Читать книгу Presidendi tütar - Mariah Stewart - Страница 8

Hilise pärastlõuna päike heitis terava nurga all kiiri läbi kasvuhoone akende, moodustades kitsaid valguseribasid kulunud puidust laudadele, mis moodustasid otsapidi kokkupandult kitsa ruumi keskele pika töölaua. Uksele lähimal laual ootasid täpselt väljamõõdetud turbapotid spetsiaalselt segatud kasvusegu ja hoolikalt valitud seemneid. Töölaua teise otsa olid valmis pandud savipotid, et ühel hilistalvisel päeval väikesed seemikud ümber istutada ja siis välja karastuma viia ning lõpuks kaupluse ees maha müüa.

Dina McDermott avas puidust ukse ja lükkas seda jalaga piisavalt kiiresti, et siseneda paljudele taimedele varju andva kasvuhoone niiskesse soojusesse. Ta lükkas ukse kinni, lasi raskel perliidikotil maha vajuda ja klõpsas tuled põlema, heitis seejärel pilgu termomeetrile, mille oli ukse tagumisele küljele kinnitanud samal päeval, kui ta kasvuhoone oma valdusse sai. Rahul, et temperatuur püsis ühtlaselt kuuekümne kaheksa kraadi juures, tõmbas ta vanad seemisnahast kindad käest ja toppis hajameelselt sulejope taskutesse, võttis siis jope seljast ja pani selle ukse lähedale konksu otsa. Ta vajutas raadio käima ja hüppas peaaegu nahast välja, kui vali räppmuusika mängima prahvatas.

„Oih!” Dina pöördus kiiresti raadiot vaiksemaks keerama.

„William, mu sõber, ma näen, et meil on vaja üks väike vestlus maha pidada,” pomises ta, otsides maheda rokkmuusika jaama, mis oli tema lemmik.

Noorele tudengile William Flanneryle, kelle Dina oli palganud tegema juhutöid, mille jaoks tal endal sageli aega polnud, meeldis vali muusika, kiired autod ja Kelly, nägus noor blondiin, kes aitas Dinat nädalavahetustel poes kiirest kevadhooajast varasügiseni. Noormees oli eelmisel suvel seal nii palju ringi tiirutanud, et Dina palkas ta lõpuks tööle.

Oleks vaid poisi muusikamaitse vähegi talutavam.

Dina torkas pika tumeda juuksesalgu ajutisse krunni ja kummardus eelmisel pühapäeval istutatud üheaastaste taimede kasti kohale. Esimesed rohelised tipud olid leidnud juba tee läbi pinnase ning need tillukesed sulgjad lehed tõid naeratuse naise näole. See, et ta kasvatas kõik oma taimevarud ise, andis talle täieliku kontrolli nende värvuse, tüübi, tekstuuri ja lõhna üle ning kindlustas, et ta suutis täita oma maastiku- ja aiakujundajatest klientide soove. Juba kolm riiulitäit seemneid – salvei, kukekannus, harilik öölill, kurekell ja moonid – oli idanema pandud. Need taimed olid praegusel ajal nii nõutud vanamoodsate lilleaedade jaoks asendamatud.

Kolmekümneaastane Dina oli kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi aedade taasloomisele ning taastamisele spetsialiseerunud ettevõtte Aiaväravad omanik. Selliseid projekte oli algusaastatel, kui ta suunas kogu oma energia kasvuhoone ehitusse ja jaekaubanduse käimalükkamisse, vähe ette tulnud. Äri oli kasvanud ja aastate jooksul oli tal õnnestunud saada endale mõned maastikukujunduse pärlid, kui keskklassistumine tema Marylandi idaranniku ülaosas asuva kodulinna Hendersoni läheduses ühe väikelinna teise järel endasse haaras.

Viimase aasta jooksul oli Dinaga mitme ajaloolise kodu renoveerimise osas ühendust võetud, pärast seda, kui ta oli tegelnud Ivy Maja renoveerimisega. See oli kohalik kinnisvara, mille linna kaks pikaaegset elanikku, eakad õed, olid Hendersoni linnale pärandanud. Aeg-ajalt kirjutas Dina kohaliku ajalehe jaoks seemiktaimedest ning tegutses kohalikus televisioonijaamas aianduskonsultandina. Lõppkokkuvõttes sai Dina suurepäraselt hakkama.

„Ikka neetult suurepäraselt, kuigi ma seda ise ütlen,” meenutas naine endale, kui arutles, kas istutada veel üks kastitäis tokkroose. Tal oli meeles, et möödunud aastal olid topeltõiega kollased, punased ja roosad tokkroosid juuni alguseks viimseni müüdud. Tundus, et peaaegu kõik tahtsid taasluua oma vanaema aia.

Ja Dina äri õilmitses.

Naine võttis ühe töölaua sahtlist paberiploki ja hakkas visandama lillepeenart, mille pidi kujundama ühele perekonnale, kes oli hiljuti ostnud ühe neist uutest uhketest majadest, mis olid Landersi maantee äärde ehitatud – McMansion⁴, nagu kohalikud seda ülemäära suurte majade ja postmargisuuruste kruntidega piirkonda nimetasid –, ning kaotas end kesksuviste värvide unelmasse. Täpselt seda omanikud soovisid. Palju-palju värve…

„Aiaväravad,” ütles Dina, kui oli heliseva telefoni selja tagant väikselt laualt kätte saanud.

„Tere, kullake,” tervitas Jude McDermott tütart.

„Oh, tere, emps. Kas sa oled juba töölt kodus?”

„Juba?” Jude naeris. „Kell on peaaegu kuus. Tegelikult jäin täna hoopis pisut hilja peale.”

Dina kortsutas kulmu ja vaatas läbi klaasseina välja. Senikaua, kui ta oli sorteerinud plastkotte, kolbe ja ümbrikuid seemnetega ning kavandanud üheaastaste suvelillede peenraid, oli pärastlõuna otsa saanud ja päike loojunud. Nüüd tuletas Dina kõht talle meelde, et ta pole juba kella üheteistkümnest saadik söönud.

„Ma ei taibanudki, et kell on juba nii palju,” ütles Dina. „Mul on täna õhtul raekojas vabatahtlikega uue memoriaalpargi projekti koosolek.”

„Mis ajal?”

„Kaheksa. Aga ma loodan sinna veidi varem jõuda, et Don Fletcherit tabada. Tahan temaga rääkida memoriaalaeda mõne pingi ehitamisest.”

„Oh.” Jude’i hääl elavnes. „Kas Don on see nägus puusepp, kes töötas sinuga koos pargi aiamaja juures?”

Dina pööritas silmi. „Sa tead suurepäraselt, kes ta on. Ära võta endale mingeid mõtteid pähe.”

„Mida sa silmas pead?”

„Emps, sa oled sama peenetundeline kui sepavasar. Aga ma kordan sulle, ma ei ole Donist huvitatud. Ta on hea puusepp ja kena mees. Ta on olnud väga suuremeelne, annetades oma aega ja annet kogukonnaprojektidesse, mille kallal me töötanud oleme.”

„Ja…?”

„Ja ei midagi. See on kõik. Ma tunnen tema vastu tõepoolest ainult professionaalset huvi.”

„Kahju.” Jude ohkas. Ta tundis oma tütart hästi ja teadis, millal alla anda. „Sa võiksid koju minnes läbi tulla, kui väga hilja peale ei jää. Ma mõtlesin jõhvikatega õunakooki teha.”

„Altkäemaks,” pomises Dina. „Mõned emad teevad mida iganes, et järeltulijaid oma põllepaelte küljes hoida.”

„Mis juttu sa ajad?”

„Kahjuks pean vist täna ära ütlema. Mul on homme poes pingeline päev ja ma olen omadega läbi. Polly ja mina töötasime valentinipäeva tungi ajal terve päeva hilisõhtuni välja.”

Dina heitis pilgu kellale. „Emps, ma pean lippama. Mul on vaja duši all käia ja enne koosolekut midagi ampsata. Ma helistan sulle hommikul.”

Dina lõpetas kõne, upitas unustatud perliidikoti laua alla kasti, mis seal selleks otstarbeks oli, ja kloppis käed teksade külge puhtaks. Ta heitis kiire pilgu nurmenukkudele, mis olid lambi alla pandud, jäi rahule, et kõik on hästi, haaras siis jope, kustutas laetule ja keeras ukse ööseks lukku.

Üksinda veebruarilõpu pakases, peatus Dina kasvuhoone ja tõllakuuri vahel, mida ta koduna kasutas. Tumeneva punakuldse taeva taustal lendas täiusliku kiiluna haneparv üle lagedate põldude ja kusagil huikas öökull. Dina naeratas. Tema maailmas oli sellel hetkel kõik hästi. Ta ronis tõllakuuri verandale viivast kolmest trepiastmest üles, võttis taskust võtmed, keeras ukse lahti ja astus väikese eeskoja vaikusesse.

Seinakell tiksus valjult ja ta kortsutas kulmu, kui sellest möödus, et tuld põlema panna. Selle kella oli ta leidnud aiamüügilt pool aastat tagasi, ja vahet polnud, kui palju kordi ta sellel patareisid vahetas, kell käis ikka valesti. Täna õhtul näitas see kolmveerand kahte. Dina ohkas ja tegi mõttes märkuse: osta uus kell.

Ta möödus söögilauast ja libistas jope neljast toolist ühe seljatoele. Laud oli täis postikuhilaid, ajakirju ja muid pabereid. Tulevaste tööde lepingud, äriarved, kodused arved, telefoniteated, visandid, igal neist oli laual oma koht. Ainult nii suutis Dina asju joone peal hoida.

Üleni valges köögis täitis Dina poti veega ja pani pliidile keema, et teha pastat, ning kogus siis kõik õhtusöögiks vajaliku kokku. Kuni vesi soojenes, läks ta elutoa akna juurde ja vaatas välja Aldrichi farmi poole, mille Dina oli aasta varem peamiselt suure pindala pärast ostnud. Vana kollase farmimaja köögiakendes põles tuli – tema assistent Polly Valentine tegi oma tütrele Erinile õhtusööki. Selles vanas kollases farmimajas oli Dina kavatsenud ise elama hakata.

See oli olnud tema algne plaan. Aga nagu näha, olid saatusel teised plaanid.

Kui Dina oli hakanud oma äri jaoks kinnisvara otsima, oli ainuke võimalik sobilik koht seitse aakrit maad koos tõllakuuriga, kus ta praegu elas. Kunagi oli siin olnud ka farmimaja, mille hulkurid olid aastaid tagasi maha põletanud ja kuna omanikud elasid linnas ning rentisid oma maid naabritele välja, ei ehitatudki maja uuesti üles. Dina oli ostnud usaldusfondi rahaga selle seitse aakrit, lootes osta viimaks ka külgneva kümneaakrise kinnistu, kui see müüki tuleb. Kolm aastat hiljem tuligi ja ta sai selle eelmiselt omanikult soodsalt osta. Kuigi tülitsemine müüja pereliikmete vahel oli tehingut peaaegu üksteist kuud edasi lükanud. Selleks ajaks, kui müügitehing lõpuks toimus, oli Dina tõllakuuri juba mugavaks korteriks muutnud ning oli liiga hõivatud, et vana farmihoonet restaureerima hakata.

Just siis oli Jude leidnud Polly Valentine’i ja soovitanud Dinal selle hapra kurva minevikuga naisega kohtuda.

Viletsast abielust põgenenud Polly oli teinud pesapallikurikaga osava löögi ja tabanud oma vägivaldset abikaasat, kes oli püüdnud tema korterisse hiilida, olles eelnevalt korduvalt ähvardanud talle ja tema lapsele viga teha. Võimetuna kautsjonit maksma, oli naine viis kuud kohtumenetlust oodates vanglas veetnud. Kuigi ta oli õigeks mõistetud, oli Polly kaotanud peaaegu pool aastat oma elust, töökoha lillepoes, eneseuhkuse ja mis kõige olulisem, oma üheksa-aastase tütre Erini. Maakonnavangla vabatahtlik õpetaja Jude oli vanglas Pollyt kohanud ja miski selle noore naise silmis oli pannud ta istungi ajaks kohtusaali minema. Sel päeval kui Polly vabastati, oli Jude teda kohtumaja ees oodanud, ja kui ta teada sai, et naisel pole kuhugi minna, oli Jude viinud ta oma koju. Tal ei võtnud kaua, et veenda tütart Pollyle poes tööd pakkuma ja vana farmimaja rentima. Pealegi, Dina vajas abi, Polly vajas tööd ja kodu ning vana farmimaja vajas värvimist. Oli selge, et Dina, kes elas juba mugavalt tõllakuuris, ei leia selleks ilmaski aega.

See oli parim otsus, mille Dina kunagi oli vastu võtnud. Pollyl oli lillede jaoks loomulikku annet ja temast oli äris tohutult kasu. Ta oli ka hea sõber.

Vesi hakkas keema ja Dina viskas pikema tseremooniata makaronid potti. Teine, väiksem pott tšillikastmega hakkas podisema, kui Dina läks oma väikesesse töötuppa koridori lõpus ja võttis laualt kollase kausta. Ta tegi lauale ruumi, läks siis tagasi kööki, kaust kaenla all, ning sõi püstijalu lõunast järelejäänud salati ära. Taimer andis teada pasta valmimisest ja Dina nõrutas selle hajameelselt ära, mõtted kollasel kaustal ja selles olevate tööde järjekorral. Ta pani taldriku valmis ja läks tagasi söögituppa, kus vasaku käega sõi ja paremaga lappas visandeid kaustas, kus olid maastikukujunduse plaanid veel ühe uue maja jaoks, mis linnast välja jõe äärde ehitatakse. Sellest pidi tulema ilus punastest tellistest maja, föderaalajastu stiilis katusest akendeni.

Ja proua Fisher, omanik, nõudis „metsikut inglise maakoha aeda”. Vaatamata Dina delikaatsetele soovitustele, et ehk sobiks selle maja ja ümbrusega midagi veidi struktureeritumat paremini, ei taganenud proua Fisher oma nägemusest kukekannuste, tokkrooside ja rooside lainetavatest väljadest. Dina sai proovida vaid planeerida peenrad üksteist täiendava, mitte ülekoormatuna. Selleks mängis ta visanditega müüriga eraldatud aiast sillutatud rajaga, mis viib ümber kõrgemale tõstetud peenarde. Kaugemal, müüri ääres, näeksid kõrged igihaljad taimed välja elegantsemad kui väiksemates peenardes range vormiga maja lähedal. Need väiksed peenrad oleksid täpselt õiged maitsetaimede jaoks, mis sobiksid paremini oma mõõtude poolest maja proportsioonidega ning oma funktsiooni poolest ajastuga, mida Fisherid püüdsid taasluua.

Dina neelas just viimase nüüd juba jahtunud pastasuutäie alla, kui tema käekell andis märku, et kell saab kohe seitse. Kui ta kavatses tunni aja pärast linnas olla, pidi ta nüüd duši alla minema. Ta sulges kausta, viis nõud kööki ja pesi puhtaks ning lukustas siis tagaukse, läks kitsast trepist üles oma magamistuppa ja võttis tööriided seljast. Vannitoa poole kiirustades märkas ta silmanurgast peeglis oma pika, kõhna keha kujutist, hommikumantel õlgadel rippumas. Isegi tema enda arvates nägi ta välja veidi liiga kõhetuna. Ta pani vee jooksma ning harutas kummi ja nõelad oma tumedatest juustest välja, lootes, et mõni minut aurava vee all elustab teda.

Liiga ruttu hakkas kuuma vee surve vähenema ja Dina teadis, et võtab kümme minutit, kuni surve uuesti tugevamaks muutub. Ta keeras vee kinni, astus külma kivipõrandat katvale õhukesele puuvillasele vaibale ning kuivatas juuksed kiiresti ära. Riietunud khakipükstesse ja sinisesse sviitrisse, haaras ta jope, rahakoti ja ettevalmistatud visanditega kollase kausta ning suundus uksest välja. Hendersoni kesklinna sõitmiseks kulus ainult umbes viis minutit, aga ta tahtis kohtuda Don Fletcheriga nii ruttu kui võimalik.

Oli hakanud sadama kerget lund ja eestrepp oli juba libe. Dina ronis oma Explorerisse, sõitis kõigepealt mööda kasvuhoonest, siis kauplusest ja lõpuks läbi väikese parkimisala.

Dina möödus vanast õunaaiast ja aakreid täitvatest jõulupuudest, vahetades farmimajast mööda sõites käiku, mõtted peegelduval tiigil, mis tal uue pargi jaoks meeltes mõlkus, ning sellel, kellega vabatahtlikest tasuks tiigi kaevamisest rääkida.

Dina kohtumine vabatahtlikega võttis aega vähem kui tunni ja ta kibeles koju, et voodisse pugeda.

Terve kojusõidu aja olid naise mõtted hõivatud tööga. Kui Polly võtaks poes rohkem kohustusi enda peale, jääks temal veidi rohkem aega nii iseenda kui ka nende asjade jaoks, mis talle tema äris kõige rohkem meeldisid. Väljavaade veeta rohkem aega äri kujundamise poolega valmistas talle rõõmu. Ta tõmbas ukse lahti ja sisenes kitsa koridori vaikusesse, ainsaks heliks elutoast kostev akvaariumi mullitamine.

Vähem aega poes annaks talle võibolla ka lisaaega ametikooli jaoks, kus oli nii palju soovijaid, kes tahtsid õppida maastikukujundamise aluseid, nagu ta oli avastanud seal vabatahtlikuna töötades.

Vähem aega poes võis tähendada, et tal võiks olla – võibolla – isegi elu väljaspool tööd.

Mõelda vaid, mõtiskles ta nukralt, pannes enda järel ukse lukku ja riputades jope nagisse.

Dina lükkas saapad jalast, jättis need ukse lähedale ja peatus, et lapata post läbi. Mõned arved, paar kataloogi ja just Hawaiilt mesinädalatelt tagasi tulnud sõbra kaart, millele oli lisatud foto õnnelikust paarist, istumas restoranis laua taga, lillepärg kaela ümber. Kaamera oli tabanud nad teineteisele otsa vaatamas, ning nende armastus teineteise vastu säras nii eredalt nende silmis ja naeratustes, et Dinat tabas hetkeks tunne, nagu ta oleks tunginud nende privaatruumi.

Ta libistas foto tagasi ümbrikusse ja püüdis eirata kadedusetorget, mis teda läbis. Tema polnud kunagi kedagi vaadanud sellise pilguga, nagu Cara sellel fotol Tomi vaatas. See oli vaevu hoomatav meeldetuletus, et vaatamata kõigele, mida ta oli äris korda saatnud, läks ta igal õhtul ikka üksinda voodisse.

4 Mansion – mõis (ingl)