Читать книгу Nõiasigidik - Margaret Atwood - Страница 3

Esmaspäev, 2013. aasta 7. jaanuar

Felix harjab hambaid. Siis harjab ta teisi – kunsthambaid – ja paneb need suhu. Hoolimata roosa liimi kihist, mida ta on proteesidele pannud, ei istu need päris hästi; võib-olla hakkab tema suu kokku tõmbuma. Felix muheleb: petlik muhelus. Teesklus, võltsing, aga kes sellest aru saab?

Kunagi oleks ta oma hambaarstile helistanud ning aja kokku leppinud ja tema päralt olnuksid luksuslik kunstnahast tool, piparmündisuuvee järele lõhnav murelik nägu, läikivaid riistu pruukivad osavad käed. Oo jaa, ma näen, milles on probleem. Ärge muretsege, me teeme selle korda. Nagu automootori häälestamine. Võib-olla oleks Felixit õnnistatud isegi kõrvaklappidest kostva muusika ja rahustava tabletiga.

Kuid praegu ei saa ta selliseid asjatundlikke parandustöid endale lubada. Tema hambaravi on kehv, seega on ta oma logisevate hammaste meelevallas. Kahju, sest just hammaste ülesütlemine tal läheneva lõppvaatuse eel veel puudub. Me luftil on nüüd lõpp. Me näitlejad …1 Kui nii juhtub, on tema alandus täielik; selle mõtte peale punastavad isegi tema kopsud. Kui sõnad ei kõla laitmatult, kui hääle kõrgus pole täpne, modulatsioon peen, lahtub lumm. Inimesed hakkavad istmetel nihelema ja köhima ning lähevad vaheajal koju. See on nagu surm.

„Mi-ma-mo-moo,” ütleb Felix hambapastaplekilisele peeglile köögivalamu kohal. Ta kibrutab kulme, lükkab lõua ette. Seejärel naeratab ta laialt: mureliku šimpansi irve, osalt vihane, osalt ähvardav, osalt rõhutud.

Kui madalale ta on langenud. Kui enesekindlusetu. Kui alandatud. Tuleb vaevu ots otsaga kokku, elab osmikus, tundmatuna, unustatud kolkas; samal ajal kui Tony, see väike poosetav enesereklaamijast pasakott, semutseb tähtsate ninadega ja kulistab šampanjat, õgib kaaviari, ööbikukeeli ja piimapõrsaid, osaleb galaõhtutel ja peesitab oma kaaskonna, oma sabaliputajate, oma kintsukaapijate jumaldamise paistel …

Kord kaapisid nad Felixi kintsu.

See teeb valu. See haavab. See sünnitab kättemaksuiha. Kui vaid …

Küllalt. Selg sirgu, käsutab Felix oma halli peegelpilti. Kannata ära. Ta teab vaatamata, et talle hakkab kõht ette kasvama. Võib-olla tuleks bandaaž hankida.

Pole tähtis! Tõmba kõht sisse! Töö tahab tegemist, sepitsused tahavad sepitsemist, petuskeemid skeemitamist, lurjused eksiteele viimist! Tipp ja tang, tapp ja tung. Testime tormist teetassi. Säh, söö see soe seasaba.

Nii. Ükski silp pole ebakindel.

Felix suudab seda ikka veel. Ta saab kõikidest takistustest hoolimata hakkama. Kõigepealt lumma nad ära, nii et neil püksid kukuvad; mitte et see vaatepilt talle naudingut pakuks. Ajage nad vasikavaimustusse, nagu ta oma näitlejatele ütleb. Võluvägi!

Ja jäägu see tollele salalikule pasakaraskist kaabakale Tonyle kurku kinni.