Читать книгу Võit alkoholiprobleemi üle - Marcantonio Spada - Страница 6

Probleemi raskuse hindamine

Raamatu esimeses osas käsitleti joomise kujunemist alkoholiprobleemiks. Põhimõte oli selles, et kui teie alkoholi tarbimine põhjustab mingis eluvaldkonnas teile või kellelegi teisele probleeme, siis on teie joomisharjumused problemaatilised.

Tähelepanu jäi pööramata tõsiasjale, et oma piir on ka mõõdukal joomisel (justkui räägitaks piirist ainult alkoholiprobleemi puhul). Seda piiri mõõdetakse ühikutes. Ühele ühikule vastab

väike keskmise kangusega õlu või pilsner,

üks väike klaas veini,

üks pits viina.

Tervishoiuameti soovitusel ei ületa mõistlik alkoholi tarbimise piir hea tervise juures oleva täiskasvanud mehe puhul 3–4 ühikut päevas ja hea tervise juures oleva naise puhul 2–3 ühikut päevas. Teisisõnu teeb see nädalas kõige rohkem 21 ühikut mehe ja 14 ühikut naise kohta.

Kummalisel kombel teavad paljud inimesed, nii need, kel on joomisega probleeme kui ka need kel pole, väga umbkaudu, kui palju nad joovad. Seega tuleks esmalt täpsemalt kindlaks teha, millised on meie joomisharjumused.

Enese jälgimine

Teadsin, et tarvitan alkoholi ebamõistlikult, aga seda polnud lihtne kindlaks teha. Mõnel nädalal tundus, et joon palju, teisel mitte. Siis hakkasin pidama arvet, kui palju ja mida ma joon, ja avastasin, et selles on oma seaduspära. Seaduspära, mida ma ei tahtnud näha, seaduspära, mis vajas muutmist. Joanne

Parim viis oma joomisharjumuse kohta teavet saada on püüda oma harjumusi jälgida. Seda tuleks teha kolmel põhjusel.

1. Nii saate tõelise pildi oma probleemi raskusest.

2. See on esimene samm, et õppida oma probleemiga hakkama saama.

3. Jälgimine aitab inimesel vähem juua.

Saate seda teha kaunis lihtsalt, pidades arvet, millal, kus, kellega koos ja kui palju alkoholi tarbite. Pidage meeles, et see on enesevaatlus – te teete seda ise ja enda jaoks. Tulemusliku enesevaatluse reegel on lihtne: iga kord, kui võtate kusagil alkohoolse joogi, kirjutage see enne jooma hakkamist üles. Osa inimesi saab teiste juuresolekul oma napsi ülesmärkimisega vaevata hakkama, teised mitte. Või ei mõtle nad eriti sellele. Asja lihtsustab märkmete pidamine väikses taskuraamatus või pihuarvutis.

Järgnev joomispäevik on tavaline abivahend, et oma joomisharjumusi jälgida. See aitab teil oma arvepidamist struktureerida. Kasutage tühja päevikut, tehes enne, kui lähete edasi käesoleva peatüki järgmise lõiguga, vähemalt paari nädala jooksul alkoholi tarbimise kohta märkmeid. Vaadates oma sissekandeid, peaksite oskama vastata järgmistele küsimustele.

1. Millal ma tavaliselt joon?

2. Kui palju ma joon tavaliselt korraga ja kui palju nädalas?

3. Kus ja kellega koos ma tavaliselt joon?

Oma joomispäeviku põhjal saate hinnata, kas ületate nädalase kriitilise piiri. Kui jah, langeb teie probleem laias laastus kokku ühega kolmest järgnevast kategooriast.

Märkida tuleks sedagi, et kui joote küll vähem, kui nädalane kriitiline kogus lubab, aga üle 3–4 ühiku päevas, võib ikkagi olla tegemist mõõduka või koguni raske alkoholiprobleemiga.

Käesoleva raamatu eesmärk on aidata eeskätt inimesi, kes kuuluvad kahte esimesse kategooriasse (mõõdukas ja raske alkoholiprobleem). Kui teie probleem langeb kolmandasse kategooriasse (äge alkoholiprobleem), võib teil sellest raamatust küll kasu olla, aga peaksite lisaabi saamiseks pöörduma arsti või käitumisterapeudi poole.

Ambivalentsus

Joomiskäitumise kindlakstegemise käigus võivad tekkida mitmesugused tunded alates vihast, masendusest ja tugevast ärritusest kuni elevuse ja otsustavuseni. Ühest küljest võib teil tekkida tahtmine see raamat aknast välja visata. Teisest küljest võite tunda kasvavat valmisolekut väljakutse vastu võtta ja teil tekib veendumus, et tahate oma joomisharjumusi muuta. Tõenäoliselt kogete kõigi nende emotsioonide segu ja kaksipidiseid tundeid – te tahate plaanist loobuda ja samal ajal ka joomist vähendada.

Joonis 3.1. Joomiskaalud.

Ambivalentsus tähendab millegi suhtes vastandlikke tundeid (ma tahan ja ma ei taha). See tuleneb konkureerivatest soovidest, sest joomisega on seotud selle tegevuse nii head kui ka halvad küljed (vt joonis 3.1). Kui oleksid ainult halvad küljed, siis ei joodaks!

Kaaluga kipub tavaliselt juhtuma see, et kui raskus hakkab vajuma ühele küljele, püütakse kallutada teist poolt, et tasakaalu leida. Ambivalentsust võidakse kogeda hoolimata sellest, kumba valikut parajasti eelistatakse. Näiteks, kui parasjagu keeldute alkoholi tarvitamast, võite ometi tunda vastakaid tundeid – ka sellel on oma head ja vead.

See, kuidas need konkureerivad jõud lõpuks mingiks ajahetkeks tasakaalustuvad, määrab, kas annate joomisele järele või panete vastu. Seega tekitab ambivalentsus segadust ja frustratsiooni ning seda on raske mõista. Ometi on oluline jääda sellest takistusest hoolimata endale kindlaks, olla oma kahetiste tunnete suhtes leplik ja kannatlik. Pidage meeles, et ambivalentsus pole ainult joomisprobleemi, vaid mitmete eluaspektide normaalne ja tavaline osa. See ei tulene probleemsest isiksusest, „kellel on puudulik motivatsioon”. Tuleb leida viise, kuidas tugevdada soovi muutuda ja vähehaaval ambivalentsusest vabaneda. Enne, kui seda teha, vaatame lühidalt muutumisprotsessi.

Põhipunktid

• Regulaarne enese jälgimine on esimene samm, et aru saada, kas teil on alkoholi tarbimisega probleeme.

• Kui ületate piirkoguseid (14 ühikut nädalas naise ja 21 ühikut mehe kohta), tuleks oma joomisharjumusi analüüsida.

• Kui joote korraga rohkem kui 3–4 ühikut, võiksite samuti oma joomisharjumusi analüüsida.

• Ambivalentsuse tundmine oma joomisharjumuste suhtes on normaalne ja käib alkoholiprobleemi kindlakstegemise juurde.