Читать книгу Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis - Mae Lender - Страница 7

Kord küsinud mandrimees Heltermaal hiidlase käest: „Kuhu see tee ka läheb?“

„Ma ole eluaeg sii eland, äi see lehe kuskile, tee ikka oma koha pääl,“ vastanud hiidlane.

„No ütle siis, kuhu see tee viib?“ on mandrimees visa.

„Äi see vii kuskile, ise pead ikke minema.“

„Kuhu seda mööda minna saab?“

„Mo pärast mine või Sõru otsas mere, kui tahad,“ käratab hiidlane viimaks.

Saar ise on tegelikult täpselt samamoodi vimkasid täis nagu hiidlased isegi, algaja pannakse raudselt proovile. Kes paneb? Ma ei teagi, alati ei tulegi algtõuge inimestelt kui sellistelt, vaid ikka Saarelt endalt. Ma olen oma elu kõige hullemad matkad teinud just nimelt Hiiumaal, kus isegi GPS satub segadusse ja annab eksitavat infot.

Esimene, algse plaani kohaselt õige süütu jalutuskäik Suuremõisa poodi kujunes selliseks, et ega Tõnis, mu kaasteeline elus ja sellel konkreetsel retkel, eriti uskunud, et mind enam saarele õnnestub meelitada. Igatahes oleme kindlad oma otsuses vallutada „veidi rohtukasvanud“ vana otsetee ja asume kriitiliselt viimasel tunnil teele. Ühtlasi olemata veendunud, kas kauplus tegutseb alles talvistel või juba suvistel lahtiolekuaegadel. Jaa, saarel eksisteerib selline mõiste ka nii argise nähtuse nagu toidupood puhul. Tegelikult mulle taoline eksootika meeldib – mida enam oleme oma heaoluühiskonnas kaevunud leidlikkust pärssivasse ellu, seda põnevam on avastada ja kogeda uusi raskusi. Kui pood on kinni, kaugel või piiratud valikuga, siis millest ja mida süüa teha, millega asendada supermarketi riiulilt haaratavaid mugavuslahendusi koduse majapidamise jaoks? Elu kõrvalises saarenurgas paneb mõnikord nipitama ja esivanemate tarkusi meelde tuletama.

Aga mis sellest. Me astume ja astume, korraks jalutama läinud, nagu me oleme. See on uue külaga tutvumiseks tegelikult hea võimalus. Ma näen kõiki neid kohti, mis saavad peagi mu argipäeva osaks. Esmalt pikk tammeallee, selline veider ta siin ju välja näeb. Nagu veidi viledaks kulunud ja kohati lapitud talvemantel – on väga vanu ja jändrikke puid, kohati jällegi kahtlaselt noori puid, siis sootuks tühjalt haigutavad augud. On need leidnud oma loomuliku lõpu või ehk on inimkäsi ennatlikult appi tõtanud...? See viimane ei panekski imestama, sest siin Soonlepas on ennegi väärtuslikku inimese või looduse kätetööd tuimalt hävitatud. Teedeehituseks veetud vanadest kiviaedadest kõneleb iga natukenegi eakam külaelanik.

Järgmiseks viib tee üle künka, kus seisab üks kõpitsemisel olev maja – siin suvitab meie küla aktiivseim provva (seda me veel ei tea, isegi Tõnis mitte, nii värske on see asi). Siinsamas meie küla avara vaatega kohas toimub aga aegu hiljem vaese mehe asfalttee avamispidu (puhtalt kohalike algatus!), kus on surmale määratud Pühalepa valla viimane ametis olev vanemgi kenasti kohal. Aga praegu siin astudes ei oska mustkattega teest mitte unistadagi, kes see enam loodab... Siit tuleb ühtlasi ka ühe meie hooaja kontsertide puhvetipidaja (seda me ka veel ei tea – me ei tea isegi, et meil mingid kontserdid Soonlepa laudas toimuma hakkavad!) ja mis kõik veel, mis on seni teadmata ja jääb selleks kes teab kui kauaks. Aga sellepärast me ju elamegi, et me ei tea, mis on ees...

Siin vasakut kätt välja peal hakkan ma aeg-ajalt nägema üht asjatavat koera. Jälgin teda mõnikord, mõeldes lõbusast koeraelust ja tema väsimatust energiast. Mida ma aga ei tea – et tegemist on ussipüüdja-koeraga, kelle põllu peal ringiratast tiirutamine on enamasti seotud mõne konkreetse rästikuhärraga. Põld, mis esmapilgul näib nii süütu, ei ole seda teps mitte... Aga veel ma seda ei tea ja kõnnin rõõmsalt rihmikutega seal ringi.

Edasi tuleb maja, kus Tõnis laseb korra ja teisegi keevitada meie karjakastelli värava hinged. Mees, kes oli Siim Kallase valitsuses mingi asjamees – seda rõhutavad kohalikud temast rääkides alati ja iga järgneva looga saab talle osaks aina kõrgem ja väärikam ametipost –, aga nüüd on ta siin ja pole olemas tööd, millega ta hakkama ei saaks. Peab hobuseid ja teeb kõike muud, mida vaja. Ligimest aidates ei ole ta siin kellegi käest oma töö eest raha võtnud. Kui aga suur ja põhjalik keevitustöö valmis, ei saa Tõnis kuidagi aru, et kuidas või mismoodi nüüd selle tasumistunniga on.

„Ma pole enne sind kellegi käest võtt ja sulle ei tee ka erandit,“ on mehel konkreetne vastus varnast haarata. Oleksime segaduses ja solvunud, kui just hiljuti ei oleks kanged hiiu naised rääkinud oma majaostulugu, kus nad pärast läksid pudeliga samale mehele tänu avaldama ja too peaaegu et kurjaks sai. Hiidlased on sellised – imetabased inimesed. Ära imesta, ela ja mine edasi.

Me astume edasi, jõuame järgmise majani. Siin elab mees, kes aina ehitab, käib merel, küpsetab leiba, viskab tõsise näoga nalja, teeb tööd, tööd, tööd... Meie ei saa iial olema tema väärilised, aga ega me ei kurvasta ka. Sest tema teeb ikka kohe liiga palju, seda ma ütlen. Temast saab meie püüdmatu eeskuju, hämarate südatalviste ööde päästeingel, tema kapis saab alati olema see, mis meil juba otsas. Ja meie hoovis korraldatavatele kontsertidele hakkab ta saabuma eranditult jalgrattal (kurdab iga jumala kord korraliku rattaparkla puudumise üle ja iga jumala kord lubame meie selle peale mõelda...), heledas suveülikonnas ja valge soniga. Ütleb, et rohkem pole tal suve jooksul võimalust seda kanda. Luiskab muidugi, aga tore ikkagi...

Edasi tuleb maja, mis on koletu suur ja segane. Kunagi on siin asunud üks teine maja, väga äge ja autentne, nagu selgub, kandis ka sama nime, mis meie oma praegu. Siis midagi juhtus, jutuveskid jahvatavad erinevaid versioone, aga küllap seal ka äike või tulekahi või mõlemad korraga olid – ei tea. Ei peagi teadma. Aga järsku saab sealgi olema elu, tuleb uus omanik, mitte sel hetkel, kui sealt mööda kõnnime, aga hiljem. Noor pere, kel on kolm last ja küllap tuleb lisagi, imetlusväärne, nemad toovad suviti sellesse majja elu tagasi, otsapidi tervesse külassegi. Tulevad õhtud, mil nad jooksevad naisega piki tammealleed, lapsed vastavalt oma võimetele jalgrattal kõrval sõitmas või vankris kaasa magamas. Noorte inimestega kuidagi kohe tuleb külale eluvaim sisse.

Kuskil siin on krunt, mille ostab peagi üks kirjanikuhakatis, ja me kõik rõõmustame, sest meie küla täiskomplektist ongi veel puudu kirjanik ja helilooja. Tema on aga suurte ja uppi lendavate plaanide mees ja müüb krundi peagi sama targalt edasi. Kuulu järgi sellise hinnaga, mis meie küla kanged naised lavka peal ui-uitama ja oi-oitama paneb.

Vanal vankriteel sammudes me seda kõike veel ei tea. Me ei tea paljutki, ja selles elu võlu ja hurm peitubki. Kui me teaks, kas me siis ka teeksime? Või oleks tegemistel just parem hoog ja minek?

Ühel hetkel on kruusatee lõppenud, ka rohtunud autorööpad lõpevad peagi, paarsada meetrit on hea fantaasia korral võimalik endale ette kujutada romantilist metsarada. Illusioonid hävinevad peagi, kui me ronime läbi võsa, takerdume võssa, kord roomame alt ja siis astume üle langenud puude. Märjad laukaaugud. Ma ei saa aru, kust minna ja kuhu minna. Pood on avatud vist kuueni, või seitsmeni, maal ei saa kunagi kindel olla. Janu on meeletu. Vaikus samamoodi. Vaikus on muidu hea, aga... see õhtune vaikus, kui päike juba enam-vähem kolinal kukub ja varjud õudusfilmilikult pikaks venivad ja sul ei ole ulualust läheduses ja ausalt öeldes oled sa ka mõne teeotsaga veidi valesti pannud... siis on vaikus lämmatavalt rusuv ja ebameeldiv. Hiiumaa vaikus on võrdlemisi intensiivne, sellega peaks end järk-järgult ja väikeste annuste kaupa harjutama. Ühel hetkel mülkad ja kraavid ja üüratud mudaveelombid lõpevad, rada on jalge all taas kindel. Suund enam muidugi mitte.

Me kõnnime, kõnnime ja kõnnime. Kui teaks, et pood on avatud, võiks veel kõndida, aga ei tea ju...

Ühel hetkel tee käändub ja meie teel seisab kits. Lihtsalt seisab, vaatab. Tema lõputud sügavad silmad. Neis on sajandite tarkus ja elu. Ta lihtsalt vaatab. Ja meie vaatame teda. Ei oska midagi teha ja öelda. Kas ongi vaja? Tema lihtsalt on ja meie lihtsalt oleme, aga me tajume selgelt, et sissetungijad oleme meie – tema on siin oma, tema koht on siin.

Ja me läheme edasi. Maja, mis on ühtaegu nii päris ja nii muinasjutuline. Kõik justkui elaks ja hingaks siin, aga samas ei ühtegi häält ja inimest. Siin ju on keegi, aga näha pole miskit. Kui ma vaid teaks, et see on nii hiiumaalik, nii päris. Aga siis ma ei tea veel paljutki.

Kui viimaks paistab loss, siis on pääsemine kindel. Päriselu on siinsamas, käegakatsutav. Seekord me pääsesime, saime oma karastava joogi, varukski veel. Tagasi lähme mööda suurt maanteed. See teekond õpetab ja harib, mis mulle Hiiumaa juures ongi meeldima hakanud.

See on alles esimene õppetund teemal, kuidas asjad Hiiumaal käivad. Kannata ära ja õpi. Muidu ei saa...

Kui aus olla, siis lõpevad kõik mu siinsed algusaegade loodusretked väikeste viperustega, sõna „väikesed“ on siinkohal muidugi äärmiselt eksitava ja leebe varjundiga!

Tõsi, Hiiumaa pakub präänikuna lõpetuseks alati ka midagi meeliülendavat, nii et ega ma kurda – ikka õpin ja naudin.