Читать книгу Presidendi tütar - Mariah Stewart - Страница 6

Veebruari algus 2002

Makstud raha oli hästi kulutatud.

Inimkuju peatus ukseavas koridorist paistvas hämaras valguses, silmad libisemas ühelt vaikselt kogult teisele. Patsiendid olid oma toolides mööda ruumi laiali, kõik mähkunud oma uduloori kusagil minevikumälestuste ja ähmase oleviku vahel. Külastaja tähelepanu all olev objekt oli oma tavalisel kohal akna all, kust avanes vaade avarale muruplatsile ja kust sai pidevalt jälgida aastaaegade vaheldumist kas või elupäevade lõpuni või kuni saatuse kapriisid lubavad.

Seda, et saatus võib olla heitlik, teab iga inimene. Kõik võib muutuda ühe põgusa hetkega. Üks selgusehetk, üks meenunud mälestus, ja vana mehe praegune lihtne elu ei pruugigi olla enam midagi muud kui kellegi teise mälestus.

Külastaja läks pikkade sammudega üle toa ja võttis vana mehe vastas istet.

„Tere, Miles.”

„Tere.” Vana mees noogutas.

„Kuidas sul läheb?”

„Hästi,” kõlas automaatne vastus.

„Kas sul oli hea päev?”

„Jah.” Taas noogutus.

„Mis sa täna tegid?”

„Sõitsin rongiga Chicagosse.” Vana mees naeratas. „Koos Dorothyga.”

„Tõesti?”

„Tõesti.” Naeratus laienes.

„Ja kes on Dorothy?”

„Dorothy on…” Vana mees kortsutas kulmu. „Dorothy on… keegi.”

Tema näole ilmusid sügavad kortsud, kui ta kulme kibrutades meenutada püüdis. Mees pingutas nii väga, et seda tagasi tuua. Ta oli just teadnud, kuigi kõigest sekundiks. Nüüd oli see läinud.

„Dorothy oli sinu õde,” aitas külaline meenutada. „Ta suri kaua aega tagasi.”

„Saan aru,” pomises vana mees, kratsides lõngajuppi oma hinnalisel sviitril.

„Kas sa mäletad, millal Dorothy suri?”

„Ei.” Vana mees raputas pead. „Aga ma mäletan, kui ta oli Chicagos.”

„Mida sa veel mäletad, Miles?”

Vana mees vaatas aknast välja, nagu võiks sealt midagi tuttavlikku leida.

„Kas sa mäletad seda aega, kui elasid Washingtonis?”

„Ei.”

„Aga seda aega, kui töötasid Valges Majas?”

„Kunagi me elasime valges majas. See oli Newporti lähedal. Seal oli tagaaias tiik. Teddy uppus tiiki ära. Ta oli väga väike…” Vana mehe pilk triivis uuesti aknast välja, kus loojuv päike heitis oranže kiiri üle kahvatulilla taeva.

„Jah, see oli sinu väike vend.” Ta puudutas vana mehe nägu, et tema tähelepanu võita. „Ma ei mõelnud seda valget maja. Ma pean silmas Valget Maja. Washingtonis. Seda, kus elab president. Kas sa mäletad seda aega, kui seal töötasid?”

Vastuseks oli vaid vana mehe ähmane pilk.

„Kas sa mäletad Graham Haywardi? President Haywardi?” Sihilik paus. „Kas sa mäletad president Haywardi? Ta oli sinu sõber. Sinu parim sõber. Te töötasite koos Washingtonis.”

„Kas ma peaksin mäletama?” pomises vana mees. „Mulle ei tule meelde.”

„Sellest pole midagi.” Andestav patsutus vana mehe kätele kinnitas, et kõik on hästi. „Kõik on korras. Sellest pole midagi, et sa ei mäleta.” Veel üks paus kinnituseks. „Tegelikult on sinu enda pärast parem, et sa ei mäleta.”

Külastaja istus veel mõne hetke vana mehe juures, tänulikuna, et mälestusi pinnale ei kerkinud, et sel päeval polnud vaja midagi muud teha.

„Kas sa mind mäletad?” küsis ta viimaks.

„Ei.” Vana mees uuris nägu, mis oli nüüd tema omale nii lähedal. Kusagilt minevikust ilmus terav, kuid üürike mälupilt, kuid kadus kohe.

„Ei,” kordas ta ettevaatlikult, keeldudes iseendalegi põgusat mäluvälgatust tunnistamast.

Külaline naeratas esimest korda pärast hooldekodusse sisenemist, tõusis siis ja tõstis tooli tagasi oma kohale seina ääres. Selleks ajaks oli vana mehe pilk pöördunud tagasi aknale ja maailmale selle taga.

„Head aega, Miles. Tulen sind varsti jälle vaatama.” Lahkumissõnad jäid tähelepanuta.

Ta peatus koridoris ainult hetkeks, et suruda kokkumurtud ümbrik teda ootava valges jakis sanitari kätte.

„Kuidas te leidsite oma… vana sõbra olevat?” küsis sanitar.

„Nagu alati.”

Sanitar noogutas ja juhatas ta läbi nüüd pimedaks läinud elutoa tagaukse juurde, mille oli juba varem lukust lahti keeranud. Tema sõrmed mängisid taskus ümbrikunurgaga, milles olev sularaha oli võrdne tema kuupalgaga. Kõik ainult ühe vana mehe jälgimise ja tema sonimise kuulamise eest. Kahtlemata olid rikkad teistsugused.

Aga mis tal sellest, mõtles ta õlgu kehitades, kuni see paks ümbrik iga kuu nagu kellavärk kohale ilmus? Ja ta ei teinud ju midagi illegaalset ega amoraalset. Põrgusse, ta ei teinud peaaegu üldse midagi.

„Helistage mulle, kui on mingeid muutusi.” Külastaja peatus avatud uksel.

„Muidugi.”

„Mingeidki muutusi.” Rõhutamine polnud vajalik. Sanitar sai suurepäraselt aru.

„Olge parklas ettevaatlik!” hüüdis ta läbi topeltuste. „Seal on ikka veel pisut jäine…”

„Tänan.” Käed taskutesse surutud, kadus külaline külma talveõhtusse. Oli hakanud sadama pehmet laia lund, mis kattis kõnnitee ja pargitud autod nagu pitsiliste lehtedega.

Külaline läks ümisedes pea kohal põlevate lampide alt läbi auto juurde, mis ootas parkla kaugemas otsas roostes Dumpsteri ja uue punase kastiauto vahel.

Raha oli toonud meelerahu. Vähemalt selleks õhtuks.

Vana mehe mälestused olid peidus ja lukustatud kohta, kuhu need jäävad loodetavasti kogu tema ülejäänud elupäevadeks.

See oli väga hea. Niikaua, kui talle midagi ei meenu, on saladus kaitstud.

Ja Miles Kendall – kes oli kunagi liikunud ringi võimukandjate, kuningate, printside ja senaatorite hulgas, keda oli usaldatud ja kes teadis presidendi saladusi – võis edasi elada.