Читать книгу Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn - Malle Koido - Страница 6

Mai lõpp 2012. Inglismaa jalgpalli Premier League’i kahe hooaja vahele jääv pikk puhkus, mida olen kaua igatsenud ning planeerinud. Taskus on mul pilet unistuste sihtpunkti, Rio de Janeirosse. Ent kahtlen, kas tahan ikka selle lennuki pardale astuda.

„Sa pead Riosse minema! Siis saad ju mulle olümpiamängudele tasuta piletid orgunnida. Unusta mu õudusjutud, sulle hakkab Lõuna-Ameerika meeldima,“ utsitab mind tagant sealt kandist pärit sõber, kes kodumandrisse tavaliselt kõige entusiastlikumalt ei suhtu.

„Oh jumal küll, nii kaugele tahad minna... Noh, ega ma sind ju takistada ei saa, jäärapäine, nagu sa oled. Vaata, et elusalt tagasi tuled,“ ütleb ema, kui talle naljaga pooleks Brasiilia ideed tutvustan.

Riosse kutsuti mind 2012. aasta alguses. Olin selleks ajaks üle viie aasta Suurbritannias elanud ning pärast aastaid ränka tööd sealsesse tippjalgpalli maastikku sisse sulandunud.

Kui Eestis unistasin novembri lõpu või märtsi alguse pakases meistriliiga tribüünil istudes töötamisest maailma parimate klubidega nagu Manchester United või Arsenal, siis nüüdseks oli nende klubidega asjaajamine mu töörutiini osa.

Juba Tallinnas põhikoolis käies teadsin, et tahan jalgpalli-Mekas Inglismaal tipptasemel töötada. Ning teismeea jalkahullus ei läinudki üle, vaid pani mind, siht silme ees, teel olevatest takistustest üle hüppama. Ent kui oled oma unistusi täide viimas, hakkad tahes-tahtmata mõtlema, kas sa just sellist elu soovisidki.

Kas see ongi kõik? Äärelinna unelm külmal ja ärahellitatud Inglismaal? Või suudan oma ühest elust siiski rohkem mahla välja pigistada?

Rio de Janeiro tööpakkumine tuli õigel ajal. Võimalus ühineda 2014. aasta jalgpalli MMi ja 2016. aasta olümpiamängude adrenaliinist pulbitseva ettevalmistuskeerisega ning lahkuda mugavast Euroopast. Õppida korralikult ära portugali keel. End veel kord uues keskkonnas proovile panna.

Niisiis ei kahelnud ma algul hetkegi, kui lennupileti ostsin, et potentsiaalsete tööandjate ja Rio de Janeiroga lähemalt tuttavaks saada. Kaotada polnud mul ju midagi ning salaja olen Lõuna-Ameerikast terve elu unistanud.

Ent nädal enne reisi mõtlen tõsiselt võimaluse minnalaskmise peale. Saan aru, kui väga olen kiindunud oma Inglismaa ellu. Head sõbrad, koduseks saanud paigad, Eesti kahe ja poole tunni kaugusel. Ning kindlustunne ja stabiilsus.

„Kolla- ja dengepalavik on Lõuna-Ameerikas väga levinud. Määrige endale iga kahe tunni tagant sääsetõrjet peale, ükskõik, kus viibite. Lühikesi varrukaid ei soovita ma teil kanda. Ärge sööge värskeid puuvilju, köögivilju ega midagi muud väljaspool turistidele mõeldud restorane. Jooge ainult pudelivett. Siin on esmaabivahendid, mis võivad teie elu päästa,“ ulatab Lissaboni doktoriproua pärast vaktsiinide tegemist mulle hunniku retsepte.

„Mu elukaaslane rööviti Brasiilias kolme kuu jooksul neli korda ära. Kui sind röövima hakatakse, ära vastu puikle. Tema sai vastu hakates noahaava. Kanna alati pisut vargaraha kaasas. Kui sul raha pole, tapavad nad su tõenäoliselt ära. Ja ükski mõistlik inimene ei käi tänaval jala. See on ohtlik,“ räägib mitu korda Brasiilias töötanud kolleeg, näidates videot 50pealisest gängist, kes Rio de Janeiro kuulsal Ipanema rannal tormijooksuga kõik paljaks röövivad.

„Ma pole kindel, kas saan sind vastu võtta. Ning oma sõprade kätte ma sind ausalt öeldes ei usalda. Kõige turvalisem on hotell broneerida,“ kirjutab mulle Inglismaa aegade ülikoolikaaslane Gui, kes mind veel äsja lahkelt võõrustada lubas. Aga turvalised Rio hotellid maksavad üle 100 euro öö eest. Kuu ajaga 3000 eurot ainuüksi ööbimise peale?!

No tõepoolest, kas see kõik oli mu elust veel puudu?

Õnneks olen vähemalt keele poolest ette valmistatud, või nii ma arvan. Tänu ise õpitud portugali keelele ja mõnedele Lissabonis elatud kuudele suudan üsna viisakaid meile kirjutada ning end ka algsetes igapäevaasjades arusaadavaks teha. Ja tahtmine Portugal suurema ja metsikuma Brasiilia vastu vahetada on ammu hinges.

Kardan, et kas armun Lõuna-Ameerikasse või pettun selles tohutult. Ja mõlemal juhul seisaksin raskete valikute ees. Näiteks peaksin Inglismaal üles ütlema unistuste töökoha. Või pettumuse korral leidma uue unistuste sihtpaiga, mida kaugelt idealiseerida ja motivatsioonina kasutada.

Ent Rio de Janeirosse ma lõpuks siiski jõuan. Järgnevad neli aastat on kulgenud üle kivide ja kändude, vaheldumisi Rios ja siis jälle sealt eemal olles. Brasiilias nimelt ei lähe asjad kunagi täpselt nii, nagu plaan ette näeb. Kuid kui ma parajasti Rios olla ei saa, igatsen seda linna tohutult.

Rio... Paik, kus südatalvelgi temperatuur üle 20 kraadi tõuseb. Kus kõnnib uhkelt ringi sirge rühiga tüdruk Ipanemast. Ning muidugi koht, kus mängitakse jalgpalli samamoodi, nagu tantsitakse sambat, olles mõlemas maailma parimad.

Rio pole selline, nagu seda filmides, raamatutes ja lauludes kirjeldatakse. Ta on tuhat korda köitvam. Ning kahtlustest ja hoiatustest hoolimata kord sinna jõudnuna tunnen, et tahan saada carioca’ks – Rio de Janeiro elanikuks.

Riosse minek on esimene samm pikaajalises ja tõsises suhtes Lõuna-Ameerikaga. Nüüd tunnen lähemalt ka ülejäänud Brasiiliat, Kolumbiat ja Peruud ning juhin firmat, mis Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel spordisidemeid loob.