Читать книгу Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 5

Nicki kallistasid nii tema isa, O’Connorid kui ka esimene leedi. Vapustav. Kuna tema vanemad olid olnud alles keskkooliõpilased, oli ta kasvanud vanaema juures kahetoalises korteris Massachusettsis Lowellis. Ta oli saanud teadusstipendiumi Harvardi ülikooli, kus kohtus John O’Connori ja hiljem tema perekonnaga. Aastate jooksul oli O’Connoritest saanud Nicki perekond ja ainult sel põhjusel oligi ta praegu Ameerika Ühendriikide senaator.

Kapitoolium, ülemkohtu esimees ja Virginia kuberner tekitasid Nickile toimuvast mulje, nagu oleks tegu filmiga. Kui Ameerika Ühendriikide president sirutas käe ja ütles: „Palju õnne, senaator“, muutus kõik viimaks tõeliseks. Ta oli senaator Nicholas Cappuano, Virginia demokraat. Ent kui talle meenus, kuidas ta siia jõudis; et tema parim sõber oli tapetud ja tema oli oma sõbra asemik, hakkas Nicki süda valutama. Nagu saaks keegi Johni asendada.

Inimesed liikusid tema ametiruumide poole Harti senatihoones, kus Virginia demokraadid tema auks vastuvõtu korraldasid. Nick läks vastassuunas, otsides Sami ja võttes samal ajal õnnesoove vastu. Ta nägi naist rivi lõpus koos isa ja tolle kihlatu Celiaga lifti poole minemas. Nick võttis Sami käest kinni ja hoidis teda tagasi.

„Me tuleme kohe,“ ütles ta Skipile ja Celiale.

„Kiiret pole, senaator,“ vastas Skip, ja see näopool, mis polnud halvatud, naeratas.

„See kõlab väga kummaliselt,“ nentis Nick Samile, kui nad kahekesi olid.

Naine lükkas juuksesalgu tema laubalt tagasi. „Sa pead sellega harjuma.“

Sellest hellast žestist liigutatud Nick oleks tahtnud end taas näpistada, kui mõistis, et võib naist puudutada, temaga koos olla, temaga koos magada ja teda armastada iga päev, ehkki oli kuus aastat temast ainult unistanud. Sam oli tema elus tagasi ja ta oleks olnud valmis kõigeks, et naist enda juures hoida. „On kõik hästi?“

„Jah,“ vastas Sam. „Miks ei peaks olema?“

„Sa oled veidi kahvatu.“

„Olen või?“

„Mhmhh. Kas sa muretsed ikka kõige selle pärast?“

Sam vaatas teda oma helesiniste silmadega, mis reetsid iga emotsiooni. „Ei.“

„Valetad,“ ütles Nick naeratades ja kummardus teda suudlema.

Sam üritas eemale tõmbuda, aga Nick ei lasknud. „Sa ei tohi seda siin teha,“ selgitas naine. „Sa oled nüüd senaator.“

„Kes seda näeb?“ Mees langetas pea, suudles teda veel korra ja tundis tänulikult, kuidas naise vastupanu veidi järele andis.

„Kas ma pean sind nüüd senaatoriks kutsuma?“ küsis Sam, säde silmis.

„Ainult voodis.“

Naine punastas. „Miks sa pead selliseid asju ütlema?“

„Sest see muudab su kohmetuks.“

„Ei muuda.“

„Valetad.“

Sam torkas teda roiete vahele ja ajas ta naerma.

Keegi köhatas nende taga. Nad pöördusid ja nägid Nicki kommunikatsioonijuhti Trevor Donnellyt ootamas. Nick oli jätnud kõik John O’Connori alluvad alles, muuhulgas ka potisoenguga närvilise olekuga Donnelly.

„Vabandust, senaator, aga meedia soovib teiega suhelda ning president ja esimene leedi otsisid teid taga. Nad peavad minema hakkama.“

„Tulen kohe.“

„Kas ma... ee... ootan?“ küsis Trevor.

„Ei, mine ees.“

Trevor noogutas kohmakalt ja läks.

„Nende jaoks on see kindlasti väga kummaline,“ tähendas Nick talle järele vaadates. „Kaks nädalat tagasi olin ka mina üks nende seast. Nüüd peavad nad mind senaatoriks kutsuma.“

„Eks te peate kõik kohanema, aga sa saad hakkama.“

„Aitäh selle eest. Loodetavasti on sul õigus.“

„Mine nüüd. President ootab.“

„Enne kui ma lähen,“ sõnas Nick, võttis naise käed ja tõstis need huulte juurde, „pean midagi ette võtma sinu kohkunud ilmega.“ Kui oli näha, et Sam kuulab teda, jätkas ta: „Ma armastan sind, Samantha, ja sa oled minu elus kõige tähtsam. Tähtsam kui minu töö, mu uus amet ja kõik sellega kaasnevad hüved.“

„Sinust on väga kena nii öelda.“ Lifti poole minnes Sam naeratas viimaks. „Kas sa ka tead, kui palju on meie riigis politseileitnante?“

„Ehk paar tuhat pluss tänasest üks juures?“ pakkus Nick hämmeldunult.

„Umbes nii. Arva, palju on meie riigis senaatoreid?“

„Seda ma tean – täpselt sada. Mida sa öelda tahad?“

„Ei midagi. Lihtsalt arvutasin.“

Liftis lükkas Nick ta vastu seina. „Sinu tähtis päev oli täpselt sama tähtis kui minu oma.“

„Ei olnud,“ vaidles Sam, käed mehe rinnal. „Mul oli linnapea, sul oli president.“

„Kah mul asi. Ta tuli austusest Johni vastu ja ta on Grahami ammune sõber.“

„Ta tuli, sest tahab moosida värsket demokraatide senaatorit.“

Nick kehitas õlgu. „Mitte miski ei muuda mind, Sam. Ma vannun seda. Olen sama mees, kelle kõrval sa hommikul ärkasid, ja sama mees, kellega sa täna õhtul magama lähed. Ma luban.“

„Sa eeldad liiga palju.“ Sam heitis talle üle õla õrritava naeratuse ja astus liftist välja.

„Ei eelda.“ Nick võttis Sami käest ega lasknud tal seda vabaks tõmmata, kui nad tema rahvast täis ametiruumidesse astusid. „Mainin vaid fakte, leitnant.“

„Mine räägi parem presidendiga.“

„Tule kaasa.“

„Mine sa ees. Ma tulen kohe.“ Sam osutas oma isa, Celia, Tracey, Angela ja õdede perekondade poole Nicki endise kabineti ees.

Mees ei lasknud end sellest segada, vaid hoidis Sami käest kõvemini kinni ja läks presidendi suunas. Sam järgnes talle vastu tahtmist ja Nick tajus temas valitsevaid pingeid, aga ei lasknud naisel eemale tõmbuda. Seda ei juhtu.

„Härra president,“ ütles Nick kätt ette sirutades. „Ma ei suuda teid ära tänada, et täna siia tulite.“

„Suurima heameelega, senaator,“ vastas president Nelson. Ta pöördus Sami poole ja lisas: „Ja tore taas teiega kohtuda, seersant.“

„Tegelikult,“ ütles Nick ja libistas käe ümber Sami piha, „on ta leitnant. Juba kaks tundi.“

„Noh, sel juhul palju õnne teile mõlemale.“

„Tänan,“ vastas Sam.

„Me peame minema hakkama,“ sõnas president Nelson, „aga ma ootan meie koostööd väga. Kui saan kuidagi aidata, siis minu uks on alati avatud.“

„Samad sõnad, söör,“ ütles Nick.

„Paari nädala pärast korraldame Kanada peaministri auks riikliku õhtusöögi,“ jätkas president. „Loodan, et saate mõlemad tulla.“

Nick tundis, kuidas Sam kangeks tõmbus. „See on meile suur au,“ ütles ta.

President ja proua Nelson lahkusid mõni minut hiljem. Kui Nick ja Sam mehe perekonna juures seisid, tuli Trevor tagasi.

„Vabandage, et segan, senaator, aga koosolekusaalis ootab teid mitu ajakirjanikku.“

„Palun vabandage meid,“ lausus Nick. „Tulen mõne minuti pärast tagasi.“

Ta jättis Sami oma sugulaste juurde ja läks Trevori kannul minema. Järgmise poole tunni jooksul selgitas ta ajakirjanikele, et tema põhieesmärgiks on immigratsioonieelnõu vastuvõtmine, mis oleks pidanud senatis hääletusele minema sel päeval, kui John tapeti.

„Kas teist saab selle toetaja?“ küsis The Hilli ajakirjanik.

„Senaator O’Connori nimi jääb seaduseelnõule koos senaator Martini omaga. Minu alluvad töötavad koos senaator Martini alluvatega, et eelnõu hääletusele saata.“

„Kas teid on komisjonide tööde osas juba informeeritud?“ küsis Richmond Times-Dispatchi ajakirjanik.

„Ei, aga ilmselt võtan üle senaator O’Connori ülesanded, kuna olen siin ju vaid aastaks.“

„Teie suhe leitnant Hollandiga on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud...“

„Sel teemal ma ei räägi.“

„Rahvast huvitab.“

„Minu isiklik elu ei mõjuta kuidagi minu kohustusi USA senaatorina. Keskendume sellele.“

„Kas te kavatsete abielluda?“

Nick tõusis ärritunult. „Külalised ootavad, nii et vabandage mind. Tahaksin nende juurde tagasi minna.“ Ta lahkus koosolekusaalist ja põrkas kokku Christina Billingsiga, kelle oli ülendanud personalijuhi abi ametist oma endisse ametisse ehk personalijuhiks.

„Mis viga, senaator?“ küsis Christina. „Sa tundud vihane.“

Nick tõmbas käega läbi juuste ja pani tähele, kui veidralt tema uus ametinimetus ammuse sõbra ja kolleegi suust kõlas. „Meie riik on sõjas, majandus kõigub ja nemad tahavad rääkida mu isiklikust elust.“

„Inimesed on uudishimulikud. Seda oli arvata.“

„See on tüütu.“

Nick nägi, kuidas Christina vaatas ruumi teise serva, kus Sam elavalt oma isa ja õdedega vestles.

„Kas sa saad sellest üle, Chris? Ta on mulle tähtis.“

„Ta oli minuga väga vastik. Kohtles mind nagu mõrtsukat. Nagu oleksin mina suutnud Johni tappa.“

„Ta tegi oma tööd.“

„Tema töö on nõme.“

„Enamikul juhtudel oleks ta sinuga ühte meelt, aga sa pead sellest üle saama. Ta ei kao kuhugi.“

Naise pilk muutus uduseks, kui ta lühikese juuksesalgu kõrva taha lükkas. „Sellest on möödas vaid paar nädalat.“

„Tean.“ Nickil oli Christinast kahju, kuna naine oli olnud John O’Connorisse armunud ja mehe surm oli talle laastavalt mõjunud, samuti nagu korraks kahtluse all olemine. Nick märkas rahva seas Johni venda Terryt ja taipas, et viimane suundub ukse poole. „Pärast räägime,“ ütles ta Christinale ja kiirustas Terryle järele.

„Kuule, Terry!“

Johni vanem vend oli neljakümne kahe aastane, kuid tema kunagi kena nägu paistis teda pidevalt vaevanud elumurede tõttu kümme aastat vanem. Tumedad juuksed olid hallisegused, tumedad silmad tuhmid, ja ta ei sarnanenud millegi poolest oma varalahkunud heledapäisele ja sinisilmsele nooremale vennale. Lõhkenud kapillaarid Terry näol vihjasid pikaaegsele võitlusele viinakuradiga.

Kui Terry jäi joobes juhtimisega politseile vahele vaid kolm nädalat enne seda, kui pidi teatama kandideerimisest senatisse, pöördus nende isa noorema poja Johni poole, kes andis vastu tahtmist järele tohutule survele kandideerida kohale, mis oli peaaegu nelikümmend aastat nende perekonnale kuulunud.

„Tere, Nick. See tähendab senaator,“ ütles Terry.

Isegi rohkem kui viis aastat hiljem tajus Nick temas kibestumist. Terry oli olnud Sami lühikeses kahtlusaluste nimekirjas eeskätt seetõttu, et ei suutnud leida naist, kellega oli Johni mõrvaööl purjuspäi koos olnud. „Kas saame korraks rääkida?“ Nick viitas Christina kabineti poole, kuna see oli kõige lähemal.

„Ikka,“ kehitas Terry õlgu.

Nick juhatas Terry tuppa ja sulges nende järel ukse.

„Mis lahti?“ küsis Terry.

„Kuidas sul läheb?“

„Pole viga. Raske on.“

Vennad polnud lähedased olnud, aga Nick ei kahelnudki Terry leina siiruses. „Jah. Ma ootan ka, et läheks paremaks, aga veel pole läinud.“

„Ema ütleb, et sellised asjad võtavad aega.“

Mõlemad naeratasid, mõeldes Laine O’Connorile, kes oli tõeliselt tugev ja tark naine isegi oma elu kõige süngematel päevadel.

„Kuule, ma tahtsin sinuga rääkida, sest sa ilmselt tead, et ma ülendasin Christina personaliülemaks.“

„Õige samm,“ sõnas Terry. „Ta on tubli.“

„Nõus, aga nüüd jäi tema ametikoht tühjaks. Mõtlesin, et äkki oled sina huvitatud.“

Isegi kui Nick oleks öelnud, et tulnukad maandusid Kapitooliumi ees murul, poleks Terry ilmselt rohkem üllatunud olnud. „Mis asja?“ sosistas ta.

„Kas sa tahaksid olla minu personaliülema asetäitja?“

Terry põrnitses teda.

„Terry?“

„Miks mina?“ kogeles ta. „Sa leiaksid kindlasti kellegi, kel poleks keerulist minevikku.“

„Ma tahan sind.“

„Miks?“ küsis Terry uuesti, nägu endiselt vapustusest lõtv. Tal oli isa hangitud mõttetu töökoht ühes lobifirmas, aga muus osas oli tema kunagi paljutõotav poliitiline karjäär pärast joobes juhtimisega vahele jäämist kokku kukkunud.

Nick astus talle lähemale. „John oli mu parim sõber, mulle venna eest samamoodi kui sulle.“

„Kahtlemata.“

„Arvan, et ta oleks nõus, kui sina aitad hoolitseda selle eest, et tema raske töö ja vaevanägemine ei läheks tühja; et see, mida tema alustas, jätkuks. Ja mul oleks vaja meeskonda sinu poliitilise taibuga inimest.“

„Tõsiselt või?“ küsis Terry ettevaatlikult ilmel.

„Jah, aga mul on üks tingimus.“

„Oleksin pidanud teadma, et sa tahad midagi vastu saada.“

„Seda mitte, vaid tingimus – kuu aega statsionaarset võõrutusravi ja pärast seda käid iga päev AA koosolekutel. See on ühekordne pakkumine, Terry. Kui selle ära vussid, on kõik. Mul pole poliitikukarjääri osas mingeid illusioone, aga ma ei kavatse taluda, kui keegi mind, Johni või seda kontorit häbistab.“

Terry surus käed taskuisse ja paistis aru pidavat.

„Mis sa kostad?“

„Kas sul pole siis kohe kedagi vaja?“

„Christina saab kuu aega hakkama. Hoiame seda kohta sulle, kui sa seda tahad.“

Terry oli pikalt vait ja Nick hakkas arvama, et nõuab vist temalt liiga palju.

„Jah,“ lausus Terry viimaks. „See oleks mulle suur au.“

„Tore. Olen kindel, et su arst oskab sulle vastavaid asutusi soovitada. Kui ei, anna mulle teada, ja ma lasen siit kellelgi midagi välja otsida.“

„Pole vaja. Saan ise hakkama.“ Terry ulatas Nickile käe. „Tänan sind.“

Nick noogutas. „Loodetavasti on see sinu jaoks uus algus, Terry.“ Ta vaikis. „Üks asi veel.“

„Mis asi?“

„Sam.“

Terry ilme karmistus. „Mis temaga on?“

„Ta ei kao minu elust kuhugi. Sa kohtud temaga edaspidi tihti.“

„Mis siis?“

Nickile ei meeldinud teise hääletoon, aga ta ei öelnud midagi. „Kas sa saad sellega hakkama?“

Naine, kellega Terry oli Johni mõrva ööl koos olnud, oli viimaks ise välja ilmunud ja Terry alibit kinnitanud, aga Sam oli enne seda jõudnud Terry ülekuulamistoas maatasa teha.

„Kui ma just pean.“

„Sellest ei piisa,“ sõnas Nick. „Sa kas lubad, et kohtled teda viisakalt ja lugupidamisega, või meie kokkulepe ei kehti.“

„Annan endast parima,“ vastas Terry.

Nick ulatas talle käe. „Siis näeme kuu aja pärast.“

„Olen kohal.“ Terry surus tema kätt.

Ta avas ukse ja nägi oma isa tulemas.

„Seal te oletegi!“ ütles Graham naeratades. „Sulle on erikülaline, senaator.“ Graham astus eest ja lasi Julian Sinclairil sisse astuda.

Nick ahmis üllatunult õhku. „Julian! Mida sina siin teed?“ Ta oli Grahami head sõpra nähes vapustatud. Nick tundis Juliani sestsaadik, kui mängis Harvardi hokimeeskonnas, mille üks tulihingelisemaid toetajaid oli olnud seesama Harvardi juuraprofessor.

Julian embas naeratades Nicki ja tervitas sama soojalt ka Terryt. „Mul on homme linnas üks kokkusaamine,“ selgitas Julian, „ja ma tahtsin olla üks esimesi, kes õnnitleb värskeimat USA senaatorit.“

Nick silmitses sõpra pikalt, märgates, et tema juuksed olid nüüd üleni hõbehallid. Juliani pruunides silmades oli kurbus, mis oli samuti midagi uut. Johni ootamatu surm oli neid kõiki raskelt tabanud.

„Ta on lihtsalt tagasihoidlik,“ sõnas Graham. Ta oli esimest korda pärast Johni mõrva pisut rõõmsam ja see tekitas ka Nickis parema tunde. „Ütle, kellega sa kohtud.“

„Nelsoniga,“ vastas Julian ujedalt naeratades.

„Oh!“ ütles Nick ja hakkas taipama. „Ülemkohus.“ Pikaaegne ülemkohtu esimees William Jeremiah oli hiljuti teatanud pensionile jäämisest ja president Nelson sai oma ametiaja jooksul esimest korda võimaluse määrata uus ülemkohtu esimees.

Graham lõi käsi kokku. „Näed nüüd, senaator. Te näete enda ees järgmist ülemkohtu esimeest, poisid!“

„Oh sa poiss,“ ütles Terry. „Palju õnne.“

„Tänan, aga otsustab muidugi senat,“ sõnas Julian. „Mulle öeldi, et pean olema valmis tõsiseks võitluseks.“

Nick ei saanud sellele kuidagi vastu vaielda. Julian suhtus aborti ja teistesse teravatesse teemadesse liberaalselt ning seetõttu oli ta Nelsoni poolt ebatavaline valik.

„Sul on vähemalt üks hääl olemas. Eks, senaator?“ küsis Graham.

„Muidugi,“ vastas Nick. „Ma teen, mis suudan, et aidata. See on üks neist kordadest, kui mul on hea meel, et olen senatis vaid aasta ning võin millelegi muretsemata igaühele varba peale astuda.“

Julian naeris. „Ära kogu oma poliitilist kapitali minu peale ära raiska, mu sõber.“

„Ma ei tea kedagi, kes seda rohkem vääriks,“ sõnas Nick siiralt. Julian oli üks tema lemmikinimesi. „Kauaks sa linna jääd?“

Julian kehitas õlgu. „Mõneks ajaks.“

„Sööme järgmisel nädala minu uues kodus õhtust,“ sõnas Nick. „Tahan, et sa kohtuksid Samiga.“

„Kibelen juba kohtuma naisega, kes meie poisu pea segi ajas – ja on pealegi veel võmm,“ tähendas Julian muiates Grahamile.

„Kui sa temaga kohtud, saad aru, miks ta Nicki pea segi ajas,“ lausus Graham silma pilgutades.

„Aitab küll.“ Nick rõõmustas, et Grahami lõbusam pool Johni mõrvale järgnenud süngete päevade järel taas ennast ilmutab. „Ta on kusagil siin.“

„Teine kord. Mul pole praegu aega ja ma tahaksin temaga põhjalikumalt tuttavaks saada.“ Julian vaatas kella. „Saan Haniganiga kokku,“ sõnas ta, viidates Valge Maja personaliülemale. „Tahtsin vaid sind õnnitleda.“ Ta ulatas Nickile käe. „Ma olen väga, väga uhke, ja John oleks ka. Ta ütles ikka, et sina oled see, kel on ajud.“

„Tänan,“ vastas Nick vaikselt. „Sinu suust on seda suur au kuulda.“

„Tee nii, et meil oleks põhjust uhkust tunda.“

„Annan endast parima.“