Читать книгу Jahiseltskond - Lucy Foley - Страница 8

Viimaks jõudsime kohale. Ja korraga tunnen ma soovi taas linnas olla. Kasvõi kabinetis oma laua taga. Loch Corrini rongijaam on naeruväärselt pisike. Üksildane perroonijupp, mille taga kerkib otsekui terasplekiga kaetud mäenõlv, tipp pilvedesse kadumas. Briti Raudtee standardsilt mõjub lausa kellegi lolli naljana. Perrooni katab õhuke lumekirme, täiuslikul valgel pinnal ei paista ainsatki jalajälge. Mõtlen Londoni lumele – kui räpaseks muutub see tuhandete tallavate jalge all sama hästi kui kohe pärast langemist. Kindlaimaks tõendiks selle kohta, kui kaugel me linnast oleme, ongi tõsiasi, et siin pole hingelistki, kes lumel kõnniks, veel vähem seda koristaks. Toto, mulle tundub, et me pole enam Kansases. Rong sõidutas meid miilide kaupa läbi selle ürgse välimusega maapiirkonna. Ma isegi ei mäleta, millal ma enne siiajõudmist viimati mõnd inimeste loodud ehitist või inimest ennast nägin.

Kõnnime ettevaatlikult mööda külmunud perrooni –

lumekirme alt läigib vastu must jää –, mööda tillukesest jaamahoonest. See on täiesti inimtühi. Küsin endalt, kui sageli kasutatakse seda ooteruumi, mida tähistab käsitsi maalitud silt, ja optimistliku olemisega raamaturiiuleid. Nüüd möödume väikesest kabiinist, mille ees on räpane klaastahvel: piletikassa või väike kontor. Piilun läbi klaasi sisse, mind paelub mõte kontorist kesk seda tühermaad, ja jahmun, taibates, et see polegi tühi. Keegi istub tõepoolest selle ruumi hämaruses. Silm seletab üksnes ta kogu: laiad kühmus õlad ja meid jälgivate silmade põgus välgatus.

„Mis on?“ Giles mu ees pöörab end ringi. Küllap ta kuulis mu üllatunud häälitsust.

„Seal on keegi,“ sosistan. “Küllap jaamaülem või keegi – ma lihtsalt ehmusin.“

Giles piilub läbi akna sisse. „Sul on õigus.“ Mees teeskleb, otsekui kergitaks ta oma kiilaspead katvat kujuteldavat mütsi. „Tre omukust teitele,“ ütleb ta muigega. Giles on meie seltskonna kloun: armas, tobe – mõnikord liigagi.

„See oli Iiri murrak, totu,“ ütleb Samira kiindunult. Need kaks teevad kõike kiindumusega. Tajun oma vallalisestaatust kõige teravamalt just nende kahe seltskonnas.

Mees putkas ei reageeri kohe. Ja seejärel kergitab ta aegamööda, otsekui tervituseks kätt.

Meid ootab vanemat sorti, poriplärakatega kaetud Land Rover. Näen, kuidas selle uks avaneb ja keegi pikka kasvu mees end sellest välja voldib.

„Küllap see on metsavaht,“ arvab Emma. „E-kirjas öeldi, et ta tuleb meile vastu.“

Minu meelest ei näe mees metsavahi moodi välja. Aga millisena ma olin teda ette kujutanud? Küllap eeldasin ennekõike, et ta on vana. Tegelikult on ta arvatavasti meievanune. Ja ta on kogukam: õlad, lihased, mis viitavad õueelule; ta tumedad juuksed on võrdlemisi metsikud. Kui mees meid pominal tervitab, on ta hääl murduv ja kähe nagu inimesel, kes seda suuremat ei kasuta.

Näen, kuidas ta meid hindava pilguga takseerib. Ei paista, et nähtu talle eriti meeldiks. On see põlglik irve, millega ta Nicki laitmatult puhast Barbouri jopet, Samira Hunteri kummikuid, Miranda rebasenahkset kraed silmitseb? Kui jah, siis mine tea, mida ta arvab minu linnaelaniku riietusest ja ratastel Samsonite’i kohvrist. Olin sedavõrd hajevil, et ei mõelnud pakkides eriti, mida kaasa võtta.

Näen, kuidas Julien, Bo ja Mark üritavad teda kottidega abistada, kuid mees tõrjub nad kõrvale. Nad näevad tema kõrval välja nagu viksid koolipoisid uue õppeveerandi esimesel päeval. Võin mürki võtta, et see erinevus ei meeldi neile sugugi.

„Küllap te peate kaks korda käima,“ ütleb Giles, „kõiki korraga ei õnnestu ilmselt turvaliselt kohale toimetada.“

Metsavaht kergitab kulmu. „Kuidas soovite.“

„Teie esimesena, tüdrukud,“ ütleb Mark, kes üritab rüütlit mängida, „meie, poisid, jääme maha.“ Ootan juba ette piinlikkust tundes kildu selle kohta, kuidas Nick ja Bo on tegelikult sama hästi kui tüdrukud. Õnneks ei tule see talle pähe või siis hoiab ta lihtsalt keelt hammaste taga. Me kõik käitume täna tolerantses „puhkus koos sõpradega“ tujus olles enneolematult hästi.

Me pole teab mis ajast sedasi koos olnud, tõenäoliselt möödunudaastasest vana-aastaõhtust saadik. Mul kipub meelest minema, kuidas see alati käib. Me sobitume nii kiiresti, nii lihtsalt oma kunagistesse rollidesse, mida oleme selles rühmas alati täitnud. Mina olen see vaikne – võrreldes mu kunagiste ühikakaaslaste Miranda ja Samiraga, meie ekstravertidega. Pöördun tagasi oma kunagise mina juurde. Seda teeme me kõik. Ma pole sugugi kindel, et näiteks Giles mängib samamoodi narri erakorralise meditsiini osakonnas, kus ta vanemregistraatorina töötab. Ronime Land Roverisse. Autos on märja koera ja mulla lõhn. Kujutan endale ette, et samamoodi lõhnab ka metsavaht, kui selle tundmiseks mehele piisavalt ligidale pääseda. Miranda istub ees, tema kõrval. Minuni jõuab aeg-ajalt pahvakas naise parfüümi: raske suitsune hõng, mis mullalõhnaga veidralt seguneb. Ainult tema kannab sellise lõhna välja. Pööran pead, et läbi pragunenud aknaklaasi imbuvat värsket õhku sisse hingata.

Nüüd on meist ühel pool järsult kalda suunas langev järsak. Kuigi väljas pole veel päris pime, on teisel pool kõrguv mets läbitungimatu ja tume. Tee on tegelikult üksnes rada, auklik ja väga kitsas; iga vale manööver võiks meid alla vee poole paisata või raginal padrikusse lennutada. Õõtsume mööda teed üles-alla ja siis korraga vajutatakse pidur põhja. Me kõik paiskume istmetel ettepoole ja siis tagasi.

„Persse!“ röögatab Miranda, sellal kui Priya, kes on terve tee vait olnud, Samira süles röökima hakkab.

Meie ees seisab valgusvihus hirvesokk. Loom on meile kõigile märkamatult puude varjust välja astunud. Hiiglaslik pea, mida kroonivad tohutud, ühtaegu majesteetlikud ja tapvad harulised sarved, mõjub saleda punaka keha kohta vaat et liiga suurena. Ta silmadest peegelduv esitulede valgus on kentsakat maavälist rohelist tooni. Viimaks lõpetab hirvesokk meie jõllitamise ja astub graatsiliselt ja kiirustamata eemale puude vahele. Surun käe rinnale ja tunnen südame kiiret trummipõrinat.

„Oeh,“ ohkab Miranda. „Mis see siis oli?“

Metsavaht pöördub tema poole ja vastab surmtõsiselt: „Hirv.“

„Ma tahtsin teada,“ vastab naine justkui pisut närvis olles, mis on tema kohta üsna ebaharilik, „mis liiki hirv see oli?“

„Punahirv,“ ütleb metsavaht. „Punahirvesokk.“ Mees vaatab taas teele. Jutuajamine on läbi.

Miranda pöörab end tagumiste istmete poole ja ta suu vormib sõnad: „Ta on kuum tükk, mis?“ Samira ja Emma noogutavad. Seejärel küsib ta valjusti: „Oled nõus, Katie?“ Ta küünitab minu poole ja annab mu õla pihta pisut liiga kõva müksu.

„Ma ei tea,“ vastan. Silmitsen tahavaatepeeglis metsavahi ükskõikset ilmet. On ta taibanud, et me räägime temast? Ta pole küll kuidagi mõista andnud, et on meie juttu kuulanud, kuid mul on siiski piinlik.

„Oi, aga sul, Katie, on meeste osas alati veider maitse olnud,“ ütleb Miranda naerdes.

Mirandale pole mu kavalerid kunagi meeldinud. Veidral kombel on see tunne enamasti vastastikune olnud – olen sageli pidanud teda nende silmis õigustama. „Minu meelest valid sa neid nii,“ ütles naine kord mulle, „et nad oleksid otsekui inglid su õlal, kes sosistavad: see Miranda ei too sulle head, hoia temast eemale.“ Kuid Miranda on üks mu vanimaid sõpru. Ja meie sõprus on kõik meie romantilised suhted üle elanud – tegelikult küll vaid minu puhul. Miranda ja Julien on Oxfordist saadik paar olnud.

Kui Julien meie esimese tudengiaasta lõpus pildile tekkis, ei osanud ma temast midagi arvata. Miranda samuti mitte. Mees oli Miranda varasemate peikadega võrreldes omamoodi anomaalia. Tuleb küll tunnistada, et võrdlusmaterjali polnud just palju, üksnes paar meest, kes olid olnud Miranda jaoks justkui projektimaterjal nagu minagi, kaugeltki mitte nii hea välimusega ega seltsivad nagu tema – kutid, kes eksisteerisid pidevas uskumatusseisundis, mille tekitas teadmine, et nad olid valituks osutunud. Kuid samas olid projektid Mirandale alati meeldinud.

Niisiis tundus Julien, arvestades Miranda armastust eksinute ja kodutute vastu, kuidagi vale ja sobimatu. Mees oli liiga jultunult hea välimusega, liiga enesekindel. Ja need olid Miranda, mitte minu sõnad. „Ta on nii ülbe,“ ütles ta ükskord. „Ma ei jõua ära oodata, millal ma tal munad maha võtta saan.“ Küsisin endalt mõnikord, kas Miranda märkas, kui täpselt mees peegeldas tema enese ülbust, tema enese enesekindlust.

Julian jätkas üritamist. Ja naine andis talle iga kord korvi. Mees tuli meiega, õigemini Mirandaga kõrtsis juttu ajama. Või põrkas pärast loenguid „kogemata“ naisega kokku. Või siis loivas nagu möödaminnes meie kolledži rebaste puhketoa baari, väidetavalt mõne oma sõbraga kohtuma, ja istus seejärel suurema osa ajast meie lauas ja lõi Mirandale rämeda otsekohesusega külge.

Hiljem sain aru, et kui Julien midagi väga tahab, ei lase ta mitte ühelgi asjal enda ja soovitu vahele seista. Ja Mirandat ta tahtis. Väga.

Viimaks leppis naine olukorraga: ta tahtis meest samamoodi. Kes poleks tahtnud? Julien oli toona nägus, on seda praegugi. Ehk nüüd, mil elu on pisut ta täiusest maha lihvinud, ta libekeelsust vähendanud, endisest enamgi. Küsin endalt, kas bioloogiliselt oleks üldse võimalik Julieni-sugust meest mitte tahta, vähemalt füüsilises mõttes.

Mäletan, kuidas Miranda meid suveballil tutvustas, kui nad viimaks paar olid. Loomulikult teadsin ma täpselt, kellega tegemist. Olin ju kogu saaga tunnistaja olnud: see, kuidas mees Mirandat jahtis, naine teda tõrjus, mees ikka ja jälle üritas, kuni Miranda viimaks paratamatusega leppis. Ma teadsin Julieni kohta igasuguseid asju: millises kolledžis ta õppis; seda, et ta oli ragbis kõva tegija. Teadsin nii palju, et olin peaaegu unustanud: temal pole aimugi, kes mina selline olen. Ja kui ta mind siis põsele suudles ja tõsiselt ütles: „Meeldiv sinuga tutvuda, Katie,“ väga viisakalt, kuigi ta oli purjus, kõlas see kõik üksjagu naljakalt.

Kui Julien esimest korda meie majas ööbis – me elasime Miranda ja Samiraga teisel ülikooliaastal koos – põrkasin temaga kokku, kui ta vannitoast väljus, käterätik ümber vöö. Keskendusin nii teravalt oma püüdele normaalselt käituda, mitte jõllitada ta paljast ülakeha, laiu veest sillerdavaid õlgu, et ütlesin: „Tere, Julien.“

Ta näis käterätikut tihedamini endale ümber sikutavat. „Tere.“ Mees kortsutas kulmu. „Oeh, see on nüüd natuke piinlik. Kahjuks ma ei mäleta su nime.“

Taipasin oma viga. Mees oli täielikult unustanud, kes ma olen, ilmselt sellegi, et me olime kohtunud. „Oih,“ ütlesin kätt välja sirutades. „Mina olen Katie.“

Ta ei võtnud mu pakutud kätt vastu ja ma mõistsin, et see oli mu teine viga – žest oli liiga ametlik, liiga kentsakas. Siis sain aru, et oma rolli mängis seegi, et tema üks käsi hoidis üleval käterätikut ja teise pihku oli pigistatud hambahari.

„Vabandust.“ Siis läkitas mees mulle oma võluva naeratuse ja halastas viimaks mu peale. „Niisiis. Mida sa tegid, Katie?“

Vahtisin talle otsa. „Mis mõttes?“

Julien naeratas. „Nagu selles raamatus,“ vastas ta siis. „„Mida Katie tegi“. Mulle on see raamat alati meeldinud. Kuigi ma pole kindel, kas see peaks poistele meeldima.“ Ta naeratas teist korda ja ma avastasin korraga, et saan lõpuks aru, mida Miranda temas nägi.

Julieni-suguste inimestega on üks häda. Ameerika romantilistes komöödiates on nii hea välimusega mehed kaabakad, kes kasvavad ehk ümber ja hiljem oma seatempe kahetsevad. Miranda oleks pirtsakas kooli iluduskuninganna, kes varjab sünget saladust. Ilmetu hall hiireke – mina – oleks heatahtliku, nutika, kahetsusväärselt vääritimõistetud tegelaskuju rollis, kes lõpuks olukorra päästab. Aga päris elu on midagi muud. Sellised inimesed ei pea ilmtingimata ebameeldivad olema. Miks nad peaksid ise oma elu keeruliseks elama? Nad saavad endale erakordselt võluvaks iseendaks olemist lubada. Ja mis puutub minusugustesse hallidesse hiirekestesse, siis ei osutu me tihtipeale sugugi kangelasteks. Mõnikord on meil endil sünged saladused.

Ennegi lahjavõitu olnud päevavalgus on nüüd lõplikult hääbunud. Silm seletab kahel pool üksnes puude tumedat massi. Pimedus muudab need tihedamaks, toob lähemale: tekitab tunde, otsekui vajuksid need meile peale. Land Roveri mootori mürin on ainus heli meie ümber, õrnalt on kuulda ka puude summutatud müha.

Miranda uurib esiistmel metsavahi käest ligipääsu kohta. See paik on kõigest ikka väga kaugel. „Teele sõitmiseks kulub tund aega,“ ütleb metsavaht. „Ilusa ilmaga ...“

„Tund aega?“ küsib Samira. Ta heidab närvilise pilgu videvikuga kaetud maastikku silmitsevale Priyale, kuuvalguse hubin peegeldub lapse suurtest tumedatest silmadest vastu.

Kiikan läbi tagumise akna. Näen vaid puudest moodustunud ja kauguses mustaks täpiks kahanevat tunnelit.

„Halva nähtavuse või ilma korral rohkem kui tund aega,“ ütleb metsavaht. Kas see pakub talle lõbu?

Mul kulub tund aega ema juurde Surreysse sõitmiseks. See asub Londonist umbes kuuekümne miili kaugusel. Tundub uskumatu, et see koht siin üleüldse Ühendkuningriigis asub. Olen alati arvanud, et see tilluke saar, mida me koduks nimetame, on mõnevõrra ülerahvastatud. Kuulates, kuidas mu kasuisa immigrantidest räägib, jääb mulje, otsekui ähvardaks meid iga hetk vägagi reaalne oht kõigi siia kokku pigistatud kehade raskuse all merre vajada.

„Mõnikord,“ ütleb metsavaht, „ei ole sel aastaajal võimalik üldse teed kasutada. Näiteks siis, kui kõvasti lund sadama peaks – Heather kindlasti mainis seda oma e-kirjas.“

Emma noogutab. „Mainis.“

„Millest sa räägid?“ Samira hääl on nüüd selgelt kile. „Me ei saa siit lahkuda?“

„Pole võimatu,“ ütleb mees. „Kui palju lund sajab, muutub tee läbitamatuks – isegi talverehvidega on liiga ohtlik sõita. Igal aastal on Corrin kokku vähemalt kaks nädalat ülejäänud maailmast ära lõigatud.“

„See võib üsna õdus olla,“ ütleb Emma kärmelt, ilmselt selleks, et Samira järgmisi murelikke hüüatusi tõrjuda. „Põnev. Ja ma tellisin nii palju toitu ...“

„Ja veini,“ lisab Miranda.

„... ja veini,“ nõustub Emma, „et sellest peaks vajadusel paariks nädalaks piisama. Ma vist pingutasin veidi üle. Mul on vana-aastaõhtuks korralik pidusöök plaanis.“

Keegi ei kuula teda. Ma usun, et me kõik seedime uut pilti sellest kohast, kus möödub paar meie järgmist päeva. Teades, kui kaugel me kõigest oleme, mõjub mõte isolatsioonist kuidagi pelutavalt.

„Aga rongijaam?“ küsib Miranda ja ta hääl on võidukas, otsekui oleks ta metsavahi vahele võtnud. „Rongi peale ju ikka saab?“

Metsavaht vaatab tema poole. Taipan, et mees on tõepoolest nägus. Või siis oleks, kui ta silmis mingi varjatud paine ei peituks. „Ega rongidki meetrisügavuses lumes sõida,“ vastab ta. „Niisiis ei saa nad ka siin peatuda.“

Ja korraga tundub avar maastik meie ümber koomale tõmbuvat.