Читать книгу Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley - Страница 8

„Huvitav, kuhu sina minema hakkad?” Kathleen silmitses mantlinööpe kinni panevat Graniat. „Sa oled pead pesnud ja end meikinud.”

„Ma lähen Aurorale külla – see on vastus sinu küsimusele. Kas siinkandis on see väga ebatavaline, kui naine peseb pead ja värvib ripsmeid?” päris Grania väljakutsuvalt.

„Tähendab, sul on plaanis minna Dunworley House’i?”

„Jah.”

Kathleen pani käed vaheliti rinnale. „Ma olen sind hoiatanud, Grania, nende tegemistesse pole tarvis sekkuda.”

„Ema, ma soovin vaid ühe väikese üksiku tüdruku elu lõbusamaks muuta, mitte nende juurde elama kolida! Mis sind vaevab?”

„Ma olen korra sind juba hoiatanud ja hoiatan uuesti: nende suguvõsa on meie suguvõsa liikmetele ainult halba teinud. Ja minu arust jätkub sul endalgi piisavalt probleeme, pole tarvis neile nende omasid lisada.”

„Taevas halasta, ema! Aurora on emata jäänud laps, kes alles veidi aja eest siiakanti tagasi tuli ega tunne siin kedagi. Ta tunneb end nii üksildasena!” sõnas vestlusest väsinud Grania. „Nägemiseni.”

Uks Grania selja taga prantsatas kinni ja Kathleen ohkas. „Just,” sosistas ta endamisi, „ja sina oled lapseta jäänud ema.”

Tavapäraseid hommikusi majapidamistöid tegeva Kathleeni süda oli raske. Ta ei suutnud otsustada, kas Grania külaskäike Dunworley House’i tuleks mainida ka Johnile. Sel nädalal oli Grania iga päev seal käinud ja eelmisel õhtul koju jõudnud alles pimedas. Pilgust tütre silmis piisas, et ema mõistis: miski tõmbas teda sinna samamoodi, nagu oli tõmmanud paljusid teisi enne teda …

„Armas tütreke,” mõtles Kathleen Shane’ile voodit tehes, „mida varem sa tagasi New Yorki oma mehe juurde lendad, seda parem. Meile kõigile.”

Grania teadis, et kui ta maja poole minnes kaljudele jõuab, ilmub peagi nähtavale Aurora, kes mäest alla tormab ja koos temaga pidulikult väravani astub. Graniale meeldis vaadata, kui armsalt tüdruk kõnnib; ta polnud kunagi kohanud nii graatsilist last. Kõndides Aurora justkui hõljus ja joostes justkui tantsis. Juba oligi tüdruk kohal ja keerles nagu virvatuluke – eeterlik olend, kes näis pärinevat vana Iirimaa legendidest pajatavast raamatust, mida ema kunagi Graniale ette luges.

„Tere, Grania!” Aurora kallistas teda, võttis naisel käest kinni ja hakkas temaga koos mäest üles minema. „Ma ootasin sinu tulekut magamistoa aknal. Mulle tundub, et issi tahab sinu käest midagi küsida.”

„Tahab või?” Viimase nädala jooksul polnud Grania Alexandrit kordagi kohanud. Aurora väitis, et isal on kohutav migreen ja ta puhkab oma toas. Aga kui Grania mehe tervise pärast muret väljendas, kehitas Aurora vaid ükskõikselt õlgu.

„Kui lasta tal rahus ja vaikuses omaette olla, saab ta ruttu terveks.”

Õhtuti und oodates olid kõik Grania mõtted püsinud Aurora isa juures, hoolimata sellest, et ta endale etteheiteid tegi. Teadmine, et Alexander on kusagil ülakorrusel ja võib iga hetk uksele ilmuda, täitis naise süütundega segatud salajase ootusärevusega. Ta ei mõistnud, miks lapse isa talle nii tugevat muljet on avaldanud – ta teadis vaid seda, et on viimasel ajal mõelnud Mattile tunduvalt vähem kui varem. Ja see oli kindlasti hea.

„Miks ta mind näha tahab?” ei saanud Grania küsimata jätta.

Aurora itsitas. „See on saladus.” Tüdruk tantsiskles värava poole ja kui Grania sinna jõudis, oli ta jõudnud selle juba lahti teha.

„Kas sa oled Londonis tantsutundides käinud, Aurora? Mulle tundub, et sinust võiks saada hea tantsija.”

„Ei, emme ei lubanud. Ta vihkas balletti.” Aurora sulges Grania selja taga värava ja sügas nina. „Tegelikult meeldiks mulle tantsu õppida ja ma leidsin pööningult ka paar vana raamatut, kus on palju pilte varvastel seisvatest kaunitest naistest. Kui emme poleks tantsimist vihanud, tahaksin ma saada selliseks nagu nemad.”

Grania saatis pilguga Aurorat, kes tema ees mööda rada edasi hüples. Ta oleks hea meelega tüdrukule öelnud, et ema on surnud ega paneks kindlasti pahaks, kui ta baleriiniks õpiks, aga tal polnud õigust seda teha. Ta astus vaikides Aurora järel kööki.

„No nii…” Aurora vaatas talle naeratades otsa ja pani käed puusa. „Mida me siis täna teeme? Mis sul täna võlukotikeses peidus on?” päris ta uudishimulikult.

Grania tõmbas kuulekalt välja tillukese vesivärvikarbi ja pisikese lõuendi. „Mulle tuli mõte, et nii ilusa ilmaga võiksime minna õue ja maalida siit avanevat vaadet. Mis sa sellest arvad?”

Aurora noogutas. „Kas meil molbertit ei lähe tarvis?”

„Ma olen kindel, et me mõtleme midagi välja, aga kui sa tunned, et päris molbertiga oleks siiski parem, võin viia su Corki kunstipoodi, kust seda osta saab.”

Aurora nägu lõi särama. „Kas me sõidame sinna bussiga?” esitas ta järgmise küsimuse. „Ma olen alati tahtnud bussiga sõita.”

Grania kergitas kulme. „Kas sa polegi siis bussiga sõitnud?”

„Ei, siin on neid väga vähe ja kui me Londonis elasime, viis meid igale poole issi autojuht. Kui sa issit näed, äkki sa saad siis tema käest bussisõiduks luba küsida?”

Grania noogutas nõusoleku märgiks ja nad suundusid võõrastetuppa, et minna sealt edasi terrassile, aga samal hetkel marssis trepist alla majapidajanna proua Myther, pesukorv käes. Grania oli temaga paaril korral kohtunud ja pidas naist päris sümpaatseks.

„Kas ma saan teiega korraks rääkida, Grania?” küsis proua Myther ja lisas sosinal: „Nelja silma all.”

„Aurora, mine palun õue ja vaata, kus on loodusvaate maalimiseks parim paik. Ma tulen kohe järele.”

Aurora noogutas ja avas maast laeni ulatuva akna, et terrassile pääseda.

„Härra Devonshire palus küsida, kas te saaksite täna või homme õhtul tema seltsis õhtust süüa. Ta tahaks teiega Aurorast rääkida.”

„Või sedasi.”

Tõenäoliselt peegeldus Grania ilmes ärevus, sest proua Myther patsutas ta käsivart ja naeratas. „Muretsemiseks pole põhjust. Nii härra Devonshire kui mina oleme teile Auroraga veedetud aja eest väga tänulikud. Niisiis, mida talle teatada, kas teile sobiks paremini tänane või homne õhtu? Ilmselt ei taha ta, et Aurora teie vestlust pealt kuuleks, mõistate?”

„Mulle sobib tänane õhtu.”

„Kas ma tohin talle edasi öelda, et te jõuate kella kaheksa paiku?”

„Jah.”

„Tore. Ja kui te minu arvamust teada tahate, siis olete teie selle lapse jaoks täpselt õige inimene,” lisas proua Myther. „Sestsaadik, kui ta teiega tuttavaks sai, on temas jälle elurõõmu.”

Grania läks läbi võõrastetoa ja astus terrassile, et minna Aurora juurde, püüdes mitte vaevata oma pead oletustega, millest Alexander võiks tahta temaga rääkida. Nad veetsid õues leebe päikesepaiste käes mõnusa hommikupooliku ja Grania õpetas Aurorale perspektiivi põhimõtteid. Kui õhk jahenes, pöördusid nad tagasi kööki ja värvisid visandi ära. Aurora ronis Grania põlvele ja naine näitas talle, kuidas sinisele lisada natuke punast, et kaugel lahesopi taga paiknevad rannakaljud saaksid pehme purpurpunase varjundi. Kui pilt valmis sai ja nad oma kätetööd imetlesid, võttis Aurora Granial kaela ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti.

„Tänan, Grania! See on ilus ja selle pildi riputan ma alati oma magamistoa seinale, ükskõik kus ma elan, see tuletab siis mulle kodu meelde.”