Читать книгу Pärliõde - Lucinda Riley - Страница 10

„Ai!”

Ajasin end kähku istukile, sest tundsin ribide vahele kaevunud teravat eset. Vaatasin üles ja nägin tailasest turvameest, kes püüdis mind sügavast unest välja raputada. Ta sikutas mu põrandalt püsti, rääkides samal ajal raadioga.

„Ei jää siia! Välja!” haugatas ta mulle.

„Olgu, olgu, juba lähen.” Kummardusin, et oma magamisvarustus seljakotti pakkida. Koopasse jõudis oma paarimehele appi ka teine turvamees, kes oli lühem ja jässakam, ning kaks meest võtsid mu enda vahele ja toimetasid koopast välja. Pilgutasin eredas valguses silmi ja nägin, et pilvitusse taevasse hakkab tõusma päike. Mehed sundisid mind käsivartest tugevalt kinni hoides mööda randa edasi marssima, justkui oleksin ohtlik kurjategija, mitte turist, kes koopasse vihmavarju puges. Liiv mu jalge all oli ikka veel märg ning see oli ka ainus vihje eelmisel õhtul võimsat vaatemängu pakkunud paduvihmale.

„Te ei pea mind kinni hoidma,” ütlesin pahuralt. „Ma lähen, tõesti lähen.”

Üks meestest tõi kuuldavale agressiivselt kõlava taikeelse sõnavalangu, millest ma ei saanud aru, ning me jätkasime teekonda ranna lõppu jalgraja poole. Kartsin juba, et mind heidetakse vanglasse nagu teleseriaalis „Bangkok Hilton”, kus mängis Nicole Kidman ja mis mind hullupööra hirmutas. Kui juhtub kõige hullem, pole mul isegi võimalust helistada Pa’le, kes nagu püssikuul Taisse lendaks ja mind vanglast välja tooks.

„Kas see oled jälle sina?”

Pöörasin pead ja nägin ranna serval põõsastes luuravat Libahunti.

„Jep,” vastasin, tundes, et mu nägu on kohmetusest punane.

„Po, lase tal minna,” andis Libahunt meile vastu jalutades käsu.

Jässakas turvamees lasi mu käsivarre kohe lahti, ning kui Libahunt oli tai keeles pikema turvamehega kiiresti rääkinud, vabastas mees vastumeelselt minu teise käsivarre.

„Vabandust, nad on väga pealetükkivad,” ütles Libahunt kulmu kergitades inglise keeles. Ta ütles veel midagi meestele, mõõtis korraks pilguga randa ja palus mul endale järgneda. Mõlemad mehed viipasid talle aupaklikult, aga nähes, et hakkan Libahundi järel põõsaste poole komberdama, paistsid olevat tõsiselt pettunud.

„Kuidas sul see õnnestus?” küsisin. „Ma kartsin juba, et mind pistetakse pokri.”

„Ma ütlesin, et sa oled minu sõber. Tule kähku kaasa.”

Ta haaras mul käsivarrest kinni ja tõmbas mu läbi lehestiku. Paarisekundilise kergenduse järel hakkas mu süda jälle kiiremini peksma ja ma küsisin endalt, kas mul poleks mitte olnud turvalisem jääda kahe turvamehe juurde selle asemel, et järgneda tundmatule mehele Tai džunglisse. Seejärel märkasin rohelusse peidetud kõrget raudväravat ning nägin, et Libahunt vajutab selle kõrvale kinnitatud klahvistikul numbreid. Värav läks sujuvalt lahti ja ta juhtis mu sellest sisse. Teisel pool oli veel puid, aga äkitselt ilmus mu vaatevälja hiiglaslik imekaunis aed nagu oaas. Paremal pool oli mustade kahhelkividega kaetud suur bassein, mis nägi välja justkui mõnes sisustusajakirjas. Jalutasime kuldse õievihmaga ehitud puude vahelt laiale terrassile, kus vormirõivais teenijatüdruk parasjagu punutud diivanile suuri pehmeid patju sättis.

„Soovid kohvi? Või mahla?” küsis mees, kui me üle terrassi kõndisime.

„Kohv oleks super,” vastasin, mispeale ta ütles midagi tai keeles teenijatüdrukule, kui me temast möödusime. Lähenesime siseõue ümbritsevatele valgetele paviljonidele, millel olid Taile iseloomulikud V-kujulised Lanna stiilis katused. Siseõue keskel paiknes tiik, kus veepinnal ujusid roosad lilleõied. Tiigi keskel istus mustast oonüksist Buddha. Vaatepilt meenutas mulle eksootilisi spaasid, mida alailma ajakirjades reklaamiti. Läksin Libahundi kannul ühe paviljoni külje peale ehitatud madalast puutrepist üles ja leidsin end varjuliselt katuseterrassilt, kust avanes fantastiline vaade all laiuvale Phra Nangi rannale.

„Vau!” ei tulnud mulle paremat sõna pähe. „See on ... võimas. Ma olen palju kordi sellel rannal olnud, aga pole kordagi siinse paiga olemasolu märganud.”

„Tore,” nentis ta, andes käeviipega märku, et ma hiigelsuurele diivanile istuksin. Lasin seljakotil üle õlgade alla libiseda ning olin seda tehes hästi ettevaatlik, et mitte ära määrida laitmatult puhast siidkangast. See oli kõige mugavam asi, millel ma Taisse saabumise järel olin istunud, ning ma oleksin tahtnud patjadele pikali heita ja uinuda.

„Kas sa elad siin?” küsisin.

„Jah, vähemalt praegu. See paik ei kuulu mulle, vaid ühele mu sõbrale,” ütles ta just siis, kui trepist tuli üles teenijatüdruk, kaasas kandik kohvi ja väikesesse korvi pandud erinevate saiakestega. „Lase hea maitsta.”

„Tänan.” Kallasin endale tassitäie kohvi ning panin sellesse kaks tükki turbapruuni suhkrut.

„Kas ma tohin küsida, miks sind kahe turvamehe saatel rannalt minema eskorditi?”

„Ma läksin Printsessi koopasse tormivarju. Tundub, et ma ... jäin seal vihma lõppu oodates magama.” Uhkus ei lasknud mul rääkida tõtt.

„Oli see vast alles torm,” sõnas ta. „Mulle meeldib, kui loodus võtab juhtimise enda kätte, näitab, kes on isand.”

„Sedasi,” köhatasin kurgu puhtaks. „Mida sa siin teed?”

„Ah ...” Ta võttis lonksu oma musta kohvi. „Mitte midagi erilist. Lihtsalt võtsin vähekeseks aja maha, mõistad?”

„Suurepärane paik, kus seda teha.”

„Ja sina?”

„Samad sõnad.” Sirutasin käe ühe võise sarvesaia järele. Selle lõhn tuletas mulle nii tugevalt meelde Claudia valmistatud hommikusööke Atlantises, et hetkeks unustasin, kus ma viibin.

„Mida sa enne siiatulekut tegid?”

„Õppisin Londonis kunstikolledžis. Aga sellest ei tulnud midagi välja ja ma jätsin kooli pooleli.”

„Selge. Ka mina elan Londonis ... õigemini elasin. Jõekaldal Batterseas.”

Jäin talle šokeeritult otsa vaatama, kahtlustades, et kogu see episood on mingisugune sürrealistlik unenägu ja tegelikult magan ma ikka veel tulipunase fallose taga.

„Seal elan ka mina! Battersea View’s – ühes nendest uutest kortermajadest, mis hiljuti Alberti silla lähedale ehitati.”

„Ma tean täpselt, mis kanti sa silmas pead. Sellisel juhul tere, naaber.” Libahundi näole ilmus esimest korda siiras naeratus, kui ta mu käele plaksu lõi. Naeratus pani särama ka tema kummalised sinised silmad ning nüüd ei näinud ta enam välja nagu Libahunt, vaid nagu hästi kõhn Tarzan.

Kallasin endale veel ühe tassitäie kohvi ja nihkusin diivanil nii kaugele tahapoole, et ainult jalad jäid üle ääre rippuma. Soovisin, et mul poleks saapaid, sest siis oleksin saanud jalad enda alla kerida ja näha välja elegantne, nagu ümbritsev keskkond nõudis.

„Milline kokkusattumus ...” Ta raputas pead. „Kunagi ütles mulle keegi, et maailma mistahes riigis asuva kahe inimese vahel on ainult kuus laiuskraadi.”

„Aga mina sind ei tunne,” täheldasin.

„Ei tunne või?” Ta jäi mind paariks sekundiks silmitsema, ilme äkitselt tõsiseks muutunud.

„Eip, kas ma peaksin?”

„Ee, ma lihtsalt mõtlesin, et ehk oleme kokku põrganud näiteks Alberti sillal või kusagil mujal,” pomises ta.

„Väga võimalik. Ma läksin iga päev kolledžisse minnes üle selle silla.”

„Mina sõitsin rattaga.”

„Kui sa olid pealaest jalatallani lükras ja kiiver peas, siis poleks ma sind ära tundnud.”

„Tõsi.”

Rüüpasime mõlemad kohmetus vaikuses kohvi.

„Kas sa lähed sinna varsti tagasi? Näiteks mingil ajal uue aasta alguses?” pärisin viimaks.

Libahundi nägu tõmbus süngeks. „Ma ei tea. Sõltub sellest, mis edasi saab ... Ma püüan elada praeguses hetkes. Ja sina?”

„Samuti, ehkki peaksin siit edasi Austraaliasse sõitma.”

„Mulle on see teekond tuttav. Muide, mina käisin seal ärireisidel ja siis on asjad teisiti. Sellistel puhkudel nähakse ainult seestpoolt hotelle ja kontoreid ning tohutu suurt hulka kalleid restorane. Korporatiivne külalislahkus, tead küll.”

Ei teadnud, aga noogutasin sellest hoolimata.

„Ma olen mõelnud ka sellele, et sinna lennata,” jätkas ta. „Sa ju tead seda tunnet, kui tahaksid kõige eest kasvõi maailma lõppu põgeneda ...?”

„Tean,” vastasin siiralt.

„Aga sinu hääldusest jääb mulje, et sa pole inglanna. Kas see pole mitte prantsuse aktsent, mida ma kuulen?”

„On. Ma sündisin ... tegelikult ma ei teagi, kus ma sündisin, sest ma olen lapsendatud, aga kasvasin üles Genfis.”

„Veel üks paik, kus ma olen käinud ja teel suusapuhkusele ainult lennujaama näinud. Kas sulle suusatada meeldib? See on vist rumal küsimus, kui sa Šveitsis elad.”

„Jah, ikka meeldib, aga külm ilm eriti mitte, mõistad?”

„Mõistan.”

Vestlus jäi taas soiku ning arvestades asjaolu, et olin juba ära joonud kaks suurt tassitäit kohvi, ei suutnud ma kohe juttu jätkata.

„Kus sa tai keelt õppisid?” õnnestus mul veidi hiljem leida uus teema.

„Tailannast emalt. Mu lapsepõlv möödus Bangkokis.”

„Oh! Kas ta elab ikka veel seal?”

„Ei. Ta suri, kui ma olin kaheteistkümnene. Ta oli ... imeline. Ma tunnen temast ikka veel puudust.”

„Oi, vabandust,” laususin kähku, aga pinnisin teda kohe edasi. „Ja isa?”

„Ma pole teda kunagi näinud,” vastas ta järsult. „Kuidas on lood sinu endaga, kas sa oled oma pärisvanematega kohtunud?”

„Ei.” Mul polnud aimugi, kuidas me olime vaevu kahekümne minuti jooksul nii isiklike teemadeni jõudnud. „Kuule, ma pean nüüd minema hakkama. Ma olen sulle juba piisavalt tüli tekitanud.” Lükkasin end ettepoole, kuni mu jalad puudutasid põrandat.

„Ja kus sa praegu peatud?”

„Ah,” alustasin ebamääraselt, „ühes rannahotellis, aga nagu sa juba tead, magan parema meelega väljas.”

„Minu arust mainisid sa, et sinu seljakotil on tuba olemas. Miks sul see siis praegu kaasas on?”

Tundsin end järsku nagu laps, kes on tabatud teolt, kui ta tahab komme voodi alla peita. Mis tähtsust sellel oleks, kui ta tõe teada saaks?

„Sellepärast, et ... minu toaga tekkis väike segadus. Ma sain selle ajutiseks ja siis ... see isik, kes seal elas, läks oma kallimast lahku ja tahtis seda tagasi saada. Ning kõik ülejäänud hotellid olid rahvast täis. Sellepärast ma võtsingi suuna koopa poole, kui sadama hakkas.”

„Selge pilt.” Ta uuris mind tähelepanelikult. „Miks sa mulle kohe ei rääkinud?”

„Ei tea.” Silmitsesin oma jalgu, nagu oleksin viieaastane. „Ma pole ... meeleheitel ega midagi. Ma saan väga hästi ise hakkama – aga vabu tube lihtsalt polnud, selge?”

„Sul pole tarvis selle pärast piinlikkust tunda, sest ma saan sinust väga hästi aru.”

„Ma lihtsalt arvasin, et sa võid mind pidada hulkuriks või midagi taolist. Ja seda ma ei ole.”

„Seda mõtet mul küll pähe ei tulnud, ausalt. Muide, mida see kollane ollus sinu juustes endast kujutab?”

„Jessas!” Libistasin käe läbi juuste ja avastasin, et otsad on kokku kleepunud. „See on mango. Minu semu Jack palus mul eile pärastlõunal Railay Beach Hoteli baari eest hoolt kanda ja puuviljakokteil pääses mikserist välja.”

„Või sedasi.” Ta pingutas kõigest väest, et tõsisena püsida, ent ei suutnud. „Kas ma tohiksin sellisel juhul pakkuda sulle vähemalt võimalust duši alla minna? Ja peale selle paariks ööks magamisaset, vähemalt senikauaks, kuni rannahotellides on rahulikumaks jäänud? Muide, vesi on kuum,” lisas ta.

See oli tõesti ahvatlev pakkumine. Mõte kuumale veele ja tõsiasjale, et mu välimus ja lõhn on vastik, sai uhkusest võitu. „Suur tänu.”

Ta juhtis mu trepist alla ja me läksime üle siseõue teise paviljoni juurde, nelinurkse ala parempoolsesse serva. Ukselukus oli võti, mida ta keeras ja seejärel mulle ulatas.

„Siin on kõik külaliste vastuvõtuks valmis. Nagu alati. Ära kiirusta, aega on.”

„Aitäh,” ütlesin ja lipsasin sisse, keerates ukse enda järel kindlalt lukku.

„Uskumatu!” hüüatasin toas ringi vaadates. Väide, et kõik on külaliste vastuvõtuks valmis, vastas tõele. Silmitsesin kenasti üles tehtud ülilaia voodit suurte kohevate patjade ja pehme sulgtekiga – loomulikult oli nende värv valge. Aga puhas valge, mille puhul võisin olla kindel, et keegi pole jätnud neile plekke. Suurt lameekraaniga telerit varjasid luugid, mida sai sulgeda, kui tekkis soov end välismaailmast ära lõigata, ning mis kujutasid endast väga maitsekat Tai kunstiteost, ja kui ma puudutasin seinu, taipasin, et neid katab siid. Lasknud seljakotil tiikpuust põrandale langeda, kaevasin välja dušigeeli, paterdasin paika, mille arvasin olevat vannitoa, aga mis osutus hoopis garderoobiks. Katsunud teist ust, leidsin eest ruumi surveduši ja massiivse madala vanniga, mille tagant paistis läbi klaasseina väike aed paljude bonsaide ja ilusate õitsevate taimedega, mille nimesid Star oleks teadnud, aga mina mitte. Kogu paika ümbritses kõrge müür, et keegi ei saaks vanniskäijat piiluda.

Tundsin niii suurt kiusatust lasta vanni vesi ja selle sisse vajuda, aga tundsin, et kuritarvitaksin usaldust. Seetõttu keerasin duši lahti ja hõõrusin kogu keha põhjalikult senikaua, kuni nahk surisema hakkas. Mul poleks olnud tarvis oma dušigeeli välja otsidagi, sest marmorriiulil seisis rikkalik valik mingi peene ökotootja luksuslikke kehahooldustooteid.

Duši all käidud – ning ehkki ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks, sest olin alati põlanud kõiki neid imettegevaid kreeme, mida naisi ostma meelitati –, määrisin oma keha pealaest jalatallani sisse kõigega, mis saadaval oli. Kui olin käterätiku pea ümbert ära võtnud, märkasin juukseid raputades, kui pikaks need on kasvanud. Peaaegu õlgadeni ulatudes raamisid need lokikestena mu nägu.

Star oli mulle korduvalt kinnitanud, et näen pikkade juustega palju kenam välja. Ma oli öelnud, et juuksed on minu au ja uhkus, aga kuueteistkümneselt olin lasknud lõigata lühikese poisipea, sest seda oli tunduvalt kergem hooldada. Ausalt öeldes väljendasin nõnda ka oma mässumeelsust ja pahurust. Justkui oleksin soovinud kogu maailmale tõestada, et mulle ei lähe korda, milline ma välja näen.

Silusin juuksed näolt tagasi ja hoidsin neid pihkude vahel pealael. Tegelikult oleks mul õnnestunud esimest korda üle paljude aastate need isegi hobusesabaks siduda ja ma soovisin, et mul oleks kaasas patsikumm, mis seda koos hoiaks.

Tatsasin taas magamistuppa ja jäin igatseva pilguga vaatama suurt voodit. Kontrollinud igaks juhuks üle, kas uks on ikka lukus, tõmbasin T-särgi selga ja ronisin voodile. Ainult kümme minutit, lubasin endale, kui ma pea sulgpehmetele valgetele patjadele panin ...

*

Mind äratas ootamatu vali kloppimine uksele. Tõusin istukile, taipamata, kus ma olen. Et tuba oli kottpime, püüdsin käsikaudu kobades lülitit leida. Kuulsin, kuidas miski suure pauguga põrandale lendas, ja veeretasin end paanikasse sattudes voodist välja.

„Kas sinuga on kõik korras?”

Liikusin hääle poole ja proovisin peopesade abil kindlaks teha ukse asukohta. Viimaks sai mu segadusse aetud aju aru, kus ma olen ja kes koputab uksele.

„Ma ei leia lukuauku üles ning siin on kottpime ...” vastasin.

„Katsu võti käte abil üles leida. See on otse sinu ees.”

Hääl rahustas mu maha ja ma otsisin võtit oma vöökohast madalamalt, sest tavaliselt on ukse lukk just seal. Mu sõrmed tajusid võtit ja haarasid sellest kinni ning paari katse järel õnnestus mul seda keerata, misjärel sirutasin käe lingi poole.

„Uks on lukust lahti,” hõikasin, „aga ma ei saa seda ikka veel avada!”

„Astu tagasi ja ma lükkan ukse ise lahti.”

Äkitselt täitis tuba ere valgus ja ma sain jälle normaalselt hingata, sest üle kogu mu keha voogas kergenduslaine.

„Vabanda, et selline asi juhtus,” ütles ta tuppa astudes. „Ma pean kutsuma kellegi ja laskma ukselingi ära parandada. See ei liigu enam korralikult, sest seda pole pikka aega kasutatud. Kõik on ikka hästi?”

„Jep, loomulikult.” Istusin voodile ja püüdsin hästi sügavalt hingata.

Libahunt jäi mind tükiks ajaks vaikides vaatama.

„Sa kardad pimedust, on nii? Sellepärast sulle meeldibki väljas magada.”

Tal oli õigus, aga ma ei kavatsenud seda tunnistada. „Muidugi mitte. Ma lihtsalt ärkasin üles ega saanud aru, kus ma olen.”

„Selge. Ma ei tahtnud sind ehmatada, aga käes on õhtu ja kell saab kohe seitse. Sa magasid peaaegu kaksteist tundi. Sa pidid küll kohutavalt väsinud olema!”

„Olingi. Vabandust.”

„Pole hullu. Oled sa näljane?”

„Ma ei tea veel.”

„Juhul, kui oled, siis Tam valmistab praegu õhtusööki. Sa võid tulla koos minuga peaterrassile einestama.”

„Tam?”

„Peakokk. Toit saab valmis poole tunni pärast. Näeme siis.”

Ta lahkus toast ja mina hakkasin valju häälega vanduma. Terve päev läinud! Mis tähendas seda, et olin uues hotellis päris kindlasti kaotanud toa, sest ma polnud keskpäevaks välja ilmunud ega end sisse registreerinud. Peale selle pidin ma nii kaua magamise pärast veel kord ajavahega hakkama saama ning tagatipuks arvas mu veider libahundist võõrustaja kindlasti, et ma olen erivajadustega või midagi sellesarnast.

Huvitav, miks ta minu vastu nii kena on? Ma polnud nii rumal, et mõelda, justkui poleks tal omakasupüüdlikke kavatsusi. Lõppude lõpuks oli ta ju mees ja mina naine ... vähemalt mõne inimese silmis. Aga kui ta tahtis seda, siis tähendas see, et ta tunneb minu kui naise vastu huvi, mis oli ülimalt naeruväärne mõte.

Seda muidugi juhul, kui ta pole meeleheitel ja igaüks kõlbaks.

Panin selga kaftani, mis mulle ei meeldinud, sest see oli peaaegu nagu kleit, aga midagi muud mul peale selle praegu polnud, sest suurem osa minu rõivastest oli ikka veel pesumajas. Toast väljunud, lukustasin salamahti oma selja taga ukse ja peitsin võtme selle kõrval seisvasse lillekasti, sest kogu mu maailm oli tolles toas asuvas seljakotis.

Õhtul nägi see paik välja isegi kaunim kui päeval. Madalatelt katustelt rippusid laternad, mis heitsid kogu ümbruskonnale mahedat valgust, ning vesi oonüksist Buddha ümber oli altpoolt valgustatud. Massiivsetesse lillekastidesse istutatud jasmiinid lõhnasid muinasjutuliselt, aga kõige parem oli see, et ma tundsin toidulõhna.

„Ma olen siin!”

Nägin kätt, mis peapaviljoni eest terrassilt mulle lehvitas.

„Tere!” ütles ta toolile osutades.

„Tere! Vabandust, et ma täna nii kaua magasin.”

„Magamise pärast pole küll tarvis vabandust paluda. Soovin, et ka minul oleks nii hea uni.”

Ta ohkas sügavalt, ning tundes, et ei tahaks teda edaspidi Libahundiks kutsuda, sest – vähemalt senini – oli ta minu vastu lahke olnud, küsisin, mis ta nimi on.

„Kas ma siis paar päeva tagasi ei öelnud?”

„Ei,” kinnitasin.

„Tead ... sa võid öelda mulle lihtsalt Ace^[1.]. Ja mis on sinu nimi?”

„CeCe.”

„Selge. Hüüdnimi, nagu ka minu oma?”

„Jep.”

„Mille lühend see on?”

„Celaeno.”

„Ebatavaline nimi.”

„Jah, minu isa – ehk meest, kes mu lapsendas – huvitasid miskipärast eriliselt Plejaadide seitse õde. Ühesõnaga, see täheparv,” selgitasin, nagu mul sageli tuli teha.

„Palun vabandust, härra, kas ma tohin nüüd toitu serveerida?”

Terrassile oli ilmunud teenijatüdruk ning tema selja taga seisis valges särgis kokk.

„Loomulikult.” Ace juhtis mu laua juurde. „Mida ma sulle joogiks pakun? Veini? Õlut?”

„Tänan, mitte midagi. Veest piisab.”

Ta kallas meie klaasidesse laual seisvast pudelist vett. „Terviseks!”

„Terviseks! Aitäh, et sa mu täna ära päästsid.”

„Pole tänu väärt. Ma tunnen end niigi halvasti, et elan üksipäini nii uhkes paigas ja sina magad rannal.”

„Eilseni oli see minu enda valik, aga see voodi on lihtsalt fantastiline.”

„Nagu ma juba mainisin, võid jääda sinna nii kauaks, kui soovid. Ja et sa ei jõuaks keelduda, tahaksin lisada, et ma pole lihtsalt külalislahke, vaid tunneksin rõõmu ka sinu seltskonnast. Praeguseks olen ma juba ligi kaks kuud siin üksi olnud.”

„Miks sa ei kutsu Londonist mõnd sõpra külla?”

„See on välistatud. Sedasi,” lausus ta, kui laua keskele asetati vaagen särisevate kuningkrevettidega. „Hakkame pihta.”

See õhtusöök oli parim, mida ma pika aja jooksul olin saanud – vähemalt peale seda, kui Star mulle Londonis möödunud novembris lõunaks praadi oli pakkunud. Et tal tuli toiduvalmistamine nii hästi välja, polnudki ma seda selgeks õppinud, ning olin peaaegu unustanud, kuidas hea söök maitseb. Minu suhu rändas üks roog teise järel – aromaatne sidrunheinaga maitsestatud supp, kruvipuu lehtedesse keeratud hõrk kanafilee ja vürtsikad kalakotletid nam jim’i kastmega.

„Jumal hoidku, kui maitsev see kõik oli! See restoran meeldib mulle, suur tänu, et sa mind siia kutsusid. Mul on nüüd toidubeebi.” Näitasin suuremaks paisunud kõhule.

Minu kirjeldus tõi Ace’i näole laia naeratuse. Me polnud süües eriti palju rääkinud, tõenäoliselt sellepärast, et olin olnud pidevalt tegevuses toidu näost sisse ajamisega. „Sellisel juhul on ehk toit veennud sind siia jääma?” Ace rüüpas lonksu vett. „Ühesõnaga, see aeg poleks kuigi pikk, on mul õigus? Sa ütlesid, et lendad uue aasta alguses edasi Austraaliasse.”

„Jep, nii see on.” Andsin lõpuks alla. „Kui sa mõtled seda tõsiselt, siis oleks see suurepärane pakkumine.”

„Tore. Aga ma tahaksin sinult midagi paluda: ma tean, et sa saad Railay Beachi rahvaga hästi läbi, kuid mulle meeldiks, kui sa ei räägiks neile, et peatud siin minu juures, ega mainiks ka maja asukohta. Privaatsus on mulle hästi tähtis.”

Tema pilk ütles kõik, mille otsekui möödaminnes pillatud sõnad olid ütlemata jätnud.

„Ma luban, et ei iitsatagi.”

„Väga hea. Ja nüüd räägi mulle rohkem oma maalimisharrastusest. Sa pead olema üliandekas, kui Londoni kunstikolledžisse sisse said ...”

„Hm ... paar nädalat hiljem tulin ma sealt juba ära, sest sain aru, et mul pole annet. Vähemalt mitte niisugust, nagu sooviti seal.”

„Kas sa tahad öelda, et sinu kunstist ei saadud aru?”

„Nii võib öelda küll.” Pööritasin silmi. „Ma ei osanud midagi teha õigesti.”

„Sellisel juhul võiks ehk väita, et sa oled veelgi avangardistlikum kui näiteks Monet?”

„Võiks muidugi, aga sealjuures peab pidama meeles, et Monet oli oma eluajal vägagi avangardistlik. Tegelikult polnud minu kunstiõpetajad milleski süüdi, ma lihtsalt ei suutnud ära õppida seda, mida nad tahtsid mulle õpetada.” Jäin järsku vait, teadmata, miks ma talle seda kõike räägin. Tõenäoliselt oli tal minu jutust kõrini. „Aga sina? Mida sa ise teed?”

„Ah, ei midagi huvitavat. Mina olen tavaline linnakodanik. Selline igav tegelane, tead küll.”

Ei teadnud, aga noogutasin, justkui teaksin. „Tähendab, praegu oled sa lihtsalt ...” otsisin õiget sõna, „akadeemilisel puhkusel?”

„Jep, midagi sellesarnast. Ütle nüüd,” lausus ta haigutust maha surudes, „kas ma saan sulle veel midagi pakkuda?”

„Tänan, ei. Ma ei soovi midagi.”

„Teenijad tulevad kohe lauda koristama, mul aga oleks tarvis natuke magada. Nagu sa tead, olin ma juba enne koitu üleval. Ning muide, turvamehed on kursis, et sa oled minu külaline, ja rannapoolse värava turvakood on 7777.” Ta naeratas korraks. „Head ööd, CeCe!”

„Head ööd!”

Kui ta oli lahkunud, märkasin ebalevalt eemal seisvaid teenijaid, kes tõenäoliselt soovisid samuti magama minna ja selleks päevaks oma töödega ühele poole saada. Otsustasin Ace’i kaitse all olles riskida ja võtta ette jalutuskäik Phra Nangi randa. Mööda jalgrada alla läinud, vajutasin värava kõrval klaviatuuril punast nuppu. Värav libises eest ja ma võisin minna inimtühja randa.

„Sawadee krap.”

Pöörasin võpatades pea vasemale ja nägin Po’d, jässakat turvameest, kes oli sundinud mind sama päeva hommikul kell kuus mööda randa edasi sammuma. Ta tõusis taburetilt, mis oli mõlemal pool väravat kasvavate põõsaste sisse kenasti ära peidetud, ning tervitas mind teeseldud naeratusega.

„Sawadee ka,” vastasin peopesi traditsiooniliseks Tai tervituseks kokku pannes.

Mehe tabureti kõrval lõugas pisike raadio, kust kostis Tai popmuusika plekine heli, ning kui ma pöörasin pilgu tema ebaühtlastele kollakatele hammastele, nägin teda – sõna otseses mõttes – teisest vaatevinklist ja mõtlesin hoopis sellele, kui palju lapsi tal võib olla toita ning kui tüütu ja üksildane on tema töö. Ehkki läbi lehestiku kõndides tabasin end mõttelt, et mingil määral ma isegi kadestan teda, sest kõik see kuulub ainult talle. Tema sai igal õhtul nautida ilu ning täielikku rahu ja vaikust. Kui olin jõudnud rannale, tunnetades vabadust, mida kahjuks ainult privilegeeritud said endale selles kandis lubada, kujutasin endale ette, kuidas ma ühel heal päeval elan vapustavalt kaunis maailmas ja jäädvustan selle lõuendile, et kõigil oleks võimalus seda näha.

Jõudsin vee piirile ja kastsin varbad ideaalsesse kehatemperatuuriga vette. Vaatasin üles taevasse, mis sellel õhtul oli üleni tähti täis tipitud, ning soovisin, et mul oleks rikkalikum sõnavara ja et ma suudaksin oma mõtted sõnadesse panna. Sest ma tajusin asju, mida ma ei osanud selgitada, vaid sain väljendada üksnes oma maalide kaudu või luues installatsiooni, millest olin viimasel ajal sõltuvusse sattunud.

Muidugi polnud see õige – installatsioon oleks pidanud väljendama liiga palju liiga paljude asjade kohta –, aga ma olin armastanud oma jõeäärses ateljees töötamist. Ning kui Star oli meile köögis toitu valmistanud, olin oma eluga rahul olnud.

„Jäta järele, Cee!” andsin endale karmi käsu. Ma ei kavatsenud hakata jälle minevikku taga igatsema. Star oli oma valiku teinud ning mina polnud enam talle koormaks, vaid elasin oma elu. Või vähemalt püüdsin seda teha.

Seejärel küsisin endalt, kas Star on kunagi mõelnud sellele, et võib mulle koormaks olla. Ma ei tahtnud hakata teda kritiseerima, sest ma armastan teda, aga võib-olla oli ta unustanud, kui palju ta vajas mind siis, kui ta oli väike ja talle ei meeldinud rääkida. Tal oli olnud ka raske otsustada ja oma tundeid väljendada, seda enam, et olime suure hulga tugeva iseloomuga õdede vahel lõksus. Muidugi ei tahtnud ma teda praegu milleski süüdistada, aga igaühel on oma tõde ja võib-olla on ta unustanud minu tõe.

Nii üllatav, kui see ka polnud, aga tundus, et olin leidnud endale uue sõbra. Mõtlesin huviga, missugune on tema tõde ja miks ta tegelikult siin on; miks ta käib majast väljas ainult päikesetõusu ajal või pimedas ning miks ta ei kutsu sõpru külla, ehkki tunnistab, et on üksildane ...

Jalutasin aeglaselt üle liiva tagasi puude vahele peidetud palee juurde. Olgugi et turvamees Po üritas klaviatuuril koodi toksima hakata, jõudsin temast ette ja vajutasin julgelt klahvidel „7777”, andes talle märku, et ka mina tean koodi.

Kui olin lillekasti seest välja õngitsenud võtme, märkasin ust avades, et keegi on seal vahepeal käinud. Üles tehtud voodisse olid pandud puhtad linad ning rõivad, mis ma mõne aja eest olin hunnikusse visanud, olid kenasti kokku voldituna toolile asetatud. Nähtamatu koristushaldjas oli mulle jätnud ka uue virna kohevaid käterätikuid, ning kui olin jalgadelt liiva maha pesnud, ronisin voodisse.

Mõtisklesin veel selle üle, et olen alati elanud justkui kahe maailma vahel. Ma oleksin võinud rõõmsalt ka rannal põhku pugeda, aga sellises toas nagu see siin tundsin end sama hästi. Ning hoolimata kõigist mu vastuväidetest, et vajan ellujäämiseks väga vähe, ei teadnud ma täna õhtul isegi, missugust varianti ma oleksin eelistanud.