Читать книгу Jahiseltskond - Lucy Foley - Страница 6

Näen meest läbi langeva lume lähenemas. Kaugusest, läbi valge kardina vaadatuna ei sarnane ta inimese, vaid pigem varjukujuga.

Kui ta mulle lähemale jõuab, saan aru, et see on metsavaht Doug.

Taipan, et ta kiirustab joosta üritades jahilossi suunas. Aga sadanud, ikka veel sadav lumi takistab teda. Mees komistab iga sammuga. Midagi on pahasti. Saan sellest ta nägu nägemata aru.

Kui Doug lähemale jõuab, näen ta šokist tardunud näojooni. Selline ilme on mingi jubeda, tavapärase inimliku kogemuse piire ületava stseeni nägijatel.

Lükkan jahilossi ukse valla, lasen ta sisse. Temaga tuleb kaasa pahvakas kibekülma õhku, sahmakas lund.

„Mis juhtus?“ küsin.

Järgneb hetk, pikk paus, mil ta püüab hingamist rütmi saada. Kuid mehe silmad räägivad veel enne, kui ta suud avada jaksab; need väljendavad tumma õudu.

Viimaks hakkab ta rääkima. „Ma leidsin kadunud külalise üles.“

„No see on ju tore,“ vastan. „Kus ...“

Ta raputab pead ja ma tunnen, kuidas küsimus mu huultel hääbub.

„Ma leidsin ta surnukeha.“