Читать книгу Nõiasigidik - Margaret Atwood - Страница 5

Proovid pidid peagi algama, kui Tony oma kaardid avas. Kaksteist aastat hiljem suudab Felix selle vestluse igat viimast kui silpi meenutada.

Jutuajamine oli alanud üsna normaalselt nende tavapärasel teisipäeva õhtupooliku kokkusaamisel. Neil kokkusaamistel esitas Felix Tonyle tegemist vajavate asjatoimetuste nimekirja ja Tony andis Felixile teada kõikidest küsimustest, mis nõudsid tema tähelepanu või allkirja. Tavaliselt ei olnud neid palju, sest Tony oli nii tubli, et oli tõeliselt tähtsate asjade eest juba hoolt kandnud.

„Teeme lühidalt,” oli Felix alustanud, nagu tal harjumuseks oli. Ta oli vastikustundega Tony punase lipsu vahelduvat jänese- ja kilpkonnamustrit vaadanud – kahtlemata katse vaimukas olla. Tony maitse-eelistuseks – tema eelistused muutusid üha kergatslikumaks – olid kallid tühiasjad. „Minu tänane nimekiri: number üks, me peame valgustaja välja vahetama, ta ei anna mulle seda, mida ma vajan. Veel peame leidma võlurüü jaoks …”

„Kahjuks on mul sulle halb uudis, Felix,” ütles Tony. Tal oli seljas järjekordne peen uus ülikond; tavaliselt tähendas see nõukogu koosolekut. Felixil oli kujunenud harjumus koosolekutelt jalga lasta: esimees Lonnie Gordon oli viisakas inimene, kuid halvavalt tüütu ja ülejäänud nõukoguliikmed olid kummitemplitest käpiknukud. Felix ei raisanud neile siiski palju mõttetööd, sest Tony hoidis nad kenasti joones.

„Oi? Mis see on?” küsis Felix. Halb uudis tähendas tavaliselt lihtlabast kaebekirja pahuralt patroonilt. Kas Lear ikka pidi kõik riided seljast võtma? Kas võis probleemiks olla keemilise puhastuse arve esireas istunud teatrikülastajalt, kes osales tahtmatult interaktiivses verises stseenis: kas visati Macbethi pea liiga hoogsalt lavale või libises Gloucesteri välja urgitsetud silmamuna koukija haardest ja ilge sült jättis lillelisele siidile pleki, mida oli nii raske välja saada.

Selliseid pahurate kaebusi lahendas Tony, ja ta lahendas need hästi – lisas asjakohastele vabandustele tiba lipitsust –, kuid talle meeldis Felixit asjadega kursis hoida, et teda lavaukse juures mõni ebameeldiv üllatus ei tabaks. Kui Felixit kritiseeriti, võis ta üle reageerida ja ohtralt vängeid sõnu pruukida, ütles Tony. Felix ütles, et tema keelekasutus on alati asjakohane, ja Tony vastas muidugi, et patrooni vaatekohast ei mõju see kunagi hästi. Samuti võisid need sõnad ajalehtedesse sattuda.

„Kahjuks,” ütles Tony nüüd. Sugenes paus. Tony näol oli kummaline ilme. See polnud naeratus: see oli mossis suu, mille varjus oli naeratus. Felix tundis, kuidas kuklakarvad turri tõmbuvad. „Kahjuks,” ütles Tony viimaks oma kõige õrnema häälega, „otsustas nõukogu lõpetada sinu lepingu. Kunstilise juhina.”

Nüüd oli Felixi kord pausi pidada. „Mida?” küsis ta. „See on nali, eks?” Nad ei saa seda teha, mõtles ta. Ilma minuta lendab kogu festival vastu taevast! Annetajad põgenevad, näitlejad lähevad ära, head restoranid, suveniiripoed ja hommikueinega majutuskohad suletakse ning Makeshiwegi linn langeb tagasi pimedusse, millest Felix oli selle igal suvel nii osavalt välja toonud, sest mida muud seal peale rongide sortimisjaama oli. Sortimisjaam pole teema. Sortimisjaama ümber ei saa menüüd luua.

„Ei,” vastas Tony. „Kardetavasti ei ole see nali.” Veel üks paus. Felix vahtis Tonyt, nagu näeks teda esimest korda. „Neile tundub, tead, et su vedru hakkab maha käima.” Veel üks paus. „Ma selgitasin neile, et sa oled šokis olnud pärast seda, kui su tütar … pärast hiljutist traagilist kaotust, aga mina olen kindel, et sa tuled sellest välja.” See oli niivõrd jõhker hoop, et Felixil jäi hing kinni. Kuidas nad julgevad seda ettekäändena kasutada? „Ma proovisin kõike, mida vähegi sain,” lisas Tony.

See oli vale. Nad mõlemad teadsid seda. Nõukogu esimees Lonnie Gordon poleks säärasest putšist iial undki näinud ja teised nõukogu liikmed olid ümmargused nullid. Valitud mehed – Tony valitud. Ja valitud naised, neid oli kaks. Tony soovitusel – viimane kui üks.

„Mu vedru?” ütles Felix. „Mu kuradi vedru?” Kelle vedru oli iial olnud kerksem kui temal?

„Nojah, sinu side tegelikkusega,” vastas Tony. „Nad arvavad, et sul on vaimse tervisega probleeme. Ma ütlesin neile, et see on arusaadav, arvestades sinu … Aga nemad ei saanud sellest aru. Loomanahkadest keep oli liig mis liig. Nad nägid visandeid. Nad ütlesid, et sinu pärast lendavad loomaõiguslased meile peale nagu vapsikuparv.”

„See on naeruväärne,” ütles Felix. „Need pole päris loomad, need on laste mänguasjad!”

„Nagu sa ilmselt taipad,” sõnas Tony armulikult ja kannatlikult, „pole asja tuum selles. Need näevad loomade moodi välja. Ja keep pole ainus vastuväide. Tegelikult ajas neil harja punaseks halvatud Caliban, nad ütlesid, et see ületab isegi halva maitse piiri. Inimesed arvavad, et sa teed invaliidsuse arvel nalja. Mõned vaatajad lahkuvad etenduselt. Või lasevad end välja sõidutada: meil on päris palju … Meie rahvastik ei koosne alla kolmekümnestest.”

„Taevas hoidku!” hüüatas Felix. „See on üle võlli aetud poliitkorrektsus! See on tekstis olemas, ta ongi ebard! Kui üldse midagi, siis praegusel ajal on Caliban soosik, kõik karjuvad talle hurraa, ma lihtsalt …”

„Ma saan aru, aga asi on selles,” ütles Tony, „et me peame toetuste õigustamiseks piisavalt istekohti täitma. Viimase aja arvustused on olnud … nii ja naa. Iseäranis möödunud hooajal.”

„Nii ja naa?” küsis Felix. „Möödunud hooaja arvustused olid suurepärased!”

„Ma varjasin sinu eest halbu arvustusi,” ütles Tony. „Neid oli palju. Need on mul portfellis, kui sa tahad pilgu peale visata.”

„Mille pagana pärast sa seda tegid?” küsis Felix. „Varjasid neid? Ma pole laps.”

„Halvad arvustused ärritavad sind,” vastas Tony. „Siis elad sa selle personali peal välja. See mõjub moraalile halvasti.”

„Ma ei ärritu mitte kunagi!” karjus Felix. Tony laskis selle kõrvust mööda.

„Siin on kiri lepingu lõpetamise kohta,” ütles ta pintsaku põuetaskust ümbrikut võttes. „Nõukogu otsustas anda sulle pensionipaketi koos tänuga kõigi tööaastate eest. Ma püüdsin suuremat paketti välja kaubelda.” Tony näol oli päris kindlasti muie.

Felix võttis ümbriku. Tema esimene aje oli see tükkideks rebida, aga mingis mõttes oli ta halvatud. Tal oli oma karjääri jooksul tülisid ette tulnud, kuid talle polnud kunagi varem lepingut üles öeldud. Teda lahkuma sunnitud! Välja visatud! Üle parda heidetud! Ta tundis, et on üleni tuim. „Aga minu „Torm”?” küsis ta. „Kas sellega tegeldakse edasi?” Juba oli tema toon paluv. „Vähemalt?” Tema loomingu tipp, tema imeline aare – lömastatud. Jalge alla tallatud. Hävitatud.

„Kahjuks mitte,” vastas Tony. „Me … nemad arvasid, et kiire lõpp on parim. Lavastus võetakse kavast maha. Sinu kabinetist pärit isiklikud asjad leiad oma auto juurest. Muide, anna mulle oma pääsukaart. Kui sa valmis oled.”

„Ma lähen kultuuriministri jutule,” ütles Felix jõuetult. Ta teadis, et sellest pole abi. Ta oli Sal O’Nallyga koos koolis käinud, nad olid toona võistlejad olnud. Neil oli olnud tüli pliiatsivarguse pärast, mille Felix oli võitnud ja mida Sal ilmselt polnud unustanud. Ta oli avaldanud arvamust – mitmes Felixi õrna kohta suunatud teleintervjuus –, et Makeshiwegi festivalil tuleks esitada rohkem Noël Cowardi komöödiaid, Andrew Lloyd Webberit ja teisi muusikale. Mitte et Felixil oleks midagi muusikalide vastu olnud, ta oli oma teatriteed alustanud „Kuttide ja näitsikute” tudengilavastusega, aga lausa muusikalidieedil olla …

„„Helisev muusika”,” ütles Sal. „„Kassid”. „Hull sinu järele”.” Stepptants. Asjad, millest tavainimene aru saab. Kuid tavainimene sai Felixi lähenemisest väga hästi aru! Millest oli nii raske aru saada „Macbethis”, kus kasutati mootorsaage? Päevakajaline. Otsene.

„Õigupoolest on kultuuriminister igati nõus,” vastas Tony. „Loomulikult selgitasime enne lõpphääletust oma otsust Salile – minister O’Nallyle –, veendumaks, et meie suund on õige. Anna andeks, Felix,” lisas ta võltsilt. „Ma tean, et see on sulle vapustus. Ja meile kõigile väga raske.”

„Ma oletan, et sul mõlgub meeles asendaja,” ütles Felix häält mõistliku registrini tasandades. Sal. Seega ollakse sina peal. Nõnda siis on lood. Felix ei kaota meelerahu. Ta päästab oma väärikuse riismed.

„Õigupoolest jah,” vastas Tony. „Sal … Nõukogu palus, ah, et mina ameti üle võtaksin. Muidugi ajutiselt. Kuni leitakse sobilik kandidaat.”

Ajutiselt, eks olegi, mõtles Felix. Nüüd oli asi talle selge. Salatsemine, sabotaaž. Siulik puiklus. Hämmastav reetmine. Tony oli olnud ässitaja, oli olnud traaditõmbaja algusest lõpuni. Ta oli oodanud, kuni Felix oli kõige haavatavam, ja siis rünnanud.

„Sa salalik pasakaraskist kaabakas,” karjus Felix, ja see pakkus talle teatud rahuldust. Ehkki kõike arvesse võttes pisukest.