Читать книгу Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn - Malle Koido - Страница 7

„Ära mitte mingil juhul ette tellimata taksot võta! Lennujaama taksod on kõige ohtlikumad. Kui turistide röövimiseks takso ärandad, on ju lennujaam sinu esimene sihtkoht, et sealt mõni naiivne välismaalane kätte saada. Ja ära võõrastega räägi!“

Nii loeti mulle sõnad peale, kui oma Ladina-Ameerika ekspeditsiooni täpsemalt planeerima asusin. Nii mõneski selle regiooni linnas peab enne tellitud taksosse istumist juhiga paroole vahetama ning seejärel järjepidevalt koju helistama, et takso tundemärkide ja täpse marsruudi kohta infot anda. Justkui sõjarindel sidet pidades.

Ent mina pole mitte ükskõik millises paigas, vaid Cidade Maravilhosas ehk Imelises Linnas, nagu brasiillased seda kutsuvad. Ning passikontrollis seisab minu lähedal päris ehtne eestlane, blond ja euroliidu punase passiga. Meid leidub tõesti igas maailma sadamas. Interpreteerin seda hea endena.

Ent praegu pole mul aega kaasmaalastega tutvust tegema hakata, kuna olen niigi mitu tundi hiljaks jäänud. Pidin kell üheksa lennujaamas endise ülikoolikaaslase Guiga kohtuma, kuid seierid lähenevad juba üheteistkümnele. Gui töötab São Paulos, kuid on nädalavahetuseks õnneks siiski mulle giidiks tulnud. Ning telefoni sisse lülitades leian sõnumi: „Läksin juba ees ära, võta takso Morada do Soli.“

Säh sulle külalislahkust! Blondiin üksinda Brasiilias, ilma vähimagi aimuta, mis või kus too Morada do Sol olla võiks.

Saabuvate lendude uksest väljudes näen enda ees rida kauneid brasiillannasid, kes kõik mulle innukalt lehvitavad. Mis toimub? Tegu on taksokiisudega, kes selgelt gringo väljanägemisega klienti kiirelt värvata üritavad.

„Siia!“

„Ei, tule siia!“

„Just meilt saad parima hinna!“ kilkavad nad üksteist üle trumbata üritades.

Kohe kaovad sõprade nõuanded peast. Mis muud variandid mul ikka linna saamiseks oleks? Ning nii loksungi varsti juunikuises talviselt soojas Rios Botafogo linnaosa poole.

Praegu ma veel ei tea, et poolenisti läbipaistvate plastseinte taga, mis kiirteed ümbritsevad, asub Rio üks kurikuulsamaid paiku: Complexo do Alemão^[1.] favela ehk slummilinnaosa. Mäletate filmi „Jumala linn“? Jah, ka Cidade de Deusi favela on Rios täiesti olemas ja sinna sõidab buss number 353.

Taksos istudes tulevad lõunaameeriklastest sõprade õuduslood ja vaadatud filmid taas meelde. Seepärast toksingi iga paari minuti tagant sõnumeid ja teen telefonikõnesid, et ilmselgelt kurjade kavatsustega taksojuhile jätta mulje, et seda tüdrukut ootab Rio kesklinnas karm narkogäng, ja kui ta sinna ei jõua, leitakse taksojuht ka siis üles, kui ta nõelana heina-kuhja kaob. Loodan, et mu näitlemisoskus mõjub veenvana.

Kergemalt hingama hakkan alles siis, kui jõuame suure värava ette, mida valvab neli relvastatud turvameest.

„Mis on teie nimi? Kuhu te lähete? Kelle juurde?“ pärib üks neist taksojuhilt. Võin nüüd oma puudulikku portugali keelt praktiseerida.

Hiljem saan aru, et vaevalt too info kappidele korda läheb. Nimelt on Morada do Sol üks Rio de Janeiro suurimaid ja kuulsamaid condominio’sid ehk elamukooperatiive, kus viies kõrges paneelmajas elab üle viie tuhande inimese. Nähes välja nagu Lasnamäe elumajad üksteise otsa panduna, on säärased elamukooperatiivid kohaliku keskklassi seas elukohana vägagi hinnas.

Sisse sõites avaneb eestlasele harjumatu vaatepilt. Kell ligineb keskööle, ent õu on täis mängivaid lapsi ja koduseid toiduvarusid täiendavaid või niisama lobisevaid täiskasvanuid. Euroopas oleks kõik endast lugupidavad vanemad oma võsukesed ammu koju kamandanud. Ent Rios mängud hilisest tunnist hoolimata alles algavad.

Gui ootab mind juba all ja ei suuda uskuda, et tulin Brasiiliasse vaid ühe käsipagasi mõõtu kohvriga. Uksehoidja juures end kirja pannud, sõidame liftiga 17. korrusele, et kohtuda minu ajutiste korterikaaslastega.

Siin üllatused alles algavad. Juba koridori kostab peomuusika ning sisenedes tervitab meid laes sillerdav diskokera, värvilised valgusvihud ja kolm elutoas ennastunustavalt tantsu vihtuvat musklis kutti, kes meie sisenedes ümber pööravad.

„Ai-ai-ai-ai-ai! Oi! Bemvindo!“^[2.]

Ja nii algab minu elu koos nelja vapra sõdurpoisiga.

1 Sakslase kompleks. Nimetatud maatüki 20. sajandi algul ostnud poola immigrandi Leonard Kaczmarkiewiczi järgi. Heleda pea ja silmade tõttu ristisid kohalikud ta stereotüüpselt sakslaseks. (portugali k) [ ↵ ]

2  Ai-ai-ai-ai-ai! Hei! Tere tulemast! (portugali k) [ ↵ ]