Читать книгу Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis - Mae Lender - Страница 9

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud tee pealt surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis...“

Paari aasta pärast leidis mees taskust kondid ja viskas minema, tõdedes: „Äi läind tarvis.“

Kui Tõnis on majaomanikuks saanud, hakkab ta ühtelugu kuulma küla pealt ja kaugemaltki kullalugusid. Üks ja teine ikka osatab, et mis sul viga nüüd, sul seal need pikad uhked kiviaiad, puha kulda täis, ole ainult mees ja otsi üles.

Kui Tõnisel siis asi esimesena kohatud külanaise Vilmaga jutuks tuleb, saab too vaat et kurjakski: „Mis kulda!? Pole sul seal miskit kulda. Heltermaa mehed jõid ju mitu nädalat ühtejutti seda kulda maha, kui teede ehituseks kive vedasid. Pole sulle sinna mingit kulda enam alles jäänud.“

Omakorda palju aastaid hiljem koguneb – saatuse vingerpussina just nimelt tee avamise peol – külarahvas ja keegi võtab jälle kulla teemal sõna. Tõnis saab siis näidata, et ta on ka ikka kohaliku eluga kursis, teab kullast ja sellestki, et seda ei ole enam seal. Siis kargab välja aga järgmine naabrinaine ja, kuuldes kulla mahajoomisest, sõitleb kõiketeadjalt: „Mis asja sa seletad! See oli ju see esimene kuld, see jah leiti ammu üles ja joodi maha, aga ega see ainus kuld olnud, mis sinna aia sisse peideti! Sul on seal veel kulda ju ja vot seda peidukohta pole veel keegi üles leidnud.“

Ja nii iga jumala kogunemine ja kokkusaamine, ikka tuleb mõni uus kullalaadung „välja“, mis kindlasti veel kiviaia sees peaks alles olema ja oma aega ootama.

Kulda pole küll tänini õnnestunud leida, ent majaga kaasa tulnud ajalooline pärand oli ometigi vägev. Sarvekad on ajast aega olnud parajalt ihnsad, teisalt ehk hoopis kokkuhoidlikud ja praktilised tüübid. Külarahvas kõneleb, et ka selles majas elanud sedavõrd koonrid inimesed, et näiteks kaks venda ja õde elasid vapralt koos ja ei abiellunudki, sest muidu oleks varandus ju perekonnast välja läinud. Liikusid naabrite seas suisa jutud, et mõnikord, eriti pikkadel ja pimedatel õhtutel, istunud nad kolmekesi küünlatule valgel laua ümber, võtnud kolmeliitrised purgid ligi ja hakanud siis neisse oma metallraha lugema. Lugemise ja arvutamisega olnud neil küll veidi keerulised lood, aga ega see siis neid takistanud. Minul tuleb seda kõike kuuldes muidugi kohe silme ette „Nukitsamehe“ film ja rahalaul, kuid muidugi olid meie maja asukad oluliselt targemad ja midagi ehk suutsid ikka kokku arvutada. Kas aia sisse peideti midagi sellestsamusest loetud rahast või juhtus see sootuks varem ja teiste inimeste aegu, sellest ei tea enam keegi kõnelda.

Oli selle rahaga nüüd, kuidas oli, aga kokkuhoidlikud olid nad küll. Naabri-Vilma ütles Tõnisele kohe, et seal lauda taga võpsikus on üks tuliuus hobuvanker, millega pole kordagi sõidetud. Kulus küll aastaid, enne kui Tõnis jõudis maaharimisega sinnamaani, kuid siis tuli sealt tõepoolest välja vanker. Palju sellest järele jäänud ei olnud, aga eks ta oli seal juba aastakümneid mädanenud ka.

Veel leidis Tõnis 12 looreha, mis olid päris puutumata. Alles olid hoitud kõik konservipurgid ja kaaned ja ühe sellise karbi sisse oli pandud veel ka täiesti kasutamata loorehapulki... Eks ikka varuks tulevaste parandamiste tarvis. Vana maja suure toa põrandalauad olid aga nii hoolikalt hoitud, et nende kaunite ja värskete laudade peale oli ilmselt kohe laotud mitmeid kihte vanu ja kopitanud põrandavaipu, et jumala pärast häid laudu ei kulutaks. Toas avanev vaatepilt oli esiotsa õige nutune, kuid kui koppanud kaltsud eemaldasime, vaatas vastu tõepoolest korralik ja kulumata ilus laudpõrand.

Kokkuhoid viis suisa nii kaugele, et kööki pliidi alla raatsiti hommikul küdema pista vaid üksik jändrik puuhalg, siis pandi siiber rõõmsasti kinni, et soe majast jumala eest välja ei läheks. Naabri-Vilma ütles ikka, et kui sinna külla sai mindud, siis oli köök nii paksult suitsu täis, et silmist purskas vett. Nagu suitsusaunas, kuigi oli tavaline elumaja köök. Kui Tõnis viimaks köögiseinast tapeedid palkideni maha kakkus, lõi vastu tüüpiline suitsusauna lõhn.