Читать книгу Pärliõde - Lucinda Riley - Страница 9

Jõuluõhtul – mis kõigele lisaks oli täiskuuaeg – tegin automaatselt seda, mida Star ja mina olime harjunud igal aastal koos ülejäänud õdedega tegema, ning jäin silmitsema öötaevast, et leida üles hele maagiline täht, millest Pa oli meile tihti rääkinud ja mida kutsuti Petlemma täheks. Olin kord Ally abiga guugeldanud tähte, mida ta meile oli näidanud, ning avastanud, et tegelikult on see Põhjanael ehk Polaris. Šveitsis asus see aasta läbi kõrgel taevas, aga täna õhtul ei leidnud ma seda isegi üles. Siis meenus mulle, et Google’i sõnul on seda lõuna poole liikudes üha raskem näha. Vaatasin üksisilmi taeva poole ja mõtlesin, kui kurb see on, et me pole enam lapsed, ning saame paari arvutiklahvi vajutades teada tõe.

Aga täna õhtul otsustasin uskuda võlujõudu. Kinnitasin pilgu kõige eredamale tähele, mille ma leidsin, ning mõtlesin Atlantisele. Pealegi püüdis Tai hoolimata asjaolust, et budistlikus kultuuris jõule ei tähistata, oma väliskülaliste auks riputada kõikjale kulda-karda ja hõbepaberist kaunistusi, mis tegid kõigil vähemalt tuju heaks.

Veidi enne keskööd väljusin lärmakast baarist ja jalutasin kaljude poole, kus täiskuu oli kõige paremini näha. Ning seal, varjude keskel, seisis juba saladuslik mees – jälle pimeduses ja jälle üksi. Tema nägemine ärritas mind, sest soovisin, et see hetk oleks eriline ja kogu paik ainult minu päralt, ning end kannapealt ringi keeranud, läksin eemale. Kui olin temast piisavalt kaugel, vaatasin üles ja hakkasin rääkima oma õega.

„Häid jõule, Star. Loodan, et sinu pühad on ilusad ning et sul on hea ja mõnus olla. Ma tunnen sinust puudust,” sosistasin taevasse. Saatsin üles ka lühikese pühadesoovi Pa’le ning seejärel Ma’le, kes tõenäoliselt tundis Pa’st sama suurt puudust nagu me kõik. Pärast seda saatsin üles õhusuudluse kõigile õdedele – isegi Elektrale, kes tegelikult ei väärinud seda, sest ta oli nii isekas ja õel ja ära hellitatud ... Lõppude lõpuks oli ju jõuluõhtu. Tagasiteele asudes tundsin, et baaris mulle pihku surutud teise õlle tõttu on põlved veidi nõrgad.

Saladuslikust mehest möödudes komistasin korraks ja minu poole sirutunud kätepaar haaras mul õlavartest kinni, et ma ei kukuks. „Tänan,” pobisesin. „Liiva sees oli ... ee ... üks kivi.”

„Pole hullu.”

Kui ta oli käed ära võtnud, vaatasin talle otsa. Ilmselt oli ta käinud ujumas, sest pikad mustad juuksed olid hobusesabast lahti päästetud ja rippusid märjalt üle õlgade. Tal oli habe, mida Star ja mina kutsume rinnahabemeks – ehkki eriti muljet avaldav see polnud –, ning must karvajoon, mis jooksis naba juurest lühikeste püksteni, tekitas kuuvalgel varju. Mehe jalad olid samuti päris karvased.

Mu pilk rändas tagasi ta näole ja ma märkasin, et tumeda habeme kohal kõrguvad põsesarnad olid teravad nagu saag, mistõttu huuled tundusid nendega võrreldes olevat väga täidlased ja roosad. Kui ma lõpuks julgesin talle otsa vaadata, nägin, et tema silmad on hämmastavalt heledat sinist värvi.

Otsustasin, et mees meenutab mulle libahunti. Oli ju täna öösel täiskuu. Ta oli nii kõhn, et tema kõrval tundsin end nagu priske pügmee.

„Häid jõule,” pomises ta.

„Jep, häid jõule.”

„Kas ma pole sind mitte varem näinud?” küsis ta. „Sa oled seesama tütarlaps, kes tollel hommikul liiva peal magas.”

„Väga võimalik. Ma olen tihti rannas.” Kehitasin ükskõikselt õlgu, kui ta kummalised silmad üle minu libisesid.

„Kas sul siis tuba pole?”

„Ikka on, aga mulle meeldib magada väljas.”

„Kõik need tähed, universumi lõpmatus ... see aitab elu paremini mõista, on nii?” Ta ohkas raskelt.

„Nii see on. Kus sina ööbid?”

„Siin lähedal.” Libahunt viipas käega ebamääraselt oma selja taha jääva kalju poole. „Ja sina?”

„Seal.” Näitasin Railay Beach Hoteli poole. „Vähemalt teeb seda minu seljakott,” lisasin. „Head aega siis.” Pöörasin end näoga hotelli poole ja püüdsin kõigest väest kõndida sirgelt, mis oli liiva peal niigi raske, aga mu kõhus olevat kaht õlut arvestades praktiliselt võimatu. Verandale jõudes tundsin oma seljal Libahundi pilku ja söandasin korraks tagasi vaadata. Ta põrnitses mind ikka veel, mistõttu haarasin külmikust paar pudelit vett ja kiirustasin trepist üles Jacki tuppa. Tükk aega luku kallal kohmerdanud, hiilisin rõdule, püüdes meest veel kord näha, aga ta oli juba varjudesse kadunud.

Võib-olla ootab ta, et ma magama jääksin, ning uinutab siis mu meeled, surudes mu kaela sisse kaks hiigelsuurt kihva, et ma ei karjuks, kuni ta mu verest tühjaks imeb ...

CeCe, need on vampiirid, mitte libahundid, ütlesin endale itsitades, luksatasin ja jõin korraga tühjaks terve veepudeli, pahandades mõttes iseenda ja oma haleda kehaga, mis ei saanud isegi kahe väikese õllega hakkama. Koperdasin voodi juurde, tundsin silmi sulgedes, et mu pea käib ringi, ning vajusin viimaks unustusse.

*

Esimene jõulupüha oli piinarikkalt sarnane aasta tagasi siin koos Stariga veedetule. Verandal olid kokku lükatud kõik lauad, millel serveeriti grillitud lõunasöögi paroodiat, justkui oleks võimalik taasluua jõulumeeleolu 34-kraadises kuumuses.

Pärast lõunat, kõht raskesti seeditavast euroopapärasest toidust üle koormatud, läksin ujuma, et sellest tundest lahti saada. Kell oli peaaegu kolm ning umbes sellel ajal Inglismaa ärkab. Oletasin, et Star veedab päeva Kentis koos oma uue perekonnaga. Tulin veest välja ja raputasin nagu koer kehalt veepiisad. Rannal pikutas palju paare, kes kõik pärast lõunasööki leiba luusse lasid. Need olid kahekümne seitsme aasta jooksul esimesed jõulud, mis ma Starist lahus veetsin. Nii et kui see saladuslik mees oli libahunt, siis mina olin üksik hunt, ning edaspidi tuli mul sellega harjuda.

Sama päeva õhtul istusin verandanurgas ja kuulasin iPodist muusikat. Valitud lood olid lärmakad ja mürtsuvad, sest kui ma ei tundnud end kõige paremini, tegid need mul tuju heaks. Keegi koputas mu õlale, ja kui ma end ümber pöörasin, nägin, et minu kõrval seisab Jack.

„Tervitus,” ütlesin kõrvaklappe peast võttes.

„Tere! Kas ma tohin sulle ühe õlle välja teha?”

„Tänan, ei. Ma jõin eile õhtul oma normi täis.” Pööritasin tema poole silmi, teades, et ta ise oli olnud liiga purjus ega pannud kindlasti tähele, mitu õlut ma ära jõin.

„Selge. Tead, Cee, nüüd on selline lugu, et ...” Ta tõmbas tooli mulle lähemale ja võttis istet. „Nam ja mina ... läksime lahku. Ma ei mäleta, mida ma valesti tegin, aga täna hommikul kell neli viskas ta mu oma voodist välja. Ta ei ilmunud täna isegi hotelli, et aidata ette valmistada jõululõunat, nii et ma ei usu, justkui võiks ta mind täna õhtul avasüli tagasi võtta. Sa ju tead, millised naised on.”

Ikka, sest ka mina olen naine, mäletad? oleksin tahtnud öelda, aga ei teinud seda.

„Seega on nüüd probleem selles, et mul pole enam paika, kus tukastada. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma sinuga voodit jagan?”

Muidugi on! oli mu esimene mõte. „Tead, Jack, senikaua, kuni ma tohin jätta oma seljakoti sinu tuppa, magan suurima rõõmuga rannal,” kinnitasin talle.

„Ausalt?”

„Ausalt.”

„Anna andeks, Cee, aga pärast jõulueelseid ettevalmistusi ja paari viimast pingelist päeva olen ma omadega täitsa läbi.”

„Pole midagi. Ma lihtsalt lähen võtan kotist asjad, mida mul tarvis läheb, ning seejärel on tuba sinu päralt.”

„Ma olen kindel, et homme leiame sulle uue öömaja!” hõikas ta mulle järele, kui ma minema kõndisin, tundes, et rannas magada on tunduvalt parem variant kui ühes ruumis mehega, kes tõenäoliselt norskab ja keda ma vaevu tunnen. Vaat see oleks juba tõeline õudusunenägu.

Korjasin kokku oma ajutise magamisvarustuse ja toppisin ülejäänud asjad seljakotti. Selge oli see, et pidin järgmisel päeval leidma endale uue ulualuse, kuhu saaksin jääda senikauaks, kuni kahe nädala pärast Austraaliasse lendan.

Rannas tegin endale põõsa alla aseme ning seejärel kaevasin uitmõtte ajel lühikeste pükste taskust välja mobiili ja valisin Atlantise numbri.

„Halloo!” Kõnele vastati paari kutsungi järel.

„Tere, Ma, CeCe räägib. Ma tahtsin lihtsalt soovida sulle ja Claudiale õnnelikke jõulupühi.”

„CeCe! Mul on nii hea meel sinu häält kuulda! Star ütles, et sa sõitsid ära. Kus sa oled?”

Ma rääkis minu ja kõigi mu õdedega alati prantsuse keeles ning ma pidin enne vastamist oma aju ümber seadistama. „Ah, sa ju tunned mind, Ma, nagu ikka rannal, omas elemendis.”

„Jah. Seda ma arvasingi, et Londonis sa kaua vastu ei pea.”

„Tõesti?”

„Sa oled vaba hing, chérie. Sul on pidevalt rännuhimu.”

„Jah, nii see on.” Sellel hetkel armastasin Ma’d samapalju, nagu ma teda alati olin armastanud. Ta ei kritiseerinud ega mõistnud kunagi kohut, lihtsalt oli oma tüdrukutele toeks.

Kuulsin taustal madalahäälset meesterahva köhatust ja teritasin kõrvu.

„Kes seal sinu juures on?” küsisin kahtlustavalt.

„Ainult Claudia ja Christian,” vastas Ma.

Ühesõnaga Atlantise personal.

„Selge. Tead, Ma, see on väga veider lugu, aga ma olen kindel, et kui ma kolm nädalat tagasi Londonis lennujaama jõudsin, nägin seal Pa’d. Ta sammus kõnnilindil vastassuunas ning ma püüdsin talle järele joosta ja ta kätte saada, aga ta oli juba läinud. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga ma olin täiesti kindel, et see oli tema.”

„Oh, chérie,” kuulsin, kuidas Ma liini teises otsas sügavalt ohkas. „Sa pole õdedest esimene, kes mulle midagi sellist räägib. Ally ja Star ütlesid mulle samuti, et on täiesti veendunud, justkui oleksid nad teda kuulnud või näinud ... ja võib-olla oli see tõesti nii. Ainult mitte reaalsuses. Või vähemalt mitte selles reaalsuses, missugusena meie seda tunneme.”

„Sa siis arvad, et me kõik näeme ja kuuleme Pa vaimu?” turtsatasin.

„Ma arvan, et me kõik soovime uskuda, et me teda veel näeme, ning ehk manab seetõttu meie kujutlusvõime ta esile. Mina näen teda siin pidevalt,” lausus Ma äkitselt väga kurva häälega. „Ja see on meie kõigi jaoks nii kurb aeg. Kas sinuga on ikka kõik korras, CeCe?”

„Sa ju tead, Ma, et ma pole kogu oma elu jooksul ainsatki päeva haige olnud.”

„Ja kas sa oled õnnelik?”

„Minuga on kõik korras. Aga sinuga?”

„Muidugi tunnen ma puudust teie isast ja kõigist teist, mu tüdrukud. Claudia tervitab sind.”

„Tervita vastu. Olgu, Ma, siin on juba hilja ja ma panen nüüd pea padjale.”

„Hoia meiega ühendust, CeCe, eks?”

„Jep, muidugi hoian. Head ööd!”

„Head ööd, chérie! Ja joyeux Noël!”

Lükkasin mobiili tagasi lühikeste pükste taskusse, põimisin käsivarred ümber põlvede ja toetasin neile pea, mõeldes sellele, kui raske võib sel korral olla jõuluaeg tema jaoks. Meie, tüdrukud, võisime liikuda edasi tuleviku poole – või vähemalt püüda seda teha. Meil oli elupäevi rohkem ees kui möödas, Ma aga oli pühendanud enda omad mulle, minu õdedele ja Pa’le. Järsku mõtlesin huviga, kas ta oli Pa’d armastanud ka „romantilisel” viisil, ning jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt küll, sest muidu poleks ta jäänud nii paljudeks aastateks meie juurde ega teinud meie perekonda enda omaks. Ning nüüd olime me kõik tema juurest lahkunud.

Seejärel küsisin endalt, kas mu pärisema oli minust kunagi puudust tundnud või minu peale mõelnud ning miks ta oli mu Pa’le ära andnud. Võib-olla oli ta sokutanud mu mõnda lastekodusse ja Pa oli mu sealt üles korjanud, sest tal oli minust kahju hakanud. Kindlasti olin ma olnud väga inetu beebi.

Vastused kõigile minu küsimustele olid peidus Austraalias, mis jäi siit veel kaheteistkümne lennutunni kaugusele. Oli äärmiselt kummaline, et just seda maad polnud ma mitte mingil tingimusel külastada tahtnud, ehkki Starile oleks see mõte vägagi meeldinud. Hale lugu, et põhjendasin oma otsust ämblike õudusunenäoga, aga nii see oli.

Mis siis ikka, mõtlesin end liiva peale magama sättides, Pa oli öelnud, et ma olen „tugev” ja „rändaja”. Teadsin, et vajan neist omadustest viimast kui üht grammi, et need aitaksid mul kahe nädala pärast selle lennuki pardale astuda.

*

Ärkasin taas selle peale, et miski kõditas mu nägu. Pühkisin liiva ära, ja kui ma end istukile ajasin, nägin Libahunti, kes sammus mere poole. Läbi mu pea vilksatas küsimus, mitu neitsit ta oli viimase paari tunni jooksul ära söönud, misjärel jäin vaatama, kuidas ta pikad sääred erilise pingutuseta läbi liiva kahlasid.

Libahunt istus veepiiril samasse asendisse nagu eelmisel korral ning ma jäin otse tema selja taha. Vaatasime mõlemad taevasse, oodates etenduse algust, justkui oleksime kinos. Universumi kinos ... See fraas meeldis mulle ja ma olin enda üle uhke, et olin selle välja mõelnud. Võib-olla saab Star seda ühel heal päeval oma romaanis kasutada.

Vaatemäng oli erakordselt kaunis ning veelgi imelisemaks tegi selle tõsiasi, et täna olid taevas mõned pilved ja need muutsid tõusva päikese mahedamaks, kui see nagu munakollane tema ümber vahtu löödud munavalgete sisse imbus.

„Tere,” ütles mulle Libahunt, kui ta tagasi tuli.

„Tere.”

„Täna hommikul oli see päris kena või mis?” proovis ta vestlust alustada.

„Jep, fantastiline.”

„Muide, ma ei usu, et sul täna öösel õnnestub siin magada. Peagi on oodata tormi.”

„Jah,” olin nõus.

„Olgu, nägemiseni.” Ta lehvitas ja marssis minema.

Paar minutit hiljem märkasin, et üleval terrassil katab Jack hommikusöögilauda. Tavaliselt tegi seda Nam, aga teda polnud ma jõuluõhtust saadik näinud.

„Hommikust!” ütlesin Jackile.

„Hommikust!” Ta heitis mulle süüdlasliku pilgu ja küsis siis: „Uni oli hea?”

„Polnud viga, Jack.” Kutsusin ta käeviipega lähemale ja näitasin mööda randa kaugeneva kuju suunas. „Kas sa tunned teda?”

„Ei, aga ma olen teda paar korda hilisõhtuti rannal näinud. Ta hoidub omaette. Miks sa küsid?”

„Niisama, huvi pärast. Kui kaua ta on siin juba olnud?”

„Ma usun, et oma paar nädalat kindlasti.”

„Selge. Kas ma saaksin sinu toas duši all käia?”

„Loomulikult. Hiljem näeme.”

Duši all käidud, istusin Jacki toas põrandale ja vaatasin seljakotis olevad asjad üle. Jagasin puhta ja musta pesu kahte virna – musta pesu hunnik sai tunduvalt kõrgem – ning otsustasin, et viskan uut tuba otsides määrdunud rõivad pesumajja. Kui mind ootaski ees kõige hullem saatus ja ma pidin saatma tänase öö mööda ikkagi väljas tormi käes, on mul homme vähemalt midagi kuiva ja puhast selga panna.

Ehkki selles maailmajaos tabanipäeva ei tähistata, jalutasid kõik mööda kitsast tänavat, mida ääristavad sarad pidid olema poed, ning nägid välja samamoodi, nagu oleksid näinud Euroopas: ülejoonud, ülesöönud ja kõigest tüdinud, sest kõik kingid olid lahti tehtud ja elevus möödas. Isegi alati naerusuine pesumajatädi oli morni näoga, kui ta eraldas värvilisi asju valgetest ja raputas minu aluspesu, nii et kõik nägid.

„Homme valmis.” Ta ulatas mulle kviitungi ja ma astusin välja. Kaugusest kostvat ebamäärast kõuemürinat kuuldes alustasin toajahti.

Hiljem jalutasin tagasi hotelli verandale, ülekuumenenud ja higine, aga paika, kus oleks pakutud mulle järgmise päeva lõunani vaba tuba, polnud ma leidnud. Jäin kookosmahla juues sinna istuma ja mõlgutama mõtteid selle üle, kas ma ei peaks mitte edasi liikuma – minema näiteks Ko Phi Phisse, aga polnud kindel, kas ma sealgi midagi leiaksin. Samas teadsin, et üks öö väljas vihma käes mind ei tapa, ning kui asi läheb päris hulluks, saan alati minna varju mõne restorani verandale.

„Leidsid juba toa?” päris Jack minust möödudes lootusrikkalt, käes kandik õlleklaasidega, mida oodati naaberlauas.

„Jep,” valetasin, tahtmata panna teda raskesse olukorda. „Pärast lõunasööki lähen üles ja toon oma seljakoti ära.”

„Äkki tahad mulle baaris mõnda aega abiks olla?” küsis ta. „Et Nam on jooksus ja hotell rahvast täis, pole ma saanud mahti isegi kalju juures ujumas käia. Veidi aega tagasi helistas Abi ja ütles, et seal all on järjekord pikk nagu püüton. Ja sama tige.”

„Mul pole selle vastu midagi, ehkki joogikandikuid ma enda kätte ei usaldaks,” tegin nalja.

„Tormi ajal kõlbab iga sadam, Cee. Ainult paariks tunniks, ausõna. Täna õhtul saad maja kulul tasuta õlle ja õhtusöögi. Tule, ma näitan sulle, mida sa tegema pead.”

„Aitäh,” ütlesin ja läksin koos temaga baarileti taha.

Neli tundi hiljem polnud Jack veel välja ilmunud ja minul oli kõrini. Baar oli rahvast pungil täis ja kõige rohkem osteti mahlu – tõenäoliselt olid selle põhjuseks külastajad, kes vajasid pohmelli ravimiseks C-vitamiini või kokteili Verine Mary. Ühtki jooki polnud sama lihtne valmistada, kui oleks olnud õllepudelit avada, ning asi lõppes sellega, et olin mangomahlast läbi imbunud, sest kannmikser, millele ma korralikult kaant peale ei pannud, plahvatas ja pritsis mu üleni täis. Baarikülastajate hea tuju oli üleöö koos kinkepakipaberitega haihtunud ja mul sai kõrini hõigetest, et olen liiga aeglane. Tagatipuks kuulsin aina lähemale tulevat piksemürinat, mis tähendas seda, et veidi hiljem, tõenäoliselt just siis, kui ma olen seljakotiga rannale laagrisse jäänud, avanevad taevaluugid.

Viimaks jõudis tagasi ka Jack, kes muidugi siiralt vabandas, et nii kaua ära oli. Ta libistas pilgu üle nüüd juba peaaegu tühja veranda.

„Õnneks pole sa pidanud siin liiga palju rabelema. Kalju juures oli rahvast murdu.”

Nojah, loomulikult ... Ma ei lausunud sõnagi, sõin nuudliroa ära ja läksin ülakorrusele oma seljakoti järele.

„Suur tänu, Cee, hiljem näeme,” ütles ta, kui olin tagasi jõudnud, misjärel maksin arve ja kõmpisin minema.

Kui jalutasin mööda randa, sähvatasid peaaegu otse mu pea kohal esimesed välgunooled. Oletades, et mul on paduvihma alguseni umbes viis minutit aega, tõstsin tempot ja pöörasin mööda kitsast teerada paremale, kus minu teada pidi asuma üks baar, aga nägin siis, et suurem osa sarapoode on läheneva tormi tõttu suletud. Baarile lähemale jõudes nägin, et sealgi tõmmati juba luuke alla.

„Tore,” pomisesin, kui baaripidaja mulle korraks noogutas, ning marssisin edasi. „See on täiesti hull ja naeruväärne lugu, CeCe,” oigasin. „Nüüd pead sa minema tagasi Jacki juurde ja ütlema talle, et oled nõus temaga ühes voodis magama ...”

Ja ometi viisid jalad mind edasi, kuni jõudsin poolsaare teises servas paiknevasse randa. Selle nimi on Phra Nang ja see pakub tunduvalt rohkem silmailu kui Railay Beach. Seetõttu meelitas rand ligi üheks päevaks siia tulnud rändureid ja senini olin seda paika vältinud. Ning otse selle taga asuva Rayavadee hotelli luksuslikkuse tõttu valvasid rannaala igast küljest hirmuäratavad turvamehed. Ühel õhtul olin läinud sinna koos Stariga pärast seda, kui pika sabaga paat oli edasi liikunud, heitnud selili ja jäänud tähti vaatama. Viis minutit hiljem oli meile näkku suunatud patareilambi valgusvihk ja meil kästi lahkuda. Olin proovinud nendega vaielda, väites, et Tais on kõik rannad avalikud ja et hotelli turvameestel pole õigust meid minema ajada, aga kui nad hakkasid meid jõhkralt lükkama rajale, mis viis tagasi pööblile mõeldud poolsaare osale, oli Star sosistanud, et ma vait jääksin.

Selline ebaõiglus tekitas mulle hingehaavu, sest maakera ja selle ilu loojaks on loodus ning see on mõeldud vabalt nautimiseks kõigile, mitte ainult rikastele.

Kui sinised ja lillad välgutriibud taeva valgeks lõid, taipasin, et praegu pole õige hetk iseendaga filosoofilist diskussiooni pidada. Pilguga randa mõõtes tabas mind järsku mõttevälgatus. Ranna teises otsas asus Printsessi koobas, mille poole ma nüüd üle liiva pikkade sammudega suundusin. Kui kaks kolmandikku teekonnast oli läbitud, langesid minu peale hiigelsuured vihmapiisad. Oli tunne, justkui pommitaksid mind väikesed kruusaterad.

Lõpuks jõudsin koopa sissepääsu juurde, vaarusin sisse ja viskasin seljakoti maha. Vaatasin üles ja mulle meenus, et mingil põhusel on siin isegi kaks varianti printsessist, mõlemad neist tillukese nuku suurused kujud, mis olid end õdusalt sisse seadnud pisikestesse puutemplitesse, pooleldi peidetud sadade mitmevärviliste vanikute taha. Nende altaril põlesid teeküünlad, mis tekitasid koopa sees hubase kollase valguse.

Naeratasin endamisi, sest mulle tuli meelde, kuidas mina ja Star olime esimest korda selles koopas käinud. Arvates, et tegu on järjekordse Tai kultuspaigaga, olime mõlemad oodanud, et näeme kuldset kuju ja kõikjal levinud vanikutest ohvriande. Selle asemel seisime silmitsi erineva kuju ja suurusega fallostega. Jäin neid nüüdki silmitsema, sest need sirutusid koopa liivapõrandalt ülespoole otsekui erootilised stalagmiidid ning seisid reas ka kõigil kividel minu ümber. Punased, rohelised, sinised, pruunid ... väikesed, suured ... arvata võib, et see konkreetne jumalus pidi olema viljakusjumalanna. Ning arvestades seda, kui suured olid koopa sisemust täitvad mehetunnused – mõned neist kõrgusid isegi minu pea kohal –, polnud selles midagi üllatavat.

Täna õhtul oli aga Printsessi koobas pakkunud mulle pelgupaika ja ma olin pääsenud paduvihmast, mis nüüd koopasuu ette tiheda kardina moodustas. Tõusin ja rajasin endale läbi erinevate andamite teed, laskusin altari ette põlvili ja tänasin. Seejärel sättisin end koopasuu lähedusse sisse ja jäin vaatama tormi.

Taevas lõi tõelist elamust pakkudes korduvalt helendama, kui välk tigedalt üle mere ja sakiliste liivakivisammaste kihutas. Hõbedaselt kuuvalgel särav vihm trummeldas hoogsalt vastu randa, justkui valaks Jumal üleval ämbritäite kaupa pisaraid.

Tundes end viimaks vaatemängust ja universumi ürgsest energiast kurnatuna, ajasin end suure vaevaga püsti. Koos seljakotiga sügavamale koopasse läinud, tegin endale ööseks aseme valmis ja vajusin hiigelsuure tulipunase fallose taha magama.