Читать книгу Võõramaalane. Reisiromaan novellides - Mare Grau - Страница 4

Mis ajab inimesi kirjutama? See ei ole ratsionaalne vajadus, nagu on seda enda toitmine või katmine. Kirjutamisvajadus tuleb sisimast, vahel oma lähedasi üllatades, justkui oleks see mingi haigus.

Siinsete juttude tegelikkus on segatud väljamõeldisega. Nende algeks on minu ammune vajadus end kirjasõnas väljendada, nõukogude ajal üles kasvanud noore naise igatsus teisele poole raudset eesriiet kiigata, sinna jõudes nähtut endale kõrva taha panna, samas poolkogemata leides midagi, mida polnud oodanudki – tõelise armastuse.

Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. See raamat olgu inglise filoloogi lugupidamisavaldus linnale, kus veetsin palju aastaid. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta end seal kodus tunda? Kas võõramaalane saab üldse kusagil lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale?

Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja millal oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.

Mare Grau