Читать книгу Minu Jaapan - Maret Nukke - Страница 6

Teine vaade.

Astusin väriseva südamega Tōkyōs lennukist maha ja haakisin ennast teiste sildistatud tegelaste sappa, sest kuuldused nii suurtest lennujaamadest nagu Narita rahvusvaheline lennujaam olid tekitanud hirmu seal kaduma minna. Osavalt mööda vonklevaid koridore teiste stipendiaatide sabas sörkides jõudsin lõpuks avarasse saabuvate lendude ootesaali, kus tänu rinnasildile tuvastati mind kohe kui „Jaapani haridusministeeriumi stipendiaati” ning juhatati aupaklike (või nii mulle vähemasti tundus) kummarduste saatel VIP-ruumi. Seal täitsin sõbralike ametnike näpunäidete järgi mõned paberid ja sain vastutasuks lennukipileti Sapporosse ning juhtnöörid õhtuse öömaja leidmiseks. Peagi istusin juba Jaapani kõige põhjapoolsema saare Hokkaidō poole suunduvas lennukis ning minu esimene pikk, kolme ümberistumisega lennureis hakkas viimaks lõppema. Seekord jäi sõit lühikeseks ning aknast välja vaadates avanes üsna varsti selline pilt, mis tekitas sooja tunde ka aastaid hiljem – Hokkaidō tervitas mind tintmusta öhe mattunud Chitose lennuvälja kirgaste tuledega, mis plinkisid nagu Linnutee, justkui andes morsena edasi sõnumit „Yōkoso!”^[1.]. Lennujaamast Sapporosse oli umbes tunni aja pikkune tee ning koos paari teise stipendiaadiga suunati meid minibussi, mis pani meid maha mingisuguse hotelli ees. Seni oli kõik sujunud nagu õlitatult ja viperusteta, mida poleks pruukinud ju algajalt lennureisijalt oodata. Siis ma veel ei teadnud, et üldjuhul sujubki Jaapanis kõik ladusalt, kui vaid järgida nende näpunäiteid, kes on sinust targemad. Igal juhul sai tillukesse karbitaolisse hotellituppa jõudes minust võitu reisiväsimus ja ma vajusin peagi sügavasse unne, et siis järgmisel päeval alustada jaapani kultuuri intensiivkursust.

Järgmisel hommikul tõusin küllaltki vara ja jalutasin, kaart näpus, hotellist ülikoolini, kus pidid olema avaaktus ja „orientatsioon”. Ülikoolilinnaku leidsin üles kerge vaevaga, sest Sapporo koosnebki põhimõtteliselt vaid ülikoolist ja selle ümber tekkinud asulast, mille põhjalikule läbiuurimisele kulus mul edaspidi vaid napp nädal. Sapporo nagu ka kogu Hokkaidō prefektuur on Jaapani mõistes uudismaa, kus jaapani kultuur kinnitas kanda alles 19. sajandi lõpu poole. Sealne põlisasukas on hoopiski ainu rahvas, kelle keelel ja kultuuril arvatakse olevat seoseid Siberi rahvakildudega. Hokkaidō ülikooli peaaegu ikooniks muutunud asutajafiguur, keegi härra Clark, keda kohalikud heldinult Kuraaku-saniks nimetavad, olevat kunagi öelnud kuldsed tarkusesõnad „Boys, be ambitious!”^[2.], mida nüüd trükitakse Hokkaidō ülikooli T-särkidele. Ilmselt pidas härra Clark öelduga silmas, et alati peaks seadma endale veidi kõrgemaid sihte, kui sa üldjuhul teha söandaksid. Esimesel koolipäeval kuuldud härra Clarki mõttetera saigi minu sealseks motoks, sest ma tunnetasin seda suurt vastutust, mille ma olin enesele võtnud, olles esimene eestlasest Jaapani haridusministeeriumi stipendiaat ja tõenäoliselt paljudele jaapanlastele esimene eestlane üldse.

Pärast pidulikke kõnesid, mis olid tulvil tavapäraseid viisakusavaldusi, millest enamus minule mõistetamatuks jäi, selgitati meile asjalikult, et kuna ühikakohti napib, tuleb pooltel meie jaapani keele ja kultuuri kursuse üliõpilastest üürida korter omal käel. Nendeks valituteks, kes võisid täiesti tühise summa eest üsna korralikku ühikasse kolida, osutusid meie kursuse ameeriklased, kelle jaapani keel oli nii kehv, et neid ilmselt ei julgetud esialgu omapäi toimetama lubada. Meil, teistel, kes me olime juba arvatavasti oma päritolumaa tõttu teeninud välja suurepärase võimaluse Jaapani elu reaalsusega kohe rinda pista, tuli leida sobilik üürikorter, ja õnneks oli välisüliõpilasi kantseldaval ametnikul kohe justkui varrukast võtta kena maja, kuhu peaaegu kõik meie kirjust seltskonnast said end majutada. Sellele majale nagu paljudele teistelegi üürimajadele oli antud kõlav nimi – Nakai Haitsu ehk Nakai Tipp –, mis ilutses kohmakate kirjamärkidena hoone katusel ja tulenes majaomaniku proua Nakai perekonnanimest.

Ja seltskond oli meil tõesti kirev, sest Aasiat esindasid meie kursusel vaikse naeratusega mõõdukas moslem Umul Indoneesiast, hiljem kursuse priimuseks kujunenud Ii Koreast ja pesamuna, kõigest 18aastane imelaps Batmansurõn Mongooliast, keda hüüti Batmaniks. Tõsi, ka ameeriklaste hulgas polnud pilt niivõrd üheülbaline, kui võinuks arvata, sest ülejäänutest eristusid teravalt Massachusettsi ülikoolis õppiv ungarlane Balazs, Taiwanil sündinud hiinlane Agnes ja pidevalt oma hawaii päritolu rõhutanud kena jaapani-ameerika klarnetimängija Saburō. Ka Peruust pärit Fanny oli tegelikult pooleldi jaapanlane, ehkki talle meeldis millegipärast demonstreerida oma hispaaniapärast kultuuritausta ja temperamenti, liikudes enamasti ühest loenguruumist teise vaid tantsiskledes. Euroopat esindasid Napolist pärit itaallane Antonio, kel oli kõige ja kõigi kohta alati oma ja teistest erinev arvamus, ning kaks sakslast – endine läänesakslane Peter Münchenist ja endine idasakslane Frank, kes esindas parajasti siiski Moskva ülikooli ja elas Moskvas. Terve aasta vältel sai nende kahe viimasega palju nalja, sest ükskõik millise saksa kultuuri puudutava teema puhul oli neil alati vastupidine arvamus ning nad tülitsesid alalõpmata. Põhja-Euroopast olime meie rootsi tüdruku Mariega, kuid temagi oli pooleldi jaapanlane. Marie emaga kohtusime tolle aasta sees mitu korda, kui ta oma tütart ja sugulasi külastas, ning selgus, et ta oli tõeline naljanina. Nimelt oli ta sünnijärgne nimi küll Kyōko, kuid Marie isaga abielludes ja Rootsi elama kolides oli ta otsustanud, et seda on rootslastel liialt tülikas hääldada, ning ta muutis selle Sarah’ks, kandes nüüd nime Sarah Ryman. Kui Marie tahtis suvevaheajal emaga reisile minnes telefoni teel hotellituba broneerida, arvas mitu hotellipidajat, et nendega tehakse halba nalja, kui soovitakse tuba Marie ja Sarah Rymanile, sest sarariiman tähendab jaapani keeles ametnikku. Selline nimevalik oli Marie emale iseloomulik krutski ja ta armastas tekkinud segaduste korral rõõmsalt itsitada.

Peagi selgus veel, et mina olen kursuse vanim – koguni 25aastane – ning esmapilgul ka kõige tagasihoidlikum ja põhjamaisem tüpaaž, millega ma võitsin hoobilt kõigi õppejõudude sümpaatia ja tähelepanu. Ajapikku osutus see muide kurnavamaks, kui esialgu oleks võinud arvata.

Kui sakslane Peter, indoneeslane Umul ja ameeriklased välja arvata, mahtusime me kõik pakutava maja vabadesse korteritesse ära. Järgmisel päeval olin vaevalt jõudnud pikast reisist ja uutest tutvustest toibuda ning saanud oma kohvri lahti pakkida, kui uksele koputati. Pisukeses ärevuses avasin ukse ja värsked kursusekaaslased, korealane Ii ja sakslasest naaber Frank, piilusid sisse ning seletasid, et kohe minnakse turule ja poodidesse, et osta näiteks susse ja muud Jaapanis vajaminevat kraami. Ehkki ma päris kõigest aru ei saanud, mida jaapani keelt ülihästi valdavad kallid kursusekaaslased vatrasid, püüdis mu kõrv kinni sõna „sussid”, ning ma seletasin neile oma lünklikus jaapani keeles, et mul on need juba olemas – kodusest Eestist kaasa võetud soojad sussid. Nemad aga vaidlesid vastu, et need pole need. Nii et osalt seetõttu, et mu jaapani keele varasalv seekord ammendus, ja osalt sussiteemas selguse saamise huvides otsustasin nendega poodi kaasa minna. Majaomanik proua Nakai oli samuti vaevunud meiega kaasa tulema, et me ei unustaks vajalikku träni ostmata või näiteks linna peal ära ei eksiks. Nimelt ei ole Jaapanis tänavasildid maja peal, vaid hoopiski sõiduteede ristmikel, ning Sapporo-suguses ameerikalikus uuslinnas on korrapärane ruudukujuline teedevõrgustik lihtsalt nummerdatud. Sapporo linnaplaan on ülimalt lihtne: puudealleega ääristatud linna peamagistraal Ōdōri ehk Suur tee, mis kulgeb rohelise vööna idast läände, jagab Sapporo linna põhja- ja lõunaosaks, ning teise „koordinaatteljestiku” annab orienteerumiseks lõunast põhja voolav Sōsei jõgi, jagades linna selgelt jõe lääne- ja idakaldaks. Meie maja asus aadressil Kita 23 Nishi 9 ehk siis Ōdōrist lugedes 23. avenüü põhja poole ja jõest 9. põiktänav lääne poole. Kodu ülesleidmisel osutus suureks abiks see, et mitte ainult kesklinna suured hooned polnud ristitud lennukate välismaiste nimedega, nagu plaza või muu selline, vaid ka kõik endast vähegi lugu pidavad majaomanikud (nagu meiegi perenaine) olid oma majale kena nime leidnud.

Ma tundsin tegelikult teatavat tänutunnet, et mind osturallile kaasa kutsuti, sest üksi poleks ma veel ilmselt julgenud kaugemale seiklema minna – ümbrus tundus kuidagi võõrastav ja iseäranis juba mainitud probleem tänavasiltidega tekitas esialgu tänavatel kolamisel kõhedust. Me käisime turul, mis osutus tegelikult kohalikuks täikaks bazā’ks (jaapani laensõna ingliskeelsest sõnast bazar), kus vanakraami müüdi lausa võileivahinna eest. Mulle on alati sellised täiturulaadsed kauplemisvormid meeldinud, ja mitte seepärast, et mulle hirmsasti meeldiks hinnas tingida, vaid seetõttu, et sealt leiab alati midagi põnevat, mida sa kas ei osanud üldse otsida või ei lootnudki leida. Tollest turulkäigust sain ma päris mitme asja võrra rikkamaks, näiteks ostsin kümne jeeni ehk ühe krooni eest šiki jaapanipärase teetassi, millel on kujutatud 24 kõige levinumat sumovõtet ja milles olen hoidnud oma kirjutustarbeid; sain poolmuidu kimono peal kantava jakikese haori, mille kangal on käsitsi maalitud kured. Ja sulepadja! See viimane oli vast ainus asi, mida ma täikalt lausa otsisin, sest vaid paar ööd Jaapanis olid mind veennud, et ilma selle enesestmõistetava esemeta ei saa ma seal hakkama. Nimelt oli kogu mu elamine suhteliselt vanamoodne ja jaapanipärane ning küllaltki pisikeses, vaid kuue tatami-mati- ehk umbes üheksa ruutmeetri suuruses kööktoas puudus igasugune mööbel. Magamisaseme tegemiseks tuli lükandustega kapist oshiire’st võtta sinna päevaseks ajaks paigutatud kraam, mis koosnes alusmadratsist shikibuton’ist ja paksust vatitekist kakebuton’ist, mille vahele ronides tundsid end nagu vorstiviil võileiva vahel. Padi oli aga pisikene rull, mille sees näisid olevat mingit sorti graanulid (hiljem sain teada, et enamasti olid need tatratangud), mis krudisesid iga liigutuse peale. Kindlasti on see kõik väga jaapanipärane ja tervislik, kui selline rull endale kukla alla seada ja siis liikumatult hommikuni magada, nii nagu geisha’d pidavat seda oma hinnaliste soengute hoidmiseks tegema, kuid mina vaid vähkresin sellise ootamatu ebamugavuse tõttu unetult. Edaspidi rändas see täikalt muretsetud padi minuga seljakotis kaasas mu kõikidel väljasõitudel, alustades Abashiri-reisist ja suusaretkest Nisekosse ning lõpetades ringreisiga Kansaisse.

Edasi olin ma valmis koos teistega minema kohalikku supermarketisse, et soetada mitmeid muid väidetavalt eluks tarvilikke asju. Üheks selliseks tooteks, milleta jaapanlased hakkama ei saa, tundusid olevat sussid. Ma küll päris täpselt ei taibanud, mis kinnisidee meie majaomanikul proua Nakail sussidega seoses oli, kuid kuna teised näisid olukorra tõsidust mõistvat, siis pidasin ka vajalikuks mitte vastu vaielda, vaid alistusin, kui proua mu ostukorvi ühed koledad valged kannata surippa’d (inglise keeles slippers) torkas, ehkki olin püüdnud korduvalt seletada, et mul juba on kenad karvased toasussid. Koju tagasi jõudnud, trügis proua mulle tuppa ja selgitas püüdlikult, et need sussid on spetsiaalselt tualettruumis kandmiseks ning nendega ei tohi tuppa minna. Ta lisas kategoorilisel toonil, et minu Eestist kaasa toodud susse polevat üldse vaja, sest toa põrandat katab vaip ja vaiba peal sussidega ei käida. Olin üllatunud, et on olemas eraldi tualettruumi-sussireegel ja elutoasussitareegel, aga pidasin targemaks enam mitte midagi lisada. See „sussitüli”, mis minus alguses palju imestust ja segadust tekitas, lahenes lihtsalt niiviisi, et ma patseerisin edaspidi oma Jaapani-kodu külmadel põrandatel vabalt ringi Eestist ostetud mõnusate karvaste sussidega, kuid väljaspool koduseinu pidasin korralikult kinni sellest niinimetatud sussireeglist.

See oli minu esimene tõeline kokkupuude jaapani kultuuriga. Nimelt peetakse Jaapani shintō usundi kohaselt teatud ruume rituaalses mõttes saastatuks, ning sellist „saastatuse astet” väljendab ka eri ruumide asetsemine maapinna suhtes erineval tasandil. Avalik ruum, mis jääb välisukse taha, on kõige räpasem, ja sel tasandil on tavaliselt ka traditsioonilise Jaapani kodu niinimetatud must esik, kuhu jäetakse välisjalanõud. Sellelt tasandilt, mis on justkui üleminekuruum välisest räpasest ja seega ohtlikust maailmast sisemisse puhtasse ja turvalisse keskkonda, viib aste, mis on nende kahe maailma vahel piiritähistaja. Üldjuhul asetseb enamik kogu korteri või maja ruumidest just sellel järgmisel tasandil, kuhu tuleb nagu trepiastmest üles astuda ehk, nagu jaapanlased ütlevad, „tõusta” (jaapanikeelne agaru tähendab ‘tõusma’ või ‘ruumi sisenema’). Ilmne kuritegu oleks sellele tasandile „tõusta” välisjalatsites, sest see tähendaks selle ruumi saastamist. See on ka põhjus, miks välismaalasi peetakse kas otseselt räpakateks või kindlasti kasvatamatuteks, sest keskmine jaapanlane, kes on oma teadmised välismaalaste käitumise kohta ammutanud Ameerika filmidest, arvab, et kõik peale jaapanlaste trambivad mudaste jalanõudega mööda tube ja panevad oma kauboisaabastatud jalad kohvilaua peale. Tüüpilises Jaapani stiilis majas on tualettruum õuealaga samal tasandil, mis on seega kogu eluruumi kõige räpasem osa, ja see asjaolu nõuab spetsiaalsete WC-susside kasutamist. Kui vannituba on tualettruumist eraldi, peavad sealgi olema erisussikesed.

Maja kõige püham koht on aga tavaliselt tatami’ga kaetud külaliste toas asuv seinaorv tokonoma, mis asetseb kogu maja kõige kõrgemal tasapinnal. Sinna asetatakse imetlemiseks perekonna valduses olevad hinnalised esemed, näiteks mõni kunstiväärtuslik tušimaal või kalligraafialeht ning nikerdatud Buddha-kuju. Sageli teeb pereema ka aastaajale kohase ikebanakompositsiooni, mis täiendab tokonoma väljapanekut. Kallis külaline või pere kõige vanem liige pannakse istuma tokonoma ette, see justkui kaitseb tema seljatagust.

Seda kõike ma veel „sussitüli” ajal ei teadnud, nagu sedagi, et jaapanlased ei kanna susse vaibaga kaetud ega tatamiruumides. Tatami on väga hinnaline põrandakattematerjal, mis on umbes paarikümne sentimeetri paksune, riisiõlgedega täidetud ja pealt lugaga punutud kindlate mõõtudega matt, mille laius on enam-vähem 90 sentimeetrit ja pikkus 180 sentimeetrit, ehkki see piirkonniti veidi varieerub. Tatami-mati suurust on arvestatud nii, et see oleks paras pind, millele täiskasvanud inimene vabalt magama mahub. Tänapäeval on muidugi ka paljud jaapanlased pikemat kasvu kui siis, kui kunagi 18. sajandil, Edo ajal, need mõõdud standardiseeriti. Siiski, peale selle, et tatami on kallis, ent samas jalasõbralik põrandakattematerjal, on see senini ka siseruumi mõõtühikuks, mis vastab umbes 1,6 ruutmeetrile. Minu kuue matine korter oli niisiis meetrisüsteemi ümber arvutades kõigest pisut üle 9 ruutmeetri suurune, kuid selle sisse ei arvestatud tillukest esikut, vannituba ja tualettruumi ega ka mahukat panipaika oshiire’t, mis kõik kokku andsid vähemalt poole kööktoa suuruse ala juurde.

Kui sussidega seotud sekeldused olid möödas, ootas meid kõiki ees veel päris mitu kogunemist, kus proua Nakai meid ilma pikema jututa jaapani argikultuuriga kurssi viis. Et oktoobri lõpp oli juba kätte jõudmas ja Sapporos hakkab tavaliselt lund sadama novembris, siis oli kõige pakilisem küsimus seletada küttesüsteemiga seonduvat. Nakai Haitsus oli igasse korterisse paigutatud õliahi, mis töötas mingit sorti diisliküttel, kuid leegi sai selles üles gaasisüütega. Ahjust, mis polnud kuigi suur, läks umbes 15sentimeetrise läbimõõduga toru katusele, kust siis suits välja paiskus. Kütust säilitati umbes meetrikõrguses pütis, mis asus toanurgas ja millest tuli kohutavat haisu – ikkagi nafta otse su elutoas! Ühel oktoobrikuu laupäeval, kui kõik majanaabrid olid kodus, sõitis maja ette suur naftaveok, millest tormasid välja tüüpilistes töömeheriietes ja ninja-kilpkonnade moodi varvassaabastes mehed, jämedad naftatorulondid kaenlas, ning tankisid kõigi pütid haisvat vedelikku täis. Õhtul oli meil õliahju-instruktaaž, mille käigus saime teada, et tegemist on ülimalt ohtliku küttekehaga. Kui ma praegu seda meenutan, siis tekivad külmavärinad, mõeldes, et terve aasta elasin ma toas, mille nurgas seisis viitsütikuga naftapomm!

Lisaks selgus „ahjukoosolekul”, et seda küttekeha ei tohi mitte hetkekski ilma järelevalveta jätta ning korterist isegi viivuks väljudes tuleb leek ahjus kustutada. Niisamuti ei tohtinud ahju kasutada öösel, sest näiteks maavärina ajal võis see lihtsalt ümber kukkuda ja ruumi süüdata. Maavärina korral oli elaniku esimene ülesanne katkestada spetsiaalse „hädapidurit” meenutava kangiga gaasi juurdevool ahju, sest tulekahjude pärast tekib enim maavärinakahjustusi ja -ohvreid. Tegelikult oli mu õliahju naftapütist maavärinate puhul palju abi, sest avastasin üsna pea, et isegi väikseim vibratsioon paneb nafta pütis võnkuma, andes peatselt saabuvatest maa-alustest tõugetest aegsasti kumeda heliga märku. Pealegi asuvad Hokkaidō saart raputavate maavärinate epitsentrid enamasti kas siis meres Kuriili saarte piirkonnas või kuskil Hokkaidō kaguosas paikneva sadamalinna Kushiro lähistel, mis annavad Sapporo elanikele enne tõugetejärgse lainetuse kohalejõudmist mõni minut aega end valmis sättida. Neid kaht asjaolu arvesse võttes olin tänu oma naftapütile alati igaks maavärinaks rohkem kui valmis, sest niipea, kui näiteks Ohhoota meres või Kushiros oli olnud viie-kuuepalline tõuge, edastati see info teleekraani ülaservas jooksva hoiatusena, andes ka enamasti aimu, mitme minuti pärast see paari-kolmepalliseks lahtunud „lainetus” Sapporosse jõuab, ning minu isiklik seismograaf naftapüti näol saatis välja hoiatussignaali, hakates üha kiiremas rütmis ja kurjakuulutavalt kõmisema.

Õliahju kohta esialgu saadud informatsioon ei tundunudki olevat midagi erilist, kuid peagi, novembri alguses, kui välistemperatuur langes miinustesse ja taevast hakkas sadama paksu lund, mõistsin sellise küttesüsteemi miinuseid. Et ahju ei tohtinud valveta jätta, ei saanud ülikoolis viibimise ajal kütet sees hoida, ning pärast kooli koju jõudes oli tuba külm nagu hundilaut. Soojakadu soodustas veel ka asjaolu, et aknad olid ühekordsed ja neid oli võimatu tihedalt kinni toppida; pealegi olid seinad tõenäoliselt sama hõredad, sest päeva jooksul langes toatemperatuur alla kümne kraadi. Taibates olukorra tõsidust, ei jäänud mul üle muud, kui viibida koolis nii kaua kui võimalik, et siis koju tulles istuda sulejopega ahju ette ja üritada seal veel veidi õppida, nina kõrbemas ja seljatagune külmas. Plekist kirjutuslaud, mille mulle üks vene doktorant oli kinkinud ja mille alla oli hea suurema maavärina ajal varjule pugeda, asetses akna all, kuid seal oli niivõrd külm, et pastakat hoidvad sõrmed ei suutnud naljalt üle viie minuti külmakrampi tõmbumata vastu pidada. Ka hommikune tõusmine oli vaevarikas, sest magades soojaks köetud pesast ei tahtnud korrakski lahkuda, et ahi sisse lülitada ja hommikukohviks veidigi sooja õhku tuppa lasta. See Jaapani majade ehitusstiil, mis ilmselgelt polnud põhjamaise kliimaga kohandatud, hakkas mind niivõrd huvitama, et kevade poole võtsin vaevaks minna paarile lähedal asuvale ehitusplatsile uurima, mismoodi jaapanlased maju ehitavad. Ehitusmeestega juttu puhudes ja ise asja kaedes jõudsin järeldusele, et tõepoolest, soojustusele sealmail palju tähelepanu ei pöörata, ehkki Hokkaidō erinevates piirkondades võivad külmakraadid langeda ka alla kahekümne.

Kui susside ja ahjuga seotud reeglid olid selgeks saanud, järgnes vannikasutuse kiirkursus. Nimelt paljastus ootamatu tõde, et vannis ei tohigi ennast pesta! See tundus alguses olevat liig mis liig, kuid proua Nakai selgitas, et Jaapanis on komme ennast vanni kõrval seebitades puhtaks küürida ja mustus ära loputada, et seejärel tulisesse vannivette mõnulema vupsata. Veel saime teada, et jaapani peredes käivad kõik pereliikmed ühes ja samas vees ligunemas, ning see heitis veidi valgust esmapilgul veidrale reeglile end vannis mitte pesta. Niisugune vannikasutus, kus vett seebivahuga ära ei solgita, on esmalt tähtis seetõttu, et nii säästetakse suurel hulgal vett – sest mitte ainult talvisel ajal, vaid just eriti suvel ei ole Jaapani kliimas võimalik hakkama saada ilma päevas korra kümblemata. Teiseks võib seebivesi rikkuda vannivee kütmiseks kasutatava gaasiahju, tekitades sellesse katlakivi. Need kaks väga ratsionaalset põhjendust veensid mind toimetama ka vannitoas Jaapani moodi.

Vann ise oli üsna väike, umbes meetripikkuste külgedega ruudukujuline plastikust tünn, mis oli minule küll üsna napilt paras, kuid üle kahe meetri pikkune sakslasest naaber Frank kaebas, et ükskõik kuidas ta ka ei proovinud vanni pugeda, jäid ikka kas jalad üle ääre rippu või pidi ta seal lihtsalt püsti seisma. Mina tahtsin kohe oma vannimõnud ära proovida ning „vannikoosoleku” õhtul, kui vannivesi oli juba paras, heitsin oma karvased sussid ja riided vannitoa põrandale ning ronisin vanni. Istunud lõõgastudes kümme minutit tulikuumas vees, tõmbasin korgi äravoolutoru eest ning vesi tuhises vannist minema. Ikka veel vannis istudes kiikasin uimaselt üle vanni ääre ja märkasin oma jahmatuseks, et vesi voolas vannist otse põrandale ja oli haaranud oma keerisesse ka minu riided, mis äravoolutruubi kohal ringiratast pöörlesid! Kargasin vannist välja ja avastasin, et seisan pahkluuni vees. Esimene mõte oli, et midagi on katki läinud, sestap korjasin oma märjad riided kokku ja ootasin vee alanemist, et siis asjasse selgust saada. Vanni hiljem uurides mõistsin, et sellega oli kõik korras – see oli lihtsalt üks vanemat tüüpi vannituba, kus põrand ja seinad olid vee äravoolu tarvis niiskuskindlaks tehtud. Edaspidi olin juba teadlikum ja oma riietega enam selliseid eksperimente ei korraldanud. Ehkki külmade saabudes avastasin, et mu vannituba oli sellegipoolest talvisel perioodil kasutamatu, sest pärast õhtust vanniskäiku jäi alati veidi vett õhukese kihina põrandat katma ning öiste miinuskraadidega tekkis sinna hommikuks jää, mis oli unisena vannituppa minnes sussitalla all vastikult ja ootamatult libe.

Viimane Jaapani argielu lahutamatu, ent möödapääsmatu osa on prügiasjandus, millega oli samuti vaja end kurssi viia. 1993. aastal, kui ma üliõpilasena Jaapanis olin, ei osanud Eestis keegi veel ettegi kujutada, et kogu prügi ei tohi ühte konteinerisse kokku valada, ja nii tundusid mõned prügimajandusega seotud reeglid absurdilähedasena. Üks selline oli muidugi ettekirjutus, et eri liiki prügi – põlev, mittepõlev, biojäätmed ja igasugune suurem koli – tuli erinevatel aegadel, kas siis teatud nädalapäeval või kord kuus, piirkonna elanike kokku lepitud kohta viia. Meie ümbruses oli selline prügi mahapaneku koht teepervel seisev liiklusmärk. Prügiasjanduse tegi ebameeldivamaks veel ka asjaolu, et oma prügikoti pidi välja viima teatud ajal, milleks meie linnaosas oli määratud hommikul kell pool seitse. See oli väga keeruline ülesanne üliõpilastele, kes me armastasime ikka vahel hiliste öötundideni üleval istuda ning kuidagi ei viitsinud kümne külmakraadiga end hommikul soojast voodist välja ajada lihtsalt selleks, et prügi ära visata. Kusjuures kohalikus Hokkaidō murdes on prügi viskamise asemel kasutusel hoopis väljend „prügi loopima”, häbi on küll nüüd tunnistada, aga seda me maja nurga juurest tihtilugu prügiposti suunas ka harrastasime. Selline teguviis ei jäänud aga kunagi karistuseta. Kui kedagi oli eelmisel päeval nähtud hooletult „prügi heitmas”, oli hiljemalt järgmisel õhtupoolikul mõni naabermajatädi või -onu meie majaomaniku juures platsis, ja peagi tähendas see üldist prügikogunemist, kus me kõik pidime, pead norus, kahetsema oma seltsimehe näotu teo pärast. Selline kollektiivne vastutuse võtmine on jaapanlaste hulgas tavaline, sest rühma või kogukonda peetakse üksikisiku käitumise eest vastutavaks või vähemasti korrarikkujat talitsevaks jõuks. Peale selle jäime me korduvalt süüdi ka muudes prügialastes kuritegudes, näiteks rängas eksimuses prügikoti väljaviimise kellaaja suhtes ja prügikoti sisu mittevastavuses prügipäevaga. Kui esimene eksimus leidis aeg-ajalt aset kogu aasta vältel, sest ikka juhtus, et keegi meist ei jaksanud end ainuüksi prügi pärast hommikul vara õue minema sundida ja üritas prügi näiteks öötundidel enne magamaminekut posti juurde sokutada, siis teine eksimus kuulus juba rängemasse kategooriasse, ehkki paari kuuga said kõik suurteks jäätmeekspertideks.

Jaapanlased on suutnud prügiteema arendada tõsiseks teaduseks ning neil on selleks, et prügi õigesti sorteerida, terve hulk peensusteni lihvitud teadmisi, näiteks mis materjalist miski asi on, millisesse kategooriasse mingisugune prügi ja praht kuulub ning millise vormi peaks sellele enne äraviimist andma. Tegelikult on selline tegutsemisviis väga praktiline, sest Jaapan on riik, kus omamaiseid loodusvarasid napib. Selle maa looduslikust ilust ja mitmekesisusest hoolimata on tööstusliku tarbimise toorained, nagu puit ja metall, enamasti sisse veetud. See toobki kaasa vajaduse kõik neist materjalidest toodetud pakendid kokku koguda ning taaskasutusse lasta. Sestap üritasime agaralt selgeks õppida kõik trikid, mida prügisse mineva pakendi ja muu kraamiga tegema peab, enne kui selle võib prügikotti toppida. Nii näiteks tuleb jaapani mädarõika wasabi papist pakendilt kuldsed kirjad osavate, algklassides õpitud rebimistehnika-liigutustega eemaldada, misjärel lendab kullaga trükitud papitükk mittepõlevasse ja järele jäänud papist karp põlevasse prügisse. Sama kehtib ka „aknakesega” ümbrikutega, mille tsellofaanist osa kuulub mittepõleva prügi hulka. See kõik võtab üsna palju aega, isegi siis, kui sellest saab rutiin, kuid ka prügi sorteerimisega võib liiale minna. Aastaid pärast Hokkaidōs õppimist nägin üht dokumentaalfilmi jaapani vanatädist, kes ökoloogilisele eluviisile täielikult pühendununa tegeles hommikust õhtuni peamiselt erineva prügi sorteerimisega, mis tema puhul oli välja arenenud psühhopaatiliseks kinnisideeks.

Peagi selgus, et prügiasjanduses on ka üliõpilaste jaoks üks meeldivam külg. Nimelt oli Hokkaidō välisüliõpilaste hulgas populaarne tegevus prügiskautlus, mida võiks nimetada ka omamoodi taaskasutusliikumiseks – niinimetatud suure prügi päeval, mis oli kord kuus, pandi kasutuks muutunud mööbel ja olmeelektroonika prügikohtadesse maha ning mõned aktivistid väntasid ratta seljas kogu Sapporo linna läbi ja teavitasid siis kõiki, kel huvi, missuguseid esemeid ja millisel tänaval ripakil on. Nõnda hankisin ma algselt tühja tuppa täiesti korras ja puhta helesinise külmiku ning punase televiisori, peale nende veel korraliku puidust tooli. Eriti vajalikuks kaubaks, mille „prügist” üles korjasin, osutus täiesti sõidukorras ratas, mille sinise raami peale oli ladina tähtedega kirjutatud „Hops!” ja mis teenis mind truult kogu aasta. Minu naaber Frank oli üks nendest aktivistidest, kes sedalaadi skautlust harrastasid, ning tema toas oli lausa neli telekat ja paar kasutuskõlblikku videomakki, mida siis soovijad võisid kas laenutada või suisa endale saada. Nõnda jõudsid taaskasutusse asjad, mida me ise poleks jaksanud osta, ning mõned kobedamad „kolitükid” ringlesid veel aastaid uute välisüliõpilaste seas.

Nii olime me läbi erinevate pisiasjade tutvunud Jaapani eluolu üldiste seaduspärasustega, näiteks tualettruumi „sussireegli” tõttu saanud pisut aimu jaapanlaste kohalikust usundist ja selle rakendusest argielus, vannikasutuse praktika oli meile õpetanud ressursside kokkuhoidu, ning prügindus andis aimu tugevast naabrivalvest, mis ei lubanud sul end Jaapani ühiskonnas hetkekski üksi tunda.

規矩準縄^[3.]

Kätte on jagatud kõik näpunäited ja vahendid selleks, et oma eluga hakkama saada.

1 Tere tulemast! [ ↵ ]

2 Poisid, seadke kõrgeid sihte! (inglise k) [ ↵ ]

3 Kiku-junjō – kompass, instruktsioonid, lood, joonlaud. [ ↵ ]