Читать книгу Pärliõde - Lucinda Riley - Страница 8

Parim asi Railay Beachi juures on tõsiasi, et see paikneb poolsaarel, kuhu pääseb vaid paadiga. Star ja mina oleme käinud paljudes uskumatult kaunites paikades, aga kui me istusime puupingil pika sabaga paadis, mis valju müra saatel üle akvamariinsinise vee kihutas, ning nägime esimest korda tumesinisesse taevasse tõusvaid imelisi lubjakivikaljusid, oli elamus nii tugev, et kuulus kindlasti mu elu viie kõige maagilisema hetke hulka.

Kui jõudsime kaljudele lähemale, märkasin nende külge kinnitatud köisi ning üles ronivaid inimesi, kes sarnanesid mitmevärviliste sipelgatega, sest kõigil olid jalas lühikesed neoonvärvilised püksid. Kui olin seljakoti üle õlgade vinnanud ja paadist ettevaatlikult välja ukerdanud, ajas ootusärevus mulle kananaha ihule. Mu käed-jalad on küll lühikesed, aga tugevad ja väledad, ning kaljuronimine tegevus, mis mul tõesti hästi välja tuleb. Muidugi pole see oskus kasulik juhul, kui elatakse Londoni kesklinnas ja tahetakse saada kunstnikuks, aga sellises kohas nagu Railey Beach on sellest kõvasti kasu. Mulle tuli mõte, et maailma eri nurkades toovad meie tugevad ja nõrgad küljed meile kas kasu või kahju. Koolis olin ma puupea, Star aga sõna otseses mõttes superstaar. Siin, Krabis, oli ta aga vaikselt varju tõmbunud ja, raamat käes, rannal istunud, samal ajal kui mina nautisin kõiki tegevusi vabas õhus, mida sellel piirkonnal on pakkuda. Nagu Ma kord täheldas, olen ma põnevatel vabaajaüritustel tõesti omas elemendis, ning siinses kogukonnas olin ma rohkem tuntud kui Star.

Mind ümbritseva vee värv oli ainulaadne: türkiissinine, kui sellelt peegeldus vastu päike, ning hetk hiljem hiiglaslike kaljude vahel varjus sügavroheline. Kui ma läbi madala vee tarmukalt maa poole kahlasin, nägin enda ees laiuvat randa; lauget poolkuukujulist valge liiva riba ääristasid hiigelsuured lubjakivikaljud, palmid vaheldusid lihtsate puust saradega, milles paiknesid hotellid ja baarid. Ühes neist mängis rahustav reggae.

Rühkisin üle kõrvetavalt kuuma valge liiva sellesama Railay Beach Hoteli poole, kus me olime eelmisel aastal peatunud, ning nõjatusin puust verandal pesitsevale baariletile-vastuvõtulauale.

„Tere!” ütlesin noorele tailannale, keda ma ära ei tundnud. „Kas teil leidub mõneks järgmiseks nädalaks vaba tuba?”

Naine vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja võttis välja suure reserveeringute kausta. Ta libistas sõrme aeglaselt üle kõigi lehekülgede ja raputas seejärel pead.

„Jõulud tulevad. Väga palju rahvast. Pärast kahekümne esimest vaba tuba pole.”

„Sellisel juhul järgmiseks kaheks nädalaks?” pakkusin välja.

Tundsin, et mu seljale maandus äkitselt kellegi käsi.

„Cee? Oled see tõesti sina?”

Pöörasin ümber ja nägin Jacki, austraallasest pikakasvulist trimmis kehaga musklimürakat, kellele kuulus see hotell ja kes juhtis ka nurga taga asuvat kaljuronimiskooli.

„Ikka, tervitus!” laususin laia naeratusega. „Tahtsin end just praegu hotelli sisse registreerida, vähemalt paariks nädalaks, aga see ei õnnestunud. Tuli välja, et terve maja on täitsa täis.”

„Kindlasti leiame sulle mõne nurgakese, kullake, ära selle pärast muretse. Kas sul on õde ka kaasas?”

„Ee ... ei. Sel korral tulin üksi.”

„Kui kauaks sa tahad jääda?”

„Uue aasta alguses sõidaksin ära.”

„Igatahes kui sa tahad mind kaljuronimisel aidata, anna teada. Mul võib abi tarvis minna, Cee. Sellisel aastaajal on alati hullult palju tööd.”

„Võib-olla tõesti. Tänan pakkumast,” ütlesin.

„Kirjutage siia oma andmed.” Tailannast administraator ulatas mulle kaardi.

„Seda pole tarvis, Nam,” lausus Jack. „Cee peatus siin eelmisel aastal koos õega, nii et tema andmed on meil juba olemas. Lähme. Ma näitan sulle sinu tuba.”

„Aitäh.”

Kui Jack mu seljakoti võttis, märkasin, kui tigeda pilguga administraator mind põrnitses.

„Kuhu sa siit edasi lähed?” küsis Jack sõbralikult, juhtides mind mööda laudteed, millest mõlemal pool päevinäinud uste rea taga paiknesid järjestikku lihtsad toad.

„Austraaliasse,” vastasin, kui olime laudtee lõpus toa number kakskümmend kaks juures seisma jäänud. Märkasin, et ruum asub otse mürarikka elektrigeneraatori kõrval, vaatega kahele suurele ratastega prügikastile.

„Ahaa, minu kodumaale. Mis kanti?”

„Looderannikule.”

„Muide, sellel aastaajal on seal jube palav.”

„Kuumus mind ei heiduta,” vastasin oma toa ust lukust lahti keerates.

„Mis siis ikka, varsti näeme.” Jack lehvitas mulle ja lonkis minema.

Ehkki ruum oli tibatilluke, niiske ja lõhnas tugevalt prügi järele, lasin seljakotil põrandale kukkuda, tundes end viimaste nädalate jooksul esimest korda erksana, sest hea oli teada, et mind tuntakse. Mulle olid meeldinud need vähesed tunnid, mis ma eelmisel aastal kaljuronimiskoolis olin töötanud, köisi kontrollinud ja klientide turvarakmeid kinnitanud. Tookord oli minul ja Staril sularaha nappinud ning Jack oli vastutasuks meie toa hinda alla lasknud. Mõtlesin huviga, mida ta selle peale ütleks, kui ma talle teataksin, et ei pea enam tööd tegema, sest olen nüüd miljonär. Vähemalt paberil ...

Sikutasin kulunud juhtmejuppi, et sisse lülitada laeventilaator, ning viimaks hakkas see suure kolina ja krigina saatel ka pöörlema, aga pani õhu vaid õige veidi liikuma. Kõik rõivad ära võtnud, tõmbasin selga bikiinid ja sarongi, mille olin eelmisel aastal siit ostnud, lahkusin toast ja jalutasin randa. Istusin mõnda aega liival ning mind ajas itsitama tõsiasi, et siin, „paradiisis”, kus pika sabaga paadid päev läbi mootori mürinal lahes sisse-välja sõelusid, oli miljon korda kärarikkam kui Londoni kesklinnas jõeäärses korteris. Tõusin, läksin veepiirile ja marssisin merre. Kui olin kaldast piisavalt kaugel, heitsin oivalises vees selili, vaatasin üles taevasse ning tänasin Jumalat või Buddhat või keda iganes ma oleksin pidanud tänama selle eest, et olin Krabisse tagasi tulnud. Tundsin esimest korda mitme kuu jooksul, et olen kodus.

*

Sellel ööl magasin rannas, nagu palju kordi minevikus, seljas vaid kaftan ja kapuutsiga pusa ning pea all täispuhutav padi. Star oli arvanud, et olen peast segi – „Moskiitod pistavad su nahka,” oli ta kommenteerinud, kui ma meie toast magamisvarustusega teele asusin. Millegipärast tundsin aga kuu ja tähtede valgel, et maailma katus kaitseb mind paremini kui inimkätega loodu.

Ärkasin selle peale, et miski kõditas mu nägu, ning kui ma pea tõstsin, nägin kaht suurt mehejalga, mis minust mööda mere poole marssisid. Pühkinud ära liiva, mille need olid minu peale ajanud, märkasin, et rand on inimtühi, ning pikkamööda horisondi kohale immitseva valguse järgi sain aru, et päike hakkab tõusma. Pahur, et mind nii vara äratati, saatsin pilguga meest – tal oli habe ja mustad juuksed, mis hobusesabana pesapallimütsi august välja rippusid –, kes jõudis vee äärde ja istus maha, tõmbas põlved kurgu alla ja põimis käed ümber põlvede. Keerasin teise külje ja püüdsin uuesti uinuda – kõige paremini puhkan ma end välja kella nelja ja kümne vahel –, aga mu mõistus ja keha polnud sellest huvitatud. Seetõttu ajasin end istukile, võtsin sisse samasuguse asendi nagu mees minu ees ja vaatasin koos temaga päikesetõusu.

Elu jooksul külastatud suurest hulgast eksootilistest paikadest hoolimata olen neid tõtt-öelda suhteliselt vähe näinud, sest nii varasel kellaajal pole ma lihtsalt ärkvel. Tärkava koidu võrratud õrnad värvitoonid tuletasid mulle meelde üht Turneri maali, ent olid päriselus tunduvalt kaunimad.

Kui päikeseetendus oli möödas, ajas mees end kohe püsti ja kõndis piki randa minema. Kuulsin kaugusest pika sabaga paadi mootoripodinat, mis andis märku uue päeva algusest. Tõusin ja otsustasin tõmbuda oma tuppa, et veel veidi magada, enne kui rand saabuvate ja lahkuvate puhkajatega täitub. Kõigest hoolimata oli nii kauni vaatepildi nägemine ülesäratamist väärt, mõtlesin ust lukust lahti keerates ja voodisse heites.

*

Nagu alati selles paigas, ei märganud ma ka sellel korral, kui kiiresti aeg mööda libiseb. Olin vastu võtnud Jacki pakkumise talle kaljuronimiskoolis abiks olla. Veel käisin akvalangiga sukeldumas ning ujusin kõrvuti merihobude, tiigerkalade ja mustuim-hallhaidega, kes ei vaevunud mulle korallide vahel risteldes ainsatki pilku heitma.

Päikeseloojangute ajal istuti juttu ajades rannas mattidel, taustaks Bob Marley muusika. Olin meeldivalt üllatunud, et nii paljud Railay Beachi elanikud mind möödunud aastast mäletasid, ning alles siis, kui saabus pimedus ja kõik seltskonnad kogunesid baari eesmärgiga end purju juua, läksin oma tuppa. Aga ka siis ei tundnud ma end halvasti, sest mina olin see, kes nende juurest lahkus, mitte vastupidi, pealegi võisin soovi korral iga hetk tagasi nende seltsi minna.

Järgmisel päeval pärast saabumist rõõmustasin kogu südamest, sest kui olin lõpuks ometi julguse kokku võtnud ja mobiili sisse lülitanud, nägin suurt hulka Starilt saabunud tekstsõnumeid, mis kõik olid sellise sisuga: Kus sa oled?, Ma olen sinu pärast tõsiselt mures! ja Palun helista! Veel oli temalt tulnud päris palju häälsõnumeid, milles ta enamjaolt kordas, kui kahju tal juhtunu pärast on. Mul kulus tükk aega, et talle vastus saata – mitte üksnes selle pärast, et olen düslektik ja mobiili tekstitöötlusprogramm on grammatikas veelgi abitum kui mina, vaid seepärast, et ma ei teadnud, mida öelda.

Viimaks kirjutasin lihtsalt, et minuga on kõik korras, ja palusin vabandust, et ei võtnud temaga varem ühendust, sest olen reisil. Erinevalt kõigist ülejäänud põhjustest vastas see ka tõele. Ta saatis mulle kohe vastusõnumi, kirjutades, et tunneb nii suurt kergendust, et minuga on kõik hästi, küsis, kus ma olen, ning lisas uuesti, et tal on juhtunu pärast väga kahju. Aga miski takistas mind oma asukohta reetmast. Muidugi oli see lapsik, aga ma pidin saladust hoidma. Sest ka temal oli viimasel ajal minu ees palju saladusi olnud.

*

Taipasin, et olen olnud Railay Beachis juba kaks nädalat, alles siis, kui Nam, noor tailanna, kes istus vastuvõtulaua taga, aga käitus, nagu kuuluks see paik talle, mulle meelde tuletas, et pean sellel päeval kell kaksteist toa vabastama.

„Igavene tüütus,” pomisesin omaette minema kõndides, taibates, et pean kulutama hommikupooliku uue toa otsimisele.

Paar tundi hiljem jõudsin tagasi hotelli, olles terve Railay Beachi ranna uut öömaja otsides risti-põiki tulutult läbi kõmpinud – nagu neitsi Maarja eesli seljas –, ning leidsin eest Nami, kes mind uuesti altkulmu põrnitsema jäi.

„Teenija tarvis tuba koristama. Kell kaks uus külastaja.”

„Juba lähen,” laususin, ehkki oleksin soovinud talle öelda, et võiksin vabalt broneerida toa viietärnihotellis Rayavadee. Kui neil oleks seda pakkuda, mida neil tegelikult polnud, sest selle olin ma juba üle kontrollinud. Toppisin kõik asjad seljakotti ja jätsin toavõtme vastuvõtuletile. Pean lihtsalt magama paar päeva tähtede all, kuni jõulud möödas on, mõtlesin.

Sama päeva õhtul, pistnud nahka terve kausitäie vokirooga, märkasin baariletile nõjatuvat Jacki. Tema käsivars oli Nami piha ümber ning alles nüüd taipasin, miks naine minusse nii halvasti suhtub.

„Kas sa leidsid toa?” küsis minult Jack.

„Ei, veel mitte, aga minuga ei juhtu midagi, kui ma tänase öö rannal veedan.”

„Kuule, Cee, sa võid vabalt võtta minu toa. Ma olen kindel, et leian paariks järgmiseks ööks endale mujal ulualuse.” Ta hõõrus ninaga Nami pisikest ülbet õlga.

„Hästi, aitäh, Jack,” nõustusin kiiresti, sest olin terve pärastlõuna valvanud rannal oma seljakotti, otsekui oleks see püha graal, ning nuputanud, kus ma saaksin soola ja liiva kehalt maha pesta. Isegi mina vajan elementaarseid sanitaartingimusi.

Ta kaevas taskust välja võtme ja ulatas selle mulle, mispeale Nam mulle pahaselt otsa vaatas. Jacki juhtnööre järgides vastuvõtulaua kõrvalt mööda kitsast treppi järgmisele korrusele tõusnud, avasin ukse, ning kui mitte arvestada higiste sokkide lõhna, millele lisandus vaevutabatav niiskete käterätikute hõng, nägin, et Jackil on selles hoones kõige parem vaade. Ja mis veelgi parem, kitsas puust rõdu, mis oli ehitatud alumise veranda katusele.

Lukustanud ukse juhuks, kui Jack ei peaks purjus peaga mäletama, et oli oma toa mulle laenanud, käisin duši all, mille otsik oli tunduvalt võimsam kui tubades minu all, sest seal vesi vaevu nirises. Panin selga puhta T-särgi ja lühikesed püksid ning läksin rõdule istuma.

Nägin Orioni vöö lähedal kobarasse kogunenud Seitsme Õe tähti. Kui Pa esimest korda mulle läbi teleskoobi minu tähte näitas, märkas ta, et olen pettunud. See polnud nii ere nagu ülejäänud, millega oli kõik öeldud, ning minu mütoloogiline lugu oli pehmelt öeldes igav. Lapsena olin soovinud olla kõige suurem ja säravam täht kõige huvitavama legendiga.

CeCe, oli ta öelnud mu väikesi käsi pihku võttes. Sa oled siin, maa peal, selleks, et kirjutada oma lugu. Ja ma tean, et seda sa ka teed.

Täheparve silmitsedes mõtlesin kirjale, mille Pa oli mulle kirjutanud ja mille olin saanud paar päeva pärast Pa surma tema advokaadilt Georg Hoffmanilt.

Star oli keeldunud oma kirja avamast, aga mina olin oodanud kannatamatult hetke, mil saan enda oma läbi lugeda. Seega olin läinud esimesel võimalusel aeda ja roninud võrratu pöögipuu okste vahele – sama puu otsa, kust olin kord lapsena alla kukkunud. Olin end alati tundnud seal turvaliselt, sest suurte lehtedega oksad varjasid mind kõigi pilkude eest. Käisin sageli selle puu otsas mõtlemas, või sõltuvalt olukorrast, ka mossitamas. Jämedal puuharul end mugavalt sisse seadnud, olin kirja lahti rebinud.

Šveits

Genfi järv

Atlantis

Mu kullakallis CeCe!

Ma tean, et selle kirja lugemine on Sinu jaoks tõeline katsumus. Ma palun

Sind kogu südamest, et Sul jätkuks selle lõppu jõudmiseks kannatust. Samuti oletan, et seda kirja lugedes Sa ei nuta, sest tunded on maailm, mida Sa hoiad peidus. Sellest hoolimata tean väga hästi, kui siirad Su tunded võivad olla.

Ma tean, et Sa pead Stari pärast vapper olema. Te saabusite Atlantisesse kuukuuse vahega ja vaatepilt, mida Sa alati teda kaitstes oled pakkunud, on olnud imeilus. Sa armastad kogu hingest ja tuliselt, nagu ka mina olen alati teinud. Seejuures tahaksin aga anda Sulle elukogenuma inimesena nõu: vaata ette, et Sa sellega endale liiga ei tee. Kui õige aeg on käes, ära karda tal minna lasta – side Sinu ja Su õe vahel on tugev ja kaljukindel. Usalda seda.

Nagu Sa juba tead, jätsin Sulle ja Sinu õdedele oma salaaeda taevasfääri mudeli. Kõigi teie nimede juures on koordinaadid, mis näitavad täpselt paika, kust ma teid leidsin. Veel leiate sealt mõtteterad, mis loodetavasti ka teie enda meelest teid kõige paremini iseloomustavad. Minu meelest küll.

Veel palun sul esimesel võimalusel ära käia minu armsa sõbra ja advokaadi Georg Hoffmani juures. Ära muretse, see on väga hea uudis ning annab sulle vajaliku vihje ka Sinu minevikule, millest piisab, et Sind teele saata, kui peaksid soovima oma pärisvanemate kohta rohkem teada saada. Kui Sa tõesti selle suure sammu ette võtad, soovitan Sul uurimisretke alustada ühest naisest, kelle nimi oli Kitty Mercer ja kes elas Austraalia looderannikul Broome’is. Just temast sai Sinu lugu alguse.

Ma mõistan, et Sul on sageli olnud tunne, et Sinu õed on Su varju jätnud. Kõige olulisem on see, et Sa iseendasse usku ei kaotaks. Sinu anne kunstnikuna on ainulaadne – Sa maalid nii, nagu Su kujutlusvõime nõuab. Ja kui Sa oled leidnud endas piisavalt enesekindlust, et oma annet usaldada, lendad kindlasti kõrgele.

Lõpetuseks tahan Sulle veel kord öelda, kui palju ma Sind armastan, minu tugev ja kindlameelne rändaja. Ära kunagi loobu otsimast, CeCe, nii hingerahu kui ka inspiratsiooni ning ma palun Jumalat, et mõlemad Sind lõpuks üles leiaksid.

Pa Salt x

Vähemalt ühes asjas oli Pa’l õigus – mul kulus peaaegu terve tund, et kiri läbi lugeda ja viimasest kui ühest sõnast aru saada. Ühes asjas oli ta siiski eksinud – ma oleksin peaaegu nutma puhkenud. Istusin seal puu otsas pikka aega, senikaua, kuni mu istmik tuimaks muutus ja jalad ära surid, mistõttu olin sunnitud alla ronima.

Jumala armust olen see, kes ma olen, kõlas mõttetera, mille ta oli graveerinud taevasfääri mudelile. Kuna mul polnud siis ega ole ka praegu aimugi, kes ma olen, ei andnud see mulle mõtteainet, vaid tekitas ainult veelgi suuremat masendust.

Kui ma järgmisel hommikul Genfi Georg Hoffmani advokaadibüroosse jõudsin, ütles ta mulle, et Star ei tohi koos minuga sisse tulla, vaid peab ootama vastuvõturuumis. Seejärel rääkis ta mulle minu pärandusest ning ulatas mulle ümbriku, milles oli mustvalge foto vanemast mehest, kes seisis koos teismelise poisiga kaubiku kõrval.

„Kas ma peaksin neid tundma?” küsisin Georg Hoffmanilt.

„Ma kardan, et ei oska sellele vastata, Celaeno. See oli ainus asi, mis koos rahaga saabus. Lisatud polnud ainsatki kirja, ainult Austraaliast raha teele pannud advokaadi aadress.”

Mul oli kavas näidata seda fotot Starile ja küsida temalt, mida tema selle kohta arvab, aga et julgustada teda avama kirja, mille ta ise oli Pa’lt saanud, otsustasin, et ei räägi talle Georg Hoffmanilt kuuldud uudisest enne, kui ta on oma kirja lahti teinud. Millal ta tegelikult selle avas, seda ta mulle ei öelnud, nii et ta ei teadnud praeguseni midagi foto olemasolust ega sellest, kust raha Londoni korteri ostmiseks tegelikult tuli.

Vanasti rääkisid sa mulle kõigest ...

Toetasin lõua kätele ja nõjatusin üle rõdu ääre, saanud taas suure annuse „kannatusi”, nagu Star ja mina olime armastanud öelda, kui tuju nullis oli. Märkasin silmanurgast, et veepiiril kaljude juures seisab üksildane kuju ja silmitseb kuud. Tegu oli sama mehega, kes mind paar nädalat tagasi rannal üles äratas. Et ma polnud teda sestsaadik näinud ja Railay Beachi rahvas on väike kogukond, olin oletanud, et ta on ära sõitnud. Aga seal ta oli, taas ööpimeduses üksi. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi teda näeks ...

Jälgisin teda tükk aega, et näha, kuhu ta läheb, aga ta ei liikunud terve igaviku paigast, ning viimaks tüdinesin ära, läksin sisse, heitsin voodisse ja proovisin magama jääda. Kes iganes ta ka polnud, teadsin, et ta on sama üksildane nagu mina.