Читать книгу Pärliõde - Lucinda Riley - Страница 7

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi, mõtlesin pingsalt aknast välja vaadates, aga ümberringi valitses kottpime öö. Aeg-ajalt vilkusid otse minu all inimasustusest märku andvad väikesed valguskobarad ja iga tulukese taga oli elu, perekond, sõpradering ...

Mul oli tunne, et minul neid enam pole.

Jäi mulje, et ma näen maailma tagurpidi pööratuna, sest tuled lennuki all olid otsekui mu kohal säravate tähtede kahvatud koopiad. Mulle meenus ühe mu kunstikolledži juhendaja märkus, et maalides ei märka ma seda, mis on otse minu ees. Tal oli õigus. See on tõesti nii. Pildid ilmuvad mu vaimusilma ette, mitte reaalsusse. Sageli polegi neil looma, eseme või inimese kuju, aga kujutised on tugevad ja tekitava tunde, et olen sunnitud need paberile panema.

Sama lugu oli ka suure hunniku kolaga, mis ma olin Londoni prügimägedelt üles korjanud ja meie korteri ateljeesse kokku kuhjanud. Ma olin kulutanud nädalaid, et välja nuputada, kuidas kõik tükid üksteisega kokku sobitada. See oli justkui töö hiigelsuure Rubiku kuubikuga, ehkki koostisosade hulka kuulusid haisev bensiinikanister, hernehirmutis, mis kunagi oli olnud Guy Fawkesi nukk, üks rehv ja roostes metallist piikvasar. Ma olin korduvalt tükid oma kohale pannud ja tulemusega rahul olnud senikaua, kuni lisatud oli viimane, kõige olulisem tükk, mis näis alati – hoolimata sellest, kuhu ma ta asetasin – ära rikkuvat kogu installatsiooni.

Surusin kuuma lauba vastu jahedat pleksiklaasist akent, mis lahutas mind ja kõiki teisi selles lennukis lämbumisest ja kindlast surmast.

Me oleme nii haavatavad ...

Ei, CeCe, kutsusin end karmilt korrale, kui pead hakkas tõstma paanika, sa suudad teha seda ilma temata, muidugi suudad.

Sundisin mõtted tagasi Pa Salti juurde, sest minusse juurdunud lennuhirmu tõttu mõjusid mõtted hetkest, mil olin kuulnud tema surmast, – mingil veidral põhjusel – rahustavalt. Kui peaks juhtuma kõige hullem ja lennuk meid kõiki tappes taevast alla kukub, on vähemalt tema juba teisel pool ees ja ootab mind. Lõppude lõpuks oli teekond sinna üles temal juba selja taga. Ning ta oli pidanud selle läbima üksi, nagu me kõik.

Olin parasjagu tõmmanud jalga teksasid, kui mu noorem õde Tiggy mulle helistas ja ütles, et Pa Salt on surnud. Seda hetke meenutades olin täiesti kindel, et mitte ükski tema sõnadest ei jõudnud mulle tegelikult pärale. Suutsin mõelda vaid sellele, kuidas seda teatada Starile, kes meie isa jumaldas. Teadsin, kui tugev hoop see talle on.

Ka sina jumaldasid teda, CeCe ...

Ja ma olin tõepoolest Pa’d jumaldanud. Et minu rolliks elus oli kaitsta oma haavatavamat õde – tegelikult oli ta minust kolm kuud vanem, aga et tal oli raske end väljendada, rääkisin tema eest alati mina –, tegin südame kõvaks, tõmbasin teksapükste luku kinni ja läksin elutuppa, et talle öelda.

Ta ei lausunud sõnagi, ainult nuttis mu käte vahel. Pingutasin kõigest väest, et ise pisaraid tagasi hoida. Tema, Stari pärast. Ma pidin olema tugev, sest ta vajas mind ...

See oli olnud siis ...

„Proua, kas te vajate midagi?”

Minu kohale laskus muskuselõhnalise parfüümi pilv. Vaatasin üles ja nägin enda kohale kummarduvat stjuardessi.

„Ee ... tänan, ei.”

„Te vajutasite nuppu,” sosistas ta jõuliselt, osutades reisijatele, kes kõik magasid. Londoni aja järgi oli kell neli varahommikul.

„Vabandust,” sosistasin vastu ja võtsin süüdlaseks osutunud küünarnuki nupult, mis oli talle kutsungi saatnud. Tüüpiline mina. Ta noogutas mulle samamoodi, nagu kunagi noogutas mu õpetaja, kes märkas, et avasin koolis hommikupalvuse ajal silmad. Seejärel kadus stjuardess siidi sahina saatel tagasi oma peidupaika. Püüdsin leida võimalikult mugava asendi ja sulgesin silmad, soovides sarnaneda ülejäänud siia sattunud umbes neljasaja hingega, kellel oli õnnestunud tänu magamajäämisele pääseda alumiiniumtorus läbi õhu kihutamise õudusest. Nagu ikka, tundsin end kõrvalejäetuna, rahva hulka mittekuuluvana.

Loomulikult oleksin võinud osta äriklassi pileti. Mul oli ikka veel pärandusest raha alles – aga mitte nii palju, et oleksin tahtnud seda raisata paarisentimeetrisele ruumilisale. Suurem osa mu rahast oli läinud šikile jõeäärsele korterile, mille ma endale ja Starile Londonisse olin ostnud. Olin arvanud, et just korralik kodu on see, mida ta soovib, et see teeb ta õnnelikuks, aga see polnud kaugeltki nii ...

Siin ma siis nüüd olin, sama kaugel nagu aasta tagasi samal ajal, kui ma istusin koos õega turistiklassis ja lendasin maailma teise otsa Taisse. Ainult et seekord polnud minu kõrval Stari ning ma ei tormanud millegi juurde, vaid põgenesin millegi juurest ...

*

„Kas te hommikusööki soovite, proua?”

Avasin silmad, uimane ja segaduses, ning nägin sama stjuardessi, kes oli keset ööd minu juures käinud. Märkasin, et salongis põlevad kõik tuled ja osa aknakatetest on üles lükatud, tuues nähtavale roosaka koidukuma.

„Tänan, ei, ainult kohvi. Must palun.”

Ta noogutas ja eemaldus ning ma küsisin endalt, miks – lähtudes asjaolust, et olin kogu lennukogemuse ise kinni maksnud – ma tunnen end süüdlasena ega taha midagi paluda.

„Kuhu sa lendad?”

Pöörasin pead ja vaatasin otsa oma naabrile, kellest senini olin näinud ainult profiili. Ning seegi oli koosnenud vaid ninast, suust ja musta pusa kapuutsist välja rippuvast blondist juuksesalgust. Nüüd oli kogu ta esikülg minu poole pööratud ja ta vaatas mulle üksisilmi otsa. Tõenäoliselt polnud ta vanem kui kaheksateist, sest laubal ja lõual olid ikka veel märgatavad noorukiakne jäljed. Tema kõrval tundsin end pensionärina.

„Bangkokki ja sealt edasi Austraaliasse.”

„Lahe,” kommenteeris ta ja hakkas aplalt tühjendama vanglasse sobivat kandikut, millel oli söögiks kõlbmatu munapuder, ülepraetud peekoniviilud ja pikk roosa asi, mis pidi olema vorstike. „Lõpuks võtan ka mina suuna sinnapoole, aga kõigepealt tahan tutvuda Taiga. Mulle on räägitud, et sealsed täiskuupeod on omaette vaatamisväärsus.”

„Nii see on.”

„Oled seal juba käinud?”

„Paar korda,” vastasin, ning ta küsimus laadis kohe mu mälust alla terve rea mälupilte.

„Mis paika sina soovitad? Ma kuulsin, et Ko Pha Ngan on parim.”

„Sellest ajast, mil mina seal käisin, on möödas terve igavik, aga ma olen kuulnud, et sealsetel pidustustel on viimasel ajal meeletu rahvahulk – ehk isegi oma paar tuhat inimest. Minu lemmikpaigaks on Railay Beach Krabis. Seal on hästi mõnus õhkkond, aga ma arvan, et kõik sõltub sellest, mis kellelegi meeldib.”

„Krabist olen ka mina kuulnud,” lausus ta, lõualuud agaralt liikumas, et vorstikesest jagu saada. „Ma kohtun Bangkokis oma semudega. Enne täiskuud on meil veel paar nädalat aega, et otsustada. Trehvad kängurumaal samuti sõpradega?”

„Ikka,” valetasin.

„Aga Bangkokis peatud pikemalt?”

„Üheainsa öö.”

Tajusin ta elevust, kui lennuk Suvarnabhumi lennuväljale maanduma hakkas ja lennuki meeskond meile, vangidele, tavapäraseid käitumisjuhiseid jagas. See on ainult nali, ei miskit muud, kinnitasin endale silmi sulgedes ja pekslevat südant rahustada püüdes. Kui lennuk puruneks, saaksime kõik silmapilk surma hoolimata sellest, kas mu kandikulaud on üles tõstetud või mitte. Tõenäoliselt pidid nende tobedad juhtnöörid parandama meie enesetunnet.

Lennuki rattad puudutasid maapinda nii sujuvalt, et sain maandumisest aru alles siis, kui sellest läbi valjuhääldi teatati. Avasin silmad ja tundsin võidurõõmu. Olin üksipäini läbi teinud lennureisi ja jäänud ellu ning nüüd saan ma sellest kõigile rääkida. Star oleks minu üle uhke ... kui ta sellest veel hoolib.

Passikontrollist läbi läinud, võtsin keerlevalt lindilt oma pagasi ja sammusin väljapääsu poole.

„Head kängumaa avastamist!” hõikas mu teismeline pinginaaber mulle järele jõudes. „Mu semu sõnul on ürgloodus seal ebanormaalne, ämblikud taldrikusuurused! Nägudeni!”

Ta lehvitas korraks ja kadus inimmassi sisse. Lonkisin talle aeglaselt järele, ja kui olin välja jõudnud, tabas mind tuttavlik niiske kuumamüür. Sõitsin lennujaamabussiga hotelli, milles olin üheks ööks toa broneerinud, registreerisin end sisse ja lasin liftil end oma steriilsesse ruumi viia. Seljakoti õlgadelt maha lükanud, istusin valgetele voodilinadele ja mõtlesin, et kui mina oleksin hotelliomanik, pakuksin oma külalistele tumedaid linu, mis ei reeda neid kasutanud eelmiste külaliste kehajälgi nii, nagu seda teeb valge värv hoolimata sellest, kui tugevalt neid nühkida.

Maailmas on nii palju asju, mis mind hämmastavad, nii palju reegleid, mis keegi kusagil palju aega tagasi on loonud. Võtsin matkasaapad jalast ja heitsin voodile, peas keerlemas mõte, et vahet pole, millises maailma paigas ma praegu olen, ja see tegi mu õnnetuks. Mu pea kohal undas konditsioneer ning silmad sulgenud, proovisin uinuda, aga suutsin mõelda vaid sellele, et kui ma praegu sureksin, ei saaks mu surmast keegi teada.

Alles nüüd mõistsin, mida tähendab üksildus. See tekitas tunde, justkui näriks mind miski seestpoolt, ehkki samas olin ma ise nagu tühjusega täidetud suur auk. Pilgutasin silmi, et tõrjuda pisaraid – ma pole kunagi vesistaja tüüpi olnud –, aga nad tulid ikkagi, ning viimaks olid mu laud sunnitud järele andma survele, mis tekitas tunde, et iga hetk võib veetulv tammi tagant välja paiskuda.

Sa võid nutta, CeCe, tõesti võid ...

Kuulsin peas Ma rahustavat häält ja mulle meenus, et ta oli seda öelnud siis, kui olin Atlantises puu otsast alla kukkunud ja pahkluu välja väänanud. Tahtmata olla töinav titt, olin tookord hammustanud alahuult nii tugevalt, et veri välja tuli.

„Tema hooliks minust,” pomisesin lootusetult, sirutasin käe mobiili järele ning olin juba valmis selle sisse lülitama ja talle sõnumi saatma, et anda märku, kus ma olen. Aga ma polnud valmis nägema sõnumit Starilt või, mis veelgi hullem, selle puudumist. Teades, et see saaks minust jagu, heitsin mobiili voodi teise serva ja püüdsin uuesti silmi sulgeda. Siis aga ilmus mu laugude taha Pa Salti kujutis, mis ei tahtnud kaduda.

Kõige tähtsam on see, et sina ja Star leiaksite mõlemad endale oma sõbrad, aga oleksite alati ka teineteise jaoks olemas, CeCe ...

Ta oli öelnud seda vahetult enne seda, kui olime läinud koos Sussexi ülikooli, ning ma olin saanud pahaseks, sest ma ei vajanud kedagi peale Stari ja Star peale minu. Vähemalt olin ma tookord arvanud, et ka tema ei vaja kedagi teist. Aga siis ...

„Oh, Pa,” ohkasin, „kas sul on seal üleval parem ...?”

Viimaste nädalate jooksul, kui Star oli teinud selgeks, et pole enam meie kooselust huvitatud, tabasin end sageli mõttes vestlemast Pa’ga. Tema surm ei tundunud olevat reaalne; miskipärast oli mul endiselt tunne, et ta on mu lähedal. Ehkki väliselt olin ma minust veidi noorema õe Tiggy täielik vastand selles, mis puudutas ta veidraid vaimseid tõekspidamisi, oli ka minus peidus midagi sellist, mis teadis ja tajus, et nähtamatu maailm on olemas ... sisetunde abil ja unenägudes. Sageli valdas mind tunne, et mu unenäod on reaalsemad ja eredavärvilisemad kui maailm, mis ümbritseb mind ärkvel olles – justkui vaataksin mõnd teleseriaali. Need olid head ööd, aga vahel olid mul ka õudusunenäod. Mõnikord liikusid neis ringi hiigelsuured ämblikud ...

Mu keha läbis värin, sest mulle meenusid minu teismelise lennureisikaaslase lahkumissõnad ... ämblikud ei saanud Austraalias ometi olla taldrikusuurused või siiski?

„Jessas!” hüppasin voodist välja, et mõtteid peatada, ning pesin vannitoas nägu. Oma peegelpilti vaadates ütlesin endale, et näen nutmisest roosade ja paistes silmadega ning turris juustega välja nagu metsseapõrsas.

Vahet polnud, kui palju kordi oli Ma mulle kinnitanud, et mu silmad on imeilusat värvi ja haruldase kujuga, või Star mulle öelnud, kui väga talle meeldib silitada mu nahka, mis – tema sõnul – on sile ja pehme nagu kakaovõi. Ma teadsin, et nad on minu vastu lihtsalt kenad, sest ehkki ma olen inetu, pole ma pime – pealegi vihkasin ma üle kõige, kui mind mu välimuse pärast üleolevalt koheldi. Et mul on viis kaunist õde, olen iga hinna eest püüdnud nendega mitte võistelda. Elektra – kes on juhuslikult supermodell – tuletab mulle pidevalt meelde, et ma ei oska oma välimust ära kasutada, aga see on vaid aja ja energia raiskamine, sest ma tean, et minust ei saa kunagi iludust.

Küll aga suudan ma ilu luua ning nüüd, mil olin madalseisus, meenus mulle, et kui olin noorem, oli Pa mulle kord öelnud:

„Ükskõik, mis sinuga elus ka ei juhtu, mu kullakallis CeCe, on olemas üks asi, mida keegi ei saa kunagi sinult ära võtta, ja see on sinu anne.”

Praegusel hetkel pidasin aga seda vaid järjekordseks – mis sõna selle kohta Star kasutakski? – klišeeks, mis pidi korvama asjaolu, et õigupoolest on alla arvestust nii minu välimus, mõistus kui ka suhtlemisoskus. Ning tegelikult polnud Pa’l õigus, sest ehkki kelleltki ei saa ära võtta tema annet, on võimalik negatiivsete märkustega hävitada enesehinnang ja tekitada peas nii suur segadus, et sa ei tea enam, kes sa oled ja kuidas olla meele järele teistele, rääkimata iseendast. Just see oli minuga juhtunud kunstikolledžis. Ja sellepärast olingi kooli pooleli jätnud.

Vähemalt sain ma teada, milles ma tugev pole, lohutasin end. Mis mu juhendajate sõnul oli parim tulemus, milleni ma viimase kolme kuu jooksul läbitud õppekavas olin jõudnud.

Aga ehkki nii minu maale kui ka mind ennast oli pidevalt materdatud, teadsin ma isegi, et kui ma oma andesse usu kaotan, pole mu elul enam mõtet. Tegelikult oli see ainus asi, mis mul veel alles oli.

Läksin tagasi magamistuppa ja heitsin uuesti voodile, soovides vaid, et need kohutavad üksildased tunnid kiiremini mööduksid, ja mõistes viimaks, miks ma olin läbi Battersea pargi kolledžisse minnes näinud pinkidel istumas nii suurt hulka vanainimesi. Isegi siis, kui ilm oli jääkülm, vajasid nad kinnitust, et meie planeedil on ka teisi inimesi ja nad pole päris üksi.

Olin märkamatult magama jäänud, sest nägin õudusunenägu ämblikest, ning karjatusega ärgates surusin käe automaatselt suule, et end vaigistada, muidu võis keegi koridoris arvata, et mind tahetakse tappa. Otsustasin, et ei suuda kauemaks üksi kõledasse tuppa jääda, tõmbasin saapad jalga, haarasin fotoaparaadi ja sõitsin liftiga vastuvõturuumi.

Hotelli ees ootasid reas taksod. Ronisin ühe auto tagaistmele ja palusin juhil sõita Suure Palee juurde. Mind oli alati võrdsel määral lõbustanud ja häirinud, et Bangkokis ja üldjuhul ka nendes Tai paikades, mida olin näinud, valitseb tõeline tööjõu üleküllus. Igas poes, isegi neis, kuhu olin sisenenud vaid sooviga osta pakk maapähkleid, juhatas üks inimene sind õigesse kohta, teine lõi toote kassast läbi ja kolmas pakkis ostu. Tööjõud oli siin naeruväärselt odav. End sellelt mõttelt tabades hakkas mul piinlik, aga seejärel tuletasin endale meelde, et just sellepärast ma armastangi reisida: see asetab kõik õigesse perspektiivi.

Taksojuht viis mu Suure Palee juurde ja turistihordidele järgnedes märkasin, et paljude reetlikult punased õlad annavad tunnistust nende äsjasest saabumisest külmema kliimaga piirkondadest. Templi sissepääsu juures võtsin jalast matkasaapad, asetasin need teiste külastajate poolt trepi kõrvale jäetud plätude ja botaste juurde ning astusin sisse. Väidetavalt üle viiesaja aasta vana smaragdroheline Buddha oli Tai kõige kuulsam kuju. Ometi oli ta väike võrreldes paljude teiste Buddhadega, mida ma olin näinud. Nefriidi ereduse ja kehakuju poolest meenutas ta mulle ererohelist sisalikku. Tema käed-jalad näisid olevat nõrgad ning tõtt-öelda proportsioonist väljas. Mitte et sellel oleks erilist tähtsust olnud – ta oli ilus.

Istusin rätsepaistes matile ja nautisin võimalust olla päikesevarjus suures rahulikus ruumis, kus mind ümbritsevad inimesed mõtlesid tõenäoliselt samuti oma elu üle järele. Ma pole kunagi olnud usklik, aga kui peaksin valima, eelistaksin budismi, sest mulle tundub, et selles on kesksel kohal loodusjõud, mis minu meelest on alaline ime ja leiab aset otse mu silme ees.

Pärast seda, kui olin vaadanud üht keskkonnateemalist telesaadet, oli Star lakkamatult pidanud kuulama minu selleteemalist virisemist ja soovitanud mul astuda Roheliste erakonna liikmeks, aga mis mõte sellel oleks olnud? Minu häält poleks kuulda võetud ja ma olin liiga rumal, et minusse tõsiselt suhtuda. Teadsin vaid seda, et taimed, loomad ja ookeanid, mis moodustavad meie ökosüsteemi ja hoiavad meid elus, jäävad sageli vajaliku tähelepanuta.

„Kui ma midagi kummardan, siis just seda,” sosistasin Buddhale. Temagi oli valmistatud maavarast – tahutud mineraalist, mis oli aastatuhandete jooksul imekauniks muutunud – ja mulle tundus, et tema võiks mind mõista.

Et tegu oli templiga, tuli mulle mõte, et peaksin ütlema paar sõna ka Pa Saltile. Ehk toimivad kirikud nagu telefonikeskjaamad või internetikohvikud – müravabad liinid otse taevasse ...

„Tere, Pa, mul on väga kahju, et sa surid. Ma tunnen sinust tunduvalt rohkem puudust, kui oleksin osanud arvata. Ning mul on kahju, et ma ei võtnud sind kuulda, kui sa mulle nõu andsid, ega pööranud tähelepanu sinu õpetussõnadele ja muule säärasele. Ma oleksin pidanud seda tegema, sest näed nüüd, kuhu ma olen omadega jõudnud. Loodetavasti on sinuga seal üleval kõik hästi,” lisasin. „Nii et anna andeks.”

Tõusin, sest tundsin, et kurku on kerkinud pisaraist klomp, ning sammusin ukse poole. Kui olin valmis väljuma, keerasin end korraks ümber.

„Palun aita mind, Pa,” sosistasin talle.

Ostnud tänavakauplejalt pudeli vett, jalutasin Chao Phraya jõe äärde ja jäin silmitsema sellel kihavat tihedat liiklust. Puksiirpaadid, kiirkaatrid ja presendiga kaetud laiad praamid jätkasid oma igapäevaseid toimetusi. Otsustasin minna reisipraamile ja teha väikese sõidu – see oli odav ja igal juhul parem tegevus kui istuda lennujaama lähedal armetus hotellis.

Kui me mööda jõge sõites kiirust lisasime, nägin klaasist pilvelõhkujaid, mille vahel olid elegantselt koha sisse võtnud kuldsed templid, ning kalda ääres ühendasid logisevad maabumissillad puumaju vee peal aset leidva vilka äritegevusega. Võtsin välja oma ustava Nikoni fotoaparaadi – sain selle Pa’lt kuueteistkümnendaks sünnipäevaks soovitusega: „Pildista seda, mis sind inspireerib, kullake,” – ja tegin klõpsu. Star oli pidevalt minu kallal näägutanud, et ma läheksin ajaga kaasa ja ostaksin digikaamera, aga et mul pole kunagi tehnoloogilist taipu olnud, jäin truuks sellele, mida ma hästi tunnen.

Kui olin laevalt veidi pärast Oriental Hotelit maha astunud, hakkasin mööda tänavat edasi minema ning mulle meenus, kuidas ma kord kuulsas Kirjanike klubis hilisel pärastlõunal Stari teega kostitasin. Jalas teksad ja seljas T-särgid, olime mõlemad tundnud end võõrkehana paigas, kus kõik ülejäänud olid end korralikult üles löönud. Star oli veetnud tunde raamatukogus ja uurinud seal fotosid minevikus selles hotellis peatunud kirjanike autogrammidega. Mõtlesin huviga, kas ka tema kirjutab kunagi oma romaani, sest lausete kokkupanemine ja kõikvõimalike asjade paberi peal kirjeldamine õnnestub tal imehästi. Mitte et see muidugi oleks enam minu mure. Tal oli nüüd uus perekond, ning ehkki ta ise seda eitas, teadsin, et mängus on ka mees. Ma olin märganud Stari silmis sädet, kui ma paari nädala eest koju jõudes leidsin meie korterist eest mehe, kes teda armunud kutsikapilguga vaatas.

Võtsin istet tänavakohvikus ning tellisin kausitäie nuudleid ja ilma igasuguse põhjuseta ka ühe õlle. Ma pole kunagi alkoholist eriti hoolinud, aga arvestades asjaolu, et mul oli niigi kehv olla, poleks see saanud mu enesetunnet hullemaks teha. Süües mõtlesin, et mulle ei teinudki kõige rohkem haiget asjaolu, et Staril on uus kallim ja töökoht, vaid hoopis see, et ta oli end minust aeglaselt ja piinarikkalt lahti rebinud. Võib-olla oli ta arvanud, et ma muutun armukadedaks, et ma tahan teda tervikuna endale, aga see polnud tõsi. Ma armastasin teda üle kõige ja soovisin vaid, et ta oleks õnnelik. Ma pole kunagi olnud nii rumal, et oleksin tema ilu ja tarkust arvestades unustanud võimaluse, et ühel heal päeval tuleb ta ellu mõni mees.

Sa olid teie korterisse tulnud mehe vastu äärmiselt ebaviisakas, tuletas südametunnistus mulle meelde. Ning jah, see oli mu endast välja viinud, ja nagu ikka, ei osanud ma seda varjata.

Õlu tegi oma töö ja lihvis valu teravad nurgad ümaramaks. Tasusin arve, tõusin ja hakkasin sihitult lonkima mööda teed edasi, pöörates seejärel kitsale põiktänavale, kus asus väike turg. Paar putkat edasi märkasin kunstnikku, kes maalis akvarelli. Molberti ees istuvat meest vaadates meenusid mulle õhtud visandiploki ja värvipurkidega Krabis Railay Beachi rannal, kui püüdsin paberile jäädvustada päikeseloojangu ilu. Sulgesin silmad ja mulle tuli meelde, missugust meelerahu ma koos Stariga vaid aasta tagasi seal viibides olin tundnud. Ma tahtsin seda aega tagasi nii väga, et see tegi haiget.

Suundusin tagasi kaldapealsele ja nõjatusin mõttesse vajunult rinnatisele. Huvitav, kas see pööraks mu elu pea peale, kui käiksin enne Austraalia-reisi läbi paigast, kus ma kunagi olin väga õnnelik olnud? Ma tundsin Railay Beachi rahvast. Ka nemad tunneksid mu kindlasti ära, lehvitaksid mulle ja tervitaksid mind. Suurem osa neist oli samuti millegi eest põgenenud, sest Railay Beach lihtsalt on selline koht. Pealegi oli minu Austraalia-reisi ainsaks põhjuseks miski, mida Pa advokaat Georg Hoffman oli mulle öelnud, kui olin tema juures käinud. See oli paik, kuhu jõudmine oli omaette eesmärk, sest asus Londonist hästi kaugel.

Järelikult võisin selle asemel, et veeta veel kaksteist tundi torus, lennates kusagile, kus ma kedagi ei tunne, juua homme samal ajal Railay Beachi rannal külma õlut. Kindlasti ei teeks see mulle halba, kui ma seal umbes paarinädalase peatuse teeksin? Lõppude lõpuks on lähenemas jõulud ja ehk oleks vähem masendav saata need mööda paigas, mida ma hästi tunnen ja armastan ...

See oli esimene kord üle väga pika aja, mil mõte millegi tegemisest tekitas ootusärevust. Laskmata sellel tundel kaduda, peatasin esimese ettejuhtuva takso ja sõitsin tagasi lennujaama. Ootesaalis läksin Thai Airwaysi piletikassa juurde ja selgitasin, et pean Austraalia-lennu edasi lükkama. Laua taga istuv naine klõbistas tükk aega arvuti klaviatuuril ja lausus siis, et see läheb maksma umbes 4000 baati, millega ma polnud arvestanud.

„Teil on lahtise lennuajaga pilet. Mis kuupäevaks te soovite uue broneeringu teha?” küsis ta.

„Ee ... võib-olla kohe peale jõule?”

„Kõik piletid on välja müüdud. Esimene lend, millele on vabu kohti, läheb kaheksandal jaanuaril.”

„Hästi,” olin nõus, rõõmus, et saan kauemaks jäämises süüdistada saatust. Seejärel broneerisin järgmise päeva varahommikuks pileti Bangkoki-Krabi lennule.

Hotellitoas tagasi, käisin duši all, pesin hambad ja pugesin tunduvalt rahulikumana voodisse. Teadsin, et kui mu õed sellest kuuleksid, ütleksid nad, et olen jälle hakanud elama hulkurielu, aga ma ei hoolinud sellest.

Kavatsesin end nagu haavatud loom ära peita ja haavu lakkuda.