Читать книгу Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn - Malle Koido - Страница 9

Rio turismibrošüüridel figureerib esimeste seas alati kuulus Copacabana rand, kus iga õige reisisell enamiku ajast mööda saatma peaks. Kuid kas ikka peaks?

Esimesel hommikul tõuseme Rios kell seitse. Kontekstiks lisan, et magama läksime kell neli ning tegu on laupäeva hommikuga, nii et igas mõistes saabub hommik üle mõistuse vara. Ent päike särab juba taevas nagu Eesti suvisel keskpäeval ja magamisisu kaob aknast imeilusat vaadet nähes kohe ära.

Gui koputab mu uksele ja teatab, et kohe on minek. Ah et kuhu? No muidugi randa!

Kümne minuti pärast hüppamegi kolmekesi Vibu autosse, surfilauad katusel. Tüüpilise eurooplasena tahan juba hakata kaebama, ega kusagil kohvi saada pole, et aju ikka ka üles ärkaks. Brasiilias kui kohvimaal ei tohiks sellest ju puudust olla. Aga juba peatumegi, et saaksin kohtuda oma uue elu armastusega.

Assai ehk açai – ta on saatnud mind heas ja halvas, hommikul, lõuna ajal ja õhtul, päikeselisel ja vihmasel päeval, Rios ja Riost eemal, kui mul suur Rio-igatsus peale tulnud on.

Ei, tegu pole mitte mõne päevitunud surfariga. Üks Rio tradit-sioonilisemaid hommikusööke on külmutatud assaide vilja-liha müsliga. Assai on mustjaspunane palmi otsas kasvav väga toitev mari, millest tehtud preparaati ka mujal maailmas kui kaalukaotamise imerohtu reklaamitud on. Ei tea, kas temast kaalujälgimisel kasu on, sest juba väike assaiportsjon sisaldab sadu kaloreid. Igatahes on minu jaoks tegu armastusega esimesest suutäiest. Kahjuks ei säili assai hästi ja värskel kujul seda Euroopasse tuua on seetõttu pea võimatu.

Maailma parim hommikusöök ja esimene tass kohvimaa kohvi tarbitud, on aeg edasi liikuda. Ning tol hommikul näen esimest korda, justkui muuseas, Copacabanat.

Keerame autoga kõrghoonete vahelt rannapromenaadile. Esimesena märkan sadu enamjaolt kuuekümnele lähenevaid grillkanapruune inimesi ujukate väel kiires tempos kõndimas.

„See on Copacabana,“ ütleb mulle Gui. Mu esimene emotsioon on pettumus. Ma ei tea, mida ma ootasin, ent mitte seda. Copacabana rand asub Rio kõrghoonete vahetus läheduses, linna ühe peatee ääres. Ta on nii linnarand, kui üks rand vähegi olla saab. Ja bikiinides supermodellid? Ei, hoopis lühikestes pükstes vanurid!

Copacabana legend on üle terve maailma nii üles haibitud, et ootustele vastata on sellel kuulsal rannal põhimõtteliselt võimatu. Rio rannad on maailma kõige kihvtimad. Seal toimub alati midagi, ükskõik millise ilmaga, ning nad on kõigile kättesaadavad. Aga inimesed tulevad sinna ülisuurte ootustega jõuda mingisse ebareaalsesse rannaparadiisi. Võtame ikkagi arvesse, et Copacabana rand asub ühe Lõuna-Ameerika suurima linna keskuses.

Vaatan aknast välja nagu uudishimulik laps, samal ajal kui Vibu meid Lääne-Rio poole juhib. Möödume Ipanemast ja Leblonist, ilma et ma sellest arugi saaks. Läbi ameerikaliku Barra jõuame lõpuks välja oma sihtkohta – Praia da Macumbale.

Vaat see on juba rand, mis minu ettekujutusele rannast vastab. Rahvast on helekollasel liival vähe ning üks kõrvarõngaste, massaaži või hennatätoveeringute müüja ei aja teist taga. Ka joogimüügipunkte leidub meie vahetus läheduses vaid üks. Istun üksi rannaliival ja vaatan, kuidas Gui ja Vibu surfilaudadel lainete poole suunduvad. Need on kõige suuremad lained, mida ma oma senises elus näinud olen, ning nad mühisevad üksteise järel kaldale. Paar korda isegi nii lähedale, et pean kärmelt oma asjad kokku korjama ja mõned meetrid tagasi jooksma, et mitte Atlandi ookeanis lõpetada. Päike, meri, vaikus ja lainete kohin – see on vabadus.

Pärast surfamist istume kolmekesi ainsas rannakohvikus, kus oleme ka ainsad kliendid. Ning seal proovin esimest korda kookospähklipiima kõrrega otse kookospähklist. Kuna piimapähkel on roheline, mitte pruun nagu Eesti poodides, ei jaga ma kohe äragi, et tegu on kookospähkliga. Mõtlen, et mõni muu eksootiline Brasiilia puuvili. No tõesti! Vaadake, mis juhtub põhjamaa inimesega troopikas maandudes. Viimastel aastatel on kookospähklipiimast saanud üle maailma tuntud ülikallis moejook. Rios saab selle endiselt nii-öelda otse allikast paari reaali eest kätte.

Just sellised ehedad päevad heade sõpradega turismi-Mekadest eemal pakuvad Rios enim naudingut. Carioca’d ammutavad energiat elu väikestest rõõmudest: varahommikune surf või rannavolle, sõpradega grillimine, koos Caipirinhade^[1.] joomine ja õhtul Lapas tantsimine. Midagi muud polegi vaja.

Rand on Rio elu lahutamatu osa. Iga Lõuna-Rio resident üritab vähemalt kord päevas ookeani ära näha. Inimesed ütlevad sageli, et meri toob neile meelerahu, ning tean täpselt, millest nad räägivad. Isegi kui sul on olnud katastroofiline, stressirohke päev, tuled selle lõpus mõneks minutiks randa. Vaatad ookeani ja muremõtted kaovad. Veel parem, kui jõuad enne tööpäeva algust kiire jooksuringi pehmel liival oma rutiini pigistada.

See ei tähenda, et tõeline carioca Copacabanale kunagi ei lähe. Kuigi seal on tõesti üks turist teises kinni, on siiski tegu Lõuna-Rio tuiksoonega. Copacabana randa võib võrrelda Piccadilly Circusega Londonis, Times Square’iga New Yorgis või Raekoja platsiga Tallinnas. Seal toimuvad kõik olulised üritused, alustades Rio suurima uusaastapeoga. Ent linna keskpunkti ei tasu rahu otsima minna – pigem elamusi ja igasugu karvaseid ja sulelisi.

Copacabana rannapromenaadi tähtsaimaks ikooniks võib lugeda hotelli Copacabana Palace. Tegu on elava monumendiga, kus on peatunud kroonitud pead ja tähtsaimad Riot väisanud suurkujud. Kolmandal päeval Rios esimest korda omapead randa minnes otsustan just selle hotelli ees rannaribal end sisse seada.

Turistlikumat paika annab otsida. Välismaalased tunneb Rios nahavärvi järgi ära ja olen neist ümbritsetud. Oma blondide kiharatega on mul raske ka endalt turistidele omaks saavat tähelepanu eemal hoida. Ning turist on muidugi igasuguste nännimüüjate ja muidu õnneotsijate lemmik.

„Hei-hei, kuidas läheb?“ Mu ees peatub rannal väga aeglast sörki tegev breketitega vanaonu.

„Kas te olete Venemaalt? Mina olen argentiinlane! Mis pärast plaanis, kas teil on üheks Caipirinhaks aega?“ uurib onu edasi. Tema päikesest põlenud jumest on näha, et too argentiinlane veedab ilmselt palju aega Rios mööda randa sörkides.

Sellistel juhtudel on parem teeselda, et olen tõesti venelane ja ei mõista mitte sõnagi ühtegi muud keelt. Kui ma üritan onu paar minutit viipekeeles veenda, et ma tõesti ühtki keelt ei räägi ja Caipirinhadest midagi välja ei tule, sörgib ta lõpuks edasi. Nõutuna, kuidas mõni välismaalane suudab ta sarmile vastu panna.

Mööda ei lähe viit minutitki, kui minu lähedal peesitavad ameerika kutid endast pilti teha paluvad.

„Hei, kuule, ega sa ei tea siin mõnda lahedat ööklubi, kuhu me minna võiks? Igavene jama, igal pool peab järjekorras seisma!“ kurdavad nad.

Alla 30aastaste seas on Rio tuntud kui hullumeelne peolinn. Ausalt öeldes pole Rio pulbitseva ööelu armastajatele sugugi kõige kehvem paik. Enne Riosse tulekut ei käinud ma kuigi sageli väljas, ent siin esimesel nädalavahetusel juba kaks korda ja varase hommikutunnini välja. Võrdleme ameeriklastega paar minutit oma nädalavahetuse kogemusi ja tuleb välja, et põhimõtteliselt käisime samadel pidudel. Ja tõepoolest, sabas seismisest pole pääsu. Sellega panen vestlusele punkti, kuna mul on tõsine kavatsus kaasavõetud raamatust vähemalt üks peatükk läbi lugeda.

Aga see on Copacabana, mitte Pärnu rand, kus tundide kaupa teiste seas rahulikult pikutada võib. Järgmisena võtab mind sihtmärgiks jäätisemüüja. Seejärel massöör. Seejärel karastusjooke pakkuv härra. Talle järgneb päikeseprilliärikas. Rannalinamüüja otsustab, et mu kasutusel olev rätik ei kõlba kuhugi, ja näeb pea minut aega vaeva, et mulle uus müüa.

Kui see tsirkus, kus iga 60 sekundi järel keegi minuga rääkida üritab, juba paarkümmend minutit kestnud on, ilmub välja üks imearmas laps. Pealtnäha on tal vanust ehk kümme aastat.

„Kas ma sinuga pilti tohin teha?“ uurib ta süütu ilmega.

No kes siis sellisele lapsele ära julgeb öelda! Eriti kui ta veel ise julguse kokku võtab ja küsima tuleb.

Kui oleme pildi ära teinud, juhtub midagi ennekuulmatut. Too nunnu laps, kes ise pilti küsis, sirutab käe välja: „See teeb viis reaali!“

No tule taevas appi! Kougin oma peenraha välja ja vangutan pead. Tõepoolest, kui otsid rahu ja vaikust, et päikest võtta ja raamatut lugeda, ei leidu Copacabanast hullemat kohta. Pakin asjad kokku ja suundun rannabaari kookospiima jooma.

Rannaelu kujutab Rios endast hoopis midagi muud kui Eestis. Lême, Copacabana, Ipanema või Lebloni rannas vaikuses mõtete kogumiseks peab sinna minema päikesetõusul või pärast loojangut. Tegelikult on õhtupoolikul Lebloni randa varjavate kaksikmägede Dois Irmãosi^[2.] lähedal veepiiril rahu otsimine üks mu lemmikhetki Rio päevaplaanis. Isegi kui turvakaalutlustel pole selline käitumine kuuldavasti kuigi mõistlik.

Rannas toimub kogu aeg midagi. Juba päikesetõusul vallutavad rannajoone tervisesportlased ja surfarid, et varajane endorfiinilaks kätte saada. Sporditegemine on Rios kohustuslik. Kuna inimese välimust dikteerib rannakultuur, tahavad kõik välja näha päevitunud ja heas vormis.

Seetõttu kogunevad pärast tööpäeva lõppu rannas erinevate postide juures suuremad ja väiksemad treeningrühmad. Nad tantsivad muusika saatel liival, katsuvad liivamaadluses jõudu ning teevad treeneri motivatsioonisõnade saatel kätekõverdusi.

Sõprade grupid mängivad jalkat või võrkpalli. Leidub ka köielkõndijaid, kes kahe palmi vahele oma varustuse üles panevad ja oskusi testivad. Rulluisutajad ja jalgratturid kasutavad spetsiaalselt neile mõeldud kergliiklusteed nii usinalt, et tee ületamine nõuab ülimat tähelepanu.

Mida aga eriti palju ei harrastata, on ujumine. Rio rannavesi on ülisoolane ja salakaval: ookeanilained lubavad vaid kalda ääres jalgupidi vette minna. Vee reostusastet teades imetlen surfajaid, kes vee mustusest ja lainete tugevusest numbrit ei tee.

Sageli võib Copacabana rannas näha treenimas Brasiilia koondise rannavolleneiusid, keda olümpialaste treeningukeskusest nägupidi tean. Sport on püha ja neid ei sega seal keegi, ehkki koondise bikiinide järgi tunnevad paljud möödujad kaunid piigad ilmselt ära.

Ent vähemalt viiekilomeetrisel rannapromenaadil leidub ka teistsugust silmailu. Carioca’d on äärmiselt loovad, kuid kunst ei ripu galeriides, vaid on kõigile kättesaadav siinsamas rannas. Enne päikesetõusu saabuvad kunstnikud rannale, et ehitada mitme meetri laiusi ja pikkusi liivaskulptuure. Tihti on need temaatilised, näiteks jõulude ajal 40kraadises kuumuses liivast põhjapõdrarakend. Või MMi ajal täiesti äratuntav jalgpallur Neymar. Kui kunstiteos valmis, istub autor uhkelt terve päeva selle kõrval ja võtab raha oma vorbitud liivalossi pildistamise eest. Järgmisel päeval valmib kujuri käte all juba uus meistriteos.

Rio rannad pole vaiksed ja rahulikud päevitamiskohad. Sinna tullakse sõpradega aega veetma, sporti tegema ja elatist teenima. Copacabanale päevitama minnes tuleb vaim seada valmis samamoodi, kui ükskõik millise suurlinna peatänavale suundudes, sest rahule ei jäeta siin kedagi.

Dois Irmãosi lähedal maalilises Lebloni rannas on Copacabanast vähem turiste ning seega ka vähem nendega äri teha üritavaid kohalikke. Imeilus rand, kuhu kasvõi lõuna ajal pooleks tunniks tulla võin, on üks magneteid, mis mind ikka ja jälle Riosse tagasi tõmbab.

1 Caipirinha – suhkruroorummist cachaça’st, laimist ja suhkrust koosnev kokteil. [ ↵ ]

2 Kaks Venda. (portugali k) [ ↵ ]