Читать книгу Kuuõde - Lucinda Riley - Страница 7

„Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.”

„Ka mina mäletan, kus ma olin, kui see juhtus minuga.”

Charlie Kinnairdi sinised silmad jäid mind läbitungiva pilguga puurima.

„Ja kus te siis olite?”

„Margareti metsloomade varjupaigas, lükkasin labidaga hirvejunne kokku. Ma soovin kogu südamest, et oleksin olnud paremas keskkonnas, aga mis parata. Aga tegelikult pole see üldse oluline. Ehkki ...” Neelatasin tugevalt, taipamata, mismoodi meie vestlus – või õigemini tööintervjuu – teemast kõrvale kaldus ja Pa Salti surma juurde jõudis. Istusin parajasti umbses haiglasööklas doktor Charlie Kinnairdi vastas. Olin märganud juba siis, kui ta sisse astus, et kõigi pilgud pöördusid talle. Paksude tumepruunide lokkis juustega sale elegantne mees, kes kandis hästi istuvat halli rätsepaülikonda, polnud mitte ainult tapvalt ilus, vaid temast kiirgas ka loomulikku autoriteeti. Mitu minu lähedal istuvat personaliliiget katkestasid kohvilauajutu ja vaatasid talle lugupidavalt pead noogutades otsa, kui ta nende lauast möödus. Kui ta minu juurde jõudis ja tervituseks käe välja sirutas, läbistas mu keha otsekui kerge elektrilöök. Nüüd istus ta minu vastas ja ma vaatasin, kuidas ta pikad sõrmed lakkamatult pihku surutud piipariga mängivad, andes aimu sügavale sisemusse peidetud närvilisest energiast.

„Ehkki mis, preili D’Aplièse?” ütles Charlie mulle ette, hääles pehme šotipärane kõrin. Mõistsin, et ta ei kavatsegi lasta mind vabaks konksu küljest, mille otsa ma end ise riputanud olin.

„Hm ... ma pole lihtsalt päris kindel, kas Pa üldse surnud on. Selles mõttes, et muidugi on ta surnud, sest ta on läinud ega hakkaks eales oma surma lavastama või midagi sellist – ta ju teaks, kui suurt valu see meile, tema tütardele, tekitaks –, aga mul on lihtsalt kogu aeg tunne, justkui oleks ta kusagil lähedal.”

„Kui see teid lohutab, siis minu meelest on see täiesti normaalne reaktsioon,” nentis Charlie. „Leinavad omaksed on mulle sageli öelnud, et pärast kalli inimese surma tunnetavad nad selgelt tema kohalolekut.”

„Loomulikult,” ütlesin veidi üleolevat kohtlemist tajudes, aga ma ei tohtinud unustada, et räägin siiski arstiga – inimesega, kes puutub päevast päeva kokku surma ja lahkunust maha jäänud lähedastega.

„Päris naljakas mõelda,” ohkas ta plastkattega laualt piiparit võttes ja seda käte vahel keerutama hakates. „Nagu ma äsja mainisin, suri hiljuti ka minu isa, ning mind kummitavaid nägemusi võin kirjeldada vaid kui õudusunenägu, milles ta sõna otseses mõttes hauast üles tõuseb!”

„Te polnud vist eriti lähedased?”

„Ei. Ta võis küll olla minu bioloogiline isa, aga sellega meie suhe piirdus. Midagi muud meil ühist polnud. Teil oma isaga ilmselt oli.”

„Jah, ehkki nii naljakas kui see ka pole, oleme nii mina kui ka minu õed imikuna tema lapsendatud, nii et bioloogiline side meil temaga puudub. Aga ma armastasin teda kogu südamest. Tõsijutt, ta oli täiesti fantastiline.”

Seda kuuldes Charlie naeratas. „Mis siis ikka, see lihtsalt tõestab, et bioloogial polegi kõige suurem roll selles, kuidas me oma vanematega läbi saame. See on nagu õnnemäng, kas pole?”

„Seda ma siiski ei usu,” laususin otsustades, et ei saa olla eales keegi muu kui ainult mina ise ja seda isegi töövestlusel. „Mina arvan, et meid on üksteisele antud kindlal põhjusel hoolimata sellest, kas me oleme veresugulased või mitte.”

„Te tahate öelda, et meie saatus on ette määratud?” Ta kergitas küüniliselt kulmu.

„Jah, aga ma tean, et enamik inimesi minuga ei nõustuks.”

„Kahjuks olen ka mina nende hulgas. Südamekirurgi rollis tuleb mul iga päev tegeleda südamega, mida me kõik peame ka tunnete ja hinge asupaigaks. Mina aga olen kahjuks sunnitud nägema selles tühipaljast lihasekamakat – ning sageli on see talitlushäirega. Mind on õpetatud tajuma maailma puht teaduslikust vaatenurgast.”

„Ma usun, et teaduses leidub ka vaimsusele ruumi,” vaidlesin vastu. „Ka mina sain teaduspõhise hariduse, aga olemas on nii palju nähtusi, millele teadus pole suutnud selgitust leida.”

„Teil on õigus, aga ...” Charlie uuris käekella. „Tundub, et me oleme teemast täiesti kõrvale kaldunud ja ma pean viieteist minuti pärast kliinikus olema. Seega vabandage mind, et ma äriasjade juurde tagasi pöördun, aga kui palju Margaret teile Kinnairdi mõisast on rääkinud?”

„Et seal on üle neljakümne tuhande aakri kõnnumaad ja et te otsite sinna kedagi, kes tunneks hästi seda asustada võivaid kohalikke loomi, eriti aga metskasse.”

„Just. Isa surma tõttu saab minust Kinnairdi mõisa pärija. Paps kasutas seda maavaldust aastaid oma isikliku mänguväljakuna: pidas jahti, küttis metsloomi, püüdis kala ja jõi kohalikke viskivabrikuid tühjaks, mõtlemata kordagi mõisa keskkonnale. Ausalt öeldes polegi see ainult tema süü: ta isa ja hulk meessoost sugulasi võtsid eelmisel sajandil suurima rõõmuga vastu raha metsatöölistelt, kes müüsid palke laevaehitajatele. Nad kõik hoidsid eemale ja vaatasid lihtsalt pealt, kuidas hiigelsuur maa-ala, mida katsid Šoti männid, lagedaks raiuti. Nemad polekski omal ajal sellega midagi muud teha osanud, kuid meie oleme praegusel valgustusajastul nendest targemad. Ma mõistan, et täielikult pole võimalik kella tagasi keerata, vähemalt minu eluajal mitte, küll aga tahan ma selle asjaga algust teha. Mul on juba olemas Šoti mägismaa parim mõisavalitseja ning tema hakkab juhtima taasmetsastamise projekti. Veel oleme korda teinud jahimaja, kus paps elas, ning selle saame me välja üürida maksejõulistele külalistele, kes soovivad sisse hingata sõõmu Šoti mägismaa värsket õhku ja seal organiseeritult jahti pidada.”

„Selge pilt,” ütlesin, püüdes alla suruda hirmujudinat.

„Paistab, et teile mõte karja harvendada eriti ei meeldi?”

„Ma ei saa süütute loomade tapmist kuidagi heaks kiita. Aga ma mõistan, miks seda on tarvis teha,” lisasin kiiruga. Tuletasin endale meelde, et kandideerin töökohale Šoti mägismaa mõisas, kus hirvekarja harvendamine pole mitte ainult tavapärane, vaid ka seaduslik tegevus.

„Teie tausta arvestades teate kindlasti ka seda, et inimtegevus on Šoti mägismaal kogu loodusliku tasakaalu hävitanud. Sinna pole alles jäänud selliseid kiskjaid nagu hundid ja karud, kes hirvede arvu kontrolli all hoiaksid. Tänapäeval on see ülesanne jäänud meile. Ja meie saame selle täide viia nii inimlikult kui vähegi võimalik.”

„Ma tean, ehkki pean teiega täiesti aus olles tunnistama, et ei suudaks eales jahipidamisel abiks olla. Ma olen harjunud loomi kaitsma, mitte tapma.”

„Ma mõistan teie tundeid. Ma heitsin pilgu teie CV-le ja see on äärmiselt muljet avaldav. Pärast seda, kui te olite omandanud esmaklassilisele hariduse zooloogia vallas, keskendusite looduskaitsele?”

„Jah, minu akadeemilise kraadi tehniline külg – anatoomia, bioloogia, geneetika, kohalike loomade käitumismuster ja nõnda edasi – on hindamatu väärtusega. Ma töötasin mõnda aega Servioni loomaaia uurimisosakonnas, aga peagi mõistsin, et tahan loomade aitamiseks midagi konkreetset ära teha, mitte vaadelda neid eemalt ja analüüsida Petri nõus nende DNA-d. Ma ... olen neile alati kogu südamest kaasa tundnud, ja ehkki ma pole saanud veterinaari väljaõpet, õnnestub mul miskipärast haiged loomad terveks ravida.” Kehitasin iseenda kiitmise pärast piinlikkust tundes ebalevalt õlgu.

„Margaret igatahes kiitis teie oskusi taevani. Ta rääkis mulle, kui kenasti te tema loomade varjupaigas metskasside eest hoolitsesite.”

„Igapäevaseid toimetusi olen ma tema juures teinud, aga tõeline ekspert on ikkagi Margaret ise. Me lootsime, et kassid hakkavad sellel hooajal nende loodusesse taasasustamise programmi raames paarituma, aga karta on, et nüüd, mil varjupaika ähvardab sulgemine ja loomi ootab ees uus kodu, seda ei juhtu. Mestkassid on uskumatult tujukad.”

„Seda on maininud ka minu mõisavalitseja Cal MacKenzie. Kasside adopteerimine ei tee teda sugugi õnnelikuks, aga et tegu on äärmiselt haruldaste Šotimaa põlisasukatega, on mul tunne, et peame selle tõu päästmiseks andma endast parima. Margaret muide arvab, et ainus inimene, kes võiks kasse nende uue asupaigaga harjutada, olete teie. Niisiis, kas te tahaksite elada koos nendega mõned nädalad mõisas ja aitaksite neil kohaneda?”

„Tahaksin küll, aga kui metskassid on end juba sisse seadnud, ei pakuks nende eest hoolitsemine mulle täiskohaga tööd. Kas ma saaksin veel midagi teha?”

„Kui nüüd aus olla, Tiggy, siis mul polegi veel olnud mahti mõisa tulevikuplaane läbi mõelda. Mis pole ka ime, sest igapäevatöö ja isa surmaga seotud pärandusasjad on üle pea kasvanud. Aga kuniks te meie juures viibite, oleksin väga rõõmus, kui saaksite läbi uurida kogu maa-ala ja hinnata selle sobivust ka teiste põliste loomaliikide elupaigana. Ma olen kaalunud isegi mõtet tuua siia punaoravaid ja kodumaiseid mägijäneseid. Veel tahan ma välja selgitada, kas see kant sobib metssigadele ja põtradele, samuti soovin jõgedesse ja järvedesse lasta taas looduslikud lõhed, rajada neile tehiskärestikke, et soodustada kudemist, ja nõnda edasi. Õiged ressursid loovad uusi arenguvõimalusi.”

„Muidugi kõlab see kõik huvitavalt,” olin päri. „Ehkki ma pean teid hoiatama, et kalad pole minu eriala.”

„Loomulikult. Ja mina peaksin hoiatama teid, et praeguse finantsolukorra tõttu saan ma pakkuda ainult põhipalka ja majutust koos söögiga, aga oleksin teile äärmiselt tänulik mistahes abi eest. Hoolimata sellest, kui väga ma seda paika armastan, saab mulle järjest selgemaks, et Kinnaird nõuab palju aega ja vaeva.”

„Kas te siis ei teadnud, et ühel heal päeval saate teie mõisa pärijaks?” söandasin uurida.

„Ikka teadsin, aga miskipärast arvasin, et paps on sedasorti tegelane, kes jääbki vaikselt tiksuma. Ja justkui selle tõestuseks ei vaevunud ta isegi testamenti tegema ja surigi selleta. Hoolimata asjaolust, et mina olen tema ainus seaduslik pärija ja see on tühipaljas formaalsus, tähendab see siiski paljude dokumentide kordaajamist ja seda pole mulle tarvis. Aga nagu minu advokaat kinnitab, peaks jaanuariks ka nende asjadega ühele poole saama.”

„Kuidas ta suri?” küsisin.

„Nii irooniline kui see ka pole, aga ta sai infarkti ja toodi helikopteriga siia minu juurde,” ohkas Charlie. „Kohale jõudes oli ta juba meie hulgast lahkunud ja viskiaurudest pilve peal taevastesse kõrgustesse kandunud, nagu hilisem lahkamine näitas.”

„Teile oli see kindlasti karm katsumus,” sõnasin selle mõtte peale võpatades.

„Jah, šokk oli päris suur.”

Jälgisin ta sõrmi, mis klammerdusid taas piipari külge, andes tunnistust sisemisest ängist.

„Kui te seda mõisat ei taha, kas te ei saa seda siis maha müüa?”

„Müüa maha mõis, mis on kolmsada aastat Kinnairdide omanduses olnud?” Ta pööritas silmi ja turtsatas. „Kõigi meie suguvõsa liikmete vaimud käiksid mind elu lõpuni kummitamas! Ja üheks põhjuseks, miks ma pean selle korras hoidma, on minu tütar Zara. Tema on sellest paigast tõelises vaimustuses. Ta on kuusteist, ja kui vaid saaks, tuleks hommepäev koolist ära ja hakkaks Kinnairdi mõisas täiskohaga tööle. Aga ma olen talle öelnud, et kõigepealt tuleb korralik haridus omandada.”

„Selge pilt.” Vaatasin üllatunult Charliet ja nägin teda hoopis uues valguses. See mees ei näinud välja isegi nii vana, et tal oleks võinud lapsi olla, kuueteistaastasest rääkimata.

„Kui ta vanemaks saab, sobib mõisniku roll talle imehästi,” jätkas Charlie, „aga ma tahan, et enne ta naudiks natuke elu: käiks ülikoolis, reisiks mööda maailma ja jõuaks selgusele, kas meie suguvõsa mõisale pühendumine on ikka see, mida ta teha tahab.”

„Mina teadsin juba nelja-aastaselt, kelleks ma tahan saada, sest nägin siis dokumentaalfilmi, kus elevante vandli pärast tapeti. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei võtnud ma vaheaastat – läksin otse ülikooli. Tegelikult pole ma õieti reisinudki,” jätkasin õlakehitusega, „aga kõige parem õpetaja on huvitav töö.”

„Sedasama kordab mulle ka Zara.” Charlie suule ilmus põgus naeratus. „Mul on tunne, et teie kaks hakkate omavahel väga hästi läbi saama. Loomulikult peaksin ma kõigepealt loobuma sellest siin,” – ta osutas meid ümbritsevale – „ja pühendama oma elu mõisale senikauaks, kuni Zara saab seal üksi hakkama. Probleem on aga selles, et kuni mõis on päris heas korras, pole mul rahalist vajadust oma päevatöö sinnapaika jätta. Ja omavahel öeldes pole ma veel isegi kindel, kas ma loomu poolest mõisnikuks sobin.” Ta heitis uuesti pilgu käekellale. „Olgu, ma pean nüüd minema, aga kui see töö teile huvi pakub, peaksite Kinnairdis ära käima ja seda kohta oma silmaga nägema. Üleval mägedes pole veel lund sadanud, aga varsti peaks see juhtuma. Teil tuleks meeles pidada asjaolu, et inimasustusest on see paik väga kaugel.”

„Ma elan ka praegu koos Margaretiga keset tühermaad tema majakeses,” tuletasin talle meelde.

„Kinnairdiga võrreldes on Margareti majake Times Square,” teatas Charlie. „Ma annan teile Cali mobiili numbri ja jahimaja lauatelefoni oma samuti. Kui te jätate mõlemale numbrile sõnumi, saab ta vähemalt ühe neist varem või hiljem kätte ja helistab tagasi.”

„Hästi. Ma ...”

Charlie piipari piiksumine katkestas mu mõttelõnga.

„Olgu, nüüd ma pean tõesti minema.” Ta tõusis. „Kui teil peaks veel küsimusi tekkima, saatke need mulle meiliga, ja kui te annate teada, millal teil on kavas Kinnairdi sõita, püüan ka ise sellel ajal kohal olla. Ja palun mõelge tõsiselt järele. Mul on teid tõepoolest tarvis. Tänan, et tulite, Tiggy. Nägemiseni!”

„Nägemiseni!” ütlesin ning mu pilk püsis temal, kuni ta oli end ümber pööranud ja laudade vahel manööverdades väljapääsu poole liikunud. Olin miskipärast ülevas meeleolus, sest olin tajunud meievahelist elektrit. Charlies oli midagi tuttavlikku, justkui oleksin teda tundnud terve elu. Ning et ma usun taassündi, siis ilmselt oligi see nii. Sulgesin viivuks silmad ja puhastasin meeled, püüdes keskenduda emotsioonile, mis talle mõeldes endast esimesena märku annab, ning tulemus šokeeris mind. Mind ei täitnud soe kuma, mille oleks võinud tekitada isalik tööandja kuju, vaid reageeris hoopis üks teine kehaosa.

Ei! Avasin silmad ja tõusin, et lahkuda. Tal on teismeline tütar, järelikult on ta tunduvalt vanem, kui välja näeb, ning tõenäoliselt ka abielus, noomisin end mööda eredalt valgustatud haiglakoridore kõndides ja välisukse kaudu udusesse novembrikuu pärastlõunasse astudes. Üle Invernessi laotus juba videvik, ehkki kell oli alles kolm läbi.

Mind raudteejaama viiva bussi ootejärjekorras seistes läbis mu keha värin – ma ei teadnud, kas külmast või erutusest. Teadsin vaid seda, et olin alateadlikult selle ametikoha vastu kohe huvi tundnud hoolimata sellest, kui ajutine see võis olla. Seetõttu otsisin välja Cal MacKenzie numbri, mille Charlie mulle oli andnud, võtsin kätte mobiili ja helistasin.

*

„No nii?” alustas Margaret sama päeva õhtul, kui olime end tavapärase kruusitäie kakaoga kamina ette sisse seadnud. „Kuda läks?”

„Ma sõidan neljapäeval mägedesse Kinnairdi mõisat vaatama.”

„Tore!” Margareti helesinised silmad lõid ta kortsulises näos nagu laserikiired särama. „Mis mulje sulle mõisahärra või lord, nagu teda inglise keeles kutsutakse, siis jättis?”

„Ta oli väga ... kena. Jah, oli küll,” õnnestus mul kuuldavale tuua. „Sugugi mitte selline, nagu ma teda ette kujutasin,” lisasin lootes, et ei punasta. „Ma arvasin, et ta on palju vanem mees. Pigem kiilas ja liiga suurest viskikogusest hiigelsuureks paisunud kõhuga.”

„Jajah,” kõkutas ta mu mõtteid lugedes naerda. „Tema pial silm puhkab, selles põle kahtlust. Mina olen tundnud Charliet sestsaadik, kui ta oli alles jõnglane; mu isa oli siis Kinnairdis tema isa juures tööl. Charliest sirgus armas noormees, aga me kõik tiadsime, et oma praegast abikaasat naeseks võttes tegi ta via. Pialegi oli ta abieluks liiga noor.” Margaret pööritas silmi. „Nende tütar Zara on muide täitsa tore, võib-olla ehk vähe metsikuvõitu, aga tema lapsepõlv põln’d samuti kerge. Räägi nüid täpsemalt, mida Charlie ütles!”

„Lisaks sellele, et ma metskasside eest hoolitseksin, tahab ta, et hakkaksin põhjalikumalt uurima teisi selle kandi põlisasukaid, et need samuti mõisa elama tuua. Tõtt-öelda jäi mulle mulje, et ta polnud kõike veel ... hästi läbi mõelnud. Mina arvan, et tegu on ajutise tööga, kuni kassid on kohanenud.”

„Tiad, isegi kui see’i kesta kaua, annab Kinnairdi mõisa suguses paigas elamine ja töötamine häid kogemusi. Äkitselt saab sulle sial isegi selgeks, et sa’i saa kudagi ää päästa kõiki olendeid, kes su hoole alla satuvad. Ja see kehtib ka inimsoo hulgas ringi lonkavate partide kohta,” lisas ta vildaka naeratusega. „Sa piad lõpuks leppima sellega, et igal loomal ja inimesel on oma saatus. Sina saad anda endast parima ja ei raasugi rohkem.”

„Mu nahk ei lähe eales nii paksuks, et ma saaks piinleva looma valu pealt vaadata, Margaret. Sa ju tead, et seda ma ei suuda.”

„Tian, kullake, ja see teebki su eriliseks. Sa oled sihuke õbluke, suure kuldse südamega, aga vaat et sa seda nõnna tugevate emotsioonidega ää ei kurna.”

„Huvitav, milline see Cal MacKenzie on.”

„Oh, esialgu jätab väheke pahura mulje, aga tegel’t on hella hingega, sihuke see Cal on. See paik on talle südame külge kasvan’d ja sul on talt palju õppida. Pialegi kui sa seda pakkumist vastu ei võta, kuhu sa siis lähed? Sa ju tiad, et jõuludeks olen mina koos loomadega siit läin’d.”

Margaret kavatses teda vaevava artriidi tõttu lõpuks ometi kolida Taini linna, neljakümne viie minutilise autosõidu kaugusele niiskest varisemisohus osmikust, kus me praegu istusime. Kitsa merelahe Dornoch Firthi kallastel laiuv kahekümneaakrine mäekülg oli viimase neljakümne aasta jooksul olnud koduks nii Margaretile kui ka tema kirevale loomaseltskonnale.

„Kas sul polegi kahju ära minna?” küsisin temalt veel kord. „Mina sinu asemel nutaksin silmad peast välja.”

„Muidugist on, Tiggy, aga nigu ma olen proovin’d ka sulle õpetada, peavad kõik hääd asjad ükskord otsa saama. Ja Jumala abiga saavad siis alguse uued ja paremad asjad. Põle mõtet minevikku kahjatseda, tuleb hoopis rõemsalt tulevikku vaadata. Et asjad nõnna lõpevad, seda olen ma juba pikka aega teadnud, ja tänu sinu abile on mul õnnestun’d siin veel üks aasta vastu pidada. Pialegi on mu uuel bangalol radiaatorid, mis ma saan sisse lülitada, kui tuju tuleb, ja telepilt on kah kogu aeg olemas!”

Ta vaatas mulle laia naeratusega itsitades otsa, ja ehkki olin alati oma loomupärase intuitsiooni üle uhkust tundnud, ei teadnud ma nüüd, kas ta tõepoolest ootab suure rõõmuga tulevikku või püüab lihtsalt vapper olla. Oli kuidas oli, aga ma tõusin ja läksin teda kallistama.

„Minu meelest oled sa vapustav, Margaret! Ma olen sinult ja su loomadelt nii palju õppinud. Ma hakkan teist kõigist kohutavalt suurt puudust tundma.”

„Nujah, aga siis sa’i hakka puudust tundma, kui võtad vastu töö Kinnairdi mõisas. Ma elan ju kiviviske kaugusel orus, ja kui sa tahad kasside kohta nõu küsida, võid seda alati teha. Pialegi piad sa Dennisele, Guinnessile ja Buttonile külla tulema, muidu hakkavad ka nemad sind igatsema.”

Pöörasin pilgu kolmele luidrale olendile, kes pikutasid tule ees: igivanale kolme jalaga kollakaspunasele kassile ja kahele eakale koerale. Margaret oli nad kõik terveks ravinud, kui nad noored olid.

„Ma sõidan mägedesse, vaatan Kinnairdi üle ja seejärel otsustan. Vastasel juhul lendan jõuludeks koju Atlantisesse ja võin meelt muuta. Kas aitan su nüüd voodisse ja lähen ülakorrusele?”

See oli küsimus, mille esitasin Margaretile igal õhtul ning millele ta andis tavapärase uhke vastuse.

„Ei, ma istun veel väheke kamina ees, Tiggy.”

„Ilusaid unenägusid, kullakallis Margaret!”

Suudlesin ta pärgamenditaolise nahaga põske ja sammusin mööda kitsast konarlikku treppi oma magamistuppa. Kunagi oli seal maganud Margaret, aga viimaks oli isegi tema mõistnud, et trepiastmeid on igal õhtul ronimiseks liiga palju. Seejärel tõime ta voodi allkorrusele elutuppa, ning ehk oli see isegi hea, et tal ei jätkunud raha vannitoa ülakorrusele viimiseks, sest praegu paiknes see endiselt kütmata kõrvalhoones, kus küll varbad külmetasid, aga mis asus vaid paari meetri kaugusel toast, mida ta praegu magamistoana kasutas.

Teinud läbi igaõhtuse toimingu, mis seisnes selles, et koorisin päevased riided ära ja tõmbasin enne jääkülmade linade vahele pugemist selga mitmekihilised öörõivad, mõtlesin rahulolevalt, et loomade varjupaika tuleku otsus oli õige. Nagu ma ka Charlie Kinnairdile mainisin, jõudsin pärast seda, kui olin töötanud kuus kuud Lausanne’is Servioni loomaaia uurimisosakonnas, selgusele, et tahan päriselt loomade eest hoolitseda ja neid kaitsta. Seetõttu kandideerisingi ametikohale, mida nägin internetis avaldatud töökuulutuses, ja tulin järve kõrvale päevi näinud osmikusse, et artriiti põdevale vanadaamile tema metsloomade varjupaigas abiks olla.

Usalda oma sisetunnet, Tiggy, see ei vea sind kunagi alt.

Seda oli Pa Salt mulle korduvalt öelnud. „Elus on kõige tähtsam intuitsioon, millele lisandub kübeke loogikat. Kui sa õpid nende vahel õiget tasakaalu hoidma, teed üldjuhul ainult õigeid otsuseid,” lisas ta, kui seisime kõrvuti Atlantises tema salaaias ja vaatasime Genfi järve kohale tõusvat täiskuud.

Mäletan, et rääkisin talle oma unistusest minna tulevikus Aafrikasse ja töötada seal fantastiliste olevustega nende looduslikul asualal, mitte trellide taga.

Tõmmanud sel õhtul varbad konksu voodilapil, mille olin põlvedega ära soojendanud, taipasin, kui kaugel mu unistus näib praegu olevat. Nelja Šoti metskassi eest hoolitsemine pole ju mäng kõrgemas liigas.

Kustutasin tule ja jäin mõtlema selle üle, miks kõik mu õed mind meie pere vaimseks lumehelbekeseks narrivad. Tegelikult ei saa ma neid milleski süüdistada, sest nooremana ei taibanud ma, et olen „teistsugune”, ning rääkisin kõigest, mida nägin või tundsin. Ükskord, kui olin päris pisike, soovitasin oma õel CeCel lemmikpuu otsa ronimata jätta, sest olin vaimusilmas näinud, kuidas ta selle otsast alla kukub. Muidugi ta naeris mu sõbralikult välja ning teatas, et on sadu kordi selle puu otsa roninud ja et ma räägin rumalusi. Pool tundi hiljem, kui ta oli alla kukkunud, hoidus ta mulle otsa vaatamast, sest tal oli piinlik, et mu ennustus läkski täide. See vahejuhtum õpetas mulle, et alati, kui ma midagi „tean”, on targem suu kinni hoida. Ka nüüd, mil ma teadsin, et Pa Salt ei ole surnud ...

Sest kui ta oleks surnud, teaksin täpselt, millal ta hing maa pealt lahkus. Aga ma ei tundnud midagi, ning kui mu õde Maia helistas, sain uudist kuuldes vaid tõsise šoki. Olin selleks täiesti ette valmistamata; ma ei saanud ainsatki „hoiatust”, et juhtumas on midagi halba. Järelikult olid mu vaimsed juhtmed lühises või ma lihtsalt eitasin juhtunut, sest mul ei jätkunud jõudu tõde tunnistada.

Mu mõtted libisesid taas Charlie Kinnairdile ja veidrale töövestlusele, kus ma sel päeval olin käinud. Tundsin kõhus taas sobimatut jõnksatust, kui mu kujutlusvõime võlus välja need vapustavalt sinised silmad ja pikkade tundlike sõrmedega saledad käed, mis on päästnud nii palju elusid ...

„Taevas halasta, Tiggy! Võta end ometi kokku!” pomisesin endale. Ehk oli asi lihtsalt selles, et – erakuelu elades – ei voori mu uksest just sageli sisse sarmikaid ja intelligentseid mehi. Pealegi pidi Charlie Kinnaird minust vähemalt kümme aastat vanem olema ...

Aga silmi sulgedes mõtlesin, et sellegipoolest ootan külaskäiku Kinnairdi mõisa ülisuure huviga.

*

Kolm päeva hiljem astusin Tainis väikesest kahevagunilisest rongist maha ja kõndisin lömmis Land Roveri juurde – see oli ainus sõiduvahend, mida ma tillukese raudteejaama sissepääsu ees seismas nägin. Mees juhiistmel kruvis autoakna alla.

„Sa oled Tiggy?” küsis ta tugeva šoti aktsendiga.

„Jah. Ja sina Cal MacKenzie?”

„Just. Roni piale!”

Seda ma ka tegin, aga nägin kõvasti vaeva, et raske kõrvalistujapoolne uks enda taga kinni panna.

„Tõsta üles ja löö siis kinni,” andis Cal nõu. „See plekikosu on näin’d paremaid päevi, nigu enamik asju Kinnairdis.”

Järsku kuulsin selja tagant haugatust, ja kui ma end sinnapoole pöörasin, nägin tagaistmel hiiglaslikku šoti hirvekoera. Koer nihkus ettepoole, et nuusutada mu juukseid, ning tõmbas siis kareda keelega üle mu näo.

„Hei, Thistle, istu!” andis Cal talle käsu.

„Pole midagi,” ütlesin kätt taha sirutades ja Thistle’it kõrva tagant sügades, „mulle meeldivad koerad.”

„Jajah, aga ää teda liiga palju hellita, ta on töökoer. Olgu, läksime.”

Pärast mitut ebaõnnestunud katset sai Cal viimaks mootori käima ja me sõitsime läbi Taini – väikese karmist hallist paekivist hoonetega linna –, mis teenindas suurt maakogukonda ja kus paiknes selle piirkonna ainus korralik kaubahall. Hõreda inimasustusega paik jäi peagi selja taha ja me sõitsime edasi mööda käänulist maanteed, mida ääristavate mägede laugeid nõlvu katsid kanarbikupuhmad ja täpistasid Šoti männid. Mäetipud olid mähkunud paksu halli udusse, ja kui kurv oli läbitud, ilmus paremat kätt nähtavale järv. Uduvihmas meenutas see tohutu suurt halli porilompi.

Tundsin külmavärinat, ehkki Thistle – kes oli otsustanud halli pulstunud karvaga pea mu õlale toetada – soojendas kuuma hingeõhuga mu põske, ja meenutasin päeva peaaegu aasta tagasi, mil ma Invernessi lennujaamas maandusin. Olin maha jätnud selge sinise Šveitsi taeva ja külmale aastaajale iseloomuliku esimese õhukese lumekihi Atlantise vastas kõrguvate mägede tippudel ning leidsin end seejärel nende igava koopia keskelt. Kui takso mu Margareti majakese ette tõi, küsisin endalt, mida paganat ma ometi olin teinud. Aasta hiljem, elanud Šoti mägismaal üle kõik neli aastaaega, teadsin juba, et kui saabub kevad, toob helelilla kanarbik mäekülgedele taas elu ning rahulik sinine järv lööb heatahtliku Šoti päikese paistel särama.

Heitsin oma juhile vargsi kõrvalpilke: tegu oli jässaka, tugeva kehaehitusega mehega, kellel olid õhetavad põsed ja hõrenevad punased juuksed. Suured käed, mis rooli hoidsid, kuulusid inimesele, kes kasutab neid tööriistadena: sügavale küünte alla oli tunginud mustus, nahk kaetud kriimudega ja sõrmenukid raskete ilmastikuolude tõttu punased. Et Cal tegi ränkrasket tööd, jõudsin järeldusele, et ta peab olema noorem, kui välja näeb, ning paigutasin ta kusagile kolmekümne ja kolmekümne viie eluaasta vahele.

Nagu enamik inimesi, keda ma siin kandis olin kohanud ning kes selles ülejäänud maailmast eraldatud paigas olid pikka aega elanud ja maatööd teinud, polnud ka Cal eriti jutukas.

Aga süda on tal hea ... kinnitas mu sisetunne.

„Kui kaua sa oled Kinnairdis töötanud?” katkestasin vaikuse.

„Sestsaadik, kui olin pisike põnn. Minu isa, vanaisa, vanavanaisa ja vanavanavanaisa tegid sedasama. Kohe, kui käima õppisin, läksin koos papsiga tööle. Aga nüid on ajad muutun’d, selles põle kahtlust. Muide, muudatused toovad kaasa uued probleemid. Beryl põle üldse rõemus, et ta territooriumile on tungin’d kamp anglosakse.”

„Beryl?” küsisin.

„Kinnairdi jahimaja perenaene. Ta on sial töötan’d üle neljakümne aasta.”

„Ja anglosaksid?”

„Inglased, sest ühtäkki valgub pidevalt üle piiri ülbeid rikkureid, kes tah’vad kangeste meie jahimajas vana-aastaõhtat veeta. Ja Beryl põle selle piale rõemus. Pärast hoone remonti oled sina esimene külaline. Mõisniku naene pandi maja remondi eest vastutama ja raha ta kokku ei hoidnud. Ainult kardinate piale pidi kuluma mitu tuhat.”

„Loodetavasti pole ta pingutanud minu pärast. Mina olen karmide elutingimustega harjunud,” laususin, sest ei tahtnud, et Cal mind pirtsakaks printsessiks peaks. „Sa peaksid nägema osmikut, kus Margaret elab.”

„Nujah, seda olen ma tõesti näin’d, ja palju kordi. Margaret on minu nõo nõbu, nii et me oleme kaugelt sugulased. Nigu peaaegu kogu selle kandi rahvas.”

Meie vahel valitses taas vaikus, ja kui olime jõudnud tillukese räämas kabeli juurde, mille ühel seinal rippus viltune päevi näinud silt „Müüa”, tegi Cal järsu pöörde vasemale. Tee oli kitsaks muutunud ja me sõitsime läbi avamaastiku, mõlemal pool mördita laotud müürid, mis hoidsid kinni turvaliselt tarasse aetud lambaid ja veiseid.

Kaugusest paistsid mägise maastiku kohal rippuvad hallid pilved. Aegajalt ilmus meist ühel või teisel pool nähtavale mõni kivist eluase, mille korstnast paiskus välja suitsuvoog. Sõitsime kiiresti meie kohale laskuvas videvikus edasi ja peagi muutus tee aukudest konarlikuks. Tajusin, et vedrustus vanal Land Roveril praktiliselt puudub, sest õige pea tüüris Cal auto keerleva veega jõgede kohal kummuvatest kitsastest kaarsildadest üle ning valges vahus kukerpallitavad kivid ja möirates üle nende allapoole sööstev vesi andsid märku, et me sõidame kõrgemale.

„Kas pikk tee on veel sõita?” küsisin, saades käekellale pilku heites aru, et Tainist lahkumisest on möödas terve tund.

„Enam mitte,” vastas Cal järsult paremale pöörates, misjärel teest sai midagi kruusase raja taolist, reetlikud augud aga olid nii sügavad, et neis peituv muda paiskus üles ja pritsis aknad täis. „Mõisa piauks juba paistab.”

Kui auto täistulede valgel vihises mööda kaks kivisammast, soovisin, et oleksime varem pärale jõudnud ja ma suudaksin orienteeruda.

„Me oleme õkva kohal,” rahustas mind Cal, kui me maja juurde viival teel keerlesime ja pöörlesime ja hüplesime. Et Land Rover ikka veel mööda järsku nõlva ülespoole ronis, hakkasid rattad ringi käima, sest üritasid vesisel kruusal tugipinda leida. Lõpuks peatas Cal auto ja mootor jäi kergendusest värisedes seisma.

„Tere tulemast Kinnairdi!” teatas ta ust lahti lükates ja ronis välja. Märkasin, et nii suure massi kohta olid ta liigutused sujuvad ja kärmed. Ta kõndis ümber auto, avas kõrvalistuja ukse ja pakkus mulle kätt, et mind välja aidata.

„Ma saan hakkama,” kinnitasin maha hüpates ja maandusin otseteed porilombis. Thistle hüppas minu kõrvale, tõmbas sõbralikult keelega üle mu näo ja lonkis siis sissesõidutee ümbrust nuuskima, ilmselgelt rõõmus, et on tuttaval territooriumil tagasi.

Tõstsin pilgu ja nägin kuuvalguses selgelt eristuvate piirjoontega Kinnairdi jahimaja, mille järsu kaldega katused ja kõrgustesse pürgivad korstnad heitsid õhtusse varje, tugevatest kiltkiviseintest välja piiluvate suurte lükandakende taga helkis aga soe valgus.

Cal võttis Land Roveri pakiruumist minu reisikoti ja juhtis mu ümber jahimaja nurga tagaukse juurde.

„Teenijate sissekäik,” pomises ta saapaid ukse taga restil puhtaks hõõrudes. „Ainult mõisahärra, tema pereliikmed ja kutsutud külalised käivad eesuksest.”

„Selge,” ütlesin, kui olime sisse astunud ja mõnus kuum õhk mulle näkku paiskus.

„Palav nigu praeahjus,” kurtis Cal, kui rajasime endale teed koridoris, mis lõhnas tugevalt värske värvi järele. „Mõisaprovva lasi sisse panna mingi udupeene küttesüsteemi ja Beryl põle veel õppin’d seda reguleerima. Beryl!” hõikas ta, juhtides mind suurde ülimoodsasse kööki, mida valgustas terve hulk kohtvalgusteid. Pilgutasin nendega harjudes silmi ning jäin siis üllatunult vaatama ruumi keskel seisvat hiigelsuurt läikivat tööpinda, kiiskavaid seinakapiridu ja veel kaht eset, mis näisid olevat ultramoodsad pliidid.

„Väga stiilne,” ütlesin Calile.

„Nujah, sedan’d küll. Sa oleks pidan’d nägema seda ruumi enne vana mõisniku surma; vanade kappide taga võis vabalt olla peidus saja aasta vanune tahmakiht ja suur hiirepere tagatipuks. Muideks, kogu sel värgil põle mõtet, kui Beryl uhiuute imepliitide pial töötamist selgeks ei saa. Kõik see aeg, mis ta siin on oln’d, on ta vana pliidi pial süia tein’d, aga et neid kahte kasutada, piab sul olema ülikoolikraad arvutiteaduses.”

Samal ajal kui Cal rääkis, astus sisse elegantne sale naine, lumivalged juuksed kuklasse krunniks seatud. Tundsin, kuidas ta sinised silmad – teine teisel pool kullinina pikas nurgelises näos – mind hindavalt mõõdavad.

„Te olete vist preili D’Aplièse?” küsis ta, kontrollitud tooniga hääles õige kerge šoti aktsent.

„Jah, aga palun kutsuge mind Tiggyks.”

„Ja mind kutsuvad siin kõik Beryliks.”

Minu meelest see nimi ei sobinud talle. Olin ette kujutanud emalikku tüüpi, kellel on suur rinnapartii, punetavad põsed ning karedad ja suured käed nagu pannid, millega ta iga päev žongleerib. Mitte sellist nägusat, karmivõitu olekuga naist, kes kannab laitmatult puhast musta värvi majapidajannakleiti.

„Suur tänu, et te olete mulle nõus täna öömaja pakkuma. Ma loodan, et ei tee teile palju tüli, sest kindlasti on teil niigi tegemist,” ütlesin, tundes end miskipärast kidakeelsena nagu laps, kes direktrissi kõnetab. Berylist kiirgas autoriteeti, mis lihtsalt nõudis lugupidavat kohtlemist.

„Kas te olete näljane? Ma keetsin suppi – see on vist ainus asi, millega ma praegu hakkama saan, kuni uute pliitide programmid pole selged.” Ta vaatas Calile sünge naeratusega otsa. „Mõisahärra mainis, et te olete taimetoitlane. Kas porganditest ja koriandrist piisab?”

„Täiesti, tänan.”

„Olgu, ma jätan teid nüid omavahele,” ütles Cal. „Mul jäi eilsest jahist kuuri alla paar isahirve piad ja need tuleb nüid ää keeta. Head ööd, Tiggy, maga häste!”

„Aitäh, Cal, sina samuti,” laususin, püüdes ta lahkumissõnade peale mitte öökima hakata.

„Hästi, ma viin teid siis ülakorrusele teie magamistuppa,” sõnas Beryl järsult, andes märku, et ma talle järgneksin. Koridori lõpus pöörasime suursugusesse kiltkiviplaatidest põrandaga vestibüüli, kus muljet avaldava kivikamina kohal rippus isahirve pea, kaunistuseks võrratud sarved. Naine juhtis mu üles mööda treppi, mille astmeid kattis sinna hiljuti kinnitatud uus vaip ja seinu kaunistasid Kinnairdi suguvõsa esivanemate portreed, sammus seejärel üle laia mademe ja avas ukse pehmetes soojades värvitoonides avarasse magamistuppa. Ruumi uhkuseks oli hiigelsuur punaseruudulise tartankangaga drapeeritud neljasambaline voodi, kamina ees seisid priskete patjadega nahktugitoolid ja kaks vanaaegset messingjalaga lampi täiuslikult poleeritud öökappide peal andsid toale maheda kuma.

„Siin on nii ilus,” pomisesin. „Ma tunnen end nagu viietärnihotellis.”

„Vana mõisahärra magas siin kuni oma surmapäevani. Praegu ei tunneks ta seda enam äragi, eriti vannituba.” Beryl näitas uksele meist vasakul. „Tema kasutas seda garderoobina. Mina tõin talle sinna tema lõpu poole ööpotiga tooli. Tualett paiknes ju koridori teises otsas, mõistate?”

Beryl ohkas raskelt ja ta näoilmest võis välja lugeda, et tema mõtted on minevikus – võib-olla minevikus, mida ta ikka veel taga igatses.

„Mulle tuli mõte, et võiksin kasutada teid katsejänesena, täpsemalt öeldes selleks, et järele kontrollida, ega selles sviidis probleeme pole,” jätkas Beryl. „Ma oleksin teile tänulik, kui te pärast duši all käimist annaksite teada, kui kaua te pidite kuuma vett ootama.”

„Suurima heameelega. Selles paigas, kus ma praegu elan, on kuum vesi haruldus.”

„Praeguseks siis kõik, aga kuna meie söögitoalaud on ikka veel restaureerija käes, siis loodan, et sobib, kui toon teile õhtusöögi kandikul siia.”

„Tehke nii, Beryl, nagu teil kergem on.”

Ta noogutas ja lahkus toast. Istusin madratsi servale, mis näis olevat ülimõnus, ning mõtisklesin selle üle, miks ma Beryli olemust kuidagi tabada ei suuda. Ning see jahimaja ... mind ümbritsev luksus oli küll viimane asi, mida olin oodanud. Viimaks ajasin end voodilt püsti ja avasin vannitoa ukse. Mulle vaatas vastu marmorlaud kahe valamuga, ruumi keskel seisev vann ja dušinurk, kust paistis nii suure segistiga massaažidušš, et pärast kuudepikkust Margareti kriimustatud pinnaga emailvanni kasutamist ei suutnud ma ära oodata hetke, mil saan selle alla seista.

„Jumalik!” õhkasin rõivaid seljast koorides, keerasin duši lahti ja jäin häbematult pikaks ajaks veejoa alla. Kabiinist välja astunud ja end ära kuivatanud, tõmbasin selga taevalikult koheva hommikumantli, mis rippus ukse küljes. Rätikuga sõnakuulmatuid kiharaid kuivaks hõõrudes läksin tagasi magamistuppa, kus Beryl asetas parasjagu kandikut ühe nahktugitooli kõrvale lauale.

„Ma tõin teile supi juurde kodust leedriõiejooki.”

„Aitäh! Muide, vesi tuli kohe ja oli tulikuum.”

„Väga hea,” ütles Beryl. „Sedasi, ma jätan teid nüüd sööma. Magage hästi, Tiggy!”

Ning ta tuiskas toast välja.