Читать книгу Minu Jaapan - Maret Nukke - Страница 5

Esimene vaade.

Nagu paljudel teistelgi kultuuridel on ka Jaapanil oma loomismüüt, mis pärineb 8. sajandi keiserlikust müütide kogumikust „Kojiki” ehk „Ülestähendusi vanadest asjadest”. See räägib loojajumalatest, õest-vennast Izanamist ja Izanagist, kes sonkisid Taevastel Väljadel elades pika piigiga mudast ollust, mille käigus tilkusid selle otsast mõned piisad, moodustades müütilise Onōgoro saare, kuhu õde ja vend asusid elama ning kus nad lõid üheskoos veel saari ja jumalaid. Niisiis, taevaste olendite tahtel sai kujutust ollusest midagi konkreetset ja selgepiirilist – maa, mida hakati nimetama Yamatoks ja hiljem Jaapaniks. See müüt on minu arvates väga tähenduslik, ja mitte seetõttu, et see kirjeldab ühe rahva ettekujutust aegade algusest, vaid just seepärast, et eimillestki saab miski ja tähendusetu omandab tähenduse.

Minu käest on sageli küsitud selle kohta, kuidas mul tekkis seos Jaapaniga. Ja seda küsimust ei ole esitanud mitte ainult need inimesed, kellega olen seltskonnas esimest korda kohtunud, vaid rohkem just jaapanlased, nii et mul tekkis ajapikku vajadus selle peale midagi mõistlikku vastata. Kuna ma ei olnud esimesel korral, ühel ametlikul banketil, selleks küsimuseks valmis, siis olin sunnitud kohapeal vastuse improviseerima. Ja hiljem olen ise mõningaid lugusid välja mõelnud, umbes kolm erinevat versiooni, mida vajaduse korral rääkida, et ennast liialt ära ei tüütaks. Iseenesest pole mitte ühelgi neist mu omaloodud müütidest midagi viga ja nad kõik kõlavad päris autentsena.

Esimene müüt, mille kunagi olukorra sunnil enda jaoks välja mõtlesin, oli seotud jaapani kunstiga. Veel teismelise noorena leidsin ma raamatukogust Jaapani puugravüüride kogumiku, mis oli välja antud umbes 1970ndatel ja mis oli üsna puutumatuna riiulil vedelenud. Seda kogumikku avades ja pilte lähemalt uurides hämmastas mind see, kuidas jaapani kunstnikud olid inimesi kujutanud meie jaoks ebaharilikust vaatenurgast. Nii näiteks oli üks kimonos iludus pööratud seljaga vaataja poole ja piilus toda kelmikalt hoopiski peeglist, justkui püüdes oma uudishimu varjata. Vaadates neid kuulsate gravüürimeistrite, nagu Harunobu ja Utamaro, loodud pilte kaunitest naistest, kes olid kujutatud väga peenetundeliselt ning iseäralikes poosides ja rakurssides, tekkis mul esmane huvi selle maa kultuuri vastu. Inimeste ja ka looduse kujutamisviis erines minu meelest tunduvalt sellest, mida meie olime harjunud enese ümber nägema, ning see tookord eksootilisena tundunud maailm näis salapärase ja kaugena. Ma ei teadnud sellest maast midagi rohkemat, kui neilt piltidelt näha võis. Kahjuks ei sattunud mulle pikka aega kätte muud informatsiooni, kui oli võimalik eesti keelde tõlgitud romaanide ja jutustuste kaudu hankida. Nõnda jäidki paljud tekkinud küsimused vastuseta õiget aega ootama.

See lugu ei olegi nii väga võimatu, sest igal aastal uute üliõpilaskandidaatidega vesteldes kuuleb päris sageli variante seesugusest põgusast ja juhuslikust esmakontaktist Jaapaniga. Tänapäeval on hea tahtmise korral muidugi vajalikku infot raamatukogust või internetist leida palju lihtsam kui tollal, kui süsteem ise oli selle maa keele ja kultuuri tundmaõppimise teatud osale elanikkonnale kättesaamatuks teinud, viies näiteks selle eriala õppimise vaid „suure kodumaa” paari keskusse, mis asusid meist sadade kilomeetrite kaugusel. Seetõttu sumbus mul see jaapani kunstiga seoses tekkinud huvi mõneks aastaks, enne kui ma uuesti, kuid siiski teisel moel selle kultuuriga kokku puutusin.

Minu teine müüt tugines tõsiasjale, et sageli tekib sügavam huvi jaapani kultuuri vastu pärast mõne sealt pärit võitluskunsti või muu alaga tutvumist. Samamoodi oli ka minuga, sest enne jaapani keele õpingute algust olin ma juba veidi aega tegelenud karatega, mis elas tollal, 1980ndate lõpus, Eestis läbi justkui oma taassünni. Treeningprotsessi juurde kuulus paratamatult ka karate terminoloogia omandamine ning ajapikku tekkis huvi, mida need sõnad, mida me kõik treeningutel iseendastmõistetavalt kasutasime, tegelikult jaapani keeles tähendavad. Nõnda süvenes vähehaaval sügavamate teadmiste huvi, mille loogiliseks lahenduseks saidki olla selle keele ja kultuuri tõsised õpingud.

Kolmas variant lugudest, mida ma armastan kõige enam oma tänulikele kuulajatele välja pakkuda, on seotud filmikunstiga. Olin ilmselt keskkooliõpilane, kui Kinomajas näidati aeg-ajalt rahvale väärtfilme, ja nii sattusin minagi vaatama Akira Kurosawa 1951. aastal valminud filmi „Hakuchi” ehk „Idioot”, mille aluseks oli see tuntud jaapani režissöör võtnud Dostojevski suurteose. Juhtus aga selline näotu lugu, et jaapanikeelset filmi vene keelde tõlkima pidanud inimene ei ilmunudki kohale, ehkki saalitäis rahvast teda pikisilmi ootas. Nõnda lükati seansi algust pidevalt edasi, kuni otsustati filmi siiski näidata, ent ilma tõlketa. Seepeale lahkus enamik filmisõpru saalist, kuid mina jäin millegipärast kohale – ehk oli selle põhjus aastate eest gravüüride vaatamisel tekkinud huvi, mis sundis mind paigale, või midagi muud, ma ei tea. Igatahes olin ma saalis üks kolmest inimesest, kes vaatas kolm tundi kestnud mammutfilmi vapralt lõpuni. Tänu tõlke puudumisele olid meeled erksad ja püüdsin haarata igat nüanssi tegelaste hääles ning isegi jätta meelde mõningaid sõnu, mis filmi jooksul kordusid. See film ei väsitanud mind üldse, sest olin keskkooli ajal olnud suur Dostojevski austaja ning ka selle filmi aluseks olnud teos oli mul loetud.

Kui 1989. aasta sügisel avanes Eestis võimalus jaapani keelt ja kultuuri päris tõsiselt õppima asuda, olin kohe esimeste seas, kes sellest kinni haaras. Ainus, mis mind kurvastas, oli see, et loengutes käsitletu hõlmas ainult jaapani vanemat kultuuri, ajalugu ja kirjandust, mille sekka tuli käia keeletundides. Kuid ka keeleõpingutes puudutatud teemad jäid tänapäevasest Jaapani eluolust pisut kaugele, sest õppematerjale nappis ja pealegi oli õpik välja antud lausa minu sünniaastal! See-eest oli jaapanlaste kohta liikvel igasuguseid müüte, mille tõepärasust ei osanud mitte millegi alusel hinnata: näiteks et jaapanlased söövad peamiselt riisi, on lühikest kasvu, hirmus viisakad ja töökad. Olin kuulnud väiteid, et Jaapanis on väga soe kliima nagu lõunamaal ikka ja et peamine usund on budism. Kuid kas see tõepoolest ka nii oli, selles polnud ma üldse kindel. Seepärast kujunes minus peatselt veendumus, et pean ise Jaapanisse minema ja kohapeal olles kaasaegsest Jaapani ühiskonnast ja selle toimimisest aimu saada püüdma.

Esimese katse Jaapanisse saamiseks tegin ma juba 1992. aastal, kui tuli pakkumine minna Tōkyōsse eesti keelt õpetama. Olin selleks ajaks õppinud jaapani keelt ja kultuuri juba peaaegu kolm aastat, kuid igasugune otsekontakt selle maaga puudus nii minul kui ka mu õpingukaaslastel. Seetõttu olin valmis igasuguseks katsumuseks, mis mind oma unelmate maale lähemale viiks. Kogu loo juures oli nõrk koht aga finantseerimine, sest Jaapanisse pidi sõitma oma kulul. Nii ma siis otsisin äsja taasiseseisvunud Eesti noorte äriettevõtete hulgast võimalikku sponsorit, koputades ustele ja seletades oma sõidu õilsat tausta, kuid sellegipoolest lõppes katse ebaõnnestumisega. Kui järgmisel aastal korraldati pärast Jaapani konsulaadi avamist Tallinnas konkurss stipendiumi väljaandmiseks, õnnestus mul see endale saada ning lunastada pilet aastaseks õpinguks Jaapanis.

Mul oli kibe soov minna ja kõike, mida see ühiskond pakub, avasüli vastu võtta. Olin valmis pingutama selle nimel, et jõuda endas selgusele, mis kultuur see selline on, millest seni olin näinud otsekui fragmente, mis vajasid tervikuks kokkulappimist. Tahtsin, et see kultuur omandaks minu jaoks tähenduse ja looks selguse selles killukeste kuhilas, mida olin Jaapani kohta kuuldud ja loetud müütidest ammutanud. Viimaks ometi avanes mul selleks võimalus ja enese arvates olin päris valmis, et sukelduda, pea ees, Jaapani ühiskonna uurimisse. Nõnda ootasin ma pikisilmi oma esmakohtumist Jaapaniga.

高嶺之花^[1.]

See, mille järele sa kõige rohkem igatsed, on justkui su käeulatuses, aga sa ei küündi selleni ning võid seda vaid eemalt imetleda.

1 Takane-no-hana – kaunis õis kõrgel mäetipul. (Siin ja edaspidi jaapani k, kui ei ole märgitud teisiti) [ ↵ ]