Читать книгу Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis - Mae Lender - Страница 5

Kui ma palun sul sulgeda silmad ja ütlen Hiiumaa, siis mis kangastub sul esimesena? Kadakad ja tuletornid, vastavalt varasematele kogemustele ehk veel midagi? Ent peale käegakatsutava heiastub kindlasti ka rahu ja omamoodi petlik illusioon lõpmatusest. Kõrvalised rajad ja üksildased maanurgad, kuhu võõras naljalt ei satu. Kui mõni teeline kogemata sinna eksibki, siis laulavad talle vaid iidsed puud ja suigutab laisk lainelokse. Siinsed eraklikud maalapid ja kinnisvara ei ole veel välismaalaste käes, siin ei ole aasta ringi naaberriikide kodanike invasiooni, ei kola siin ka skandaalseid (rõhk sõnal skandaalsed!) kuulsusi – see saar on siiski veel omade käes (tahaksin lisada, et erinevalt mõnest teisest saarest, ent ma ei tee seda).

Selleks, et mina oma saare leiaks – ent ega see leidmine veel peamine ole, ka ära tunneksin! –, läks omajagu aega ja teele jäi sootuks teisi saari. Teate küll seda ütlemist Nuustaku ja Pariisi kohta – vaat juhtus nii, et mul läks saartega ka vastupidi, nagu tihti läheb. Nii mõnigi kaugem saar sai tundma mu jalataldu ning leidis koha südames, enne kui siia Hiiumaale jõudsin.

Minu kohtumine Hiiumaaga on lõpp ja algus ühekorraga, kuigi nii see vist elus kipubki olema. Ühel talvel loen järjekordselt kuskilt ajalehesabast, milline ekstraordinaarne verstapost see müstiline ja enneolematu 33. eluaasta küll on. Kogu salapära selle vanuse ümber on muidugi tänu piiblile. See selleks, mina mäletan lihtsalt üht ahastavat silmapilku, mil ma istun pärast loetut maha ja tõmban kulmu kipra – nii neetult paigas on mu elus kõik. Hästi või halvasti, aga siiski paigas, lõplikult. On perekond, on kodu, on töö, on puhkuseplaanid. Midagi ehk veel, ei mäleta enam. Mida mul siis enam oodata on, mille nimel pingutada või rabeleda? Ja sellest eriskummalisest numbrist, mis seitsmevennapäeval kukub, ei tea üldse midagi oodata.

Mina olen lihtsalt erand, tõden samal hetkel, mina olen siis see, kes saab 33 ja kelle elus ei juhtu absoluutselt mitte midagi, ei ühtegi põrutavat sündmust. Kõigest puhas rutiin. Põrgusse need naisteajakirjad ja astroloogidest soolapuhujad!

Edasi läheb kõik pööraselt kiiresti. Kuu enne sünnipäeva saan aru, et midagi on väga-väga korrast ära, paar nädalat pärast sünnipäeva viime avaldused sinna, kuhu vaja ja ühtlasi on see ka paslik hetk adumaks, et poolteist kuud pärast kardetudoodatud numbri kukkumist ei ole mul abikaasat, on pool perekonda, pole kodu ja eluolu üle vaadates on mõistlik ka töökohavahetus ette võtta, mis ühtlasi tähendab, et ajutiselt ei ole mul ka tööd.

Fantastiline! Naisteajakirju lugedes ma just sellist 33 ette kujutasingi – sain, mis tahtsin...

Ja tagatipuks – aga selleni jõuan alles kuude möödudes – on Mang järjekordselt minust targem olnud või mu akna taga luuranud, sest ta on just nimelt selleks aastaks lubanud mulle töökoha, elukoha ja elukaaslase vahetuse. Tere-tore.

Neil keerulistel aegadel tegutsesin Viljandis majutusasutuse perenaisena ja pärimusmuusika aidas kontsertide-etenduste juures ning läksin giidikoolitusele. See oli kooslus meeldivatest toimetustest, mida ma tegin siiski kellegi teise jaoks, kusagil mujal, teiste juhtnööride järgi...

Kui sel hetkel teadnuksin, et jõuan kõigi nende eksirännakute käigus otsapidi Hiiumaale, ma nii okkaline muidugi poleks olnud. Sest mis siin ikka okkaid puhevile ajada, kui elu saab järsku uued värvid ja veeretab veerandhiidlase näol otse mu nina alla suure armastuse. Hiiumaale sattudes said need eespool nimetatud kolm valdkonda taas mu igapäevaelu osaks, ent nüüd otsustasime meie kaks, mida ja kuidas ja kellele teha. Me peame jõudumööda puhkemaja, oleme mõisaaegse kivilauda ehitanud saaliks, kus kõlab just meile meelepärane muusika ja lavastatakse etendusi, ning näitame ja tutvustame isehakanud giididena oma kohaliku koloriidiga talukohta.

Seesuguse tandemina me oma kultuuri- ja turismivankrit Soonlepa külas vedama hakkame: mu kaasteelise üle 15aastase kogemuse toel ja uusvõõrast minu värske pilgu all. Iga päev õpime, areneme, sageli rõõmustame, harvem krigistame hambaid... ent ta edeneb siiski, see meie ühine teekond Hiiumaal.

Nii jõudsin ma Hiiumaale keerulisi teid pidi palju aastaid ja üks lahutus hiljem. Nüüd on see saar saanud Minu Saareks, kasvanud südame külge ühes oma kõverate naljade ja ausate inimeste ning lõputute legendide ja lugudega.

PS. Segasel lahutusesuvel satun vaatama dokumentaalfilmi Liv Ullmannist, kus paljude muude mulle imponeerivate asjade seas toidan oma fantaasiat kujutluspiltidega metsikust saareelust, lõputust üksindusest ja, mis seal salata – ka erilisest mehest. Kuigi Ingmar Bergman kui selline oleks ilmselgelt liiga eriline. Ja isiksusena keeruline.

Natuke liiga surnud muidugi ka.