Читать книгу Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 6

Nick käis järgmise poole tunni jooksul inimeste seas ringi ning vestles Judson Knotti ja Richard Manninguga, kes olid vastavalt Virginia demokraatliku partei esimees ja aseesimees, aga ka Virginia kuberneri Mike Zorni ja tema abikaasa Judyga. Samal ajal, kui Nick seltskondlikult lobises ja rüüpas veini klaasist, mille keegi talle pihku oli pistnud, otsis ta pilguga Sami.

„Vabandage mind,“ ütles ta. Teistest eemaldudes taipas ta, et ei näe kusagil ka Sami sugulasi. Ta käis suures ruumis ringi ja lipsas viimaks Johni kabinetti. Nüüd oli see muidugi tema kabinet, aga ta suhtub sellest ilmselt alati kui Johni omasse. Ta leidis sealt Sami, kes läbi akna taamal kõrguvat Washingtoni monumenti silmitses.

„Hei, kullake,“ ütles Nick ust sulgedes. „Ma otsisin sind.“

Sam pöördus kergelt naeratades tema poole. „Siin ma olen.“

„On kõik hästi?“

„Mhmhh. Sul?“

„Jah. Kas su isa läks ära?“

Sam noogutas. „Nad palusid sind õnnitleda ja ütlesid, et pärast peol kohtute. Celia tahtis, et isa enne tänast õhtut puhkaks.“

„Millele sa mõtlesid?“ küsis Nick naise õlgu masseerides.

Sam pöördus tema poole. „Kõigele sellele, mis juhtus, et sina sellesse kabinetti jõudsid.“

„Me peame selle unustama,“ ütles Nick. Ta suudles kergelt naist ja teda tabanud ihasööst ehmatas teda, ehkki ta teadis, et peaks sellega juba harjunud olema. Ta arutles, kas nende vahel jääb elu lõpuni nii, ja arvas, et ilmselt küll. Nende side polnud katkenud vahepealse kuue lahus veedetud aastaga ja oli üle elanud ka Sami endise abikaasa katsed neid teineteisest eemal hoida. „Täna on kõik uus. See on meie mõlema jaoks uus algus.“ Mehe käed libisesid Sami pihalt tema näo juurde ja naine limpsas keelega tema alahuult. Nick ahmis õhku. „Soovin, et saaksime kohe praegu minema lennata kuhugi, kus on soe, ja kus ma võiksin terve nädala ainult sinuga armatseda.“

„Sa tüdineksid minust ära.“

„Ei,“ sosistas Nick ja libistas käe mööda naise selga allapoole, et ta oma kõvastunud peenise vastu suruda. „Mitte iialgi.“

„Kas kongress lihavõttepühade ajal mitte ei puhka?“

„Jah,“ ütles Nick tema kõrvalesta näksides.

Sam värises. „Lähme siis.“

„Tõesti? Kas sa saad töölt ära?“

„Et terve nädal sinuga voodis veeta? Arvan, et annab korraldada.“

Nick toetas lauba vastu naise laupa. „Aga sinnani on mitu kuud aega.“

„Meil mõlemal on nii palju tööd, et aeg lausa lendab.“

„Kui me uude koju kolime, rahuneb olukord pisut maha.“ Nick oli ostnud maja kolme maja kaugusele Sami isa majast Ninth Streetil, et naine saaks elada isa ja oma töökoha lähedal. „Maakler paneb minu korteri Arlintonis uue aasta alguses müüki, aga me võime kolida Ninth Streetile juba järgmisel nädalal.“

Sam tõmbus eemale ja pöördus uuesti akna poole. „Väga tore.“

Nick pani käed naise õlgadele. „Mis su peas toimub?“

„Mitte midagi.“

„Samantha, ma ju tunnen sind. Mis on?“

„Kõik käib nii kiiresti. Mul on raske hingata.“

„Ma ei hakka eitama, et see on olnud pöörane, aga kui me end linnas sisse seame, rahuneb kõik maha. Ja mõtle, me saame kauem magada, kui ei pea Arlingtonist siia sõitma.“

„Tõsi.“

„Milles siis asi?“

Sam pöördus raskelt ohates mehe poole. „Ma pole veel valmis sinuga kokku kolima.“

Nick üritas oma pettumust naise eest varjata. „Ma tahtsin, et me seda koos teeksime. Sisustaksime maja ja muud säärast.“

„Parem oleks, kui sa ise maja ära sisustaksid. Sina oled selles mõttes valivam.“

„Kui pikast ajast jutt käib? Nädal? Kuu?“

„Ma ei tea. Tean vaid, et ma pole veel valmis.“

Vihahoog tabas meest ootamatult. „Peteri pärast.“ Ta oleks tahtnud Sami närukaelast endise abikaasaga viis minutit kahekesi olla, aga kuna tüüp oli nende autodesse isetehtud pommide panemise ja Sami ründamise eest trellide taga, polnud see võimalik.

„Mitte päriselt. Rohkem minu enda pärast.“ Sam masseeris kõhtu, mis oli märgiks, et see jutuajamine ärritab tema tundlikku magu. „Pärast kõike juhtunut olen ma ettevaatlikum kui varem.“

Soovides naise magu maha rahustada enne, kui valu hulluks läheb, ütles Nick: „Räägime sellest hiljem, kullake. Ära lase oma kõhuvalul liiga tõsiseks minna. Ja muide, sa lubasid lasta seda kontrollida, kui O’Connori juhtum lahendatud on.“

„Teen seda. Varsti.“

Nick kallistas teda ja see, kui ideaalselt nad kokku sobisid nagu terviku kaks poolt, meeldis Samile hullupööra. „Ma pean seda meeles.“

Sami mobiil helises ja ta tõmbus mehest eemale, et see jakitaskust välja võtta. „Holland.“

Kuna telefon oli valjuhääldi peal, kuulis Nick Freddie Cruzi ütlemas: „Leitnant.“

„Mis teoksil?“

„Neli ohvrit.“

Sam võpatas. „Lapsed?“

„Kolm, üks on beebi.“

„Kuramus.“

„Jah,“ ohkas Freddie väsinult. „Olukord on hull. Isa nähti verisena majast välja jooksmas. Aga sa peaksid ehk siia tulema.“

„Miks?“

„Leidsime majast hunniku sinu isa juhtumit puudutavaid materjale, ajaleheväljalõikeid ja muud tema tulistamise kohta. Arvasin, et tahad pilgu peale heita.“ Freddie ütles aadressi.

„Tulen kohe.“ Sami pilk muutus kalgiks ja ükskõikseks, nagu alati siis, kui ta mõne juhtumiga tegeles. Ta pani telefoni taskusse tagasi ja vaatas Nicki poole. „Sa ju ei pahanda, ega?“

„Muidugi mitte.“ Nick nägi, et naine on juba töörežiimil. „Kas tahad, et tulen kaasa?“

Sam raputas pead. „Sul on külalised. Ma helistan sulle.“

Nick kummardus teda suudlema ja ütles: „Ole ettevaatlik.“

„Tingimata.“

Sam üritas rahulikuks jääda, kui takso teda linna kaguserva viis. Nad olid nii kaua oodanud, et tema isa juhtumis mingi areng toimuks. Kas see võib olla see? Pärast paljusid pettumusi ei lubanud ta endal loota.

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi oli politseiülema asetäitja Skip Holland olnud teel töölt koju, kui pidas G Streetil kinni kummaliselt sõitva auto. Viimasena mäletas ta seda, et andis dispetšerile sellest teada ja läks auto poole. Kahe selgroolüli vahele kinni kiilunud kuul jättis ta allpool kaela halvatuks, nii et ta sai veidi liigutada vaid parema käe üht sõrme. Nädal pärast tulistamist sai ta kerge insuldi, nii et ka vasak näopool oli halvatud.

Neil polnud ühtegi vihjet – ei tunnistajaid, ei ballistikaaruannet, sest arstid leidsid, et kuuli eemaldamine võib ta tappa. Autol, kust tulistati, polnud olnud numbrimärki ja neil polnud juhi kirjeldust, kuna Skipi tulistati enne, kui ta juhi nägu nägi. Kaua aega uskusid Sam ja tema kolleegid, et juhtum laheneb vaid siis, kui keegi kiitleb võmmi tulistamisega ja üks nende nuhkidest annab selle info edasi. Juhtum jäi ootele ja Sam oli õppinud üleliia mitte lootma.

Kui sellega, et tal viimasel ajal meedias halb kuulsus oli, ka midagi positiivset kaasnes, siis oli selleks võimalus tuletada ajakirjanikele meelde, et tema isa juhtum on ikka lahendamata. Keegi teadis midagi. Kui see inimene ainult endast märku annaks. Neil on vaja ainult niidiotsa. Üks niidiots, mida tõmmata, ja kogu juhtum laheneks. Sami õed ja isegi isa olid mõnes mõttes leppinud mõttega, et tulistajat ehk ei saadagi kätte. Sam ei nõustunud puhkama ega alla andma enne, kui juhtum on lahendatud.

Skipil oli olnud tulistamise hetkel pensionini kolm kuud. Järgnenud kuud olid olnud täis hirmu ja masendust, kui sugulased ja sõbrad üritasid tal igati aidata uue reaalsusega kohaneda – päeval ratastoolis, öösel hingamisaparaadi küljes. Ja sõltudes ametiühingute ostetud spetsiaalselt tema jaoks kohandatud väikebussist.

Kui takso First Avenuel lagunenud ridaelamu ees kuritegelikus ja vaeses Washington Highlandsi piirkonnas peatus, võttis Sam kotist 9 mm käsirelva, torkas selle seeliku värvli vahele ja kinnitas ametimärgi jaki kraele.

Kollase politseilindi taha kogunenud pealtvaatajaid eirates viskas ta taksojuhile kahekümnedollarilise ning läks politseiautode, kiirabi ja koroneri auto vahelt traataia värava juurde. Ta lükkas roostes värava lahti, jooksis vildakast trepist üles ja oleks äärepealt kokku põrganud Freddiega, kes kahvatu ja kurnatuna majast väljus.

Samil oli kahju oma heasüdamlikust ja kaastundlikust paarimehest, kes sellist vaatepilti nähes teistest rohkem kannatas. Ta pani käe mehe vihmamantlis õlale. „Tõmba mõned korrad hinge.“

Freddie kuuletus, ent tema jume oli hallikas ning pruunid silmad kurbusest ja vihast ilmetud. „Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saab sellist asja teha abitule lapsele. Isa peaks oma lapsi kaitsma.“

„Kui tegemist on lastega, on asi alati hullem.“ Järsku meenus Samile laps, kes hukkus, kui ta andis käsu tulistada narkopesa, ja ta vabises.

„Ema on köögis maha lastud,“ jätkas Freddie. „Tundub, et see tuli talle ootamatult. Kaitsehaavu pole. Kuul sisenes vasaku õla alt. McNamara arvas, et see tabas südant. Leidsime relva magamistoa kapist karbist. Seal oli ka teine karp, kus olid ajaleheväljalõiked su isa kohta.“

Sam vaatas, kuidas Freddie üritab end kuivi fakte esitades vaos hoida.

„Lapsi oli pekstud. Leidsime pesapallikurika, millel oli ajuollust.“

Sam võpatas. „Kas see on meile tuttav mees?“

„Clarence Reese, kolmkümmend üheksa, hulk eelnevaid karistusi, enamasti sissemurdmised ja narkovärk. Alaealisena ka karistatud, aga ei millegi vägivaldse eest.“

Sam soovis, et ta saaks öelda, et tundis nime ära. „Sugulasi on?“

„Gonzo ja Arnold leidsid Reese’i ema aadressi. Nad lahkusid paarikümne minuti eest. Reese’i kohta on väljastatud tagaotsimisorder.“

Välisuks avanes ja peakohtuarst doktor Lindsey McNamara tuli välja parameedikute kannul, kes veeretasid majast välja väikese laibakoti. Lindsey oli üldiselt vana rahu ise, aga nüüd olid tema rohelised silmad veekalkvel. „Ebareaalne,“ sosistas ta möödudes.

Sam pigistas tema käsivart.

„See on viimane,“ ütles Freddie justnagu kergendust tundes.

Sam kiskus pilgu koroneri autosse tõstetavalt mustalt kotilt ja pöördus Freddie poole. „Kas te olete leidnud Reese’i eelmistest rikkumistest mingeid seoseid minu isaga?“

„Kui me leidsime tulistamisega seotud materjalid, käskis kapten Malone Reese’i põhjalikumalt kontrollida. Ta läks jaoskonda, et seda tagant kiirustada.“

„Näita, mis teil siis on.“

Freddie hingas sisse veel ühe sõõmu külma õhku ja juhatas siis Sami põrgusse.

Hais tabas Sami nagu rusikahoop näkku. Surm. Veri. Väljaheited.

Napilt möbleeritud, ent suure ekraaniga teleriga elutoa põrandat katsid vanad mänguasjad. Ekraan oli kaetud verepritsmetega, nagu ka sein selle taga. Helepruun diivan oli olnud ilmselgelt ühe mõrva sooritamise paigaks, kuna selle padjad olid kuivavast verest läbi imbunud.

Kõige selle keskel tegutsevad kriminalistid noogutasid Samile.

„Jeesus,“ sosistas ta, ja seekord ei noominud Freddie teda Issanda nime väära kasutamise pärast.

Ta juhatas Sami mööda köögist, kus Clarence Reese oli oma naist selga tulistanud. Nad läksid teisele korrusele, kus oli kolm väikest magamistuba ja tilluke vannituba.

Sam pani tähele, et majas valitses korralagedus – kraanikausis olid nõud, kõikjal vedeles mänguasju, seinad olid kriimustatud, pildid rippusid viltu, rätikud ja mustad riided olid vannitoa põrandal ning esikupõrandal oli räpane plekiline vaip. Selles majas oli olukord ammu enne tänast käest ära läinud, ammu enne seda, kui Clarence Reese mõistuse kaotas ja oma perekonna mõrvas.

Suures magamistoas võttis suur voodi enda alla peaaegu kogu pinna. Freddie tõstis riidekapist välja kasti, pani selle voodile ja astus eest, et Sam saaks lähemalt uurida.

Sam tõmbas kätte kummikindad, mille paarimees talle ulatas, enne kui ta puudutas artikleid tema isa tulistamisele järgnenud perioodi kohta. Need olid hoolikalt kohalikust ajalehest välja lõigatud, samuti olid seal jaoskonna kodulehelt välja prinditud uudised. Ajaleheväljalõigete all olid tulistamise järel avaldatud fotod ja artiklid tema isa kolmekümnest tööaastast politseis.

„Oli see tema?“ küsis Sam vaikselt, vaadates voodi kohale riputatud perekonnafotot. Mitte miski Clarence Reese’is ei tundunud tuttav. Mees oli jässakas, nagu oleks keskkoolis jalgpalli mänginud, tumedanahaline, pruunide silmade ja paksude tumedate juustega. Ta oli veidral moel kena. Tema naine oli valgenahaline, lihtsa näo, õhukeste pruunide juuste, tuhmide silmade ja väsinud ilmega. „Kas tema võis mu isa tulistada?“

„Me ei tea, aga uurime välja. Sa pole ainuke, kes tahab teada, usu mind. Farnsworth ja Conklin olid mõlemad siin,“ ütles Freddie, mainides ülemat ja ülema asetäitjat, kes olid Sami isa ammused sõbrad. „Farnsworthil hakkasid silmad põlema, kui Malone talle seda kraami näitas.“

„Võtame kõik kaasa ja laseme laboril uurida. Relv ei anna meile muidugi mu isaga juhtunu kohta mitte midagi teada.“ Kuidas Sam soovis, et nad saaksid kuuli isa seest kätte.

„Malone ütles sama. Ma ootasin vaid, et sina seda näeksid.“

Sam astus noogutades toast välja, et Freddie saaks asitõendid kokku pakkida. Ta hingas nina kaudu sügavalt sisse ja suu kaudu välja, kuna oli õppinud kõhuvalu sel moel talitsema enne, kui see kontrolli alt väljus. Ta tegi selle vea, et vaatas korraks beebi tuppa. Ta pidi pilgu kiiresti julmalt vaatepildilt mujale pöörama.

„Ma ei taha, et mu isa kuuleks, et me need materjalid leidsime, enne kui teame midagi enamat,“ ütles Sam.

„Annan teistele teada.“

„Ma ei taha temas lootust äratada.“

„Saan aru, teised saavad ka.“

„Kui me ei leia ise Reese’i osas mingit seost, peame mu isa käest küsima.“

„Mõtleme sellele siis, kui see hetk käes, aga sul on õigus – pole mõtet talle öelda enne, kui meil on midagi käegakatsutavat olemas. Loodetavasti leiame Reese’i kiiresti üles ja saame ta üle kuulata.“

„Mis naise nimi oli?“ küsis Sam.

„Tiffany. Lapsed olid Jorge ja Ramon ja beebi oli Maria.“

Sam vaatas perekonnafotot, keskendudes silmatorkamatu välimusega emale. „Ta pole Tiffany moodi.“

„Ei.“ Freddie sulges asitõendite koti luku ja tõmbas kindad käest. „Laseme siit jalga. Kui kriminalistid midagi leiavad, annavad nad meile teada.“

Sam vaatas veel korra fotot purunenud perekonnast ja läks Freddie järel majast välja.