Читать книгу Minu Jaapan - Maret Nukke - Страница 4

Mina armastan Jaapanit, tema keelt, kultuuri ja rahvast. Kuid ma ei saa oma armastatuga koos elada, sest siis ma lakkaksin teda armastamast. Meie suhte kahekümne kahe aasta jooksul oleme nagu iga teinegi paar elanud läbi mitmeid arenguetappe.

Seeme meie suhteks läks idanema tegelikult juba siis, kui tema maailma olemasolu jõudis esimest korda mu teadvusse ühe vaadatud filmi kaudu, millel puudusid subtiitrid. Mõni aasta hiljem avanes võimalus hakata õppima tema keelt ja avastama ta kultuuri. See oli me suhte passiivne faas, kus ma veel täpselt ei adunud ta piire ega teadnud, mida ta tegelikult oma sõnadega öelda tahab.

Siis, üliõpilasena, tekkis soov armastatuga silmast silma kohtuda. Nagu sellisel puhul ikka, tundus see ühteaegu ahvatleva, aga ka hirmutavana. Ja lõpuks me kohtusimegi. Proovisime lausa terve aasta jagu kooselu ning nagu iga teinegi paar tülitsesime ja leppisime me selle aja jooksul korduvalt.

Me olime erinevad, aga samas oli ta ikkagi nii ligitõmbav, et jätsin kõrvale me erinevused ja püüdsin teda mõista. Ta pakkus mulle selleks ohtralt võimalusi ega olnud kunagi kitsi vihjetega, mis tema olemust mulle selgemaks võisid teha.

Kui ma siis temast lahkusin, arvasin, et nii see jääbki ja me ei kohtu enam kunagi. Kuid aastate pärast andis ta endast jälle märku ning ma mõistsin, et ehk ongi meie jaoks parim kaugsuhe, sest nii ei muutu see rutiiniks. Pidevalt koos olles kaoks ilmselt värskus, mis iga kord meie taaskohtumist vürtsitab.

Ma märkan temas igat pisimat muudatust, isegi kui ta püüab neid minu eest varjata. Ma annan talle andeks kõik, isegi kui ta mulle mõnikord haiget teeb, ning tahan alati ta juurde tagasi minna, ükskõik kelleks ma siis ka maskeeruma ei peaks. Ma korjan igal kohtumisel üles mõne killukese, mida vajan temast tervikpildi loomiseks. Vahel leian sellele killule tema veel pooleli olevas mosaiikportrees otsekohe õige koha, kuid teinekord vedeleb see kuskil pikalt, oodates õiget aega ja klõpsates paika siis, kui ma seda enam ei ootagi.

Mulle meeldib meie kaugsuhe, kus ma ei pea võtma mitte mingisugust konkreetset rolli, sest meile piisab isegi üürikestest koos oldud hetkedest. Lahusoleku ajal igatsen meeletult ta järele ja näen teda isegi unes. Kui oleme aga pikemat aega koos, siis tunnen, et ma hakkan temast väsima, ning ta ajab mind närvi. Siis on jälle õige aeg kaugeneda, et anda ruumi igatsusele, mis temast lahkumise järel otsekohe minu üle võimust võtab, ja ma jään ootama meie järgmist kohtumist.

Ma armastan Jaapanit.

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Samuti võib üliõpilasena piiratud ajaks, enamasti üheks-kaheks aastaks, Jaapanisse õppima minnes sellest ühiskonnast petlik mulje jääda, sest sinusse suhtutakse kui lapsesse, kellele andestatakse oskamatus, sest sa ju alles õpid, ja keda kiidetakse iga pisima oskuse omandamise puhul, mis muidu ei vääriks tähelepanu. Jaapanlased on tuntud mesikeeled, varmad välismaalasele meelitusi jagama, à la „küll sa oskad hästi jaapani keelt”, mis on tegelikult nagu tulevikuks antud indulgents, eeldades, et küllap sa kunagi ikka sellele tasemele jõuad. See on kiitus vaid selle eest, et vaevusid nende kultuuri vastu huvi tundma, mitte keeleoskuse eest. Lisaks jääb üliõpilase suhtlusring paratamatult ülikoolikeskseks ning muust ühiskonnast ja selle tegelikkusest ei pruugi sa aimu saada.

Mõnevõrra sarnane on olukord siis, kui väisad Jaapanit õppejõu või teadurina, sest need staatused on sealses ühiskonnas väga lugupeetud ning see „ettehooldus”, mis siis osaks saab, võib lennutada täieliku ebareaalsuse orbiidile, millel pole päris Jaapaniga midagi ühist. See on kui mäng, millest sa ajutiselt osa võtad, kuid mis saab paratamatult üsna lühikese aja pärast otsa. Kui see mäng on läbi, siis taipad, et sa olid tore külaline, kuid veelgi toredamaks teeb su see, kui sa õigel ajal lahkud.

Jaapanis elades ja töötades avaneb tõenäoliselt kõige realistlikum pilt selles kultuuris toimuvast, ent selle juures varitseb ka oht ülemäära mattuda argielumuredesse, mis pea kohal kokku laksatavad, takistades märkamast detaile, mis ühe kultuuriuurija jaoks on esmatähtsad. Sa oled ühtäkki liialt seotud, liialt „sees”, lausa kõrvuni, ja sul pole liikumisruumi. Sa oled totaalselt haaratud mängu, mille kõiki reegleid teavad vaid teised su ümber, ja niipea, kui sa arvad, et oled piisavalt pikka aega nende keskel elades omandanud ideaalilähedase keeleoskuse ja argielukombestiku, antakse sulle vastu näppe, osutades, et sa ei saa ikkagi kõigest aru, sest pole sünnilt jaapanlane. Sestap ongi parim olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.

Tallinn,

2011