röstsaia.

„Ja millega sa kasse hommukuti toidad?” tahtis ta teada.

„Täna viskasin neile mõne tuvi ja paar küülikut, mis ma neile kaasa tõin.”

„Tiad, mul on sinu jauks terve hunnik hirvesüdameid sügavkülmikus hoiul. Ma näitan sulle – need on jahimaja taga sisehoovis kuuri all.”

„Aitäh, Cal, ma olen kindel, et südamed maitsevad neile.”

„Ma’i saa sust aru, Tig. Sa ütlesid, et oled taimetoitlane, aga kuda sa päevast päeva loomakorjustega askeldamist talud?”

„Sest see on loodus, Cal. Inimesed on piisavalt arenenud, et toitumise suhtes teadlikke valikuid teha, pealegi on olemas päris palju alternatiivseid toiduallikaid, mille abil meie saame elus püsida, aga loomadel need puuduvad. Alice sööb liha sellepärast, et seda teevad tema liigikaaslased, ning kassidega on sama lugu. See lihtsalt on nõnda, ehkki tuleb tunnistada, et hirvesüdametega askeldamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Kas pole just südames peidus meie kõigi tegelik olemus?”

„Ma’i oska kommenteerida; mina olen mees ja punase liha mekk mulle meeldib, ning vahet põle, kas ma maiustan mõne siseorgani või hõrgu lihalõiguga.” Cal viibutas minu poole sõrme. „Ja ma pian sind hoiatama, Tig, et mina ei arene enam kuskile, mina olen läbi ja lõhki lihasööja.”

„Ma luban sulle, et ei proovi sind teise usku pöörata, aga ei hakka mingil juhul sulle lambakarbonaadi ja muud sellesarnast küpsetama.”

„Nii et teie, prantslased, põlegi tõelised punase liha fännid?”

„Ma olen muide šveitslanna, mitte prantslanna, ehk on hoopis selles asi,” pareerisin laia naeratusega.

„Margaret ütli, et sa oled sihuke tarkuri tüüpi, oled või, Tig, ülikooli kraadiga ja puha? Kindlasti saaks sa mõnes laboris kõrraliku palgaga koha ja teeks sial karjääri, aga sina mängid paarile räpasele kassile latsehoidjat. Miks Kinnaird?”

„Tegelikult ma töötasingi paar kuud ühe loomaaia laboris ja analüüsisin andmeid. Palk oli hea, aga ma olin seal õnnetu. Kõige tähtsam on ikkagi elukvaliteet, on mul õigus?”

„Jajah, kui ain’t mõelda, mäherdust palka mulle kõigi nende kontimurdvate töötundide eest makstakse, siis seda pian ma uskuma!” Cal tõi kuuldavale sünge naeruturtsatuse. „Mis sial ikka, tore, et sa siin oled, ja mul on su seltskonna üle hää meel.”

„Mulle tuli mõte, et kui sobib, teeksin täna siin majakeses kevadise suurpuhastuse.”

„See kuluks nüid küll ää, selles põle kahtlust. Nägudeni!”

Seda öelnud, kehitas ta oma vana vateeritud jope sees korraks õlgu ja marssis ukse poole.

*

Ülejäänud hommiku veetsin orus koos kassidega – või õigemini ilma nendeta, sest ehkki kulutasin palju aega, et nad lehestiku sisse korralikult ära peidetud urgudest üles leida, ei õnnestunud mul neid tabada.

„Milline katastroof see oleks, kui mu hoolealused juba esimesel nädalal hinge heidaksid,” ütlesin Calile, kui ta lõunaajal korraks majakesse sisse põikas, et nahka pista oma megasuur võileib. „Nad pole oma toitu puutunudki.”

„Jajah, seda’p see oleks,” ühmas ta, „aga neil paistis olevat pial päris paks pekikiht, mis neid vähemalt paar päeva elus hoiab. Küll nad harjuvad, Tig.”

„Ma nii väga loodan. Aga nüüd pean ma sõitma toidukraami ja puhastusvahendite järele,” laususin. „Kus kandis neid siin müüakse?”

„Ma tulen sinuga kohalikku poodi kaasa. Annan sulle sõidutunni – Beryliga harjumine võtab aega.”

Järgmine tund, kui sõitsime Caliga külapoodi ja tagasi, kulus mul sellele, et keerata Beryli rooli ja õppida tundma auto ekstsentrilisusi. Kauplus osutus pettumuseks, sest seal müüdi sinna sattuvaid turiste silmas pidades tont teab mitut erinevat sorti liivakooke, aga see oli praktiliselt kõik. Õnneks sain sealt siiski kartuleid, kapsast ja porgandeid, soolatud maapähkleid ja valguallikaks hästi palju konservube.

Majas tagasi, jättis Cal mu suurpuhastust tegema, aga kui mu mopi ja harja otsinguid ei krooninud edu, otsustasin, et mul ei jää üle muud kui laenata Berylilt tema puhastusvahendeid. Kõndisin üle siseõue jahimaja tagaukse juurde. Et koputusele vastust ei järgnenud, avasin ukse ja astusin sisse.

„Beryl! Siin Tiggy õuemajakesest! Kas sa oled siin?” hõikasin mööda koridori köögi poole kõndides.

„Ma olen ülakorrusel, kullake, toimetan siin ringi!” kostis ülevalt hääl. „Paari sekundi pärast olen all. Palun lülita köögis veekann sisse, eks?”

Tegin, nagu Beryl palus, ning otsisin parasjagu teekannu, kui ta sisse astus, kaasas kahvatu jumega noor naine, kellel oli põll ees ja kummikindad käes.

„See on Alison, kes lööb jahimaja läikima, kui külalised jõuludeks saabuvad. On ju nii, Alison?” Beryl rääkis aeglaselt, iga sõna selgelt hääldades, otsekui oleks tüdruk kõva kuulmisega.

„Jah, provva McGurk, sedan’d ma teen.”

„Nõnda, Alison, kohtume homme hommikul täpselt kell kaheksa. Enne mõisniku kohalejõudmist on veel palju teha.”

„Jah, provva McGurk,” kordas tüdruk, kes näis oma uut ülemust tõsiselt kartvat. Hüvastijätuks noogutanud, lipsas ta köögist välja.

„Vaeseke,” kommenteeris Beryl köögikappi avades ja teekannu välja tõmmates. „Mõistusega meie Alisoni õnnistatud pole, aga mind jälle pole siin kandis õnnistatud töötajatega, kelle hulgast valida. Aga tema saab vähemalt oma vanemate väiketalust jalgsi tööl käia, mis – eriti talvel – on hästi oluline.”

„Kas sa ise elad samuti lähedal?” küsisin Berylilt, kes lusikaga teelehti kannu kühveldas.

„Väikeses majas üle oru. Sa vist ei joo teed piimaga?”

„Ei.”

„Kas tükike kodust šokolaadi-karamellikooki on lubatud? Aga võid ma panin selle sisse küll.” Beryl osutas ahvatlevale restile, kuhu olid ritta laotud paksu karamelli- ja šokolaadikihiga kaetud koogitükid. „Lõppude lõpuks on kohalik meierei otse üle õue ja ma võin julgelt kinnitada, et lehmade eest kantakse seal väga hästi hoolt.”

„Sellisel juhul tänan, ühe tüki võtaksin tõesti,” laususin, sest praegu polnud sobiv hetk selgitada, et tegelikult ei pea ma õigeks vastsündinud vasikate lahutamist nende emadest, keda hoitakse pidevalt tiinena, et inimesed saaksid ebaloomulikult suure koguse piima. „Üldjuhul ei söö ma kunagi liha ja kala. Mis piimatooteid puudutab, siis nendega ma siiski aeg-ajalt patustan, ning piimašokolaadi ma armastan,” tunnistasin.

„Kas mitte kõik me vahel ei patusta?” Beryl ulatas mulle taldrikul koogitüki, näol naeratusevirve, ja mul oli tunne, et oleme astunud tillukese sammu sõbrunemise poole, olgugi et minu põhimõtetest loobumise hinnaga. „Kuidas sa majakeses hakkama saad?”

„Tegelikult ...” alustasin, nautides iga suutäit fantastilisest võisest liivatainakoogist, „tulingi küsima, kas sul oleks võimalik laenata mulle moppi ja harja ning tolmuimejat samuti, et ma saaksin seal suurpuhastuse teha?”

„Need asjad on mul tõepoolest olemas. Mehed vist tahavadki elada nagu sead oma sõnniku sees, on ju nii?”

„Mõned mehed küll, ehkki ma ei tea ainsatki inimest, kes hoiaks nii piinlikku puhtust, nagu hoidis minu isa. Mitte ükski asi polnud iial vales kohas, ning oma voodi tegi ta ka igal hommikul ise üles hoolimata sellest, et tal – meil – oli majapidajanna, kes selle töö meie eest ära tegi.”

Beryl jäi mind silmitsema, justkui hindaks mu staatuse ümber. „Sa pärined siis aristokraatide hulgast?”

Seda sõna ma ei tundnud. „Mida see tähendab?”

„Vabandust, Tiggy, aga sinu imeilus inglise keel pani mind unustama, et aktsendi järgi otsustades oled sa prantslanna.”

„Tõtt-öelda olen ma šveitslanna, kuid emakeeleks pean tõesti prantsuse keelt.”

„Ma tahtsin teada, kas su vanemad kuulusid kõrgklassi,” ütles Beryl. „Lähtudes sellest, et sinu sõnul oli teil majapidajanna.”

„Ei, vähemalt minu meelest mitte. Asi on nimelt selles, et isa lapsendas nii minu kui ka minu viis õde siis, kui me olime imikud.”

„Tõesti? Nii armas! Kas teie isa on teile rääkinud, kust te pärit olete?”

„Veidi rohkem kui viis kuud tagasi ta kahjuks suri, aga jättis meile kõigile kirja. Minu omas rääkis ta täpselt, kust ta mu leidis.”

„Ja kas sa kavatsed sinna minna?”

„Ma pole päris kindel Ma olen õnnelik sellisena, nagu ma olen – ühesõnaga sellise „minana”, kes ma alati olen olnud, ning mul on imelised mälestused oma õdedest ja kasuisast.”

„Ja sa ei taha, et miski neid rikuks?” küsis Beryl.

„Ei, vist ei taha.”

„Kes teab? Tulevikus võib sul selline soov siiski tekkida, aga praegu tunnen ma sulle isa kaotuse pärast kaasa. Ühesõnaga, mopid ja harjad on koridori lõpus vasemat kätt kapis. Võta julgelt kõik, mis tarvis, aga kui valmis saad, too asjad tagasi.”

„Aitäh, Beryl,” tänasin teda, liigutatud kaastundest Pa surma puhul.

„Kui sa vajad oma elupaiga kordategemiseks veel midagi, anna teada. Aga nüüd pean ma raadiosaatja abil võtma ühendust meie meistrimehe Beniga ja saatma ta Chilly küttepuude varusid täiendama.”

„Chilly on see vana mustlasmees, kes elab mõisas?”

„Jah, tema see on.”

„Margaret soovitas mul talle külla minna.”

„Ta on muide alati kodus, kullake. Artriidist kõver, ja ma ei kujuta ette, kuidas ta seal sügaval orus talved üle elab. Aga vähemalt on ta praegu oma palktares, mille uus mõisnik talle suvel ehitas. See on soojustatud, nii et tal on soe.”

„See oli Ch ... mõisahärrast väga kena.”

„Tead, ma juba ütlesin talle, et Chilly enda turvalisuse pärast peaks sotsiaalhoolekanne aitama tal külasse kolida. Aga probleem on selles, et iga kord, kui nad võtavad ette pika teekonna orgu, et ta sealt ära tuua, peidab mees end ära ja keegi ei leia teda üles. Kui nad järgmine kord tulevad, ei kavatse ma Chillyt enam hoiatada,” kirtsutas Beryl nina. „Ühtlasi tähendab see seda, et keegi meist peab iga päev teda vaatamas käima, talle toitu viima ja küttepuude korvi täis laduma. Nagu meil veel vähe tööd oleks. Aga nüüd ...” – Beryl sirutas käe raadiosaatja järele – „pean ma edasi tegutsema.”

Võtnud kapist mopi, harja ja tolmuimeja, tassisin need üksi üle õue, sest ärevalt minu ees saalivast Thistle’ist polnud vähimatki abi.

„Hei, Tig!” jõudis siseõues seisva kuuri sisemusest minuni kellegi hääl. „Ma olen siin, keedan paari hirvepiad. Paned varsti tee tõmbama?”

„Jep, aga sa pead sealt teele ise järele tulema – kuni sul selline toiming käsil on, ei kavatse mina oma jalga kuuri alla tõsta!” hõikasin vastuseks.

„Aitüma, Tig, kaks tükki suhkrut palun!”

„Hästi, teie kõrgeausus!” vastasin. „Kui teil midagi selle vastu pole, panen kõigepealt ämbri ja mopi ära.” Tegin aupakliku reveransi ja avasin majaukse.