Читать книгу Nõiasigidik - Margaret Atwood - Страница 7

Eelseisev elu. Kui pikk oli Felixile kord tundunud see aeg. Kui kiirelt oli see mööda lennanud. Kui palju sellest oli raisatud. Kui ruttu see otsa saab.

Festivalikeskuse parklast lahkudes polnud Felixil tunnet, et ta juhib autot. Selle asemel tundis ta, nagu teda sõidutataks, nagu tõukaks teda tagant tugev tuul. Tal oli külm, ehkki selleks ajaks oli sadu lakanud ja päike paistis, samuti oli Felix soojenduse sisse lülitanud. Kas ta oli vapustatud? Ei: ta ei värisenud. Ta oli rahulik.

Teater oma lehvivate vimplite, vett sülgava delfiini kujulise purskkaevu, siseõue, maastikuarhitekti kujundatud lilleaia ja jäätist limpsivate rõõmsate teatrikülastajatega haihtus peagi. Makeshiwegi peatänav oma kallite restoranide ja kõrtsidega, mida kaunistasid muistsete luuletajate, sigade, renessansiaegsete kuningannade, konnade, gnoomide ja kukkede pead, keldi kudumikaupluste, inuiti nikerdisepoodide ja inglise portselanibutiikide ning seejärel ilusate Victoria-aegsete kollastest tellistest majadega, mõnel neist hommikusöögiga majutuskoha silt, lõppes apteekide, kingsepatöökodade ja Tai küünesalongide jadas. Seejärel, pärast veel mõnda valgusfoori, jäid selja taha ka äärelinna ostukeskuse vaibalaod, Mehhiko toidukohad ja hamburgeriparadiisid, ning Felix oli ajuvil.

Kus ta oli? Tal polnud aimugi. Kõikjal tema ümber laiusid lainjad põllud, kevadise nisu õrnroheline, sojaubade tumedam roheline. Puudesaared sirutasid sulgjaid või läikivaid lehti ümber sajandivanuste taluhoonete, mille hallid puuaidad olid ikka veel töökorras ja silotornid pakkusid horisontaalidele vaheldust. Tee oli nüüd kruusane ja kehv.

Felix sõitis aeglasemalt, vaatas ringi. Ta ihkas koobast, peiduurgast, kohta, kus tema kedagi ei tunne ja keegi ei tunne teda. Varjupaika, kus ta võiks toibuda, sest nüüd hakkas ta endale tunnistama, kui hullusti teda oli haavatud.

Paari, kõige rohkem kolme päeva pärast sokutab Tony ajalehtedesse mingi luiskeloo. Selles öeldakse, et Felix astus kunstilise juhi kohalt tagasi, et otsida teisi võimalusi, aga keegi ei usu seda versiooni. Kui Felix jääks Makeshiwegisse, nuusiksid halbade kavatsustega reporterid ta välja ning naudiksid vägeva mehe langemist. Nad helistaksid talle, varitseksid, suruksid ta mõnes linna baaris nurka, kui temast oleks küllalt rumal sinna minna. Nad küsiksid temalt, kas ta tahaks kommenteerida, lootuses tema äkilist loomust arvestades õhutada teda häält tõstma. Kuid hääletõstmine oleks hingeõhu raiskamine, sest mida ta sellega saavutaks?

Päike hakkas loojuma: valgus vajus längu, värvus kollakamaks. Kui kaua Felix oli siin olnud? Kus see siin ka polnud. Ta sõitis edasi.

Teest veidi kaugemal, unarusse jäänud raja lõpus seisis kummaline rajatis. See nägi nõnda välja, nagu oleks madala mäenõlva sisse ehitatud ja mullaga ümbritsetud, nii et näha oli vaid esisein. Osmikul oli üksainus aken ja uks oli poikvel. Metallist korstnatoru ulatus seinast välja ning käändus nurga all üles ja selle otsas oli plekk-kate. Osmiku ees oli pesunöör ja ainus pesupulk hoidis ikka veel kinni nõudepesunartsu riba. See oli viimane koht, kus Felix võinuks kellegi arvates maanduda.

Vaatamine ei tee paha. Niisiis Felix vaatas.

Ta parkis auto tee veerde, sammus siis mööda rada, nii et niisked heintaimed ja umbrohi vastu püksisääri peksid. Uks kääksus, kui ta selle laiemalt lahti tegi, kuid tilk õli hingedele pidanuks selle korda tegema. Lagi oli madal, teivastest taladega, kunagi krohvitud, nüüd täis ämblikuvõrke. Sisemus lõhnas mitte liiga ebameeldivalt mulla ja puidu järele, sekka veidi tuhahõngu: see tuli kahe plaadi ja väikese praeahjuga, roostetanud, kuid ikka veel tervest raudpliidist. Kaks tuba: elutuba ja teine ruum, mis oli küllap magamistuba. Sel oli laeaken – klaas näis üsna uus – ja haagiga suletud küljeuks. Felix tegi ukse haagist lahti ja lõi valla. Ukse taga oli umbekasvanud rada, eemal kemmerg. Tänu taevale ei pidanud Felix alanduma peldiku kaevamiseni: teised olid selle tema eest ära teinud.

Ainsateks mööbliesemeteks olid vana raske puust riidekapp magamistoas ja köögilaud, mida kattis hõbedaste pööristega punane vahariie. Toole ei olnud. Põrand oli laiadest plankudest; vähemasti polnud see muldpõrand. Oli isegi käsipumbaga valamu. Osmiku laes oli elektrilamp ja imekombel läks see põlema. Keegi oli siin elanud hiljem kui, ütleme, 1830. aastal.

Osmikus oli vähem kui eluks vaja, aga kui Felix omaniku kätte saaks, tehingu sõlmiks, eluaset veidi kohendaks, ajaks see asja ära.

Valides onni ja sellega kaasneva viletsuse, hakkab ta muidugi nukrutsema. Ta tõmbab kotiriide selga, mängib enesepiitsutajat, eremiiti. Vaadake, kuidas ma kannatan. Ta tundis ära omaenda näitemängu, näitemängu, mille publikuks on tema ise. See enda valitud tusatsemine oli lapsik. Ta ei käitunud nagu täiskasvanu.

Kuid millised olid tegelikult tema valikuvõimalused? Ta oli liiga kuulus, et leida teist tööd, mitte samaväärset, mitte sellist, mida ta oleks soovinud. Ja Sal O’Nally, kelle käsi oli toetuste aardelaekal, takistaks peenelt Felixi nimetamist vähegi vastutavasse ametisse: Tony ei tahaks võistlejat, Felixit, kes Makeshiwegi festivali mõnelt uuelt eelispositsioonilt üle trumpab. Tony ja Sal, kes ilmselgelt juba koos töötasid, tahtsid kindlustada, et Felixi pea püsiks vee all. Milleks neile siis katsetamisega rahuldust pakkuda?

Felix sõitis tuldud teed tagasi Makeshiwegisse ja parkis auto väikese tellismaja ette, mille ta oli hooajaks üürinud. Alates sellest mõeldamatust hetkest … sestpeale, kui tal enam peret ei olnud, oli Felix eelistanud maja mitte omada. Ta üüris teiste kodusid. Tal oli ikka veel mõni mööblitükk: voodi, kirjutuslaud, lamp, kaks vana puutooli, mille tema ja Nadia olid õuemüügilt ostnud. Isiklik pudipadi. Need asjad olid üle jäänud elust, mis oli kunagi olnud terviklik.

Ja muidugi tema Miranda foto. Felix hoidis seda alati läheduses, et saaks seda vaadata, kui tundis, et hakkab pimedusse libisema. Ta oli tütart ise pildistanud, kui Miranda oli peaaegu kolmeaastane. Tüdruk oli esimest korda kiigel. Miranda pea oli kuklas, ta naeris suurest rõõmust; ta lendas läbi õhu, tema väikesed rusikad klammerdusid köite külge; hommikuvalgus kuldas juukseid. Foto raam oli hõbedaseks värvitud, hõbedane aknaraam. Selle võluakna taga oli Miranda ikka veel elus.

Ja nüüd pidi ta klaasi taha vangi jääma, sest kuna Felixi.

„Torm” oli hävitatud, oli uus Miranda – Miranda, kelle ta oli kavatsenud luua või ehk ellu äratada – surnult vees.

Tonyl polnud isegi nii palju sündsustunnet, et lasta Felixil kohtuda personali, tehniliste töötajate, näitlejatega. Hüvasti jätta. Väljendada kahetsust, et „Torm” jääb lavale toomata. Ta viidi minema nagu kurjategija. Kas Tony ja tema käsilased kartsid Felixit? Kartsid üleüldist mässu, vastuhakku? Kas nad arvasid tõesti, et Felixil on nii palju võimu?

Felix helistas ühte kolimisfirmasse ja küsis, kui ruttu sealt saadakse tulla. Tegemist on hädaolukorraga, ütles ta; tal oli vaja kõik nii ruttu kui võimalik pakkida ja ladustada; ta maksab kiiruse eest lisatasu. Ta kirjutas üürikorteri omanikule tšeki, mis kattis kulud lepingu lõpuni. Ta läks panka, pani Tony näruse jumalagajäturaha kontole, teatas juhatajale, et tal on peagi uus aadress ja ta teeb selle kirja teel teatavaks.

Õnneks oli tal sääste. Ta võis esialgu kogu maailmale nähtamatuks jääda.

Felixi järgmiseks ülesandeks oli mäenõlva eluaseme omaniku leidmine. Ta sõitis uuesti kruusateele ja tegi katset esimese farmiga. Ukse avas naisterahvas; keskealine, keskmise väljanägemisega, keskmist kasvu, neutraalset värvi juuksed hobusesappa sätitud. Teksased ja dressipluus; naise selja taga linoleumplaatpõrandal lapse plastlelu. Felixi süda värahtas hetkeks.