Читать книгу Nõiasigidik - Margaret Atwood - Страница 6

Siis astusid sisse kaks turvameest. Küllap olid nad ukse taga kuulatades oodanud märguannet, milleks väga tõenäoliselt oli Felixi karjumine. Nüüd siunab Felix iseennast, kuna ta oli nii ettearvatav.

Küllap oli Tony turvameestega varem harjutanud: ta oli ääretult võimekas. Mehed jäid seisma teine teisel pool Felixit, üks must, teine pruun, lihaselised käsivarred vaheliti, ilme läbitungimatu. Nad olid hiljuti palgatud: Felix ei tundnud neid. Veelgi tähtsam: nemad ei tundnud Felixit ega olnud seetõttu talle ustavad. Jälle Tony kätetöö.

„See pole vajalik,” ütles Felix, kuid Tony ei tundnud enam tarvidust vastata. Ta kehitas vaevu märgatavalt õlgu, noogutas – võimukas õlakehitus, võimukas noogutus – ja Felix saadeti viisakalt, kuid kindlalt parklasse, raudne käsivars kummagi küünarnuki ligidal.

Tema auto kõrval oli pappkastide riit. Tema punase auto, Mustangi kabrioleti kõrval, mille ta oli ostnud pruugituna keskea trotsi ajel siis, kui tundis end ikka veel uljana. Enne Mirandat ja Miranda kaotust. Auto oli ka siis roostes olnud ning sestpeale veelgi rohkem roostetanud. Felix oli kavatsenud selle välja vahetada, uue tumedama auto muretseda. Niipalju siis kavatsusest: Felix polnud vallandamisümbrikut lahti teinud, kuid teadis juba, et selles on vaid miinimum. Sellest ei piisanud säärasteks toredusasjadeks nagu poolpidused autod.

Tibutas vihma. Turvamehed aitasid Felixil pappkaste roostetanud Mustangisse laadida. Nad ei lausunud sõnagi, Felix ka mitte, sest mida oligi öelda?

Kastid olid vettinud. Mis neis oli? Paberid, mälestusesemed, kes teab? Sel hetkel oli Felixil ükskama. Ta kaalus suurejoonelist žesti, näiteks kogu kraami parklasse kallamist ja põlemapanekut, aga millega? Vaja oleks bensiini või mingit lõhkeainet, aga tal polnud kumbagi, ja nii või teisiti: milleks Tonyle veel laskemoona anda? (Helistatakse tuletõrjesse, kutsutakse politsei, latrav ja kisendav Felix veetakse ahelates minema, seejärel süüdistatakse teda süütamises ja rahurikkumises. Mängu tuuakse psühhiaatria asjatundja, kelle Tony on kinni maksnud. Pannakse diagnoos. Näete? ütleks Tony nõukogule. Paranoik. Vaimuhaige. Taevale tänu saime temast õigel ajal lahti, muidu oleks ta otse teatris märatsema hakanud.)

Kui nad kolmekesi viimaseid vettinud kaste Felixi autosse laadisid, koigerdas üle parkla üksildane tüse kogu. See oli Lonnie Gordon, festivali nõukogu esimees, vihmavari hõredajuukselise, lottlõuaga pea kohal, käes kilekott, mingi kepp ja miski, mis nägi välja nagu sületäis skunke, nende peal valge surnud kass.

Vana reetlik vanamehenäss. Felix ei suvatsenud tema poole vaadatagi.

Lohva-lohva, pata-pata, lirtsa-lirtsa tuli paks Lonnie läbi lompide, ähkides nagu morsk. „Mul on tõesti kahju, Felix,” ütles ta, kui auto pära juurde jõudis.

„Kes seda usub?” küsis Felix.

„Mina polnud süüdi,” ütles Lonnie nukralt. „Minu hääl jäi vähemusse.”

„Sinu jutt või kassi sitt,” ütles Felix. Kepp oli tema rebasepeaga jalutuskepp; surnud kass oli tema Prospero valehabe; skunginahk, nägi ta nüüd, oli tema võlurirüü. See, millest oleks saanud tema võlurirüü. See oli niiske, trööbatud karvaga. Karvade seest vaatas teda terve hulk helmjaid plastmassist loomasilmi, terve hulk sabasid oli sorgus. Hallis päevavalguses nägi see tobe välja. Kuid laval, litritega kaunistatult, olnuks see hunnitu.

„Kurb, et sa nii arvad,” ütles Lonnie. „Ma arvasin, et sa võiksid neid endale tahta.” Ta ulatas keebi, habeme ning jalutuskepi Felixile, kes lihtsalt vahtis, käed külgedel. Tekkis kohmetusehetk. Lonnie oli tõeliselt masendatud: ta oli vana tundeline tobu, nuttis tragöödiate lõpus. „Palun,” ütles ta. „Mälestuseks. Pärast kogu su vaevanägemist.” Lonnie ulatas esemed taas Felixile. Mustanahaline turvamees võttis need tema käest ja pani kastide peale.

„Poleks vaja olnud endale tüli teha,” ütles Felix.

„See ka,” ütles Lonnie kilekotti ulatades. „See on sinu käsikiri. „Tormi” käsikiri. Sinu märkustega. Ma võtsin endale vabaduse vaadata … see oleks olnud imeline,” jätkas ta väriseva häälega. „Võib-olla kulub kunagi marjaks ära.”

„Sa sonid,” ütles Felix. „Sina ja see sitakott Tony hävitasite mu karjääri ja sa tead seda. Niisama hästi oleksite võinud mind seina äärde panna ja maha lasta.” See oli liialdus, ent Felixile pakkus kergendust, kui ta sai oma õnnetuses veel kedagi süüdistada. Kedagi, kellel oli pehme süda ja nõrk selgroog ning erinevalt Tonyst südametunnistus olemas.

„Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik,” ütles Lonnie. „Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne … Küllap on palju, nojah, teisi kohti … Uus algus …”

„Teisi kohti?” ütles Felix. „Ma olen viiekümneaastane, taeva pärast. Uute alguste jaoks realiseerimisaja ületanud, kas sa ei ütleks?”

Lonnie neelatas. „Ma saan aru, mida sa … Me hääletame järgmisel nõukogu koosolekul, kuidas sind tänada, ja on tehtud ettepanek valmistada skulptuur, tead küll, nagu rinnakuju või ehk sinunimeline purskkaev …”

Loovus. Anne. Kaks tema tööalal kõige kuritarvitatumat sõna, mõtles Felix kibestunult. Ja kolm kõige kasutumat asja maailmas: preestri till, nunna tissid ja puhtsüdamlik hääletus tänuavalduste üle. „Pistke oma rinnakuju peesse,” ütles Felix. Kuid siis ta leebus. „Aitäh, Lonnie,” ütles ta. „Ma saan aru, et sul on head kavatsused.” Ta sirutas käe. Lonnie surus seda.

Kas mööda liiga punetavat põske veeres tõesti pisar? Kas lõualott võbises? Lonnie peab ette vaatama, kui Tony tüüri juures on, mõtles Felix. Iseäranis kui ta endiselt sellist vesist süümepiina välja näitab. Tony süda ei piina; ta lömastab kõik vastased, karistab igat kõhklust, ümbritseb end kõrilõikajatega, heidab tarbetu kraami üle parda.

„Kui sul millalgi soovituskirja vaja on,” ütles Lonnie. „Mul oleks hea meel … või … ma saan aru, et … võib-olla pärast puhkust … Sa oled liiga rängalt tööd rabanud pärast sinu, sinu kohutavalt kurba, mul oli nii kahju, see oli tõesti liig, keegi ei peaks …”

Lonnie käis matustel; mõlemal matusel, kõigepealt Nadia omal. Ta oli Miranda pärast täiesti rööpast väljas. Lonnie viskas tillukesse hauda väikese kimbu roosasid teeroose, üsna teatraalselt, arvas Felix toona, ehkki ta seda žesti hindas. Siis murdus Lonnie täiesti, nuttis luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina.

Ka Tony, alatu rott, käis matustel, must lips ees ja leinav nägu peas, ehkki sepitses oma riigipööret ilmselt juba siis.

„Aitäh,” ütles Felix uuesti, Lonnie’t katkestades. „Ma saan hakkama. Ja aitäh,” ütles ta kahele turvamehele. „Teist oli abi. Ma hindan seda.”

„Sõitke ettevaatlikult, härra Phillips,” ütles üks turvamees.

„Jah,” lisas teine. „Meie teeme lihtsalt oma tööd.” See oli omalaadne vabandus. Ilmselt nad teadsid, mida tähendab vallandamine.

Siis istus Felix oma autoloksu ja sõitis parklast välja, oma eelseisvasse ellu.