Читать книгу Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn - Malle Koido - Страница 10

Botafogo, kus kõigepealt jala maha panen, näib paradiisina. Kui esimest korda siin päevavalgust näen, vajub mul suu lahti ja silmad lähevad suureks nagu tõllarattad. Tunnen, et olengi vikerkaare lõppu jõudnud ning kui see oleks mu elu viimane päev, sureksin õnnelikuna.

Mis on Rio tuntuimad ikoonid? Muidugi Suhkrupea mägi ja Lunastaja Kristuse kuju Corcovado mäe tipus. Kui hommikul silmad lahti teen, tervitab mind akna taga Rio rannikupanoraam täies hiilguses, too Suhkrupea mägi kirsina tordil selle keskel. Kui aga kortermaja uksest välja lähen, vaatab mulle ülevalt alla Kristus ise.

Käin esimesed päevad ringi nagu unenäos ning olen vaimustusest nii tummaks löödud, et mu sõprade käest küsitakse, kas ma üldse mõnes inimkeeles suhelda oskan peale oode ja aade, mis mu suust igal sammul kostavad. Tunnen end uskumatult vabana ning usun, et selles linnas pole miski võimatu.

Rio on tõeliste kontrastide linn ja sotsioloogi unistus, kus uurida elukoha, nahavärvi ja tulevikuväljavaadete korrelatsioone. Seda mitte sugugi heas mõttes, sest tegu on väga ebavõrdse linnaga, mis võib osutuda ühtedele paradiisiks ja teistele põrguks.

Rio de Janeiro linn jaguneb geograafiliselt neljaks tsooniks: põhi, lõuna, lääs ja kesklinn. Eksitavast nimest hoolimata pole Centro ehk kesklinn tegelikult kõige olulisem, ehkki seal asuvad paljud ametiasutused ja lennujaam. Elu keerleb rannikuäärse Lõuna-Rio ehk Zona Suli ümber, mille alla ka Botafogo kuulub. Just sellest piirkonnast on tehtud kõik kuulsad Brasiilia-teemalised laulud nagu näiteks „Tüdruk Ipanemast“. MMi ja olümpiamängude infrastruktuuri ehitamise ning liiklusummikute hulga järsu kasvu tõttu Rios eelistab enamik valgekraesid üha enam igapäevasest pikast linnasõidust hoiduda ning nii elada kui töötada Lõuna-Rios. Seetõttu on seal äripinna ruutmeetri hind suure nõudluse ja pakkumise täieliku puuduse tõttu tõusnud kõrgemaks kui Manhattanil.

Botafogo linnaosa, mis samuti Lõuna-Rios asub, on lihtsama keskklassi elukoht, pisut funktsionaalsema arhitektuuriga ja Tallinna kesklinna lähedaste elamurajoonide sarnasem. Kinnisvarahinnad sobivad rahakotile – praegu veel – vähe paremini kui turistilinnaosades. Imeilusad vaated merele ja suhteline turvalisus on samuti kättesaadavad.

Juba üle saja aasta kehtib tava, et peenemaist peenemad pesitsevad Leblonis. Traditsioonilisest Leblonist ida pool asub Ipanema. Kaht linnaosa lahutab Jardim de Alah ehk Allahi aia nimeline kanal, kuid üldjoontes on need päris sarnased, esindades 20. sajandi Rio de Janeirot. Neist omakorda ida poole jääb Copacabana – turistide Meka. Seal kõrguvad kallid luksushotellid, teiste hulgas valge Copacabana Palace vaatega rannale. Kui üksi randa lähen, valin peesitamiseks sageli just selle hotelliesise rannajupi, et aeg-ajalt ajaloolisele hoonele pilke heita. Ma ei tunne Rios ühtegi gringot, sellepärast ongi mõnikord mõnus randa sakslaste ja venelaste vahele istuma minna. Jupike Copacabana idaosast otse Suhkrupea mäe all kannab nime Praia de Lême, Lême linnaosa rand, kus me sõpradega tänu Botafogo-lähedusele tavaliselt kokku saame.

Leblon on Rio mõistes traditsiooniline ja vanemate madalate majadega linnaosa, kuhu ma pärast lühikest peatust Botafogos elama kolida kavatsen. Botafogokad muidugi tõstavad kisa, kui Facebookis oma elukohaks Lebloni märgin – et olevat uhkeks läinud ja Morada do Solis enam ei kõlbagi elada, või mis?! Leblonis olen üks väheseid pärastlõunaseid jalakäijaid – enamik sealsete villade elanikke sõidab autoga otse garaaži ja kõnniteel võib kohata vaid nende majapersonali.

Rio ja Sampa sugustes suurlinnades peetakse haljamale oksale jõudmise märgiks seda, et sul on vähemalt üks koduabiline. Lõuna-Ameerikas tuleb harjuda kodus toimetavate abilistega, kes mõnel puhul ka süüa teevad, samuti valvuriga, kes kortermajas võtmete ja külaliste nimekirja eest hoolt kannab, taksosid tellib ning muul viisil elanike elu hõlpsamaks teeb.

Euroopast tulnuna tundub personali palkamine muidugi pisut veider. Eestis on vajaduse korral normaalne palgata ehk koristaja või lapsehoidja, kuid olgem ausad, enamik inimesi neid ülal pidada ei jõua ega näe selleks ka vajadust. Minu Eesti peres oli koristamata toa või tegemata voodi puhul isegi kombeks öelda: „Tee ära – teenijaid meil ei ole!“

Nüüdseks on asjad ehk muutunud, ent mitte nii palju, et ma ei peaks koomiliseks seda, kui keegi mulle mingi palve peale entusiastlikult vastab „Sim, senhora!“^[1.]. Nagu elaks lapsepõlves teles jooksnud Mehhiko seebiooperis!

Inglismaal puutusin samuti abilistega kokku, kui keskklassi emad välismaalt üliodava au pair’i palkasid ja seda teguviisi igati õigustada üritasid. Chelsea ja Kensingtoni mitu miljonit naela maksvates linnamajades elavatel pankuritel ja vene oligarhidel oli sageli rohkem abilisi, näiteks vormi kandev ülemteener, kes päris hästi teenida võis. Ülirikkas seltskonnas seda ei halvustatud, ent oma töölisklassijuurte üle uhked noored jalgpallurid võisid küll meeskonnakaaslase seljataga öelda: „No mida see siit tahab, tal on ju kodus ülemteener ja käe peal Rolexi kell!“

Iroonia tipuks palkavad paljud neistsamadest noortest esimese hea lepingu tähistamiseks koka, kes neile tervislikku toitu valmistab.

Abilised elavad Rios sageli töökohaks oleva villaga samal tänaval. Näiteks Gávea, kus elutsevad Rio kuulsamad kehaümarusi vormivad miljonäridest ilukirurgid ja kus asub Rio kalleim erakool – ameerika kool – kõrvuti Roçinha slummiga. Ise ehitatud hütid seisavad Rio kalleima kinnisvaraga samal tänaval.