Читать книгу Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley - Страница 4

Dunworley laht, Lääne-Cork, Iirimaa

Väike kuju seisis kaljuservale eluohtlikult lähedal. Tema pikad paksud punased juuksed lehvisid tugevas tuules selja taga. Õhuke valge puuvillane kleit ulatus pahkluudeni, nii et näha olid pisikesed paljad jalad. Tüdruku käsivarred olid pingul, peopesad all mäsleva halli mere poole sirutatud, kahvatu nägu ülespoole pööratud, justkui oleks ta valmis end loodusjõududele ohverdama.

Grania Ryan seisis, pilk tüdrukul, viirastusega sarnanevast nägemusest lummatud. Ta peas valitses liiga suur segadus, et mõista, kas tema ees avanev vaatepilt on reaalsus või fantaasia. Ta sulges sekundi murdosaks silmad, aga kui ta need taas avas, seisis kuju endiselt sama koha peal. Nüüd, mil ta meeled olid saanud selge sõnumi, söandas ta ettevaatlikult paar sammu edasi astuda.

Tüdruku poole nihkudes mõistis Grania, et see oli alles laps; valge puuvillane rüü, mida ta kandis, oli tegelikult öösärk. Grania silmitses mere kohal hõljuvaid tumedaid tormipilvi ja iga hetk alata võiva vihma esimesed soolased piisad torkisid juba ta põski. Kontrast metsiku loodusjõu ja hapra inimolendi vahel sundis teda kiiremini lapsele lähenema.

Nüüd vihises ta kõrvus juba tormituul, mille hääl aina raevukamaks muutus. Grania peatus kümmekonna meetri kaugusel tüdrukust, kes seisis ikka veel liikumatult. Naise pilk peatus pisikestel sinistel varvastel, mille abil tüdruk kaljuserva külge klammerdus, ning tugevnev tuul piitsutas ja kõigutas tema kõhna keha, justkui oleks see pajuvõsu. Grania astus tüdrukule veelgi lähemale ja jäi seisma otse tema selja taha, teadmata, mida järgmisena ette võtta. Vaist soovitas järsult ettepoole söösta ja lapsest kinni haarata, aga ta teadis, et kui tüdruk ehmub ja end tema poole pöörab, võib üksainus vale samm lõppeda kujuteldamatu tragöödiaga, sest kolmekümne meetri sügavusel ootavatel vahuga kaetud kaljudel ootaks last kindel surm.

Grania seisis liikumatult, püüdes paaniliselt välja mõelda, kuidas tüdrukut hädaohust päästa. Aga enne, kui ta otsusele jõudis, keeras laps end aeglaselt ringi ja jäi teda mitte midagi nägevate silmadega ainiti vaatama.

Grania sirutas vaistlikult käed tema poole. „Ma luban, et ei tee sulle haiget. Tule minu juurde, ja sa oled pääsenud.”

Tüdruk põrnitses teda ikka veel, ent ei liikunud oma kohalt kaljunukil.

„Kui sa ütled, kus sa elad, saan ma su koju viia. Siin võid sa surma saada. Palun lase mul end aidata,” anus Grania.

Ta astus veel ühe sammu tüdrukule lähemale, aga samal hetkel näis too otsekui unest ärkavat, ja üle tema näo libises hirm. Laps pööras kiiresti paremale, jooksis mööda kaljuserva Graniast kaugemale ja kadus siis.

„Ma kavatsesin juba otsijad välja saata. On ju selge, et torm kogub hoogu.”

„Ema, ma olen kolmekümne ühe aastane ja viimased kümme aastat elanud Manhattanil,” vastas Grania napisõnaliselt, astus kööki ja riputas märja jaki pliidi kohale kuivama. „Sa ei pea enam minu pärast muretsema. Ma olen suur tüdruk, tuleb meelde?” Ta läks naeratades õhtusöögilauda katva ema juurde ja andis talle põsemusi. „Päriselt ka.”

„Võib-olla tõesti, aga ma tean sinust palju tugevamaid mehi, kes samasuguse tormituulega kaljult alla pühiti.” Kathleen Ryan osutas köögiaknale, mille taga möllav metsik maru peksis rippoa pruune lehtede ja õiteta oksi monotoonse järjekindlusega vastu aknaklaase. „Ma tegin värsket teed.” Kathleen kuivatas käed põlle külge ja astus pliidi juurde. „Soovid ka kruusitäit?”

„Suurima heameelega, ema. Ehk istud maha ja annad jalgadele paariks minutiks puhkust, kuni mina meile teed kallan?” Grania lükkas ema köögitooli juurde, tõmbas selle laua alt välja ja surus naise õrnalt istuma.

„Olgu, aga ainult viis minutit, sest kell kuus jõuavad poisid koju teed jooma.”

Kanget jooki kahte kruusi kallates olid Grania kulmud mõtlikult kipras – ema absoluutne pühendumine oma abikaasale ja pojale oli teda alati hämmastanud. Tegelikult polnud viimase kümne aasta jooksul, mis ta ära oli olnud, siin midagi muutunud – Kathleen oli alati oma kaht meeshinge ümmardanud, nende vajadused ja soovid esikohale seadnud. Kui Grania võrdles ema elu oma eluga, kus emantsipatsiooni ja sugude võrdõiguslikkust peeti enesestmõistetavaks, ei tundnud ta end just kõige paremini.

Ja ometi … olles küll vaba kõigest, mida paljud tänapäeva naised pidasid igandlikuks meeste ülemvõimuks, küsis naine endalt, kumb neist kahest on praegu õnnelikum, ema või tema. Ema teele piima lisades ohkas Grania kurvalt. Sellele küsimusele oli tal vastus teada.

„Sedasi, ema. Küpsist soovid?” Grania asetas ema ette küpsisekarbi ja avas selle. Nagu ikka, oli karp ääreni täis šokolaadiga kaetud muretainast küpsiseid, mille vahel oli vanillikreem. Veel üks igand lapsepõlvest, mis oleks tema figuuriteadlikes New Yorgi sõbrannades tekitanud sama suurt õudust nagu pisike tuumapomm.

Kahtleen võttis kaks küpsist ja lausus: „Lase käia, võta kasvõi üksainus, et mulle seltsi pakkuda. Ma olen kindel, et kui hiir sööks sama vähe nagu sina, sureks ta peagi nälga.”

Grania näkitses kohusetundlikult küpsist, ehkki kõik need kümme päeva pärast koju jõudmist oli tal pidevalt olnud tunne, et ta läheb ema rammusatest kodustest toitudest kohe lõhki. Samas oli Grania valmis kinnitama, et ühelgi tema New Yorgi naissoost tuttaval polnud paremat isu kui temal. Ning tema kasutas oma praeahju tõesti selleks, milleks see oli ette nähtud, mitte mugava taldrikute panipaigana.

„Kas jalutuskäik tegi su pea veidi selgemaks?” söandas Kathleen kolmandat küpsist mäludes pärida. „Kui mul on mõni probleem, millele soovin kohe lahendust leida, lähen ma alati jalutama, ja tagasi tulles on vastus käes.”

„Tead, ema,” Grania võttis lonksu teed, „tegelikult nägin ma oma jalutuskäigul midagi väga kummalist. Üks kaheksa- või üheksa-aastane tüdruk seisis päris kaljuserval, öösärk seljas. Tal olid väga ilusad pikad punased lokkis juuksed … Ta oleks justkui kuutõbine olnud, sest kui ma tema juurde läksin ja ta end ümber pöörates mulle otsa vaatas, oli tema silmades …” – Grania otsis õiget sõna – ” … tühi pilk. Ta nagu ei näinud mind. Siis ta aga nagu ärkas ja jooksis mööda kaljurada minema nagu ehmunud jänes. On sul aimu, kes see tüdruk võis olla?”

Grania märkas, et ema nägu oli lubivalgeks muutunud. „Ema, kas kõik on korras?”

Kathleen pidi end kõvasti pingutama, et vastata. Ta jäi tütrele üksisilmi otsa vaatama. „Sa tahad öelda, et nägid teda alles veidi aja eest, kui jalutamas käisid?”

„Jah.”

„Püha jumalaema!” Kathleen tegi ristimärgi. „Nad on tagasi!”

„Kes on tagasi, ema?” päris Grania, keda ema silmanähtav vapustus murelikuks tegi.

„Miks nad ometi tagasi tulid?!” Kathleen ei pööranud pilku akna taga maad võtnud pimeduselt. „Miks nad pidid seda tegema?! Ja mina arvasin … mina arvasin, et lõpuks ometi on kõik möödas ja nad siitkandist igaveseks läinud.” Kathleen haaras Grania käe. „Oled sa kindel, et see oli väike tüdruk ja mitte täiskasvanud naine?”

„Absoluutselt kindel, ema. Ma ju ütlesin, et ta oli umbes kaheksane või üheksane. Mul oli tema pärast hirm, ta oli paljajalu ja näis, et läbi külmunud. Ausalt öeldes polnud ma päris kindel, et ei näe vaimu.”

„Teatud mõttes nägidki, Grania,” pomises Kathleen. „Nad pidid tagasi jõudma paari viimase päeva jooksul. Möödunud reedel tulin ma üle mäe koju ja möödusin tee peal ka nende majast. Kell võis kümme olla ja akendest ei paistnud ainsatki tuld. Vana maja seisis inimtühjana.”

„Kus kandis see maja asub?”

„See on Dunworley House.”

„Aa, see suur maha jäetud hoone kalju peal meie majast kõrgemal,” teadis Grania. „Maja, mis on juba aastaid seisnud tühjana, kas pole?”

„Sinu lapsepõlve ajal oli see tõesti tühi,” Kathleen ohkas, „aga pärast seda, kui sa New Yorki kolisid, tulid nad tagasi. Ja siis, pärast … õnnetust, kolisid jälle ära. Keegi meist ei arvanud, et me neid siinkandis veel kunagi näha saame. Ja selle üle oli meil ainult hea meel,” sõnas ema rõhuga. „See, mis nende ja meie suguvõsa vahel juhtus, on vana lugu ja sai alguse kauges minevikus. Aga nüüd …” – Kathleen lajatas käega lauale ja ajas end püsti – „… mis möödas, see möödas, ja sellest perest soovitan ma sul end kaugele hoida. Meie suguvõsale toovad nad ainult muret, seda ma võin kinnitada.”

Grania saatis pilguga ema, kes karmi ilmega pliidi juurde astus ja praeahjust raske malmpoti õhtusöögiga välja tõstis. „Aga kui sellel tüdrukul, keda ma täna nägin, on olemas ka ema, siis tahaks ta kindlasti teada, kui suures ohus tema tütar täna oli,” üritas ta teemat jätkata.

„Tal ei ole ema.” Kathleeni puulusikas segas energiliselt hautist.

„Ta ema on surnud?”

„Jah.”

„Või sedasi … Aga kes siis vaese lapse eest hoolt kannab?”

„Ära minult päri, kuidas nemad oma kodust elu korraldavad.” Kathleen kehitas õlgu. „See ei huvita mind karvavõrdki, ma ei taha sellest midagi teada.”

Grania kulmud tõmbusid kortsu. Ema käitus risti vastupidi kui tavaliselt. Kathleeni ematunnetest tulvil kaastundlik süda ei jätnud iial tähelepanuta ainsatki väetit olevust, kes hätta sattus. Tema peale võisid loota kõik pereliikmed ja sõbrad, kellel oli mure ja kes vajasid toetust. Eriti siis, kui asi puudutas mõnd last.

„Kuidas ta ema suri?”

Potis ringiratast liikunud puulusikas peatus ja järgnes vaikus. Lõpuks tõi Kathleen kuuldavale sügava ohke ja pööras näo tütre poole. „Arvata võib, et kui mina sulle seda lugu ära ei räägi, kuuled sa seda kellegi teise käest. Ta võttis endalt ise elu, see Lily Lisle.”

„Sa tahad öelda, et ta tegi enesetapu?”

„See on üks ja seesama, Grania.”

„Kui palju aega tagasi?”

„Ta viskus kaljult merre nelja aasta eest. Lained kandsid ta keha Inchydoney randa ja see leiti kaks päeva hiljem.”

Nüüd oli Grania kord vaikida. Viimaks üritas ta ettevaatlikult jätkata. „Kust ta alla hüppas?”

„Kuuldavasti samast paigast, kus sa täna tema tütart nägid. Ma arvan, et Aurora otsis seal oma emmet.”

„Sa tead tema nime?”

„Muidugi tean. See pole mingi saladus. Lisle’i suguvõsale kuulus kunagi terve Dunworley, meie maja kaasa arvatud. Palju aastaid tagasi olid just nemad selle paiga tõelised isandad. Kuuekümnendatel müüsid nad oma valdused maha, aga jätsid alles maja kaljul.”

„Ma olen seda nime kusagil näinud – Lisle …”

„Meie surnuaed kubiseb nende haudadest. Nende hulgas on ka Lily oma.”

„Ja seda väikest tüdrukut, seda Aurorat, oled sa ka varem kaljudel kõndimas näinud?”

„Sellepärast tüdruku isa ta siit ära viiski. Pärast ema surma uitas see pisike põrnikas alailma kaljuradadel ja hüüdis emmet. Lapsuke oli leinast omadega päris segi.”

Grania märkas, et ema näoilme on leebunud. „Vaene väikseke,” ohkas ta.

„Jah, see kõik oli väga kurb ja tüdruk polnud seda millegagi ära teeninud, aga seda suguvõsa jälitab kuri saatus. Sul on targem kuulata, mida ma sulle räägin, Grania, ja oma nina nende asjadesse mitte toppida.”

„Huvitav, miks nad ikkagi tagasi tulid?” pomises Grania peaaegu iseendale.

„Inimesed, kes kuuluvad Lisle’i suguvõssa, elavad oma seaduste järgi. Rohkem ma ei tea ega tahagi teada. Kas sa teeksid nüüd ühe heateo ja aitaksid mul teelauda katta?”

Grania läks trepist üles oma tuppa veidi pärast kümmet nagu kõigil õhtutel pärast koju jõudmist. Allkorrusel jäi ema kööki askeldama ja hommikusöögiks lauda katma, isa tukastas tugitoolis teleka ees ja vend Shane oli läinud külapubisse. Nende pere kaks meest kandsid hoolt 500-aakrise talu eest, lõviosa maast oli antud piima- ja lambakarja käsutusse. Ka kahekümne üheksaselt ei paistnud „poisil”, nagu Shane’i ikka veel hellitavalt kutsuti, olevat vähimatki kavatsust oma kodu rajada. Naised tema elus tulid ja läksid, aga ületasid harva vanemate talumaja ukseläve. Kathleeni pani poja vanapoisiseisus küll kulme kergitama, aga Grania teadis, et Shane’ita kaotaks ema pea.

Ta ronis linade vahele, kuulas, kuidas vihm vastu aknaklaase peksab, ja lootis, et ka vaene Aurora Lisle on kenasti voodis teki all ning tal on mõnus ja soe. Ta keeras raamatulehti, aga ei suutnud keskenduda ja haigutust tagasi hoida. Võib-olla muutis siinne õhk ta uniseks; New Yorgis läks ta haruharva magama enne südaööd.

Graniale ei meenunud lapsepõlvest ainsatki ööd, mil ema poleks õhtuti kodus olnud. Kui ta pidigi teinekord minema nõndanimetatud heategevusmissioonile, näiteks hoolitsema mõne haigeks jäänud sugulase eest, siis sarnanesid ettevalmistused sõjalise operatsiooni omaga – tuli ju välistada võimalus, et kodused jäävad nälga või kõnnivad räpastena ringi. Mis Grania isasse puutus, siis oli kaheldav, et ta oli kordki oma kolmekümne nelja aasta pikkuse abielu jooksul veetnud mõne öö mujal kui oma voodis. Terve elu oli mees ärganud pool kuus hommikul, suundunud kohe lüpsilauta ja jõudnud farmist koju alles videvikus. Abikaasad teadsid alati, kus teinepool parasjagu viibib. Tundus, et nad elavad ühist elu; see oli tervik ja nemad teineteisest lahutamatud.

Ja liimiks, mis nad teineteise külge köitis, olid nende lapsed.

Kui Grania ja Matt kaheksa aastat tagasi kokku kolisid, pidasid mõlemad enesestmõistetavaks, et ühel heal päeval sünnivad ka neile lapsed. Nagu kõik kaasaegsed paarid, olid nemadki laste saamiseks sobiva hetkeni võtnud oma elust ja karjäärist viimast ning elanud täiel rinnal, kuni arvasid selleks aega jätkuvat.

Aga ühel hommikul oli Grania ärganud, jooksupüksid jalga ja kapuutsiga pusa selga tõmmanud, mööda Hudsoni jõe kallast Battery pargini sörkinud, seejärel Winter Garden Atriumi paviljonis peatuse teinud ning piimaga kohvi ja soolakringlit nautinud. Just siis oligi see juhtunud: kohvi rüübates oli ta korraks kõrvallaua juures seisvasse lapsevankrisse piilunud. Selles magas sügavat und tibatilluke vastsündinu. Äkitselt haaras Graniat vastupandamatu soov beebi vankrist välja võtta, pehme nagu udusulgedega kaetud pea oma rinna vastu suruda ja laps magama kiigutada. Kui lapse ema oli talle närviliselt naeratanud, püsti tõusnud ja vankri tema pealetükkivate pilkude alt kaugemale lükanud, sörkis Grania teda sügavalt liigutanud tundepuhangust jahmununa tagasi koju.

Lootes, et see soov ununeb, oli ta terve päeva ateljees veetnud ja mõelnud, kuidas järeleandlikust pruunist savist oma viimast tellimistööd vormida, aga see tunne polnud kadunud.

Kell kuus oli ta ateljeest lahkunud, duši all käinud ja veidi pidulikumad rõivad selga pannud, sest pidi õhtul ühe kunstigalerii avamisele minema. Kallanud endale klaasi veini, astus ta akna alla, kust avanes vaade Hudsoni jõe teisel kaldal vilkuvatele New Jersey tuledele.

„Ma tahan last.”

Grania oli võtnud tubli sõõmu veini. Äsja kõlanud sõnade absurdsus oli ta naerma ajanud. Seejärel oli ta sõnu korranud, et endas kindel olla.

Öeldu oli ikka veel tundunud õigena. Mitte üksnes õigena, vaid täiesti loomulikuna, justkui oleks see mõte ja vajadus saatnud teda kogu elu; kõik põhjused „mitte sünnitada” olid äkitselt haihtunud ja naeruväärseks muutunud.

Grania oli läinud galerii avamisele ning seda laadi üritusi korraldava kunstnike, kunstikogujate ja nende assistentide tuttava seltskonnaga tühjast-tähjast vestelnud. Oma mõttes aga oli ta kaalunud veidi aja eest tehtud elutähtsa otsuse plusse ja miinuseid. Kas nad peaksid teise korterisse kolima? Lähiajal tõenäoliselt mitte – nende TriBeCa katusekorter oli avar ning Matti töötoa ehk külalistetoa sai hõlpsasti muuta lastetoaks. Mees kasutas seda ruumi haruharva, sest eelistas viia sülearvuti elutuppa ja töötada seal. Nad elasid küll viiendal korrusel, aga kaubalift oli piisavalt suur, et lapsevanker sisse mahuks. Battery park kõige vajalikuga varustatud laste mänguväljaku ja värske jõeõhuga asus vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Grania töötas ateljees, mis paiknes sisuliselt kodu kõrval, nii et kui neil oligi tarvis palgata lapsehoidja, võis tema vajaduse korral vaid paari minuti jooksul koju jõuda.

Hiljem oli Grania suurde tühja voodisse roninud ja ärritunult ohanud, sest pidi mõneks ajaks teda haaranud elevuse ja tulevikuplaanid ainult enda teada jätma. Matt oli viimase nädala kodunt ära olnud ja teda polnud enne paari päeva tagasi oodata. Tegu polnud sedasorti uudisega, mida justkui jutujätkuks telefoni teel teatada. Viimaks oli ta vastu hommikut magama jäänud, vaimusilma ees Matti uhke pilk, kui ta mehele nende vastsündinud lapse ulatab.

Kui Matt koju jõudis, sattus ta Grania mõttest sama suurde vaimustusse nagu nainegi. Nad olid sedamaid imetoredat plaani teostama asunud ning mõlemale oli meeldinud tõsiasi, et nüüd ühendab ka neid salajane projekt, mis paneb nende suhtele sama kindla aluse, nagu lapsed olid pannud Grania vanemate abielule. See oligi puudu olev lüli, mis pidi nad igaveseks liitma vastastikuses sõltuvuses olevate osadega ühtseks tervikuks. Ühesõnaga, perekonnaks.

Grania lamas kitsas lapsepõlvevoodis ja kuulas talumaja tugevate kiviseinte taga vihaselt ulguvaid tuuleiile. Ta sirutas käe pabertaskuräti järele ja nuuskas häälekalt nina.

Nüüd oli sellest möödas terve aasta. Ja nii kohutav, kui see tõde ka polnud, aga nende „ühisprojekt” ei suutnud neid ühendada. See oli nende suhte hävitanud.