Читать книгу Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley - Страница 7

Kui Kathleen järgmisel hommikul Clonakiltysse iganädalasele osturetkele sõitis, läks Grania kõrvalhoonesse, kus hoiti vanu ajalehti, ning võttis neid suure pataka kaasa. Seejärel tuhnis ta läbi isa segamini töökoja ja lahkus sealt võidurõõmsalt, käes hallitusega kaetud tapeediliimikarp. Saak kilekotis, suundus Grania mööda kitsast teed rannakaljude poole. Ta oli otsustanud, et kui Aurora välja ei ilmu – eelmisel päeval polnud nad kohtumisaega kindlaks määranud, järelikult oli see vägagi tõenäoline –, tuleb ta lihtsalt koju tagasi.

Edasi jalutades mõtiskles Grania teda haaranud tuimuse üle. Ta justkui elas kellegi teise elu, liikus suhkrusiirupi sees ega pääsenud kuidagi oma tunnetele ligi. Ta ei suutnud nutta ega sundida end Mattiga silmitsi seisma, ka ei osanud ta arvata, kas tema käitumine oli olnud loogiline. Vastus oleks tähendanud võitlust valuga ning kõige turvalisem ja parem lahendus oli vaikimine. Mis tehtud, see tehtud, ja miski ei saa olnut olematuks muuta.

Istunud kivirahnule, kust avanes vaade merele, Grania ohkas. Kui nende sõprade suhted üksteise järel liiva jooksid ja nemad kahekesi seda pealt nägid, oli ta tõesti uskunud, et nendega läheb teisiti. Kui ta nüüd oma ja Matti halvustava alatooniga vestlustele mõtles, pidi ta piinlikkusest punastama. Sellised fraasid nagu „meiega ei juhtu seda iial” ja „oh nad vaesekesed, aga küll meil on teineteisega vedanud” lausa põletasid nüüd. Ka nendest olid saanud selle ohtliku, igaveses muutumises oleva veekeerise ohvrid; mehe ja naise püüdlustes harmoonilise kooselu järele tuli seda ette.

Grania silmitses ainiti halli külma merd ja tundis järsku tohutut austust oma vanemate vastu. Mingisuguse imenipiga oli nendel õnnestunud võimatuna näiv ülesanne lahendada – nad olid osanud kompromisse teha, arvestanud teineteise seisukohtadega ja, mis kõige tähtsam, suutnud kolmkümmend neli aastat õnnelikud olla.

Võib-olla oli see nende jaoks nõnda lihtne sellepärast, et sel ajal pidid nad vastama suurematele ootustele. Tänapäeval oli see hierarhia paigalt nihkunud. Enam ei pidanud abielupaarid muretsema selle pärast, kas neil on võimalik oma laste kõhud täis sööta, kust selleks raha saada. Ka polnud tarvis muret tunda selle pärast, kas nende maimukesed jäävad ohtliku lastehaiguse läbipõdemise järel ellu. Nüüd ei vaevatud enam pead, kuidas pika talve jooksul sooja saada, pigem oli küsimus, millise disaineri rõivaid töö juures kanda. Viimasel ajal oli lääne ühiskonnas vähe naisi, kes pidid andma oma lahingusse minevale abikaasale hüvastijätusuudluse, teadmata, millal või kas üldse nad neid veel näevad. Ühesõnaga, enam ei pidanud ellujäämise pärast võitlema.

„Nüüd me nõuame õnne. Me usume, et oleme seda väärt.” Grania ütles need sõnad valju häälega välja, pigem oma vanemate olukorraga leppimist ja stoilisust kadestades, mitte neile kaasa tundes. Neil polnud suurt varandust ja nende silmaring oli kitsas. Üsna tähtsusetud asjad tõid nende näole naeratuse, aga vastastikku naeratades mõistsid nad sõnadeta nii teineteist kui ka neile osaks saanud saatust. Nende maailm oli ahtake, aga sellel olid kindlad piirid, mis garanteerisid turvatunde ja ühendasid. Tema ja Matt elasid aga kõigile avatud suurlinnas, kus mõlema jaoks oli piiriks kosmos ja piiranguid nii vähe, et see oli peaaegu ohtlik.

„Tere, Grania.”

Tema selja tagant kostis Aurora hääl. Kui Grania end ümber pööras ja tüdrukut nägi, tabas ta end mõttelt, et see laps sarnaneb haldjaga, kes võib hääletult talle kuuluvale territooriumile ilmuda.

„Tere, Aurora. Kuidas sul läheb?”

„Tänan küsimast, suurepäraselt. Kas hakkame minema?”

„Jah. Ma võtsin kaasa asjad, mida meil tarvis läheb.”

„Ma tean. Ma nägin juba, et need on sul kilekotis.”

Grania ajas end kuulekalt püsti ja mõlemad võtsid suuna mäest üles Aurora kodu poole.

„Võib-olla õnnestub sul kohtuda ka issiga,” tegi Aurora ettepaneku. „Ta on oma kabinetis. Kui tal just peavalu pole. Pea valutab tal üpris sageli.”

„Valutab või?”

„Jah. Lihtsalt sellepärast, et ta ei taha prille kanda ja pingutab äripabereid lugedes silmi liiga palju.”

„See on küll paha lugu.”

„Nüüd, kui emme on surnud, pole tal enam kedagi, kes tema eest hoolitseks. Ainult mina.”

„Ja ma olen kindel, et sa saad sellega suurepäraselt hakkama,” rahustas Grania Aurorat, kui nad maja ümbritseva aia värava juurde olid jõudnud.

„Ma annan endast parima,” lausus tüdruk väravat lahti lükates. „See ongi minu kodu, Dunworley House. See on juba kaks sajandit kuulunud Lisle’i suguvõsale. Kas sa oled siin kunagi käinud?”

„Ei ole,” vastas Grania Aurora kannul väravast sisse astudes, ja äkitselt jäi nende ümber kõrgel kaljul ulgunud tuul vait. Seda tänu Lääne-Corki kuulsatest põldmurakatest ja metsikutest fuksiatest koosnevale tihedale hekile, mis ümbritses maja nagu tunnimeeste rivi ning kaitses hoonet ja selle elanikke nii hästi, kui suutis.

Grania silmitses üllatunult kaunist ja hoolitsetud kindlakujulist aeda, mis moodustas selle keskel paiknevale askeetlikule hallile hoonele täiusliku õrna tausta. Maja juurde viivat jalgrada ääristasid madalad loorberihekid ja kui Grania Aurora kannul hoone poole sammus, märkas ta roosipeenraid – nüüd olid põõsad juba lehtedeta ja värvitud, aga kesksuvel lisasid need kindlasti kõledale ümbruskonnale nii ära kuluvat pehmust.

„Me ei kasuta kunagi eesust,” lausus Aurora, pööras paremale, astus mööda majaesist jalgrada edasi ja keeras ümber nurga hoone tagakülje ette. „Issi ütles, et eesuks pandi lukku nende meie maa suurte rahutuste ajal ja võti kadus ära. Meie käime sellest uksest.”

Grania peatus suures sisehoovis, kuhu autod maanteelt sisse keerata said. Parajasti seisis seal tuttuus Range Rover.

„Tule,” kutsus Aurora ust avades.

Grania läks tema järel läbi esiku ja astus suurde kööki. Terve seina enda alla võttev hiigelsuur männipuust Walesi kummut ägises sinisevalgemustriliste taldrikute ja teiste sööginõude kõrgete virnade all. Teise seina võtsid enda alla pliit ja kahe päevinäinud melamiinist töötasapinna vahele paigutatud igivana keraamiline valamu. Ruumi keskel seisis pikk tammepuust laud, mida katsid ajalehekuhjad.

See polnud ruum, kus võinuks end mõnusalt tunda – see polnud paik, kuhu olid harjunud kogunema kõik kodused ja kus pereema võinuks seista pliidi ääres, valmistades õhtusöögiks maitsvaid roogasid. See ruum oli spartalik, funktsionaalne ja kõle.

„Ajalehti polekski olnud tarvis kaasa võtta,” kommenteeris Grania laual kõrguvatele lehevirnadele viidates.

„Oh, issi süütab nendega maja kõigis küttekolletes tuld. Ta ei talu külma. Kas teeme laual ruumi ja hakkame tööga pihta?” Aurora vaatas Graniale ootusrikkalt otsa.

„Jah … aga võib-olla peaksime kellelegi teada andma, et ma siin olen?”

„Ei pea.” Aurora raputas pead. „Issi ei taha, et teda häiritakse, ja proua Mytherile ma juba mainisin, et sa tuled külla.” Ta lükkas ajalehepakid laua kõrvale põrandale ja näitas Graniale äsja tekkinud vaba pinda. „Mida meil veel tarvis läheb?”

„Vett, et liimi teha.” Grania kallas kilekoti sisu põrandale, aga asjaolu, et ta oli majas kutsumata külaline, muutis ta kohmetuks.

„Kohe toon.” Aurora võttis nõusid pungil täis köögikapist kannu ja lasi selle vett täis.

„Ja suurt kaussi, kus liimi segada.”

Aurora leidis ka kausi ja asetas selle Grania ette lauale. Kui Grania liimi segas, vaatas laps teda üksisilmi ja tüdruku silmades säras erutus. „Kas pole tore?! Sellist tööd ma armastan! Minu viimane lapsehoidja ei lubanud mul midagi teha, sest kartis kogu aeg, et määrin end ära.”

„Enda äramäärimine on minu lemmiktegevus,” sõnas Grania naeratades. „Ma valmistan oma kujusid umbes samasugusest materjalist. Tule istu minu kõrvale, teeme kausi üheskoos valmis.”

Aurora asus innukalt asja kallale ja tund aega hiljem maandus nätske ajalehepaberist kauss uhkelt pliidiplaadile.

„Kui see on kuivanud, võime selle ära värvida. Kas sul värve on?” tahtis Grania valamu kohal käsi pestes teada.

„Ei ole. Londonis olid, aga ma jätsin need sinna.”

„Ehk õnnestub mul midagi oma kodust leida.”

„Kas ma tohin sulle külla tulla? Minu arust on taluelu nii tore.”

„Ma ei ela seal kogu aeg, Aurora,” selgitas Grania. „Ma elan New Yorgis. Praegu peatun ma mõnda aega oma vanemate juures.”

„Ah soo.” Aurora nägu tõmbus süngeks. „Tähendab, sa sõidad varsti ära?”

„Jah, aga ma ei tea veel, millal.” Valamu kõrval rippuvasse käterätikusse käsi kuivatades tundis Grania, kuidas lapse pilk teda puurib.

„Miks sa nii kurb oled?” päris Aurora.

„Ma ei ole kurb, Aurora.”

„Oled küll. Su silmad reedavad seda. Kas keegi tegi sulle haiget?”

„Ei, Aurora, kõik on korras.” Grania tundis, et lapse terav pilk paneb ta punastama.

„Ma tean, et sa oled kurb.” Aurora põimis oma peenikesed käsivarred rinnale vaheliti. „Ma tean, mis tunne on olla kurb. Kui mina kurb olen, lähen ma oma võlupaika.”

„Kus see paik on?”

„Ma ei tohi seda reeta, sest siis võluvägi kaob. Selline võlupaik peaks olema kõigil. Ka sinul.”

„Minu meelest on see suurepärane mõte.” Grania vaatas oma käekella. „Ma pean nüüd minema hakkama. Lõunaaeg on käes. Kindlasti oled ka sina näljane. Kas keegi tuleb sulle sooja sööki tegema?”

„Oh, kindlasti on proua Myther mulle midagi sinna jätnud.” Aurora viitas hajameelselt sahvri suunas. „Tõenäoliselt on seal jälle supp. Aga kas sa ei soovi enne lahkumist ülejäänud maja näha?”

„Aurora … ma …”

„Tule!” Aurora haaras Granial käsivarrest ja sikutas teda ukse poole. „Ma tahan, et sa seda näeksid. Meie maja on nii ilus!”

Grania tõmmati köögist suurde esikusse, kus põrandat katsid mustavalgekirjud kahhelkivid ja ühest nurgast viis noobel tammepuust trepp ülakorrusele. Seejärel veeti ta läbi esiku suurde võõrastetuppa, mille kõrgetest prantsuse akendest avanes vaade aeda. Stiilse marmorümbrisega kaminas põlevad halud olid ruumi kuumaks kütnud, toas valitses lämmatav palavus.

Grania märkas kamina kohal seinal maali ja tema skulptoripilk jäi pidama pildilt vastu vaatavale näole. Noore naise südamekujulist nägu raamis Tiziani maalidelt tuttav kuldne lokkis juuksepahmakas. Grania märkas, et naise näojooned on peened ja sümmeetrilised, andes tunnistust tõelisest ilust. Sinistest silmadest, mis olid valge nahaga rabavas kontrastis, peegeldus ühtaegu süütus ja elukogemus. Kunstnikuna taipas Grania kohe, et maali autor on andekas. Ta pööras pead, et Aurorale otsa vaadata, ning märkas ilmselget sarnasust.

„See on minu ema. Kõik ütlevad, et ma olen tema täpne koopia.”

„Oled tõesti,” kinnitas Grania vaikselt. „Mis ta nimi oli?”

Aurora hingas sügavalt sisse. „Lily. Tema nimi oli Lily.”

„Mul on nii kahju, et ta suri, Aurora,” lausus Grania õrnalt lapsele, kes ainiti maali silmitses.

Tüdruk ei vastanud ega pööranud pilku ema portreelt.

„Ja kes see siis on, Aurora?”

Nende selja tagant kostnud mehehääl pani Grania võpatama. Naine ei teadnud, kui palju nende vestlusest ootamatu sissetungija oli pealt kuulnud, aga kui ta oli end ringi pööranud, jäi tal hing kinni.

Ukse juures seisis – Grania kirus end mõttes nii kulunud fraasi pärast, aga see vastas tõele – kõige ilusam mees, keda ta elus näinud oli. Pikka kasvu – kindlasti üle 180 sentimeetri – ja paksude eebenipuu värvi juustega, mis olid kenasti kammitud, aga õige veidi välja kasvanud, mistõttu lokkis juukseotsad keerdusid kaunilt kuklale. Mehe huuled olid täidlased, aga mitte nii lopsakad, et neid oleks võinud pidada naiselikuks, ja sügava pilguga meresinist silmapaari ümbritsesid tihedad tumedad ripsmed.

Nagu Graniat oli koolis õpetatud, püüdis ta mehe välimust meelde jätta, imetledes samal ajal tema veatut nägu; tüdruku isal olid habemenoana teravad põsesarnad, karm lõuajoon ja täiuslik nina. See oli nägu, millest Grania soovis meelde jätta viimast kui üht pisiasja, et see hiljem skulptuuriks voolida.

Ja kogu see ilu paiknes saleda täiuslike proportsioonidega keha kohal. Naise pilku püüdsid peened tundlikud sõrmed, mida mees rusikasse surus ja siis lõdvestas, andes märku sisepingetest. Kogu vaatepilt mõjus ülielegantselt ja seda omadust polnud Grania harjunud meessooga seostama. Oli üks mis kindel, et ruumi astudes tõmbab see mees endale kohe kõigi, nii sookaaslaste kui naiste tähelepanu.

Grania ohkas tahtmatult – ta oli küll kindel, et tema kui elukutselise kunstniku hinnang tuleneb vaid mehe füüsilisest täiuslikkusest, ja ometi muutis tema enda loomupärane naiselik reaktsioon sellisele ilule ta mõneks ajaks tummaks.

„Kes te olete?” küsis mees uuesti.

„Issi, see on minu sõber Grania,” katkestas Aurora Grania kergenduseks vaikuse. „Mäletad? Ma rääkisin sulle, et kohtasin teda eile kaljul. Me tegime täna hommikul köögis ajalehepaberist ja liimist kaussi ja saime hästi palju nalja. Kui kauss on ära värvitud, kingin ma selle sulle.” Aurora läks isa juurde ja võttis tal ümbert kinni.

„Kullake, ma olen rõõmus, et sul oli lõbus.” Mees silitas hellalt tütre juukseid ja saatis Graniale ebaleva naeratuse, milles oli kerge kahtlusevarjund. „Ja kas teie, Grania, olete Dunworleys kellelgi külas?”

Mehe tumesinised silmad mõõtsid teda hindavalt. Grania püüdis end kokku võtta, aga tundis, et suu kuivab, ja neelatas, et saaks vastata: „Tegelikult olen ma külast pärit ja seal ka sündinud, aga viimased kümme aastat elanud välismaal. Ma tulin siia oma perele külla.”

„Või sedasi.” Mehe pilk rändas põrandast laeni kõrguvatele akendele ja aia taga paistvale fantastilisele merevaatele. „See on haruldane ja maagiline paik. Ja ka sina armastad seda, Aurora, on ju nii?”

„Sa ju tead, et armastan, issi. Siin on meie päriskodu.”

„Jah, seda see on.” Mehe tähelepanu pöördus tagasi Graniale. „Vabandust, ma polegi end veel tutvustanud.” Aurora ikka veel puusade külge klammerdumas, astus mees Grania juurde ja sirutas talle käe. „Alexander Devonshire.” Tema pikad saledad sõrmed surusid naise sõrmi.

Grania pingutas kogu väest, püüdes maha suruda tunnet, et toimuv stseen on täiesti sürrealistlik. ”Devonshire? Kas teie perekonnanimi polegi siis Lisle?”

Tume kulmupaar tõusis vaevumärgatavalt kõrgemale. „Selles suhtes on teil õigus, et see siin on Lisle’i suguvõsa maja, aga mina tulin siia elama pärast abiellumist. Minu abikaasa,” Alexander vaatas vilksamisi maali, „oli Dunworley House’i pärijanna ja ühel heal päeval saab sellest meie tütre pärandus.”

„Vabandust … selle peale ma ei tulnud.”

„Teate, Grania, tegelikult olen ma sellega juba harjunud, et mind siinkandis härra Lisle’iks kutsutakse.” Mõttesse vajunud Alexander tõmbas tütre endale lähemale.

„Ma peaksin nüüd minema hakkama,” lausus Grania kohmetult.

„Oh, issi, kas ta tõesti peab juba minema? Kas ta ei saaks meie juurde lõunale jääda?” Aurora vaatas isale anuvalt otsa.

„Aitäh kutse eest, aga mul tõesti aeg minna.”

„Loomulikult,” lausus Alexander. „Teist oli väga kena minu tütre seltsis aega veeta.”

„Tead, issi, ta on palju toredam kui vana lapsehoidja. Miks tema ei võiks minu eest hoolitseda?”

„Kullake, ma olen kindel, et Granial on palju tähtsamatki teha.” Alexander saatis naisele üle Aurora pea vabandava naeratuse. „Ja me ei tohi rohkem tema aega raisata.”

„See polnud sugugi tüütu kohustus, tõesõna. Ma tegin seda hea meelega.”

„Kas sa saaksid homme, kui kauss on kuivanud, tagasi tulla ja värvid kaasa võtta?” palus Aurora.

Grania vaatas heakskiitu oodates Alexandri poole ja sai selle. „Muidugi, ma proovin värvid üles leida.” Kui Grania ukse poole suundus, astus Alexander tema kõrvale ja sirutas talle veel kord käe.

„Tänan, Grania. See oli teist tõesti väga kena, et te minu tütre lõbustamiseks aega leidsite. Te võite julgelt iga kell läbi astuda. Kui mind parasjagu kodus pole, kannab Aurora eest hoolt proua Myther, kes elab samuti siin.” Aurora käe otsas, juhtis mees Grania võõrastetoast välja ja nad sammusid läbi esiku köögi poole. „Aurora, palun otsi proua Myther üles ja ütle talle, et me mõlemad oleme valmis lõunat sööma.”

„Jah, issi,” vastas tüdruk kuulekalt. „Head aega, Grania, homseni!” Aurora keeras neile selja ja kadus trepist üles.

Alexander sammus Grania ees läbi köögi tagaukse juurde. Ukse avanud, pöördus ta naise poole. „Palun pidage meeles, et Aurora võib väga veenev olla. Ärge laske tal endale auku pähe rääkida ja ärge veetke temaga rohkem aega, kui teile sobib.”

„Nagu ma juba ütlesin, tegin ma seda hea meelega.” Et ust lahti hoidev Alexander oli Graniast vaid mõne sentimeetri kaugusel, lülitus naise mõistus välja.

„Lihtsalt olge ettevaatlik. Ma tean, missuguseks ta võib muutuda.”

„Olen.”

„Hästi. Ma olen kindel, et varsti kohtume. Head aega, Grania.”

„Head aega.”

Kui Grania oli üle siseõue läinud ja mööda jalgrada taas rannakaljule viiva väravani jõudnud, võitles ta tugeva sooviga selja taha vaadata, et näha, kas mees seisab ikka veel uksel. Väravast väljas, kiirendas ta kaljurajal sammu, kuni oli oma lemmikkivi juurde jõudnud. Seal varises ta kokku, hingetu ja meeltesegaduses.

Ta toetas pea kätele ja püüdis rahuneda. Aga tema vaimusilma ees püsis Alexandri nägu. Tõsiasi, et mees, kellega ta vaevu viis minutit koos oli olnud, talle nii tugevat mõju avaldas, masendas teda ja ajas hirmu nahka.

Ta tõstis pea ja vaatas merele. Täna oli see rahulik ja tüüne – magav koletis, kes võis iga hetk ärgata ja vaid paari minuti jooksul tõelise kaose tekitada.

End püsti ajanud ja kodu poole teele asunud Grania mõtiskles selle üle, kas see võis käia ka mehe kohta, kellega ta äsja tutvunud oli.

„Tervitus, mina siin. Kas sa laseksid mu sisse?”

„Loomulikult.” Matt vajutas sissepääsunuppu ja pöördus nukralt tagasi pesapallimängu juurde, mida ta oli pingsalt jälginud.

Charley ilmus lävele ja sulges oma selja taga ukse. „Ma tõin meile hiina restoranist kiirtoitu. Krõbe pardiliha, sinu lemmik, kallis,” lisas ta köögi poole suundudes. „On sul kõht tühi?”

„Ei ole,” väitis Matt, aga Charley oli juba köögist paar taldrikut hankinud ja avas kaasa toodud veinipudeli.

„Sa pead sööma, muidu jääd kõhnaks.” Pilk mehel, asetas naine tema ette kohvilauale taldrikud toiduga. „Palun.” Charley keeras Hoisini kastmega pardilihaviilud pannkoogi sisse ja pakkus mehele.

Matt kummardus ohates ettepoole, hammustas pannkooki ja asus toitu vähimagi isuta närima.

Charley tegi valmis veel ühe pannkoogi ja võttis oma klaasist lonksu veini. „Tahad sa sellest rääkida?”

„Mis mul öelda on?” kehitas Matt õlgu. „Kallim jättis mu maha, aga ma ei tea, mis põhjusel, ja ma ei saa millestki aru, ning nüüd ei soovi ta minuga isegi rääkida ega selgitada, miks ta seda tegi.” Mees vangutas ahastavalt pead. „Kui ma vähemalt teaksin, mida ma tema arust valesti tegin, siis saaksin midagi ette võtta.” Ta surus suhu veel ühe suutäie. „Ja muide, sinu vaikimistaktika ei toimi. Grania pole mulle kordagi helistanud. Nii palju siis oligi ükskõiksuse teesklemisest kasu,” lisas ta süngelt.

„Mul on kahju, Matty. Ma olin kindel, et kui sa annad Graniale veidi aega ja ruumi, on ta nõus sulle vastama. Ma arvasin, et ta armastab sind.”

„Mina samuti.” Matti näole ilmus valus grimass. „Võib-olla ma eksisin. Ja väga võimalik, et see on pigem seotud tema tunnetega.” Matt libistas hajameelselt sõrmedega läbi juuste. „Võib-olla on asi lihtsamast lihtsam ja ta ei taha mind enam. Jumala eest, ma olen vahepeal kõvasti ajusid ragistanud ega suuda välja mõelda ainsatki neetud asja, millega ma võisin teda solvata.”

Charley pani Matti lohutada püüdes käe mehe põlvele. „Ehk oli asi selles, et ta kaotas lapse ja taipas siis, et ta tunded on muutunud …” Charley kehitas õlgu. „Vabanda, aga mul on kõik kulunud väljendid otsa saanud.”

„Tegelikult polegi ju enam midagi öelda. Ta on läinud, ja iga päevaga kahaneb minu usk, et ta võiks kunagi tagasi tulla.” Mees vaatas Charleyle otsa. „Mis sa arvad, kas ma peaksin oma esialgse plaani täide viima ja Iirimaale lendama?”

„Ma ei tea, Matty. Ma ei taha sinult lootust ära võtta, aga minu meelest on ta andnud väga selgelt mõista, et ei soovi vähemalt praegu sinuga mingit tegemist teha.”

„Jep, sul on õigus.” Matt tühjendas pokaali ja täitis uuesti klaasi. „Ma lihtsalt petan ennast, püüan uskuda, et meie suhe pole veel läbi, ehkki tema jaoks näib olevat kõik lõppenud.”

„Äkki ootad tema kõnet nädala lõpuni. Ja kui ta peaks helistama, teed ettepaneku, et hüppad järgmise Iirimaale lendava lennuki peale.”

„Võib-olla tõesti, aga tegelikult hakkan ma väsima mõttest, et süüdi olen ainult mina. Pealegi on mul praegu tohutult tööd ja tagatipuks pean järgmise kahe nädala jooksul mitu loengut pidama.”

„Vaene Matty,” pomises Charley. „Tundub, et sul tuleb see lihtsalt läbi põdeda. Usu mind, varsti läheb kergemaks. Muide, kõigil on elus selliseid aegu … kui tekib tunne, et maailm su ümber on kokku varisenud.”

„Jep, ei vaidle vastu. Praegu elan ma vaid iseendale,” nõustus Matt. „Anna andeks. Ehk oleks parem, kui sa mu praegu üksi jätaksid. Ma pole täna suurem asi vestluskaaslane, mõistad?”

„Selleks sõbrad ongi, Matty – alati olemas, kui sa neid vajad. Aga kui tohib, siis muudan nüüd teemat ja tunnistan üles, et tegelikult tulin ma sinult üht teenet paluma,” ütles Charley.

„Missugust teenet?” Murest murtud Matti mõtted olid hoopis mujal.

„Paari päeva pärast tulevad minu korterisse siseviimistlejad. Nad jäävad sinna umbeks kuuks ajaks ja mulle tuli mõte, et äkki tohin sel ajal, kuni nad tööd teevad, kasutada sinu vaba tuba? Loomulikult maksaksin sulle üüri,” lisas Charley. „Ja nagu sa tead, olen ma õhtuti ja nädalavahetustel tavaliselt kodunt ära.”

„Kuule, sa ei pea mulle midagi maksma. Nagu ma juba mainisin, upun ma töösse ja sõidan varsti mitmele poole loenguid andma, nii et sa võid rahulikult kasvõi kohe sisse kolida.” Matt ajas end püsti, tuhlas kirjutuslaual ja, võtme üles leidnud, ulatas selle naisele.

„Tänan, kullake.”

„Pole probleemi. Kui päris aus olla, siis hoolimata sellest, mida ma sulle äsja ütlesin, võib ka mulle seltskond ära kuluda. Nii et õigupoolest teeksid mulle teene.”

„See oleks super, kui sa nõnda arvad. Selle üle on mul tõesti hea meel.”

Matt andis naise säärele mängleva laksu. „Ja minul on tõesti hea meel, et sa mulle seltsi pakud.”

„Rõõmuga, Matty.” Charley naeratas talle. „Suurima rõõmuga.”