Читать книгу Võõramaalane. Reisiromaan novellides - Mare Grau - Страница 8

Proua Fitzpatrick oli punase juuksepahmakaga ilus neljakümnendates aastates naine – keskmisest veidi pikemat kasvu, hoolitsetud välimuse ja sirge rühiga. Ta oli end tutvustanud näitlejana, aga ta nägu tuletas Annale ebamääraselt meelde üht teist, palju vanemat näitlejatari, keda ta kunagi ühes filmis oli näinud. Proua Fitzpatrick aga ei teinudki sellest saladust, et ta oli käinud ilukirurgi juures ja lasknud oma nina natuke selle teise näitlejatari omaga sarnasemaks kohendada.

„Tal on nii perfektne nina, see lausa sunnib sellest eeskuju võtma,“ oli perenaine Annale kinnitanud, aga see oli hiljem, võib-olla esimese päeva õhtul. Tol hommikul aga oli proua Fitzpatrick teda tervitanud, kui ta Anna kellahelistamise peale ukse oli avanud: „Kas need ongi kõik su asjad?“, vahtides imestunult Anna väikest reisikotti, millega viimane oli saabunud. Annal polnud kodumaalt rohkem kaasas kui mõni paar vahetuspesu, kaks-kolm riidehilpu ja mõned raamatud.

Kui Anna oli need vähesed asjad oma uude tuppa ära pannud, siis tegi proua Fitzpatrick temaga oma kodus ringkäigu ning seletas talle, mida tal teha tuleb. Maja polnud teab mis suur. See oli üks neist Victoriaaegsetest terrassmajadest, köök keldrikorral, mahukas elutuba, mis klaasuste kaudu avanes väikesesse tagaaeda, ning kaks magamistuba: üks hiiglasuur – proua Fitzpatricku oma, ning teine väike – praeguseks

Anna oma. Elutuba ehtis uhke marmorkattega laud ning diivanid ja tugitoolid olid kaetud rikkaliku lillelise mustriga roosakarva damastiga. Toa ainuke raamatukapp oli mustast lakkpuidust. Akende ees olid paksud satsidega kardinad, samast materjalist ja sama roosad kui diivanikattedki. Raamatukapi otsas ja lae all riiulitel seisid potid toataimedega ning madalamatel riiulikestel ilutsesid igat sorti nipsasjakesed, nende hulgas rikkalikes kullast ja hõbedast raamides fotod perenaisest endast. Anna oli tabanud end mõttelt, et perenaise eksabikaasast pole siin kodus ühtegi jälge. Ainult raamatukapi juures oli proua Fitzpatrick maininud, et seal on peamiselt ta mehe ostetud raamatud ja et Anna võib sealt oma inglise keele arendamise huvides võtta, mida tahab.

Proua magamistoas domineeris hiiglaslik voodi, mille ülestegemine – pärast seda, kui perenaine hilisel hommikupoolikul sealt lõpuks välja oli suvatsenud tulla – kuulus samuti Anna ülesannete hulka. Voodi oli ülestehtult kaetud paksu roosamustrilise voodikattega, sellest materjalist olid ka kardinad. Kaminasimsil jätkus seesama nipsasjakeste ja perenaise fotode rodu mis elutoa riiulitelgi. Magamistoa kamina kohal rippus massiivse raamiga tohutusuur peegel ja ka seinakappide lükanduksed olid kaetud maast laeni ulatuvate peeglitega.

Anna tuba oli sisustatud võrdlemisi tagasihoidlikult, kitsa voodi kõrval seisis vaid lihtne pesukummut ja väike kapp. Siiski oli perenaise luksuslikust stiilist natuke ka Anna tuppa valgunud – voodikate ja kardinad olid ühest ja samast, ikka roosakat värvi riidest.

Vannitoa põrand oli kaetud marmorplaatidega ning kuuma ja külma vee kraanid vannis ja kraanikausis olid kullakarva. Vannituba oli nii suur, et selle nurka mahtus ka dušikabiin ning teises nurgas oli WCpoti kõrval bidee – samuti kullakarva kraanidega. Vannitoa riiulid olid pungil täis igat sorti värvilisi pudelikesi.

Kitsavõitu ristkülikukujuline köök keldrikorrusel oli sisustatud minimaalselt, siiski mahtusid sinna ära kõik vajalikud kapid, ahjuga pliit, külmutuskapp, nõudepesumasin, pesumasin ja pesukuivati ning laud kahe tooliga. Trepi all köögi sissekäigu juures seisis mahukas toidukapp, pungil täis kirevate siltidega purke ja sätendavaid pakendeid. Köögi teises otsas oli uks, kust pääses trepi kaudu tänavale. Hommikuti pani piimamees köögiukse taha piimapudelid. Anna üheks ülesandeks sai ka tühjad pudelid ukse taha panna ja värske piim üles korjata, niisamuti kui piimamehega kord nädalas arved õiendada.

Anna polnud sellist luksuslikku elamist varem näinud. Sel polnud mingit sarnasust tema tillukese ahjuküttega korteriga Tallinna aguli puulobudikus, kus ta kogu oma senise elu oli elanud. Algul olid nad korteris elanud kolmekesi, aga sedamööda, kuidas ta vanemad manalateele varisesid – algul ema, kui Anna oli veel väike, ja aastaid hiljem ka isa, kui tüdruk oli juba täiseas –, läks seal vähemalt ruumi osas lahedamaks, nagu ta vahel mõrult mõelnud oli.

„Are you listening?“^[1.] kuulis Anna äkki proua Fitzpatrickut tungiva häälega küsivat, talle samas otsa vaadates. Nad olid parajasti oma ringkäiguga köögist uuesti elutuppa jõudnud.

„Jaa, jaa!“ vastas Anna ruttu, ennast kokku võttes.

Oma valdusi Annale näidates oli proua Fitzpatricku ilmes ja olekus omaniku uhkust. Erilist rõhku pani perenaine puhtusele, nii et koristada tuli Annal iga päev, samuti triikida pesu, kasta taimi, käia koeraga jalutamas, teha väiksemad sisseostud ja aidata suurematega, kui proua Fitzpatrick oma Mercedesega Marks & Spenceris käis. Samuti tuli Annal koerale toit valmistada, puhastada iluasju ja proua Fitzpatrickul saatjana kaasas käia, kui tal selleks vajadus oli, tema seltsis istuda ning talle kirju masinal valmis tippida.

„Kas sa süüa teha oskad?“

„Mitte eriti hästi,“ tunnistas Anna.

„Pole viga. Mulle meeldib süüa teha, ma valmistan söögid ise.“

Tol esimesel päeval Anna veel midagi erilist tegema ei pidanud. Proua Fitzpatrick käis temaga kaasas koerajalutuspaiku näitamas. Ta ütles, et vihkab koeraga jalutamist – tema endine mees oli seda teinud ning vahepeal maksis ta ühele naabrile, kes Dixie-Lou-Lou enda spanjeli seltsis jalutama viis. (Koristamist vihkas proua Fitzpatrick samuti, tal oli selleks olnud viimase ajani palgaline koristaja, aga too oli ta hiljuti maha jätnud, nagu ta meeski.)

Nii see esimene päev möödus. Nad käisid veel autoga sisseoste tegemas ja õhtul toimetas perenaine köögis, Anna vaatas enamasti pealt. Ühel momendil märkis proua Fitzpatrick, et Anna näeb nii kõhn välja.

„Sul tuleb kaalus juurde võtta, kui tahad mu juures vastu pidada! Ma loodan, et mu söögid aitavad selleks kaasa.“

Esimeseks õhtusöögiks küpsetas proua Fitzpatrick kreeka roa, nagu ta seda tutvustas, mis koosnes lambalihast, kartulitest ja tomatitest. Nad einestasid elutoas marmorlaua taga. Luksuslikud salvrätikud, vein ja magusroaks jäätis. Annal käis rikkalikest muljetest ja veinist pea ringi, ta oli ülimalt rõõmus, et paistis nii hea koha saanud olevat: perenaine tundus sõbralik ja hoolitsev, Annal oli oma tuba – mis sest, et väike. Ta oli kuulnud lugusid, kus lapsehoidjad pidid oma kasvandikuga tuba jagama.

Proua Fitzpatrick rääkis vahetpidamata, ainult aeg-ajalt Anna käest midagi küsides. Perenaise inglise keelest polnud õnneks raske aru saada, aga Anna enese pidev pingutus võõras keeles vajalikke sõnu leida väsitas teda ning kui ta lõpuks – pärast pikaleveninud õhtusööki proua Fitzpatricku monoloogide saatel ning sellele järgnenud teleri ees istumist – voodisse heitis, jäi ta silmapilkselt magama.

Anna järgmised nädalad möödusid justkui mingis halvas unenäos. Miski ei tulnud välja, nagu oleks pidanud. Ta põletas näpud ja kõrvetas ära mitu saiaviilu, enne kui aru sai, kuidas röster tegelikult töötab.

Ta polnud sellist aparaati elus varem näinud ega katsunud. Ka määris Anna ühel hommikul saiale kogemata apelsinidžemmi asemel sarnases purgis olnud chutney’t^[2.], mis põhjustas proua Fitzpatrickule tõsise köhahoo, ja ta teetegemise oskus jättis algul palju soovida – küll oli piima tee sees liiga palju või teetõmmis ise liiga lahja. Dixie-Lou-Lou näitas talle hambaid, kui ta ükspäev koera rihma otsast tõmmates kogemata peaaegu ära kägistas. Tube koristades lõhkus ta ära väikese roosa portselankuju ja pesumasin läks tema pärast rikki – ta polnud niisugust keerulist masinat varem näinud ning polnud eriti kindel, kuidas see töötab. Samuti polnud Anna kunagi varem näinud nõudepesumasinat. Sellesse nõude ladumise õppis ta pikapeale ära küll, aga sisse lülitas masina enne magamaminekut perenaine ise. Pesukuivati oli hoopis omaette teema. Proua Fitzpatrick pidi Annale mitu korda kannatlikult seletama, et ta seda liiga kaua ei käiaks – pesu tuleb välja liiga kortsus ja kulutab liialt elektrit. Ka valmistasid erisugused puhastusvahendid Annale algul kimbatust ning ta ajas aknapesuvedeliku segamini vannitoapuhastusvedelikuga, kuni õppis pudelisiltidesse süvenema. Ühte neist pudelitest läks tal varsti vaja selleks, et lahti saada suurest veiniplekist proua Fitzpatricku elutoa vaibal, mis tekkis sinna Anna ettevaatamatul komistamisel perenaisele veiniklaasi tuues.

Anna kollased dressipüksid, mis ta Eestist kaasa oli toonud ja milles ta kodutöid tegi, läksid imekähku mustaks. Pärast seda, kui ta ühel vihmasel hommikul Dixie-Lou-Louga pargi poole rühkis ja mööduv auto veelombist läbi sõites ta dressid sootuks märjaks ja mudaseks pritsis, oli ta sunnitud nad kohe pesusse panema ning oma parimad (ja ainsad) püksid jalga tõmbama. Samal õhtul pidid nad minema proua Fitzpatricku sõprade poole õhtustama. Kui perenaine enne minemahakkamist nägi, et Anna on ikka samades pruunides velvetpükstes, küsis ta, kas neiu riideid ei vahetagi. Anna läks seepeale oma tuppa ja pani selga oma ainsa seeliku, mille nägemine aga proua Fitzpatricku naerma ajas. Ta ise oli Levi’se teksastes ja hallis kampsunis. Anna seelik – pruun, poolde säärde ulatuv ja alt laienev – oli Inglismaal kuidagi kohatu. Anna oli seda vaistlikult juba ennegi tundnud – inglise naised käisid tänaval ringi teksastes või liibuvates retuusides. Seelikud kuulusid vaid teatud kontoriametite juurde, olid kitsad, võrdlemisi lühikesed ning igal juhul mitte pruunid.

„Come,“ ütles proua Fitzpatrick Annal käest kinni võttes ja oma tuppa viies. „Istu maha,“ ütles ta ja osutas oma voodile. Siis hakkas ta kappides sobrama, kuni leidis sealt mõned riidehilbud.

„Ma arvan, et need peaksid sulle sobima. Võid nad endale jätta.“

Rõivaste hulgas olid kulunud teksased, sinine sätendav kostüüm, mis koosnes retuusidest ja džemprist, kaks paari musti retuuse ning veidi kulunud T-särk. Annale meeldisid teksased – tal polnud neid kunagi varem olnud –, ta proovis pükse jalga ning need istusid talle hästi. Proua Fitzpatrick pidi kunagi veelgi kõhnem naine olema kui praegu – kui need varemalt ikka talle olid kuulunud. Retuusid ja T-särk kuluvad aga koristamistöödel marjaks ära, mõtles Anna. Sätendav kostüüm eriti ahvatlev ei tundunud, ikkagi oli ta proua Fitzpatrickule tänulik.

„Miks sa ei võiks seda täna õhtul kanda?“ osutas perenaine just sellele kostüümile.

„Hea küll, kui see teile heameelt teeb,“ vastas Anna leplikult.

Ta tundis end kogu õhtu nagu väljanäituse eksponaat. Proua Fitzpatricku sõbrad olid kenad inglise inimesed, kes ta kostüümi kiitsid, sellegipoolest ei tundnud ta end selles eriti mugavalt. Nad esitasid ka veidraid küsimusi Nõukogude Liidu kohta, et kas seal oli talvel külm, ja üks neist seletas õhinal, kuidas ta oli tundnud üht vene baleriini ja kui tore inimene see oli olnud. Anna naeratas nende juttude peale kramplikult, nii et õhtul magama minnes näolihased valutasid.

1 Kas sa üldse kuulad? (inglise k) [ ↵ ]

2 India päritolu eriti vürtsine puu- ja köögiviljadest valmistatud toidukõrvane. [ ↵ ]