Читать книгу Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis - Mae Lender - Страница 8

Hiiumaal olla majad nii madalad, et hiidlased söövat vaid lestakala. Suu ei anna rohkem lahti minna, lagi tuleb vastu.

Kui nüüd selle raamatu lugemise tulemusena peaks mõnel lugejal tekkima kange kihk Hiiumaale suvekodu soetada, siis olgu kohe hoiatatud, et see protsess saab olema samuti hiidlaslikult vimkalik. Hirmujutte räägivad paljud teisedki, ent nendest seikadest Tõnis muidugi alguses ei teadnud. Tema alustas sobiva krundi otsinguid puhtalt lehelt. Ehk siis püüdis saada ülevaate pakutavast, kasutades ka ühe legendaarse kohaliku kinnisvaramaakleri abi.

Legendaarseks tegi maakleri see, et ta oli mihkel müüma karunahka, kui karu alles metsas ringi jooksis. Küll jõudis Tõnis sobiva maa ja majani, ent siis hüppas valituks osutunud majast välja omanik, kes mahlakale suuvärgile lisaks oli valmis käedki käiku laskma, et usinale maaklerile ja potentsiaalsele ostjale jõuaks kohale, et ta pole kavatsenudki oma maja müüa. Teinekord suutis kurikuulus maakler Tõnises huvi äratada maa vastu, mis oli alles – ja on seda põhjusega tänaseni! – erastamata, kusjuures looduskaitseala tõttu ei tohiks sinna midagi ehitadagi. Ja samas vaimus aina edasi. Erilist nobedust näitas üliusin maakler sealjuures üles käsiraha küsimises.

Maakleri kiituseks peab ütlema, et oma objekte ta tundis. Tõnis kammis neid sageli üksinda läbi ja otse loomulikult jäi aeg-ajalt ka õige aadressi ja objekti leidmisega hätta ning pidi aina ja aina maaklerile kõnesid tegema. Maakleri esimeseks küsimuseks oli alati: „Mida sa praegu näed?“ Tõnis siis kirjeldas ja sai edasised juhtnöörid kerge vaevata.

Edasi juhtus see, mis lõpuks juhtuma pidigi: see päris õige koht oligi Hiiumaal olemas! Mitte küll veel leitud, seda alles mindi vaatama. Omanik pisikese lapsega võeti auto peale, paarkümmend kilomeetrit sõitu ja kohal. Tareke oli küll veidi võssa kasvanud, kuid kuna puud olid veel varakevadiselt lehelagedad, siis olukord väga hull ei paistnudki, avar hoovipealne oli kenasti madal ja läbitav, rohi alles tärkamas ja hoogu kogumas. Omanik näis müügist väga huvitatud olevat, rääkis ilusat juttu ja oli muidu koostööaldis. Kõik näis klappivat.

Ainult et... ühtegi numbrit ei tahtnud sealt suust kõlada. Proovi nii või küsi naa, hinda ei ole. Ei jäänudki Tõnisel muud üle, kui nimetada hind ise. Selleks hetkeks oli ta kinnisvarahindadega piisavalt hästi kursis ja oskas pikalt kaalumata pakkuda mõlemale osapoolele sobiva hinna. Lootus omada jaanipäevaks Hiiumaal isiklikku maalapikest hakkas muutuma üha käegakatsutavamaks.

Kuigi kaup oli nüüd just nagu koos, ei tahtnud aga notarisse minek ometi teoks saada. Samal ajal sattus Tõnis üle pika aja kokku väliseestlase Elmoga, kel just selja taga kinnisvaraost Hiiumaale. Kui Tõnis jutustas enda takerdunud või juba enamvähem maha kantud plaanidest, teatas Elmo lühidalt ja veendunult skeemi, kuidas majaostusaaga jätkub:

„Tahad, ma ütlen, kuidas sulle seda krunti müüakse? Kõigepealt lööb ta sinuga käed... ja läheb siis ostjat alles otsima.“

Muidugi ei uskunud Tõnis alguses seda juttu, sest oli ju siiski nende kohtumise lõpuks mõlemale sobiv hind paika saadud ja kokkulepe olemas. Alles nüüd, aegu hiljem, hakkas saama aina selgemaks, et müügitehingut ikka vist ei toimu.

Veidi aja pärast keris põhjusena esile tuvastamatu sõber väidetavalt parema pakkumisega. Kord oli põhirõhk sõprusel, siis jälle hinnal. Kuni meeltesegadushoos üks osapooltest siiski kinnitas, et müüks või vanakuradi vanaemale, kui see rohkem pakuks. Tark õpib teadupärast teiste vigadest ja nii läkski Tõnis välja selle peale, et kui veidi hinda juurde pakkuda, küllap siis tehinguni ka jõutakse. Teist ostjat ei pruugi olemas olla, seda ehk tõesti alles otsitakse.

Puuduvad pädevad andmed, kas ses loos müüja just täpselt Elmo kirjeldatud skeemi järgi toimis, kuid kahtlaselt sarnaselt kogu protsess Tõnise poolt vaadates kulges küll.

Verivärske majaomanikuna notarist tulles ja õuele sõites väljus Tõnis autost sootuks teistsugusele hoovile: tärkavast muruvaibast oli saanud rinnuni heinaga metsik padrik, kust mees ja tema auto vaevu välja paistsid.

Kui kõrv hakkas viimaks vaikusega harjuma, lõikas sellesse sisse pahaendeline sisin. Kui sa oled Hiiumaal ja rinnuni rohu sees, siis on arusaadavalt su esimene mõte: uss. Roomajad andsid siiski seekord Tõnisele armu ja pagesid vist hirmunult hoovilt. Paraku ei ole purunenud rehvi pahaendeline susisemine ussist oluliselt meeldivam variant, eriti kui oled alles enda jaoks vägagi võõras majapidamises, sobimatute või olematute tööriistadega ja veel kahtlaselt pehmel pinnasel kõrge heina sees. Saarel uustulnukana ei ole tagataskust võtta ka vajalikke kohalikke teadjamehi.

Meenus siis mehele, et oli suure tee ääres näinud rehvitöökoja silti, selle mõne kilomeetri vast kannatab veel ära sõita. Sildini jõudes selgus muidugi see, mida iga hiidlane oleks une pealtki teadnud: saare parimaid rehvitöid tegev Tondilossi-nimeline asutus asub Käinas ja sinna on oma 15 kilomeetrit minna.

Tondilossi nimi tekitab saarekülaliste hulgas üksjagu kihistamist. Kõlab ju põnevalt, kui mandrile naastes saab sõpradele rääkida, et ööbisin Hiiumaal tondilossis, nimelt pakuvad nad ka öömaja. Nimi pole omanikel ilmselt laest võetud – aegu tagasi asus vahetus naabruses teemaja, mis eelmise sajandi keskpaigas pooleldi varemetes seistes sai kohalikelt õigustatult Tondilossi hüüdnime.

Hiljem kuuleme majaostusaagasid veel igasuguseid, kuid kõige sagedamini jääbki pahaaimamatule ostjale tunne, et halvemal juhul müüja nagu ei kavatsekski müüa, paremal juhul on see tal alles viisaastaku plaanides.

Mõnikord jääb mulje, et maa- või kinnisvaraomanik istub ühel igavalt pikal õhtul lihtsalt tugitoolis, sügab oma taeva poole punnitavat kõhtu ja mõtleb, et hm, mul on ülearune maatükk/hütike. Ei tea, kas ma olen nüüd ka rikas mees? Mis see küll väärt võiks olla? Ah jaa, paneks selle õige müüki, siis saaks ju teada. Mõeldud-tehtud, kuulutus lehte ja ühtlasi ka kõne maaklerile, kes võiks tegudele asuda. Ega need niisama uudistajad ja vaatamas käijad teda veel üheski hinnatasemes ei veena, õige number tuleb ikka esimeselt tõsiselt huvitunud tegelaselt.

Ainuke kurb asi on, et õnnetu ostuhuviline ei ole sellest teadlik ja arvab, et nüüd läheb tehinguks – oli ju hind must valgel kirjas. Juba teeb tulevane majaomanik plaane, vaimusilmas suured renoveerimised ja uus sisekujundus ja... Ja siis ehmatab kõhusügajast hinnavaatleja korraga virgeks ja võib ilmsüüta näoga ohata, et pole tahtnudki müüa.

Paremal juhul on olemas küll tahe müüa, kuid hinna jaoks sondeeritakse esmalt pikalt ja mõnuga pinda. Talle ei tule pähegi, et kusagil on ehk inimene, kes juba unistustele rohelist tuld näitab. Omanik tahab ju lihtsalt teada, kas ja kui palju on talle kuuluvast varast huvitujaid ja mis nad ka valmis maksma on... Nii et mitmeski kohas ära trükitud hind müügikuulutuses ei tähenda veel midagi.