Читать книгу Presidendi tütar - Mariah Stewart - Страница 7

Simon Keller ulatas oma klassikalise Ford Mustangi võtmed uksehoidjale ja läks trepist üles trendikasse Baltimore’i sisesadama vaatega restorani. Kutse lõunale kolledžiaegse lemmikprofessoriga oli Simoni huvi äratanud ja ta oli rõõmuga läbi Chesapeake’i sõitnud, et kohtuda doktor Philip Nortoni, kunagise Georgetowni Ülikooli ajakirjanduse osakonna juhi ja omaaegse Valge Maja pressisekretäriga.

Oli olnud ootamatu rõõm, tunnistas Simon, sattuda kolme nädala eest ühe klassikaaslase pulmas kokku oma vana ajakirjandusprofessoriga, kellega ta oli umbes aasta eest sideme kaotanud. Selle aasta jooksul oli Simoni elu muutunud sama kindlalt kui Philip Nortoni elugi.

Ülemkelner juhatas Simoni lauda, kus Norton istus ja imetles rabavat vaadet sadamale, kus tinahallist veest kerkisid valgete vahumütsidega lained ning mõned tublid purjetajad trotsisid talvetuuli.

„Philip.” Simon naeratas vananevale, kuid endiselt nägusale kergelt kiilanevale mehele, kes pöördus ja kallutas oma pika kogu poolenisti laua tagant välja, et sirutada tervituseks käsi. „Loodetavasti ei pidanud sa kaua ootama.”

„Sugugi mitte, Simon. Ma imetlesin selle väikese purjepaadi kapteni vaprust.” Norton viipas vee poole. „Kas sulle ei tundu, et nende pisikeste kollaste, punaste ja valgete lipukestega näib see paat ilmaprognoosi arvestades bravuurikas?”

„Ma ei kuulnud ilmaprognoosi, aga otsustades nende pilvede ja selle järgi, et kogu hommiku on temperatuur langenud, ütleksin, et torm on tulekul.” Simon võttis menüü, mille noor kelner talle ulatas.

„Washingtoni poolt tulles kuulsin, et meil on oodata veel poole jala³ jagu lund, mis pärastlõunal sadama hakkab.” Norton võttis lonksu vett, asetas klaasi ettevaatlikult tagasi lauale ja naeratas. „Ma loodan enne saju algust tagasi linna jõuda.”

„Sel juhul peaksime nüüd tellima,” pakkus Simon.

„Ma soovitan soojalt krabikooke,” märkis Norton. „Need on siin väga head.”

„Kuna elan lahele nii lähedal, on krabikoogid mu põhitoit. Ma mõtlen, et võtan seekord hoopis salati ja lihalõiguga võileiva.” Simon naeratas, sulges menüü ja ulatas selle neilt tellimusi võtma ja Nortonile juba eelnevalt tellitud teed tooma tulnud kelnerile.

Simon järgis oma vana mentori pilku, mis oli kinnitunud tuulega võitlevale väiksele paadile, ning mõtles vist juba kümnendat korda, mis oli ajendanud Nortonit talle helistama. Tal polnud kalduvust niisama lobiseda. Ta oli helistanud põhjusega ja Simon oli uudishimulik, mis see põhjus olla võis.

Viimaks Norton pöördus. „Kuidas su omastel läheb? Peavad ikka farmi?” küsis ta.

„Ikka peavad.” Simon naeratas. „Ja endiselt võitlevad nende Iowa põhjaosa talvedega.”

„Oled mõelnud kunagi tagasi minna?”

„Ainult tänupühaks, jõuludeks ja emadepäevaks. Perekonna farm on mu isa ja venna võimekates kätes. Steven ei tahtnud kunagi tegelda millegi muu kui farmipidamisega. Mina teadsin juba kaheksasena, et ei ole sellest huvitatud.”

„Siis su vanematel vedas, et Steven pereäriga tegeleb.” Norton pani käed rinnale vaheliti ja nõjatus kergelt tahapoole. „Nii. Räägi mulle, kuidas su raamat edeneb.”

„Ikka veel töötan selle kallal.”

„Oled sa suutnud endale agendi leida?”

„Ikka veel töötan ka selle kallal.” Simon kehitas õlgu.

„Kirjastamine on keeruline.”

„Kas sa räägid autori või kirjastaja seisukohast?”

„Tegelikult mõlema seisukohast.” Norton naeratas.

„Kes sinu agent on?” küsis Simon, üks suunurk muigel.

Norton naeris. „Tegelikult mul on küll agent. Ma olen kirjastanud ainult mõned väga valitud tööd Brookes Pressi kaudu.”

Simon kergitas kulmu. „Mis mõtet on omada kirjastusettevõtet, kui sul pole plaanis oma raamatuid kirjastada?”

„Brookesil on reputatsioon – võin uhkusega öelda, et auga välja teenitud –, et see kirjastab ainult kõige väärtuslikumat dokumentaalkirjandust. Näiteks eelmise aasta bestseller endisest USA ülemkohtu kohtunikust Howard Renselist.” Norton segas oma teed. „Mõni aasta tagasi kirjutasin ühe romaani. Tundsin siis, et kui kirjastan oma raamatu ise, nähakse seda oma soovide tarbetu rahuldamisena. Mida see olekski olnud. Kartsin õõnestada väikse sõltumatu kirjastuse mainet, mille nimel olin aastaid tööd teinud. Ma ei tahtnud mingil juhul, et Brookesist mõeldakse kui mingist mõttetust kirjastusest. Seega viisin oma romaani mujale.”

„Kas see on avaldatud?”

„Ei, ei ole. Tegelikult lükati mu raamat kõigi New Yorgi suuremate kirjastuste poolt tagasi.” Norton näis hetkeks lõbus, kuid tõsines siis. „Aga me avaldasime väikse luulekogu luuletustest, mille mu naine veidi enne oma surma kirjutas. Need olid neetult head luuletused ja ma andestan endale selle väikse patu, sest need olid lihtsalt tõeliselt head. Elisa vääris seda, et tema luuletused avalikkuse ette jõuaksid.”

Philip Nortoni naise, New Jersey nooremsenaatori mõne aasta tagust surma peeti enesetapuks. Simon teadis, et Norton polnud seda kunagi uskunud. Ta ei suutnud omaks võtta, et tema armastatud Elisa oli pannud endale relva vastu pead ja päästikule vajutanud, hoolimata õiguskaitse ametnike kinnitusest, et millelegi muule viitavaid tõendeid ei leitud.

Nortoni pilk oli hägune, kuid keskendus siis lähenevale kelnerile, kelle näol oli naeratus ja kummaski käes salatitaldrik.

„Esimest raamatut on raske müüa, eriti sellist nagu sinu oma, mis käsitleb vastuolulisi teemasid,” jätkas Norton, kui kelner eemaldus ja läks järgmise laua juurde. „Eriti ilma kinnitavate tõenditeta. Mõned kirjastajad kardavad süüdistusi, kui lugu vaidlustatakse.”

„Sa pead silmas loo vaidlustamist, kui autor keeldub oma konfidentsiaalseid allikaid paljastamast.”

„Jah. Täpselt seda ma silmas pidasingi.” Nortoni pilk kohtus üle laua Simoni omaga. „Ja ma oletan, et sa pole endiselt valmis oma allikaid paljastama.”

„Õige oletus.” Simon nõjatus toolil tahapoole. „Ma pigem loobun oma tööst Washington Pressis, kui teen selle loo allikad avalikuks. Olen valmis tegema ükskõik mida, et neid kaitsta.”

„Ajalehe juurest lahkumine võib olla väga keeruline,” märkis Norton.

„Ma ei suudaks töötada lehe juures, mis nõuaks – kasvõi ainult juriidilisele osakonnale – nende vaeste litapoegade isikute avaldamist, kes panid minuga rääkides oma elu tulejoonele.” Simoni silmad olid sama tinakarva kui lahe vesi. „Või koos toimetajaga, kes mind ei toeta.”

„Ma imetlen, et sa jääd oma põhimõtetele kindlaks, Simon, kuigi see võib su elu vahel keeruliseks teha. Aga tohin ma küsida, mis tööd sa praegu teed?”

„Praegu töötan ma oma raamatu kallal.” Simon niheles toolil.

„Aga midagi sellist, mis sisse tooks?”

„Hetkel mitte.” Tegelikult hakkasid Simoni säästud otsa saama ja ta teadis, et peab sellega kõige lähemas tulevikus tegelema.

Mõlemad mehed sorkisid veidi aega oma salatites. „Mul on sulle üks ettepanek,” ütles Norton viimaks.

„Ettepanek?”

„Ühe raamatu osas, mis mul mõttes mõlgub. Mulle meeldiks, kui see saaks kirjutatud.”

Simon tõstis pilgu oma salatitaldrikult, imestades, kuhu see jutt välja jõuab.

„Simon, kui palju sa tead Graham Haywardist?”

„Endisest presidendist?”

„Jah.”

„Noh, ma tean, et teda peetakse üheks kahekümnenda sajandi suureks presidendiks. Ja et tal on täiesti ausa ja eetilise mehe reputatsioon.” Siinkohal Simon naeratas. „Nii ausa ja eetilise, kui sellise võimuga mehe puhul saab olla, arvan ma. Ja seda, et seitsmekümnendatel, kui ta ametis oli, olid sina tema pressisekretär, kuni Georgetowni ülikoolis õpetama hakkasid.”

„Ja ma olen selle üle uhke. Graham Hayward oli mees, kes ei olnud kunagi seotud mingite skandaalidega. Nii palju kui mina tean, pidas ta kinni oma lubadusest mitte kunagi Ameerika rahvale valetada. Tal olid moraalsed standardid, mida Valge Maja hilisemad asukad pole olnud võimelised elus hoidma.”

„Kuidas sa temaga kohtusid?”

„Me mõlemad oleme Rhode Islandilt, mõlemad käisime Brownis, nagu sa ilmselt tead, kuigi tema oli minust mõned aastad eespool. Meie teed ristusid aastate jooksul palju-palju kordi. Ma toetasin teda igal võimalikul moel. Olin elevil võimalusest koos temaga Valges Majas töötada. Need ajad olid ühed parimad mu elus.”

Norton rüüpas teed. „Ma oletan, et sa imestad, kuhu ma oma jutuga välja jõuda kavatsen ja kuidas see sind puudutab.”

„Jah.”

Mõlemad mehed vaikisid, kuni kelner tõstis nende peaaegu puutumata salatid kõrvale, et teha ruumi pearoogadele.

„President Haywardi poeg valmistub järgmistel valimistel kandideerima. Kas sa seda tead?”

„Olen mingeid jutte kuulnud.”

„Ta on parim valik. Ma tunnen noort Grayd poisipõlvest peale. Ta on täpselt samasugune, nagu oli tema isa. Sageli see nii ei lähe, tead ju küll. Liigagi tihti kukub käbi kännust kaugele.” Norton raputas pead. „Aga mitte antud juhul. Gray on läbi ja lõhki oma isa poeg. Temast saab suurepärane kandidaat. Suurepärane president.”

„Olen kuulnud, et ta on endale kongressiliikmena nime teinud. Tal on nüüd vist juba kolmas periood?”

„Kolmas jah. Ta on Kapitooliumis head tööd teinud. Erakond on viimastel aastatel temast sobiva kuvandi loomisega ametis olnud. Vähemalt korra nädalas võib teda koos naise ja lastega näha, sageli on ka tema lesestunud ema nendega koos. Alati kaljukindla perekonnana. Erakonna ninamehed teavad, et see noor mees on võitja, Simon.”

„Kavatsed sa öelda, mis sellel kõigel minuga pistmist on?” Simon ootas kannatamatult, kuhu vestlus välja viib. Ta ei osanud ette kujutada, milles on iva.

„Püüdes teha… eeltööd seoses noore Gray kandideerimisega Valgesse Majja, tahaksin välja anda uue Graham seeniori biograafia. See tooks uuesti tema – ja tema saavutused – Ameerika rahva mõtetesse ja südametesse.”

„Ja sa kavatsed selle raamatu ise välja anda?”

„Jah.”

„Kas see pole mitte pisut isekas?” kuulis Simon end küsimas, enne kui taipas, et see ei olnud nüüd küll taktitundeline. „Ma mõtlen, kui ma sinust õigesti aru sain, et sulle ei meeldi isiklikel põhjustel Brookes Pressi ära kasutada.”

„Oh, sa said täiesti õigesti aru. Ma ütlesin – ja mõtlesin – just nimelt seda.” Norton naeratas, rahul sellega, et Simon oli iva ära tabanud. „Aga mulle meeldib mõelda, et see on pigem õige ajastamise kui eneseupituse küsimus. Sellise raamatu jaoks on praegu sobiv aeg. Keegi teeb selle varem või hiljem ära. Mulle meeldiks see keegi olla, ja ma tegeleksin sellega pigem varem kui hiljem.”

Simon määris saiakesele võid, ikka veel imestades, mis temal selle kõigega pistmist on. „Ja ma tahan, et sina kirjutad selle raamatu,” lisas Norton.

„Mida?” Simon pani noa käest. „Sa tahad, et mina…”

„Kirjutad Graham Haywardi biograafia.”

„Miks?” Simoni saiake vedeles unustatult taldriku serval.

„Sest ma tahan, et see raamat saaks korralikult kirjutatud ja võin kindel olla, et sina teeksid selle töö ära nii, nagu peab. Nagu sa tead, pole sinu kirjutised mulle päris tundmatud. Kõik need kirjatööd, mis sa mulle Georgetownis esitasid.” Norton muigas. „Kõik need artiklid, mis sa Washington Pressile kirjutanud oled. Oled endale päris hästi nime teinud.”

Norton uuris Simoni nägu ja võttis siis kasutusele teise taktika.

„Ma tean, et peaksid siis oma raamatu mõneks ajaks kõrvale jätma. Aga kui Haywardi raamatul on edu, avab see kahtlemata sinu jaoks nii mõnegi ukse. Pole vist vaja öeldagi, et Brookes Press on järjekorras esimene, kes on valmis sinu teosega tutvuma.”

„Ütle mulle, miks sa sellest biograafiast huvitatud oled. Lisaks sellele, et Hayward oli sinu sõber ja kunagine ülemus.”

„Simon, ma usun – siiralt usun –, et noor Graham suudab tuua ja toobki ausameelsuse meie valitsusse tagasi. Ma tahan näha, et nii juhtub. Ma arvan, et praegusel poliitilisel areenil on ta selleks parim. Ma usun, et ta suudab võita. Ta on äärmiselt intelligentne, vastupidav, energiline, nägus – tal on tulevikku.”

„Ja sa arvad, et meenutades rahvale, kui hästi olid asjad isa ajal, kanduvad nende soojad tunded pojale üle.”

„Täpselt nii.”

„Kas sa mitte ei manipuleeri pisut?” küsis Simon.

Norton itsitas. Vähemat poleks ta oma endiselt tudengilt oodanudki. „Nagu ma ütlesin, on aeg küps, et keegi kirjutaks selle raamatu. Ja varem või hiljem keegi kirjutabki. Ma tahan, et see keegi oleksid sina ja see toimuks praegu.” Ta kõhkles hetke, kui kelner ilmus arvega, kuid võttis siis selle enda kätte. „Manipuleerimine oleks see, kui me esitleksime kaabakat pühakuna. Igaüks teab, milline mees Graham seenior oli.”

„Ei mingeid räpaseid asju varjul ega kaua peidus olnud luukeresid kapis?”

„Ei midagi. Ma ei eelda mingi kuulujutu avalikuks tulemist. Mingeid kuulujutte polegi. Selle mehe saavutused räägivad iseenda eest. Sa räägid perekonnaga, mõne sõbraga…” Norton silmitses noorema mehe nägu.

„Ma ei hakka mingit kiidulaulu laulma.”

„Ma ei palugi sul seda teha.”

„Milline oleks ajakava?”

„Mulle meeldiks kuue kuu pärast näha algversiooni. Ma tean, et see pole pikk aeg,” lisas Norton, nähes, et Simoni kulmud kerkisid, „aga ma saan sind varustada kogu vajamineva taustamaterjaliga. Ma võin sulle saata mitu kasti vanade ajaleheartiklite, intervjuude, filmimaterjali ja ajakirjadega, mida sa saad allikatena kasutada.”

„Ma teen ise uurimistöö ja intervjuud. Kui ma seda teen, siis ise.”

„Muidugi ise. Aga ma kindlustan sind lihtsalt taustamaterjaliga, mille sa saad läbi vaadata. Ja hoolitsen selle eest, et pereliikmed oleksid alati kättesaadaval, kui sa neid vajad.”

„Sa oled seda juba nendega arutanud?”

„Jah. Loomulikult.”

„Miks?”

„Sest ma arvan, et nad peaksid teadma, mida ma kavatsen teha. See ei olnud loa küsimine, Simon, vaid lihtsalt viisakus.”

„Peaasi, et sellest ei tule kallutatud biograafia. Ma ei taha, et perekonnal – või kellelgi teisel – oleks lõpptulemuse üle sõnaõigust.”

„Sellest tuleb sinu raamat, Simon. Vaata, ma mõistan, et see ei ole sügavat uurimist vajav teos – tema elu pole tarvis uuesti läbi töötada. Aga ma tahan turule midagi uut, mis rahva tähelepanu köidaks. Midagi, mis viib sinu – ja tulevase kandidaadi ning võibolla ka endise esimese leedi – sellistesse telesaadetesse nagu „Good Morning America“, „Today“, „Larry King Live“. Ära alahinda mõju, mida selline tähelepanu ja sellised kontaktid sinu enda raamatule avaldada võivad, kui see biograafia on avaldatud.”

„Kui see avaldatakse,” meenutas Simon talle.

„Ma ei usu, et sellega probleeme tuleb, Simon.” Tundus, et Norton juurdleb millegi üle põhjalikult, kuigi tegelikult oli see tal juba varem välja mõeldud. Ta pakkus präänikut. „Mis oleks, kui sõlmiksime lepingu kahele raamatule?”

„Kaks raamatut,” kordas Simon, nagu poleks kindel, et kuulis õigesti.

„Haywardi raamat ja see, mille kallal sa praegu töötad. Loomulikult tahan ma Haywardi raamatut esimesena.”

„Sa oled valmis ostma mu raamatu ilma sellele pilkugi heitmata?” Simoni kulmud kerkisid.

„Loomulikult tahan ma näha umbes sadat esimest lehekülge, niipea kui oled valmis need mulle andma. Kui mulle ei meeldi, mis sa siiani teinud oled, saame seda arutada, kui Haywardi raamat on valmis. Aga ausalt, otsustades selle järgi, mis sa Franki pulmas mulle oma raamatust rääkisid, ei usu ma, et võiksin pettuda.”

„Kui palju?” kuulis Simon end küsimas. Kõigele vaatamata pidi ta enne teadma, kui nõustub loobuma oma elu järgmistest kuudest ning jätma kõrvale raamatu, mille kallal on higistanud ja millega koos elanud terve viimase aasta.

Norton võttis taskust sulepea ja kirjutas särasilmil kasutamata salvrätile arvu. Mitte esimest korda ei meenutanud ta Simonile Sean Conneryt, pikka ja kunagi lihaselist, kuigi uus-inglismaa aktsendiga.

Simon uuris kirjutatud numbreid väga-väga pikana tundunud minuti, sundides end mitte reageerima. Seda oli rohkem kui piisavalt, et tühjaks saanud säästukonto ära täita. Piisavalt, et kindlustada talle toit ja peavari – ja isegi mõningane luksus –, kuni ta lõpetab mitte ainult Haywardi raamatu, vaid ka enda oma. Ja jääks veel üle ühe tõelise puhkuse jaoks, mida Simonil polnud juba kaua aega olnud. Põgusaks hetkeks kujutles Simon end troopilise saare kuumale liivale jalutama…

„Ma ei tea, mida öelda.”

„Ütle, et sa mõtled selle üle.”

„Jah. Loomulikult teen ma seda.”

„Helista mulle, kui oled mõne päeva kaalunud. Saan aru, et sul on palju, mille üle järele mõelda. Ma kinnitan sulle, et seisan isiklikult sinu huvide eest. Aga et kõike ausana hoida, tean mitut suurepärast agenti – sealhulgas minu enda oma –, keda võiksin sulle soovitada.”

„See on sinust väga suuremeelne.”

„Tahan lihtsalt veenduda, et sa tunned end minu pakutud kokkuleppe osas kindlalt.”

„Ma hindan seda. Kahtlemata mõtlen su pakkumise üle.”

Norton võttis viimase suutäie krabikooki ja viipas akna poole, mille taga oli hakanud langema suuri lumehelbeid ja väike purjepaat suundus sadamasse. „Kas võin eeldada, et kuulen sinust mõne päeva jooksul?”

„Võtan sinuga enne nädalavahetust ühendust.”

„Midagi enamat ma ei saagi paluda. Aga seni…” Norton tõusis ja silus oma hästi õmmeldud pintsaku varrukaid, „…võiksid sa selle käsikirja mulle saata. Näiteks homseks, kui sulle sobib. Tahaksin sellele juba pilgu peale heita…”

Kogu tee koju oma korterisse McCreedys püüdis Simon aru saada, mis Nortoni pakkumise juures oli hoidnud teda tagasi restoranilaudade vahel hundirattaid viskamast ja otsekohe nõustumast.

Äkki oli asi selles, et pakutud summa tundus liiga suur raamatu eest, millele pidi kuluma aega kõigest kuus kuud ja teist raamatut polnud Norton isegi näinud.

Pealegi tundus Simonile kummaline, et tema endine mentor – kelle kõrged ajakirjanduslikud standardid olid legendaarsed – oli valmis kasutama kellegi poliitiliste ambitsioonide toetamiseks Brookes Pressi.

Isegi raha kõrvale jättes – ja Simon oli valmis tunnistama, et seda oli rohkem, kui tal endal oleks tulnud pähe küsida – ei olnud ta nii rumal, et poleks suurepärast võimalust ära tundnud, kui see olemas oli. Chesapeake’i lahe silla poole sõites kaalus Simon peas kokkuleppe plusse.

Esiteks võtab Nortoni pakutud raamat tema ajast ainult mõne kuu. Ja selle kirjastamine oleks Brookes Pressi poolt garanteeritud. See oli midagi, mille pärast mõned varem avaldamata autorid oleks olnud Simoni arvates valmis elu andma. Raamatul oleks olnud sõltumatu ja lugupeetud ajakirjanduse tohutu toetus – toetus, mis kanduks loodetavasti edasi ka „Letaalsetele pettustele“, raamatule, mis oli isegi Nortoni arvates vaevu usutav, kuigi ta ei tundunud selle üle muretsevat, et Simon keeldus oma infoallikat avaldamast. Norton muidugi tundis Simonit ja teadis, et ta poleks selle loo juurde jäänud, kui poleks seda kogu hingest ja südamest uskunud. Siin tuli mängu usaldus, mis tema Pressi toimetajal puudus, meenutas ta pettunud ärritusetorkega. Kui veab, siis selleks ajaks, kui „Letaalsed pettused“ on avaldamiseks valmis, pöörlevad kõik rattad juba täie hooga, kogudes piisavalt tähelepanu, et viia raamat otse edetabelite tippu.

Kui paljudele kukub selline võimalus sülle? Kas täie mõistusega inimene loobuks sellest?

Miks siis ometi, küsis Simon endalt uuesti, polnud ta Nortoni ettepanekut kuuldes rõõmust hüpanud ja kohe nõusolekut andnud?

„Ma ei tea,” ütles Simon kuuldavalt, kui autod jälle üle silla Annapolisest Marylandi idaranniku poole liikuma hakkasid. „Ma ei tea…”

Kuid koju jõudes piisas pilgust saabunud postile – liiga palju arveid ja liiga vähe raha kontol – ning Simonile oli selge, et tegelikult oli Nortoni ettepanek klassikaline näide pakkumisest, millest lihtsalt ei saa keelduda.

Pealegi tundis ta ju Philip Nortonit juba viisteist aastat. See mees oli alati sirgjooneline. Ja raamat, mille ta palub Simonil kirjutada, võimaldab talle pärast valmis saamist piisavalt aega „Letaalsete pettuste“ lõpetamiseks…

Simon viskas posti oma kitsukeses köögis tööpinnale ja istus väikese laua äärde. See korter oli odavaim, mille ta suutis leida, kui ajalehe juurest ära tuli, mis oli kahtlemata allakäik, võrreldes tema Potomaci vaatega korteriga Washingtonis. Ta heitis pilgu aknast välja napile aialapile ja hooletusse jäetud garaažile, mida majaomanik lukus hoidis.

Simon võttis jaki seljast ning läks elutuppa, viskas jaki diivani ühte ja istus ise teise otsa. Kohvilaual oli viimane „Letaalsete pettuste“ mustand, Simoni uurimistöö rahapesuoperatsioonidest, mis ulatusid sügavale valitsusse ja millesse olid segatud veel seitsme riigi diplomaadid. Kuigi asjaomased isikud vaidlesid ägedalt ja karmilt süüdistuste vastu, oli Simon veetnud liiga palju öid mõningate organisatsiooni liikmetega salajasi vestlusi pidades, et loo tõepärasuses kahelda. Kahjuks ei olnud toimetaja nõus raamatut ilma juriidilise osakonna nõusolekuta avaldama ja juriidiline osakond ei olnud valmis nõusolekut andma ilma allikaid kontrollimata.

Selleks ajaks, kui Simon ja juriidiline osakond vaidlemise lõpetasid, oli Mehhiko lahel kalapaadist leitud kolm Simoni kontaktisikut läbilõigatud kõridega.

Simon tundis, et peab nende meeste pärast raamatu lõpetama ja selle avaldama. Ja parim viis – kiireim viis – selleks oli jätta see mõneks kuuks kõrvale ning kirjutada valmis Nortoni soovitud raamat. Selles polnud vähimatki kahtlust.

Mis see siis ikkagi oli, mis Nortoni pakkumise juures teda kusagil aju tagasopis halastamatult edasi torkis?

3 0,5 jalga = ca 15 cm