Читать книгу Võõramaalane. Reisiromaan novellides - Mare Grau - Страница 10

Proua Fitzpatricku õde Margaret ja tolle tütar Victoria saabusid pärastlõunal oma BMW-ga. Vahepeal oli proua Fitzpatrick ka oma auto politsei parklast kätte saanud – ta pidi veel trahvi ka maksma, lisaks taksole tehtud kulutustele, aga ta jäi siiski heatujuliseks.

Uksest astus sisse proua Fitzpatrickust noorem naine, kes nägi kõiges tema moodi välja – peale nina, mis oli kergelt kongus. Tema ees tatsas väike tüdruk, kes jäi Annat kohates nõutult seisma.

„Tere!“ ütles Anna.

„Saage tuttavaks. Minu au pair – ta on pärit Venemaalt.“

„Ee – mitte päris. Ma olen Eestist. Mu kodumaa on üsna Soome lähedal,“ ruttas Anna proua Fitzpatrickut parandama.

„Aa, sa oled siis hoopis soomlane?“ Proua Fitzpatrick näis olevat üllatunud.

„Mul oli ükskord soomlasest kallim,“ reageeris Margaret. „Tore poiss oli, ehk küll veidi liiga vaikne.“

„Sa pole mulle sellest kunagi rääkinud, Maggie. Aga sea end ometi sisse! Võta kingad jalast ära, sa ju tead, et ma ei salli kingi siin majas. Anna, mine too kohvrid Maggie autost ära ja aita Victorial mantel seljast ja kingad jalast!“

Peale selle tuli Annal veel Victoria magamisase autost oma magamistuppa tassida ja kokku panna.

Victoria oli jutukas tüdruk, kuigi kõikidest ta sõnadest Anna aru ei saanud. Ja ta armastas kiiresti toast tuppa paterdada ning Dixie-Lou-Loud sabast sikutada. Anna pidi muude kohustuste hulgas tüdruku mähkmeid vahetama. Victoria ei osanud veel potil käia. Kõiges muus aga jättis ta juba väikese daami mulje oma hästilõigatud soengu ja kallite riietega.

Margaret ei paistnud olevat sugugi närvivapustuse äärel – vastupidiselt sellele, mida proua Fitzpatrick õe kohta oli öelnud. Ta oli abielus ärimehega, kes oli äsja segastel asjaoludel pere juurest lahkunud. Hiljem sai Anna teada, et too ärimees oli langenud narkootikumide küüsi ning ühte erakliinikusse tervenema paigutatud. Selle teabe valguses tundus Margaret isegi ülimalt rahulik. Ta pööras tähelepanu koguni Annale, küsis neiu pere ja kodumaa kohta ning mida ta vanemad olid teinud. Anna pahvatas välja, et ta ema oli olnud õpetaja ja isa raudteetööline. Proua Fitzpatrick polnud talt möödunud poolteise kuu jooksul, mis Anna ta juures oli elanud, veel kordagi niisuguseid asju küsinud.

Nad istusid neljakesi elutoas marmorlaua taga ning sõid rikkalikku õhtusööki, mille proua Fitzpatrick oli Anna kaasabil valmistanud. Kõik paistsid olevat ülimalt heas tujus ning Annagi meeleolu lõdvenes. Üldine õhkkond oli ülimalt sundimatu ning mida edasi õhtusöök edenes, seda lõbusamaks see muutus.

Kui Anna hiljem köögis magustoitu taldrikutele jagas, hüüdis proua Fitzpatrick talle elutoast naljatamisi, et kas ta juba tuleb nende maasikatega, ning Anna vastas talle, samuti tögamisi, et ei tule, vaid sööb need kõik ise ära.