Читать книгу Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen - Страница 11

„PAREM hoiame sellest Armeeniast eemale!” arutasid poisid telemaja kohvikus.

Õhk oli tubakasuitsust paks, sest Eesti TV siseruumides tohtis vabalt suitsetada. Oli detsember 1988.

Ülemused käisid mööda maja ja uurisid, kes tahaks võttegrupiga Armeeniasse sõita.

Maavärin oli purustanud Armeenias 25 tuhande elanikuga Spitaki linna, terveks ei jäänud ühtegi maja. Eesti ehitajad saadeti taastamistöödele ja ETV ülesanne oli seda kajastada.

Võttegrupp oli juba koos (Virve Liivanõmm ja Rein Hanson toimetajad, operaator Avo Sillasoo), aga üks oluline inimene oli veel puudu – kohvrivedaja.

Tollastel BETA-kaameratel oli tohutu suur kohver ja operaator Sillasoo polnud mingi raskekaalumees, et selle vedamisega üksi toime tulla.

Poisid arutasid, et see on küll viimane asi, mida teha – minna Armeeniasse rusude vahele kohvrit vedama!

Aga Ivar mõtles risti vastupidi: läheks, saaks ometi mingi suure asja sisse, saaks ise millestki osa võtta!

Ja ütles ülemustele, et tema võib minna.

Ivar lülitati grupi koosseisu ja paar päeva hiljem lendas spetsiaalselt organiseeritud TU-134 võttegrupi ja ehitajatega Tallinnast otse sündmuskohale.

Ivar mäletab tekkidesse keeratud laipu, tänaval, rusude vahel, matmist ootamas; nälga, külma, vanemateta jäänud lapsi; vene sõjaväelast, kes rääkis mehest, kes laipadel tangidega kuldhambaid välja tiris; et joodi viina ja söödi sibulat, lootes, et see kaitseb haiguste eest.

Ja kolmekorruselist maja, mille esisein oli kokku varisenud ja teise korruse seinal näitas kell 5.01, hetke, mil maavärin kogu linna purustas.