Читать книгу Võõramaalane. Reisiromaan novellides - Mare Grau - Страница 9

„Kus sa oled olnud?“ hüüatas proua Fitzpatrick, kui Anna koeraga pargist koju jõudis. Anna polnud märganud, et aeg oli kiiresti lennanud. Perenaine aga ta vabandusi ootama ei jäänudki, vaid tõttas oma jutuga edasi:

„Mu õde just helistas ja teatas, et saabub homme külla. Koos oma tütrega. See on selline kaheaastane jõmpsikas, Margaret on temaga vahel püsti hädas. Mul on hea meel, et mul lapsi ei ole. Ega sina ometi ei kavatse endale lapsi muretseda? Parem vaata ette. Aga sul vist tuleb Victoria eest hoolitsemine paariks nädalaks enda kätte võtta. Margaret on närvivapustuse äärel ja vajab abi. Aga mis sa seisad seal, meil on nii palju teha!“

Anna ülejäänud päev kulus põhjalikule koristamisele, tuulutamisele, pesupesemisele, triikimisele, iluasjade nühkimisele ja kõigele, mida õe tulekuks valmistuv perenaine tarvilikuks pidas. Mida kaugemale päev kulus, seda kannatamatumaks proua Fitzpatrick muutus. Ikka tundus talle, et Anna pole küllalt kiire ning see või too asi vajab veel tegemist.

„Meil ei ole siin tervet päeva aega oodata, mil sa need linad triigitud saad!“ Anna püüdis kiiremini triikida, aga siis leidis proua Fitzpatrick, et pliidiahi polnud korralikult puhastatud ning Annal tuli pärast triikimist veel see uuesti käsile võtta.

Pärastõunal sõitsid nad sisseoste tegema ning Mercedese pagasiruum ja tagaistmed said tihedalt Marks & Spenceri toidukaupu ja majapidamiskraami täis pakitud. Proua Fitzpatrick jättis kodu juurde jõudes Anna ukselävele mahalaaditud ostukottidega tegelema ning ütles, et tal on kesklinnas toimetamist ja ta tuleb paari tunni pärast tagasi õhtusööki valmistama. Ühtlasi pani ta Annale südamele, et ta koristamise ja nühkimise lõpule viiks ega unustaks Dixie-Lou-Louga jalutamas käia.

Kui proua Fitzpatrick viis tundi hiljem naasis, oli ta ilma autota, silmanähtavalt purjus ja äärmiselt ärritatud meeleolus.

„Nad viisid mu auto minema, kujutad sa ette! Olevat vales kohas pargitud! Ma jätsin ta sinna ainult paariks minutiks!“ Ja ütles eriti rõveda sõimusõna, mida Anna polnud seni ette kujutanud, et proua Fitzpatrick võiks kasutada.

Seejärel pöördus proua tähelepanu Annale endale.

„Mis sa oled siin teinud?“ urahtas ta. Anna oli juhust kasutanud ning pesnud käsitsi oma nõuka-aegseid nailonsukkpükse, mida ta polnud seni usaldanud proua Fitzpatricku pesumasinasse panna. Õnnetud sukkpüksid rippusid köögis radiaatoril.

„Korista see jõledus kohe siit ära!“ Kui Anna kõhkles, kahmas proua Fitzpatrick märjad sukkpüksid radiaatorilt ja viskas need prügikasti. See oli Anna viimane terve paar.

Anna polnud perenaist nii halvas tujus veel enne näinud ega teadnud, kuidas ta peaks käituma. Ühest küljest oli ta solvunud, aga teisest küljest ei tihanud ta midagi öelda kartusest, et ta võidaks välja visata. Varemalt oli tal see hirm olnud seoses lõhutud portselankujukese ja teiste rikutud asjadega, aga siis oli proua Fitzpatrick öelnud Anna rohke vabandamise peale, et ärgu ta muretsegu niisuguste tühiasjade pärast.

Niisiis ei julgenud Anna hetkel midagi öelda, käis vaid vaikselt ringi sünge näoga, mis aga perenaist veelgi ärritas.

„Mis asja sa mossitad seal! Mulle tuleb õde homme külla, aga majas on mul selline pirtsakas au pair! Pole ime, et mul nii halb tuju on!“

Vastust ootamata marssis proua Fitzpatrick külmkapi juurde ja asus siis köögilaual toore kanaliha kallal toimetama. Ta näpud töötasid automaatselt, haarates aeg-ajalt konjakiklaasi järele, mille ta oli endale kallanud. Samal ajal läksid ta monoloogid järjest solvavamaks ning Annal sai lõpuks mõõt täis. Ta hiilis ühel hetkel vannituppa ning enam kööki tagasi ei läinudki, lukustades end seeasemel oma tuppa.

Hing näris halvast eelaimdusest. Mine tea, milleks see perenaine veel võimeline on? Ta vaatas oma toas ringi – see tuba oli veel viimast ööd „tema oma“, sest järgmisel päeval pidi ta seda jagama hakkama perenaise õe tütrega, kelle voodi pidi saabuma koos selle omanikuga. Kui järgmine päev ikka saabub ja asjad plaani järgi lähevad…

Siis võttis Anna kätte raamatu, mille oli hommikul elutoas koristades raamatukapist leidnud. Ta üritas väikesele Dorritile Dickensi raamatus kaasa tunda, aga lugemine kulges vaevaliselt. Siiski jäi Anna kurdiks proua Fitzpatricku kärkimisele ukse tagant, et ta kohe sööma tuleks. Kõht oli küll tühi, aga ta lihtsalt ei söandanud minna. Perenaise kolistamist ja purjus sõimlemist oli kuulda veel mõnda aega, kuni hilise ööni, kui ta viimaks oma tuppa kadus. Lõpuks jäi kõik vaikseks.

Hommikul ärkas Anna raske südamega, teadmata, mis teda ees ootab. Ta valmistas nagu tavaliselt proua Fitzpatrickule hommikueine ning koputas ettevaatlikult perenaise uksele.

„Come in!“ kostis nagu tavaliselt, krobiseval häälel, ning Anna hiilis kandikuga tuppa.

Proua Fitzpatrick lamas külili voodis, seljaga ukse poole. „Pane kandik põrandale,“ ütles ta väsinud häälega. Anna tegi, nagu soovitud, ja pöördus minekule.

„Jää siia, mul on sulle midagi öelda.“

Vallandamine sõnakuulmatuse pärast?

„Mul on samuti midagi öelda,“ ütles Anna väriseva häälega. „Palun vabandust, et ma eile õhtul kana sööma ei tulnud.“

Perenaine keeras end ropsti teisele küljele ja upitas end voodiservale istuma. Ta roosa siidpidžaama oli kortsus ja rippus ta õlgadelt nagu riidepuult. Ta vaatas Annale alt üles otsa ja ütles:

„Hoopis mina pean vabandama. Unusta ära, mis eile juhtus. Tühja sest kanast! Me teeme sellest täna võileivad ja valmistame maitsva lantši.“

Vastupidiselt eelmise päeva õhtupoolikule oli proua Fitzpatrick terve hommiku ülevas meeleolus ning kallas Anna üle sooja tähelepanuga. Ta embas teda emotsionaalselt ning poetas „love“ ja „honey“ („kallis“ ja „kullake“) pea igasse lausesse, millega ta neiu poole pöördus. Lisaks sai Anna perenaiselt kingiks kena džempri.

Aga Anna arvas nüüd mõistvat, miks proua Fitzpatricku mees oli naise juurest jalga lasknud.