Читать книгу Minu Jaapan - Maret Nukke - Страница 7

Kolmas vaade.

Jaapani eluoluga kohanemine võttis mul omajagu aega, sest peale selle, et ümbrus oli võõras ja toit harjumatu, selgus ka tõsiasi, et mu sõnavarast puudus täielikult see osa, mis puudutas argielu pisiasju. Pealegi tundus, et minu reaktsioon veab mind iga kord alt just siis, kui keegi minult midagi isegi kõige lihtsamat küsib, sest mitte kunagi ei tulnud vajalik sõna kohe meelde ning seetõttu muigutasin vastamise asemel lihtsalt abitult suud, jättes mulje, nagu ma ei saaks jaapani keelest mõhkugi aru. Ja alles mõni minut hiljem, kui see õige hetk oli juba möödas, meenus mulle, kuidas oleks pidanud antud olukorras vastama. See veider sündroom häiris mind ennast väga, sest meie kursusel oli ülimalt hea keeleoskusega üliõpilasi, näiteks sakslane Frank ja korealane Ii, neist said terveks aastaks minu parimad sõbrad ja kohe alguses olid nad mulle igati toeks. Loomulikult otsisin ma ka ise võimalusi, et oma jaapani keele oskust kiiremas korras parandada. Üks selline meetod oli Jaapani televisiooni vaatamine, iseäranis paelusid mind mälumängusaated, mis olid teinekord visuaalselt huvitavad ning lihtsalt jälgitavad. Nii ma siis istusingi õhtuti pärast koolitunde oma jahedavõitu pesas, sõnaraamat põlvedel, ja lappasin seda ägedalt iga kord, kui kuulsin mõnd sõna, mille tähendust ma ei teadnud. Niiviisi kulus pea kolm kuud vaikust, enne kui ma oma jaapani keele „häälepaelad” toimima sain.

Novembri lõpus läksid ilmad tõsiselt külmaks ja esimene lumi sadas maha. Tol hommikul, kui mõnesentimeetrine lumekirmetis kattis maad ja jää kaanetas porilombid, ei ilmunud kooli mõned meie lõunapoolsematest maadest pärit kursusekaaslased, näiteks korealane, indoneeslane, hawaiilane ja peruulane. Õpetajad muutusid murelikuks, sest muidu usinad õpilased ei olnud oma haigusest teatanud, samuti ei uskunud keegi, et nad oleksid võinud poppi visata, sest tundidest osavõtu üle peeti rangelt arvet. Seetõttu paluti meil pärast loengute lõppemist teha tiir puudujate juurde. Mina otsustasin küsida korealase Ii käekäigu järele, ta elas minuga samas majas, vaid paar korterit kõrgemal. Koputasin, mille peale uks veidi aja pärast paotus, mind nähes kutsus Ii-chan mu rõõmsalt sisse.

Küsisin ta tervise järele ning selgus, et tal ei olnud midagi viga, kui välja arvata kole sinikas, mis tal käsivarrel ilutses. Siis kuulsin enda jaoks täiesti uskumatuna kõlavat selgitust: nagu ikka, oli Ii üritanud hommikul maja uksest väljuda, kuid arvatavasti oli tema jalg tabanud trepiesisel varitsenud jäätunud poriloiku, nii et enne, kui ta arugi sai, olid tal jalad õhus ning ta maandus valusasti käe peale, sellest tekkiski koletu sinikas. Seejärel oli ta valust oiates katsunud püsti tõusta, aga oli hoopistükkis lumejäisel maapinnal abitult vähernud nagu selili pööratud sitikas. Viimaks oli ta neljakäpakil trepist üles oma korterisse tagasi roomanud ega julgenudki enam sellise libedaga välja minna. Veider oli mõelda, et meile, põhjamaa inimestele, ei tundu libedaga kõndimine mitte mingisugune eriline kunsttükk olevat, sest oleme seda ebateadlikult harjutanud juba lapseeast saadik. Kuid neile, kes said esimest korda tunda, kuidas jalgealune maapind neid reetlikult alt veab, pakkumata harjumuspärast kindlustunnet, oli see kogemus võrreldav ehk maavärina esmakordse üleelamisega, kui muidu nii kindlana tundunud maa su jalge all korraga kõikuma lööb, seades kahtluse alla iga eestlase meelisütluse „jalad kindlalt maas”. See tunne, mida Ii-chan mulle erutatult kirjeldas, sarnanes vast kõige rohkem esimest korda uisujääle astunu ebakindlusega, kui sa ei oska tabada seda õiget kehahoiakut, et püsti jääda, ning ükskõik missuguse pingutuse tulemus on ikkagi lähem tutvus kibekõva jääpinnaga. Lohutasin Ii-chani nii, kuis oskasin, ja lubasin ta järgmisel päeval kooli saata.

Niisiis jalutasime järgmisel hommikul koos Ii-chaniga kooli kämpuse poole – juhul kui seda saab üldse jalutamiseks nimetada. Tegelikult Ii-chan suisa rippus mu käevangus, vänderdas aeg-ajalt kahtlaselt jalgadega ja krabas mul kätega kaela ümbert kinni, nii mõnelgi korral mindki tasakaalust välja viies ja peaaegu et pikali tõmmates. Tohutu ajakulu ja suurte raskustega jõudsime lõpuks ülikooli, kuhu olid aidatud ka teised meie kursuse õnnetud jääfoobikud. Et olukord tundus tõsine olevat, otsustas meie juhendaja Ono-sensei viia läbi libedal kõndimise ABC kiirkursuse. Ono-sensei, kes oli muidu vaikne, umbes viiekümneaastane kõhetu kiilaneva pealaega vanamees, kes ei olnud seni kunagi isegi mitte mõnd nalja visanud, osutus nüüd tõeliseks koomikuandega inimeseks. Ta läks klassi ette, ajas jalad harki ja kõverdas põlvi ning hakkas siis sellises täiesti ebaloomulikus asendis tahvli ees edasi-tagasi käima, oma kannata tuhvlitesse torgatud jalgu mööda põrandat lohistades, ise kavala näoga iga liigutust kommenteerides. Kursuse „põhjamaalased”, näiteks rootslane, sakslased ja ungarlane, möirgasid seda etendust jälgides naerda, kuid õpetaja ärgitamise peale võtsime meiegi solidaarsuse märgiks sisse veidra harkjalgadega algasendi ning tuutsisime itsitades mööda klassiruumi kaootiliselt ringi. Ent paistis, et meie kallitele lumeta piirkondadest pärit kursusekaaslastele ei teinud see kõik üldsegi mitte nalja – nemad tegid libedakõnni-harjutust surmtõsiste nägudega, mida märgates ka meil naerutuju pisitasa kadus. Pealegi olime juba hommikul kuulnud, et ühel indoneeslasest tüdrukul ei olnud esimene jääkatsetus läinud nii õnnelikult nagu Ii-chanil ning ta pidi nüüd ränga kukkumise tagajärgi ülikooli haiglas ravima. Asi oli tõsine, sestap leppisime kokku, et seni, kuni kõik me kursuse „lõunamaalased” pole selgeks õppinud libedakõndi, saadab alati keegi neid vähemasti kooli ja koju.

Lumi, mida järgnevatel nädalatel üha lisandus, tõi kaasa ka pisut rõõmsamaid meeleolusid. Iseäranis vahva oli jälgida oma kursusekaaslasi, kes esimest korda lumesõda mängides muutusid lapsikult pööraseks, toppisid üksteisele lund krae vahele ja koguni rullisid lumes nagu vallatlevad pisipõnnid. Hawaii poisil Saburōl oli detsembri alguses sünnipäev ja just tol päeval sadas maha säärane kergesti kokku hakkav lumi. Niisiis tegime kogu kursusega talle sünnipäevakingiks suure lumememme, mida jaapanlased nimetavad omakeeli lumest Bodhidharmaks ehk yuki-daruma’ks. Saburō oli selle kingituse üle ülimalt õnnelik ja palus meil temast koos memmega mitme nurga alt pilte teha, et siis need saata oma Hawaii-kodustele kui kroonikad tema erakordsest sünnipäevast lumises Sapporos.

Saburōl oli suur perekond ning ta oli seitsme venna seas vanuselt kolmas. Tema jaapani-hawaii päritolu vanemad olid otsustanud poistele panna iidsed Jaapani nimed, alustades vanimast Ichirōst (‘esimene poisslaps’), teisele pojale sai nimeks Jirō (‘järgmine poisslaps’), kolmandale Saburō (‘kolmas poisslaps’) kuni viimase, seitsmenda pojani välja, kellele pandi nimeks Shichirō (‘seitsmes poisslaps’). Saburō oli väga päikeselise loomuga, kuid vahetevahel kuidagi nukralt omaette, olles nagu nii mõnedki teised meie kursuse hāfu’d ehk pooleldi jaapani päritolu noored tulnud Jaapanisse oma juuri otsima. Et ta nägi välja nagu tavaline jaapani nooruk, siis kõnetati teda igal pool ja alati ainult jaapani keeles, kuid tegelikult oskas ta seda hulga kehvemini kui tema kursusekaaslased, kes olid jaapanlaste jaoks eksootilise välimusega ja kellelt seetõttu mingit keeleoskust justkui ei eeldatudki. Saburō vanemad ei olnud talle jaapani keelt õpetanud, pidades seda vähetähtsaks, ning olid olnud koguni ebameeldivalt üllatunud, kui poiss otsustas hakata seda keelt ülikoolis õppima. Kuid nüüd, olles tagaigatsetud, esivanemate maal, põdes Saburō tihtipeale seda, et tema keeleoskus ei olnud kooskõlas ta pesuehtsa jaapanlase välimusega, mistõttu ta koges tihtilugu olukordi, kus teda ta vaikimise tõttu veidi kohtlaseks peeti. Seevastu peruulane Fanny ei teinud oma hāfu-staatusest üldse mingit numbrit, sest tema jaoks olid olulisemad just nimelt ta hispaania juured, ning samalaadseid situatsioone, mis sundisid Saburōd endasse tõmbuma, võttis see särtsakas peruu tüdruk üsna kergelt. Vastupidi hawaiilasele leidis tema, et süüdi on just jaapanlased oma kitsarinnalise suhtumisega, kes ei andesta pooleldi jaapanlasele tolle pinnapealsemaid teadmisi jaapani kultuuri ja keele nüanssidest, mille lünki valgetele välismaalastele siiski suhteliselt kergekäeliselt, ent samas üleoleva heldusega lubatakse. Nõnda erinesid meie jaapani juurtega kursusekaaslaste kogemused oma esivanemate maale sattudes suurel määral, kuid minule andis see jällegi juurde vaid väärtuslikke teadmisi sellest, kuidas jaapanlased suhtusid enda välismaal üles kasvanud rahvuskaaslastesse.

Nädal pärast uue aasta saabumist kutsus meie õpetaja proua Kamiya meid kaasa Hokkaidō suurpühamusse. See oli kogu saare shintō-järgijate peapühamu, mida iga endast lugu pidav jaapanlane aasta alguses külastas, et teha väike palvus ja muretseda järgnevaks aastaks endale kaitsev amulett. Pühamu ise kujutas endast suurt pruuniks peitsitud sammaskäiguga madalat hoonet, mille avaras sisemuses olid madalatele riiulilaadsetele mööblitükkidele asetatud veidrad õlgkattega tündrid. Kui me õpetajalt nende otstarvet küsisime, siis ta selgitas, et need on erinevate suurettevõtete poolt pühamule tehtud annetused, ning tündrid ise, mille peale olid kaunis kalligraafias kirjutatud sponsorfirmade nimed, sisaldavad riisi või saket.

Aasta esimese kümne päeva jooksul külastas seda pühamut suur hulk inimesi, kellest osa moodustasid firmabussidesse topitud ja kohale sõidutatud sarariiman’id ehk ametnikud, kes pühamuesisel üles rivistati ja kollektiivselt preestri õnnistatud said. Preester käis ringi, käes paberist tupsuke, ja õnnistas palvusi pobisedes ka firmade sõidukeid ning tavaliselt ostsid autojuhid pühamust veel lisaks ka amuleti o-mamori