Читать книгу Jahiseltskond - Lucy Foley - Страница 10

Surnukeha. Vahin Dougile otsa.

Ei-ei. See ei klapi. Mitte siin. See on minu pelgupaik, mu põgenemiskoht. Keegi ei saa oodata, et ma sellise asjaga tegeleksin. Ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda … Katkestan tahtejõudu mängu pannes mõtete tulva. Suudad, Heather. Sest tegelikult ei ole sul valikut.

Otse loomulikult olin ma selle võimalusega arvestanud. Arvestades ta äraoleku aega – üle kahekümne nelja tunni – ja väljas valitsevaid tingimusi oli see isegi väga tõenäoline. Elus püsimine olnuks paras proovikivi ka ümbrust tundvale algeliste ellujäämisoskustega inimesele. Kadunud külalisel neid minu teada polnud. Kui tunnid möödusid ja temast mingit märki polnud, muutus ka see tõenäosus suuremaks.

Kadumisest teada saades helistasime kohe mäepäästesse. Nende vastus polnud päris ootuspärane.

„Praegu paistab,“ ütles operaator mulle, „et teie juurde jõudmine pole kuigi tõenäoline.“

„Aga teil peab ju olema mingi võimalus ...“

„Tingimused on liiga rasked. Me pole ammu sellist lumesadu näinud. Selliseid ilmastikunähtusi tuleb ette ühel juhul tuhandest. Nähtavus on nii vilets, et kopterit pole võimalik maandada.“

„Kas te tahate öelda, et me peame ise hakkama saama?“ Seda lauset öeldes tajusin korraga, mida see tähendab. Abi ei tule. Mu sisikond pöördus pahupidi.

Telefoni teises otsas järgnes pikk paus. Ma peaaegu kuulsin, kuidas naine mõttes parimat vastust otsis. „Ainult seni, kuni lumesadu kestab,“ ütles ta viimaks. „Niipea kui tekib mingigi nähtavus, püüame teieni jõuda.“

„Ma tahaks midagi „püüdmisest“ enamat kuulda,“ ütlesin.

„Proua, ma saan teist aru ja me tuleme kohe kui võimalik. On teisigi samasuguses olukorras inimesi: terve alpinistide rühm on Ben Nevisel lõksus ja teine hädaolukord on Fort Williami lähedal. Kui te kirjeldate oma probleemi täpsemalt, proua, siis ma saan üksikasjad kirja panna.“

„Külalist nähti viimati siin, jahilossis,“ ütlesin, „umbes … kell neli eile öösel.“

„Ja kui suur on piirkond?“

„Kinnistu või?“ Otsisin mälust esimestel siinviibitud nädalatel meelde jäetud numbreid. „Veidi üle viiekümne tuhande aakri.“

Kuulsin, kuidas naine korraks õhku ahmis. Järgnes uus paus, nii pikk, et küsisin endalt, kas ühendus on ehk katkenud, kas lumi on pannud punkti meie viimasele kontaktile välismaailmaga.

„Selge pilt,“ ütles naine viimaks. „Viiskümmend tuhat aakrit. Nojah. Saadame niipea kui võimalik kellegi teie juurde.“ Kuid ta hääl oli muutunud: see oli endisest ebakindlam. Tajusin õhust ta küsimust niisama selgelt, nagu oleks ta minuga rääkinud: ja isegi kui me peaksime teieni jõudma, siis kuidas on võimalik kedagi sealt kõnnumaalt üles leida?

Oleme viimase kahekümne nelja tunni jooksul otsinud nii kaugelt, kui oleme saanud. Lihtne pole see sellises lakkamatus lumesajus olnud. Olen siin olnud vaid aasta ja seega pole kordagi lumevangi jäämist kogenud. Me asume ilmselt ühes neist mõnest üksikust kohast Ühendkuningriigis – kui mõni sama hästi kui asustamata saar välja arvata –, kus ilmastikuolud võivad isegi hädaabiteenuste kasutamise täielikult välistada. Hoiatame alati kliente, et kehvade tingimuste korral ei pruugi nad saada lahkuda. Nad peavad isegi vastavasisulisele nõusolekule allkirja andma. Ja sellegipoolest on raske seedida tõsiasja, et keegi ei pääse siia. Ega siit minema. Aga täpselt sellises olukorras me nüüd oleme. Lumi on kõik kinni matnud, mis tähendab, et autoga sõita pole võimalik, isegi talverehvide või lumekettidega, niisiis on otsingud toimunud jalgsi. Sellega oleme tegelenud üksnes meie Dougiga. Olen täiesti läbi, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kohal pole isegi Iainit, kes käib siin peaaegu iga päev vajalikke töid tegemas, tema veetis vana-aastaõhtu koos oma perekonnaga, jäädes koos teistega välismaailma, kus meil tast kasu pole. Vähemalt oli abi mõnest mäepäästenaise antud nõuandest. Ta soovitas meil esimese asjana kontrollida kohti, mida saanuks kasutada varjualusena. Otsisime Dougiga läbi kõik kinnistul asuvad võimalikud varjupaigad, külm nägu näpistamas ja lumi edasiliikumist igal sammul raskemaks muutmas, kuni olin nii väsinud, et tundsin end joobnuna.

Rühkisin kuni jaamani välja ja vaatasin selle üle, selleks kulus mul tubli kolm tundi. Väidetavalt oli külaliste seas olnud juttu rongiga tagasi Londonisse sõitmisest.

„Üks külalistest on kadunud,“ ütlesin jaamakorraldaja Alecile. Ta on sünge näo ja madalal asuvate kulmudega mehemürakas. „Otsime teda kogu kinnistult.“ Andsin talle kadunud külalise kirjelduse.

„Ega tal olnud võimalust rongi peale minna?“

Ta naeris mulle näkku. „Rongi peale? Sellise ilmaga? Hull oled või, tüdrik? Isegi normaalse ilmaga ei käi rongid aasta viimasel päeval.“

„Aga ehk nägid sa midagi ...“

„Pole ma kedagi näind,“ vastas tema. „Pärast seda, kui see kamp paari päeva eest saabus, pole ma kedagi näind. Ei. Ma paneks tähele, kui mõni võõras siin ringi luusiks.“

„Olgu,“ ütlesin, „aga ehk võin ma siin ringi vaadata?“

Ta ajas käed sarkastilist kutset väljendades laiali. „Anna minna.“

Otsida polnud eriti kuskilt: ooteruum, jaamakorraldaja kambrike, kus oli kunagi ilmselt asunud tualett. Ja piletikassa, kuhu sai läbi akna sisse piiluda: pisike pabereid täis kubrik, mille raha ja piletite jaoks mõeldud pilust õhkus mingit magusat kõdulehka. Laua ühte nurka ehtisid kolm lömmi vajutatud limonaadipurki. Nägin kord Iainit seal koos Aleciga suitsetamas. Iain käib tihti rongiga vajalikku kraami toomas; küllap on neil mingit laadi sõbrasuhted tekkinud, olgu või kasu pärast.

Kassa taga oli uks. Avasin selle ja avastasin trepi. „See,“ teatas Alex, „viib mo korterisse. Mo eravaldusesse.“ Sõna „eravaldus“ oli erilise aplombiga öeldud.

„Kas ma ei ...“ alustasin. Ta katkestas mind poolelt sõnalt.

„Kaks tuba,“ ütles mees. „Ja peldik. Ma mõtsi, et ma tiass, kui keegi piass seal koskil redutama.“ Mehe hääl oli pisut valjemaks muutunud ja ta astus minu ja ukseava vahele. Ta oli korraga liiga lähedal, tundsin läppunud higilõhna.

„Jah,“ vastasin ja tundsin äkki teravat vajadust lahkuda. „Muidugi mõista.“

Kui ma alustasin vaevarikast rühkimist tagasi jahilossi suunas, peatusin korraks, et selja taha vaadata, ja nägin teda seismas ja mu minekut jälgimas.

Meie Dougiga ei leidnud kõigi otsimisele kulutatud tundide jooksul midagi. Mitte ainsatki jalajälge, mitte ühtki juuksekarva. Ainsad nähtud rajad oli jätnud hirvekari oma sõrgadega. Paistis, et külaline polnud pärast lumesaju algust liikvel olnud.

Valduse ühes kohas asub valvekaamera: esimese värava juures, kust pikk rada jahilossist tee poole viib. Boss lasi selle üles panna salaküttide peletamiseks ja tabamiseks. Mõnikord katkeb pildiedastus kõige ärritavamal kombel. Aga seekord oli kõik olemas: alates üle-eelmisest ehk vana-aastaõhtust kuni eilseni, uue aasta esimese päevani, mil külalise kadumisest teada anti. Kerisin udused kaadrid kiiresti läbi, et leida märke sõidukist. Kui külaline lahkus mingit moodi taksoga või kasvõi jala, on lindil selle kohta tõendid olemas. Ma ei leidnud midagi. Kaamera oli dokumenteerinud üksnes lumesaju alguse, ekraanilt oli näha, kuidas valge lumeväli teeraja enda alla mattis.

Surnukeha leidmine oli tegelikult hakanud tõenäolisena tunduma. Aga sellele kinnituse saamine on midagi palju hullemat.

Doug veab käega läbi silmadele vajunud lumemärgade juuste. Kui ta seda teeb, näen, et ta käsi – käsivars, terve mehe kogu – väriseb. Veider on Dougi-sugust vintske välimusega, ragbimängija kehaehitusega meest sellises seisundis näha. Ta oli merejalaväes, niisiis on ta ilmselt üksjagu surma näinud. Aga seda nägin minagi oma eelmisel töökohal. Tean, et selle põhjustatud eksistentsialistlik hirm ei lahku meist kunagi päriselt. Lisaks on surnukeha leidmine hoopis omaette teema.

„Ma arvan, et sa peaksid seda vaatama tulema,“ ütleb mees. „Seda surnukeha.“

„On see tõesti vajalik?“ Ma ei taha, et see vajalik oleks. Ma ei taha seda näha. Ma tulin nii kaugele just surma eest pagemiseks. „Äkki ootame lihtsalt ära, kuni politsei kohale jõuab?“

„Ei,“ ütleb mees. „Nad ei pääse siia veel niipea. Ja ma arvan, et sa pead seda kohe nägema.“

„Miks?“ küsin. Kuulen isegi kuidas see kõlab: kaeblikult, vinguvalt.

„Selle ...“ ta tõmbab käega üle näo, see liigutus veab ta naha pingule ja silmakoopad meenutavad kummitusliku maski omi. „Selle … surnukeha pärast. Selle väljanägemise pärast. Mina ei usu, et see oli õnnetus.“

Tunnen, kuidas mu nahk külmaks tõmbub, ja see ei ole kuidagimoodi ilmaga seotud.

Kui me välja astume, sajab endiselt nii tihedat lund, et ukseavast näeb vaid paari meetri kaugusele. Järv on peaaegu nähtamatu. Olen endale selga ajanud riided, mis on tegelikult selles kohas mu välitööriietus: kobaka sulgedest Michelini mehikese jope, matkasaapad, punase mütsi. Tatsan Dougi kannul ja püüan ta pikkade jalgadega sammu pidada, mis pole sugugi lihtne, kuna tema on ligi kahe meetri pikkune ja mina annan vaevalt meeter kuuskümmend välja. Mingil hetkel ma komistan, Dougi suur kinnastatud kämmal sähvab minu suunas ja paneb mu taas jalgele niisama kergelt, nagu oleksin laps. Tunnen isegi läbi varruka paksu sulekihi ta raudsetena mõjuvate sõrmede tugevust.

Mõtlen majakestes lõksus olevatele külalistele. Küllap on tegevusetus ja ootamine jubedad. Me ei lubanud neil koos meiega otsima tulla, kuna risk veel mõnda inimest kaotsi lasta oli liiga suur. Keegi ei peaks sellise ilmaga väljas olema. Just sellise ilmaga inimesed surevadki: „eluohtlik“, ütleb hoiatus. Aga tegelikult on probleemiks tõsiasi, et enamiku külaliste jaoks on see keskkond niisama tundmatu, nagu oleks nad teisel planeedil. Need inimesed elavad otsekui võlutud elu. Elu on neil aidanud end puutumatuna tunda. Nad on niivõrd ära harjunud neid igapäevaelus ümbritseva nähtamatu turvavõrguga – sidevõimalused, kiire hädaabi, tervishoid ja ohutusjuhised –, et arvavad selle endiga kõikjal kaasas olevat. Nad kirjutavad nõusolekulehele rõõmuga alla, kuna ei mõtle tegelikult selle sisule. Ei usu sellesse. Nad ei arva hetkekski, et halvim võiks just nendega sündida. Kui nad võtaksid vaevaks sellele mõelda, sellest aru saada, siis tõenäoliselt nad siia ei tulekski. Nad kardaks liialt. Aru saades, kui isoleeritud see keskkond tegelikult on, hakkame taipama, et sellises kohas tahavad elada üksnes veidrikud. Inimesed, kes millegi eest pagevad või kellel pole midagi kaotada. Minusugused inimesed.

Doug juhatab mind nüüd ümber järve vasaku kalda puude suunas.

„Doug?“ Taipan, et ma sosistan. Lumi muudab siin valitseva vaikuse veel sügavamaks. Inimese hääl mõjub selles väga valjuna. Tekitab tunde, otsekui jälgiks sind keegi. Nagu kuulaks tihke puudemüüri või läbitungimatu valge kardina taga keegi pealt. „Miks sa arvad, et see polnud õnnetus?“

„Küll sa aru saad, kui me kohale jõuame,“ vastab tema. Ta ei vaevu tagasi minu poole vaatama ega sammu aeglustama. Ja siis ütleb ta üle õla: „Ma ei arva, Heather, ma tean.“