Читать книгу Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 4

Sam tõstis käe, andmaks tõotust, mis pidi tegema temast leitnandi, ning kõik mobiiltelefonid ja piiparid ruumis hakkasid vibreerima.

Ta kiskus pilgu ametnikult, vaatas oma paarimehe, uurija Freddie Cruzi poole ja nägi mehe sünget ilmet, kui viimane oma piipari ekraanilt teadet luges.

Niipea, kui Sam ütles tõotuse viimased sõnad, lasi mitu politseinikku ruumist jalga, hüüdes üle õla, et kohtuvad temaga peol. Sam kuulis ühte neist ütlemas: „KV, mitu ohvrit.“

Oh, mõtles Sam, koduvägivald, palju ohvreid – politseinike jaoks kõige hullem põrgu.

„... usun täielikult, et ta jätkab tööd oma uues rollis väärikalt ja silmapaistvalt,“ lõpetas ülem Farnsworth, mees, keda Sam oli lapsena onu Joeks kutsunud. „Mul on isiklikult ja ametialaselt suur rõõm esitleda teile esimest korda leitnant Sam Hollandit.“

Sam võitles klombiga kurgus ja võttis vastu ruumi jäänud kolleegide kõlava aplausi. Tema õed Tracy ja Angela tulid tema juurde, nende kannul mootoriga ratastoolis isa.

Õed kinnitasid tema õlgadele kuldsed eraldusmärgid ja Sam imestas sürreaalse tunde üle, mis teda tabas. Ta oli terve elu võidelnud düsleksiaga ega olnud lasknud endal sellest hetkest unistadagi. Isa vaatas teda ratastoolist, silmad märjad. Isa armastas kõiki oma tütreid väga, ent kõik teda tundvad inimesed teadsid, et Samiga on tal eriline side.

Õed olid eraldusmärgid paika saanud ja astusid eemale.

Sam kummardus ja toetas pea isa õlale. See žest oli vilets aseaine kallistusele, mille eest ta oleks ära andnud mida iganes. Kaks pikka aastat oli möödas sellest, kui isa teda viimati kallistada sai.

„Palju õnne, leitnant,“ ütles isa karedalt.

„Tänan, ülem.“

Isa suudles tema põske.

Sam pöördus, et ülem Farnsworthiga käepigistus vahetada.

Nähes teisi politseinikke ruumist lahkumas, pidi Sam end tagasi hoidma.

„Sa võid nendega kaasa minna,“ ütles Nick tema selja tagant.

„Ei,“ vastas Sam mehe poole pöördudes. „Mul on täna vaba päev.“

„Sam.“

„Nick.“

Mees suudles teda isa, õdede, ülema ja linnapea nähes suule. Linnapea, issand jumal!

„Palju õnne, leitnant,“ sosistas Nick.

„Tänan,“ pomises Sam. Ta kavatses mehega taas kord rääkida viimase sobimatutest avalikest õrnuseavaldustest, aga alles siis, kui nad on tagasi totakas limusiinis, millega mees oli tingimata tahtnud neid sel tähtsal päeval autodest umbes Columbia ringkonnas sõidutada.

„See munder on seksikas,“ sosistas Nick talle kõrva. „Ma tahan seda pärastpoole privaatselt näha.“

„Lõpeta.“ Sam tõukas teda rindu. Isegi läbi ülikonna olid mehe võimsad rinnalihased tunda.

Nicki täidlane seksikas suu naeratas, lubades lihalikke naudinguid, ja Sami püksikud tõmbusid niiskeks. Muud polnudki vaja, ja mees teadis seda.

Järgnenud väikesel koosviibimisel kohvi juues ja kooki süües oli Sam ärev ja närviline, oodates mingisuguseidki uudiseid koduvägivallajuhtumit lahendama läinud politseinikelt. Ta jõi selle päeva teist dieetkoolat, nägi, kuidas Nick koos tema isaga millegi üle naeris, ja oli tänulik, et need kaks olid tema turvalisuse pärast muretsedes ühise keele leidnud. Sam soovis, et nad muretseksid veidike vähem, aga oli hea, et isa enam Nicki igal võimalusel ei hirmutanud. Skip oskas seda endiselt väga hästi isegi ratastoolist.

Angela ja Tracy ilmusid taas välja ning võtsid Sami mõlemalt poolt käevangu.

„Oled valmis teise osa kallale asuma?“ küsis Tracy.

„Kas ma ikka pean?“ küsis Sam vastu ja terav valu maos tuletas meelde kõiki neid probleeme, mis olid seotud Nicki uue ametiga. Talle meenus seegi, et oli lubanud Nickile, et laseb selle häiriva valu põhjusi mehe tuttaval arstil uurida, kui O’Connori juhtum on lahendatud. Ta lootis, et Nick unustab selle, aga teadis, et seda ei juhtu. „Pean riideid vahetama.“

„Me tuleme kaasa,“ sõnas Angela.

Sam andis Nickile märku, et tuleb kohe tagasi, ja suundus oma uue kabineti poole uurijate tööruumi kõrval, kuhu oli varem teised riided valmis viinud. Kostüüm, mille eest ta oli liiga suure summa maksnud, rippus ukse taga nagis.

„Tulge ja aidake mind,“ hüüdis Sam õdedele. „Ma olen igavesti kohmakas.“

Angela ja Tracy marssisid sisse ning asusid tegutsema, aidates Samil mundri seljast võtta ja panna selga kostüümi, mille kangast jooksis läbi peenike hõbedane triip. Kolme nööbiga jakk paljastas tema lopsakat rinnapartiid õige pisut, aga Sam muretses, et dekoltee võib olla liiga sügav. Lõpetuseks pani Sam jalga oma hinnalised Jimmy Choo kontsakingad ja kaela vanaema pärlid, mis talle loodetavasti väärikust lisasid.

Angela aitas Samil kingad jalga panna, ajas end siis sirgu ja vaarus. „Ohhoo,“ ütles ta, toetades käe vastu seina.

„Mis viga?“ küsis Sam.

„Ei midagi. Korraks hakkas pea ringi käima.“

„Kas sa jätsid jälle hommikusöögi vahele?“ päris Tracy.

„Võimalik,“ vastas Angela ujedalt. „Ma söön midagi Kapitooliumi minnes.“ Ta keskendus Samile, lisades: „Sa näed vapustav välja, Sam. Lausa imeline.“

Sam sikutas jaki ülemist nööpi, tirides seda ülespoole. Niipea, kui ta nööbist lahti lasi, vajus see mööda tema enda meelest liiga suuri rindu jälle alla. „See pole piisavalt konservatiivne.“

„No kuna Nick on läbinisti liberaal, ei tohiks see probleemiks osutuda,“ naljatas Ang.

„Väga naljakas,“ tähendas Sam. „Ülemkohtu esimees vannutab ta ametisse ega taha mu tisse näha.“

„Oled kindel?“ küsis Tracy muiates.

Sam üritas kurku kerkivat paanikaklompi alla neelata. „Ma ei suuda seda. Ma ei ole loodud senaatori ei-tea-mis-asjaks.“

„Elu armastuseks?“ pakkus Angela.

Õe liigutavalt lihtsameelne märkus oleks Sami äärepealt nutma ajanud.

„Sa oled ilus, stiilne ja elegantne.“ Tracy silus Sami jaki kraed. „Nick peaks olema sillas, et sa täna tema kõrval oled.“

„Ongi,“ ütles Nick ukselt.

Nad pöördusid ehmunult ja armastus, mida Sam mehe silmis nägi, peletas kõik tema hirmud.

Tracy köhatas. „Me... ee... võtame isa ja Celia kaasa ning kohtume Kapitooliumis.“ Ta haaras Angelal käest ja suunas noorema õe kabinetist välja.

Sam näppis endiselt oma sügava dekolteega jakki.

Nick võttis tema käe ja tõstis huultele. „Sa oled rabav.“

„See kostüüm on vale,“ ütles Sam, kes polnud harjunud nii tõsiste riietust puudutavate probleemidega. Mood oli teema, milles ta end tavaliselt täiesti pädevana tundis. „Ma ei tea, mida ma ometi mõtlesin. See paljastab liiga palju...“

Nick pani käed talle ümber. „See on ilus, sina oled ilus ja ma armastan sind. Olin su üle ennist nii uhke, kui õed sulle eraldusmärke krae külge kinnitasid.“

Sam sundis end talle liigutatult naeratama. „Sa ju mõistad, miks ma palusin neid, mitte sind, eks?“

„Muidugi mõistan. Nad asendasid su isa. See oli täiuslik.“

„Aitäh,“ ütles Sam, tundes kergendust, et Nick mõistis, tundus alati mõistvat. Sam oli ise küllaltki pikk, ent pidi pea kuklasse kallutama, et mehe pruunidesse silmadesse vaadata. Saja üheksakümne kahe sentimeetrisena oli Nick üks vähestest Sami lähedastest, kes oli temast pikem. „Oled valmis?“

Pisut takerdunud hingamine oli ainuke vihje närvilisusele, mida Sam mehe muidu rahuliku pealispinna varjust märkas. „Nii valmis, kui olla saan.“ Nick pakkus talle oma käsivart. „Kas lähme?“

Sam kõhkles vaid sekundi. Mees oli tema jaoks kõik. Seda eitada oleks rumal ja mõttetu. Ta pistis käe mehe käevangu. „Igatahes.“

Tund aega hiljem seisis Sam Kapitooliumi kupli all ja hoidis käes O’Connorite perekonna piiblit, kui Nick tõotas hoida ja kaitsta Ameerika Ühendriikide põhiseadust nii kodu- kui ka välismaiste vaenlaste eest. Samal ajal taipas ta, et mehe tähtis päev on tema omast tunduvalt tähtsam. O’Connorite perekonna lähedane sõber, Ameerika Ühendriikide president, üllatas Nicki, kui koos abikaasaga kohale ilmus.

See oli teine kord sel nädalal, mil Sam kohtus presidendi ja proua Nelsoniga. Esimest korda kohtus ta presidendiga John O’Connori matustel, kus viibis ka Nicki isa Leo. Täna oli Leo toonud kaasa oma kena noore naise ja nunnud kolmeaastased kaksikud pojad ning Sami jahmatas taas Leo nooruslikkus. Ta oli Nickist vaid viisteist aastat noorem, mistõttu polnud üllatav, et ta meenutas pigem Nicki venda kui isa.

Ka terve O’Connorite perekond oli kohal. Sam võis vaid ette kujutada, kui raske neil on pealt vaadata, kuidas nende mõrvatud poja ja venna parim sõber tema koha senatis üle võtab. Johni isa, pensionil senaator Graham O’Connor, oli Nicki ise selleks välja valinud. Ja ehkki Grahami ja tema abikaasa Laine’i silmad särasid uhkusest, nähes, kuidas mees, keda nad pidasid oma pojaks, ametivande andis, nägi Sam ka südamevalu. Nende lein oli alles nii värske, kaotus hiljutine. Ning asja tegi hullemaks see, et Johni oli tapnud tema lihane poeg.

Enne, kui Sam arugi sai, kuulutati Nick Ameerika Ühendriikide senaatoriks ja ta oli end järgmiseks aastaks Virginia osariigi kodanikele pühendanud. Nick vahetas presidendiga käepigistuse ja Sam lootis, et tema enda hullumeelne amet seda kõike mehe jaoks ära ei riku.