Читать книгу Tüdruk kaljunukil - Lucinda Riley - Страница 6

Kui Grania isa ja vend samal õhtul lauast lahkusid – ja oma taldrikud ning noad-kahvlid emale pesta jätsid –, aitas Grania nõusid pesta.

„Ma kohtasin täna jälle Aurora Lisle’i,” lausus Grania taldrikuid kuivatades otsekui jutujätkuks.

Kathleen näis üllatuvat. „Kas ta uitas jälle öösärgis ringi ja kehastus vaimuks?”

„Ei, ta oli korralikult riides. Kas pole veider väike tüdruk?”

„Mul pole aimugi, missugune ta praegu võiks välja näha.” Kathleeni suujoon oli karmiks kriipsuks tõmbunud.

„Ma lubasin talle külla minna ja temaga papjeemašeest asju meisterdada. Tundub, et ta on üksildane,” jätkas Grania julgelt.

Järgnes vaikus, misjärel Kathleen lausus: „Ma hoiatasin sind, Grania, et sa ei sekkuks selle suguvõsa ellu. Aga sa oled juba suur tüdruk ja ma ei saa sind takistada.”

„Aga, emps, tegu on lihtsalt ühe armsa üksildase tüdrukutirtsuga. Ta on kuidagi hajevil … tal pole ema. Kindlasti pole sellest teab mis hullu, kui ma paar tundi tema seltsis veedan.”

„Rohkem ei taha ma seda teemat arutada, Grania. Sa kuulsid, mida mina sellest arvan, ja pead ise järeldused tegema. Minul pole rohkem midagi öelda.”

Telefonihelin katkestas pikaks veninud vaikuse. Grania ei liigutanud end, et vastata, ning seda ei teinud ka ema. Pärast seitsmendat kutsungit lõi Kathleen käed puusa. „Ma olen kindel, et sa aimad, kes helistab.”

„Ei,” sõnas Grania silmakirjalikult. „Kuidas ma saan aimata? See võib olla kes iganes.”

„Me mõlemad teame, kes nii hilisel õhtutunnil helistada võib, mu armas tüdruk, ja mina ei taha enam temaga rääkida, sest ma ei tea, mida talle öelda.”

Kutsungid ei lakanud ning läbilõikav heli oli tugevas vastuolus ema ja tütre vahel valitseva kohmetu vaikusega. Viimaks jäi telefon vait ja naised vaatasid ainiti teineteisele otsa.

„Ma ei kavatse sellist asja oma katuse all rohkem taluda, Grania, sest su käitumine on lihtsalt julm. Mul pole enam sõnu, mida talle öelda. Huvitav, millega see vaene mees on nii ebaõiglase kohtlemise ära teeninud? Muidugi oli sinu kaotus ränk, aga see polnud ometi tema süü. Või oli?”

„Anna andeks, ema.” Grania raputas pead. „Aga sa ei saa minust lihtsalt aru.”

„Tõepoolest, see on esimene sinu suust kuuldud lause, millega ma nõus olen. Miks sa siis ei räägi, milles asi?”

„Ema! Palun! Ma ei suuda …” Grania väänas meeleheitlikult käsi. „Ma lihtsalt ei suuda seda teha.”

„Minu meelest pole see piisavalt hea vabandus, Grania. Mis iganes ka ei juhtunud, puudutab see kõiki selle maja elanikke ja me tahame olla asjaga kursis. Ma …”

„Kullake, Matt helistab,” lausus kööki astunud isa, kes hoidis käes kaasaskantavat lauatelefoni. „Meil oli päris mõnus vestlus, aga ma arvan, et tegelikult tahab ta rääkida sinuga.” John naeratas vabandavalt ja ulatas telefoni tütrele.

Grania heitis isale pilgu, mis andis märku soovist mees mõrvata, aga haaras telefoni siiski enda kätte. Ta marssis köögist välja ja suundus ülakorrusele oma magamistuppa.

„Grania? Oled see sina?” Kui Grania oli magamistoa ukse oma selja taga sulgenud ja end voodiservale istuma sättinud, tundis ta, et Matti hääle mahe tuttavlik kõla on talle klombi kurku toonud.

„Matt, ma ju palusin, et sa ei helistaks.”

„Ma tean, kallis, et sa tegid seda, aga, taeva pärast, ma ei suuda välja mõelda, mis toimub. Mis kurja ma ometi teinud olen? Miks sa mu maha jätsid?”

Grania toetas vaba käe teksapükstes reiele, et rahulikuks jääda.

„Grania? Oled sa veel seal, kullake? Palun selgita vähemalt, mida ma sinu arust tegin, et ma end kuidagi kaitsta saaksin.”

Grania ei vastanud ikka veel.

„Grania, palun räägi minuga! Ma olen Matt, mees, kes sind armastab. Mees, kellega sa oled kaheksa aastat oma elu jaganud. Ja teadmata, miks sa lahkusid, hakkan ma siin tasapisi hulluks minema.”

Grania tõmbas sügavalt hinge. „Palun ära helista mulle enam. Ma ei taha sinuga rääkida. Ja see, et sa igal õhtul minu vanemaid tülitad, ajab nad närvi.”

„Grania, palun, ma mõistan, et lapse kaotus oli sulle ränk katsumus, aga me võime ju uuesti proovida, eks ole? Ma armastan sind, kullake, ja olen valmis tegema kõik, et …”

„Head aega, Matt.” Suutmata mehe häält rohkem kuulata, vajutas Grania kõne lõpetamise nuppu. Ta jäi liikumatult istuma ja põrnitses tardunud pilgul luitunud lilli oma lapsepõlvetoa tapeedil. Seda mustrit oli ta tütarlapselikke tulevikuunistusi hellitades õhtust õhtusse silmitsenud. Unistanud muinasjutuprintsist, kes tema ette ilmub ja ta täiusliku armastuse maailma kannab. Mattis oli olemas kõik, millest naine oli unistanud, ja veelgi enam … ta oli hakanud meest jumaldama kohe, kui teda esimest korda nägi. Ja kõik oligi olnud nagu muinasjutus.

Grania heitis voodisse ja haaras padja kaissu. Nüüd oli tema kindel veendumus, et armastus võidab kõik – ületab mis tahes piirid ja väljub võitjana ükskõik kui karmidest elukatsumustest –, haihtunud.

Matt Connelly vajus diivanile kössi, mobiil ikka veel käes.

Grania ootamatust lahkumisest möödunud viimase kahe nädala jooksul oli Matt ajusid ragistanud, püüdes välja mõelda põhjust, miks naine seda teinud oli. Talle ei tulnud pähe ainsatki loogilist seletust. Mida ta oleks pidanud tegema, et see mõistatus lahendada? Grania oli haiget tegeva otsekohesusega talle selgeks teinud, et ei taha temaga praegu vähimatki tegemist teha … Kas nende suhe oli tõesti läbi?

„Neetud!” Matt virutas mobiili toa teise otsa ja vaatas pealt, kuidas aku tagakülje seest välja kukkus. Jah, muidugi ta mõistis, et naine on pärast nurisünnitust murest murtud, aga päris kindlasti pole see piisav põhjus, et ka teda oma elust välja lõigata. Ehk peaks ta lihtsalt lennukisse istuma ja Grania juurde Iirimaale sõitma. Aga mis siis, kui ta ei soovi teda näha? Mis siis, kui ta sellega olukorra veelgi hullemaks teeb?

Samal hetkel otsusele jõudnud, ajas Matt end püsti. Läptopi juurde marssides teadis ta, et mistahes tegutsemine on parem kui ebamäärasus, mida tal praegu taluda tuli. Isegi kui Grania peaks talle selge sõnaga ütlema, et nende suhe on läbi, on see parem kui täielik teadmatus.

Matt logis sisse ja hakkas uurima, kuidas New Yorgist Dublinisse lennata, aga äkitselt helises välisukse telefon. Mees ei teinud kuulmagi. Ta ei oodanud kedagi külla ega soovinud kellegagi suhelda. Helin muutus järjest nõudlikumaks ja viimaks kõndis Matt aina tigedamaks muutudes elutoa teise serva ja vajutas nuppu. „Kes on?”

„Tere, kullake, ma juhtusin siit mööda minema ja mõtlesin, et vaatan järele, kas sinuga on kõik korras.”

Matt vajutas kohe sissepääsu nuppu. „Vabandust, Charley, tule üles.” Ta jättis ukse paokile ja läks tagasi läptopi juurde sobivat lendu otsima. Charley oli üks väheseid inimesi, keda ta praegu seedida suutis. Kui Matt Graniaga kokku kolis, kadus Charley, kellega nad lapsepõlvest saadik sõbrustanud olid, nagu paljud teisedki vanad sõbrad silmapiirilt. Grania ei tundnud end Matti kunagiste Connecticuti kaaslaste seltsis hästi ja nii oli mees neist võimalikult kaugele hoidnud. Paar päeva tagasi oli nagu välk selgest taevast tulnud Charley kõne ja naine oli talle teatanud, et tema sõpruskonnas levivad kuuldused, et Grania on ootamatult Iirimaale tagasi pöördunud. Seejärel oli Charley linna teisest servast Matti juurde sõitnud ja ta pitsat sööma viinud. Mees oli päris rõõmus olnud, et nad jälle kokku said.

Paar minutit hiljem haaras Charley mehel õlgade ümbert kinni ja surus tema põsele kerge suudluse. Matti läptopi kõrvale lauale maandus pudel punast veini.

„Ma arvasin, et see kulub sulle praegu ära. Kas ma toon pokaalid?”

„Suurepärane mõte. Tänan, Charley.” Matt jätkas lennuaegade ja piletihindade võrdlemist, samal ajal kui naine pudeli lahti korkis ja veini kahte klaasi kallas.

„Mida sa seal uurid?” päris Charley, kui oli saapad jalast lükanud, diivanile istunud ja pikad sääred enda alla kerinud.

„Lende Iirimaale. Kui Grania tagasi ei tule, pean ma ise tema juurde sõitma.”

Charley kergitas oma täiuslikult hooldatud kulme. „Ja sa arvad, et see on hea mõte?”

„Mida põrgut ma siis tegema pean? Siin vedelema, probleemile lahendust otsides end peaaegu hulluks ajama ja surnud ringis edasi siplema?”

Charley heitis oma tumeda läikiva juuksepahmaku seljale ja võttis lonksu veini. „Aga mis siis, kui ta vajab aega? Et üle saada … tead küll. Sa võid asja hullemaks ajada, Matty. Kas Grania on teatanud, et ta tahab sind näha?”

„Kirevase päralt, ei ole! Kui ma talle veidi aja eest helistasin, palus ta, et ma ei võtaks enam temaga ühendust.” Matt tõusis läptopi tagant, neelas alla suure sõõmu veini ja istus Charley kõrvale diivanile. „Võib-olla on sul õigus,” ohkas ta. „Ehk peaksin talle tõesti aega andma ja lootma, et ta lõpuks mõistusele tuleb. Lapse kaotus oli talle ränk hoop. Sa võid ette kujutada, kui elevil mamps ja paps järeltulija saabumist oodates olid. Paps suutis pärast nurisünnitust haiglasse ilmudes vaevu pettumust varjata.”

„Ma kujutan ette.” Charley pööritas silmi. „Taktitundelisusega pole sinu paps kunagi hiilanud. Mind pole ta muidugi kunagi solvanud, aga minu jaoks olete te kõik justkui pereliikmed olnud ja ma olen temaga harjunud. Aga hoopis teisest keskkonnast pärit Granial võis olla raske sellega toime tulla.”

„Seda küll.” Matt toetas küünarnukid põlvedele ja surus pea käte vahele. „Võib-olla ei osanud ma Graniat piisavalt hästi kaitsta. Ma tean, kui ebalevaks meie erinev taust ta muutis.”

„Matty, kullake, sa tegid kõik, mis sinu võimuses – ausalt. Isegi viskasid minu üle parda, kui Grania välja ilmus.”

Matt jäi talle otsa vaatama, kulm kortsus. „Kuule, sa ei räägi ometi tõsiselt? Sellest, mis kunagi meie vahel oli, poleks iial midagi püsivamat välja tulnud. Või arvad sa teisiti? Tuleta meelde, et selles osas langesid meie arvamused kokku.”

„Muidugi, Matty.” Charley naeratus kinnitas, et mees räägib tõtt. „Meie lahkuminek oleks teatud hetkel niikuinii paratamatuks osutunud.”

„Loomulikult.” Matti rahustas teadmine, et naine jagab tema mõtteid.

„Tead mis,” jätkas Charley mõtlikult, „vahel olen ma pealt näinud oma sõbrannade suhtedraamasid ja tänanud jumalat, et ma ikka veel vallaline olen. Ma peaaegu ei tunnegi enam kedagi, kellel oleks oma partneriga ideaalne suhe, ehkki teie kaks jätsite küll sellise mulje.”

„Nii see oligi,” vastas mees kurvalt. „Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et kavatsed kogu eluks vanatüdrukuks jääda, või mis? Meie Greenwichi kambast olid just sina see, keda peeti esimeseks meheleminejaks, sa olid naiskorporatsiooni juht, meie kursuse priimus ja kõige kaunim tüdruk. Nüüd on sinust saanud eduka ajakirja peatoimetaja … Põrgut, Charley, sa ju tead, et oleksid võinud saada iga poisi.”

„Nojah, võib-olla selles probleem ongi.” Charley ohkas. „Ehk olen ma liiga paganama pirtsakas ega pea kedagi enda vääriliseks. Aga praegu ei käi jutt minust. Sina oled see, kes on paraja portsu otsa sattunud. Millega ma saan sind aidata?”

„Olgu … Kas ma peaksin homme Iirimaale lendama ja oma suhet päästa püüdma?” päris mees.

„Matty, see on sinu otsus.” Charley kirtsutas nina. „Aga kui sa tahad minu arvamust teada, siis mina annaksin Graniale veidi aega ja ruumi. Tundub, et ta peab nii mõndagi enda jaoks selgeks mõtlema. Ma olen kindel, et ta tuleb sinu juurde tagasi kohe, kui ta selleks valmis on. Ta palus, et sa ta rahule jätaksid, oli nii? Miks sa siis ei täida daami soovi ega mõtle näiteks paari nädala pärast uuesti, kuidas oleks kõige targem käituda? Pealegi jäi mulle mulje, et sa praegu upud töösse.”

„Upungi.” Matt ohkas sügavalt. „Ja sul võib õigus olla. Ma pean talle andma aega ja ruumi, mida ta minult palus.” Ta sirutas käe ja patsutas õrnalt Charley säärt. „Tänan, pisiõde. Kui mul on raske, oled sa alati minu jaoks olemas, eks ole?”

„Jah, kullake.” Charley pikkade ripsmetega silmades oli naeratus. „Ma olen sinu jaoks alati olemas.”

Paar päeva hiljem kuulis Matt oma korteris taas maja välisukse juurest antavat kella.

„Tere, kallis poeg, ema siin. Kas ma tohin üles tulla?”

„Muidugi.” Ootamatust külaskäigust üllatunud, avas Matt ukse. Tema vanemad austasid seda linnaosa oma külaskäiguga harva ega teinud seda kunagi ette teatamata.

„Kullake, kuidas sul läheb?” Elaine andis poja mõlemale põsele musi ja astus tema järel tuppa.

„Kõik on hästi,” vastas Matt, tundes end liiga kurnatuna, et vastusega rohkem vaeva näha. Ta vaatas pealt, kuidas ema lasi kasuka põrandale langeda, korrastas kiire pearaputusega kergelt triibutatud juukseid ja sättis oma täiusliku number kolmkümmend kuus suurusnumbriga keha elegantselt diivaniservale. Matt lükkas kähku tossud ja paar tühja õllepudelit ema pisitillukestest tikk-kontsaga kingakestest kaugemale. „Mis sind siia tõi?”

„Ma olin linnas ühel heategevuslikul lõunasöögil ja kodutee viis siit mööda,” seletas Elaine naeratades. „Ma tahtsin näha, kuidas mu suur poeg elab.”

„Minuga on kõik hästi,” kordas Matt. „Soovid midagi juua, ema?”

„Klaasist veest piisab.”

„Loomulikult.”

Elaine saatis pilguga poega, kes läks külmiku juurde ja täitis veeklaasi. Matt nägi välja kahvatu ja kurnatud ning tema kehakeel reetis, kui õnnetu ta tegelikult on. „Tänan,” lausus ema veeklaasi vastu võttes. „Kas Granialt on uudiseid?”

„Ma helistasin talle paar päeva tagasi ja me vestlesime lühidalt, aga selge on, et praegu ei taha ta minuga rääkida.”

„Kas sa said teada tema lahkumise põhjuse?”

„Ei.” Matt kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis ma talle kurja olen teinud. Taevas halasta, ema, see laps tähendas tema jaoks kõike.”

„Kui me teda sel päeval haiglasse vaatama läksime, oli ta tõesti vaikne, ning kui ta vannitoast välja tuli, jäi mulje, et ta võib iga hetk nutma puhkeda.”

„Jep, ja kui mina järgmisel päeval pärast tööd teda vaatama läksin, oli ta lasknud end just välja kirjutada. Kodunt leidsin eest kirja, milles Grania teatas, et lendab tagasi Iirimaale lapsepõlvekoju ja jääb mõneks ajaks oma vanemate juurde. Sestsaadik pole ma temaga kordagi avameelselt rääkida saanud. Ma tean, et tal on valus, aga ei suuda välja mõelda, kuidas teda lohutada.”

„Kindlasti on ka sinul valus, kullake. See polnud ainult tema, vaid ka sinu laps,” tähendas Elaine, kes ei suutnud pealt vaadata, kuidas tema kullakallis poeg ihuüksi on jäetud ja nii hullusti kannatab.

„Eriti lõbus mul jah praegu pole. Meist pidi saama perekond. See oli ka minu unistus … kurat! Vabandust, ema.” Matt pingutas kogu hingest, et mitte nutma hakata. „Ma armastan teda nii väga, ja ma armastasin ka seda vaest väiksekest, kes vastu ei pidanud, kes oli osake meist mõlemast … ma …”

„Oh, kullake.” Elaine tõusis ja haaras poja embusse. „Mul on nii kohutavalt kahju. Kui ma saan sind kuidagi aidata …”

Matt soovis, et ema teda nii raskel hetkel ei näeks. Ta üritas kokku koguda kõik oma jõuvarud, et enesevalitsus tagasi saada. „Ma olen juba suur poiss, emps. Kõik saab korda, ausalt. Ma tahaksin ainult teada, mis sundis Grania põgenema. Sellest ei saa ma kuidagi aru.”

„Mis oleks, kui sa mõnda aega meie juures elaksid? Mul on raske harjuda mõttega, et sa siin päris üksi oled.”

„Aitäh, ema, aga mul on tohutu palju tööd. Ma lihtsalt pean uskuma, et kui Grania haavad on paranenud, tuleb ta tagasi. Ta on alati põikpäine olnud. Arvatavasti just sellepärast ma teda nii väga armastangi.”

„Loomulikult on ta hästi omapärane,” nõustus Elaine. „Ega paista põrmugi hoolivat reeglitest, millest enamik meist kinni peab.”

„Võib-olla sellepärast, et teda pole nende reeglite järgi kasvatatud,” pareeris Matt, kes polnud põrmugi kõiketeadvate vanemate etteheidete lainel ega soovinud kuulda oma armsama valiku kohta vihjeid stiilis „ma ju ütlesin”.

„Oh ei, Matt, sa said minust valesti aru,” lausus Elaine rutakalt. „Ma olen alati imetlenud Graniat ja sind selle pärast, et te teistest erinete ja olete koos vaid seepärast, et teineteist armastate. Ausalt! Võib-olla peakski hoopis rohkem olema inimesi, kes elavad südame ja mitte lapsest saadik tuttavate reeglite järgi.” Elaine ohkas. „Ma pean nüüd minema. Isa kutsus oma golfikaaslased külla, et nendega iga-aastast hooaja lõpupidu pidada.”

Matt tõstis põrandale heidetud kasuka üles ja aitas selle viisakalt emale selga. „Aitäh, et läbi astusid, emps. Ma olen rõõmus, et sa tulid.”

„Nii tore oli sind jälle näha, Matt.” Naine surus poja põsele musi. „Sa ikka tead, et ma olen sinu üle uhke, mis? Ja kui sa tahad minuga rääkida, siis sinu jaoks olen ma alati olemas, kullake, ausõna. Ma ju mõistan … kuidas sa end praegu tunned.” Tema silmadesse ilmus põgus kurbusevari, mis kadus sama kiirelt, nagu oli tekkinud. „Nägemiseni, Matty.”

Kui Matt oli tema selja taga ukse sulgenud, mõistis ta, et ema kaastunne oli siiras. Ta tundis heldimust ja taipas esimest korda elus, kui vähe ta tegelikult teab sellest naisest, kes end alati särava ja Connecticuti arusaamade järgi täiusliku abikaasa ning ema maski taha peitis.