Читать книгу Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force - Страница 7

Sam seisis mitu tundi hiljem isa majas oma magamistoas peegli ees ja kohendas isalt jõulukingiks saadud ploomikarva kašmiirkampsuni kapuutsi. Loomulikult oli selle valinud Celia, aga vahet polnud. Tähtis oli mõte ja isa oli alati olnud hoolikas kinkija. Karm ja range politseinik, kelle nõrkuseks oli tema perekond. Skipile oli meeldinud poes käia, otsida ideaalset kingitust, seda peita ja siis sünnipäeval või jõulude ajal või ka lihtsalt põhjusel, et oli näiteks teisipäev, see suurejooneliselt välja tuua.

Kibestumine ähvardas Sami enda alla matta, kui ta lisas veel ühe asja sellesse pikka nimekirja, mille nimeta, näota tulistaja oli tema isalt, neilt kõigilt röövinud. Ent nüüd, kujutades ette oma isa tulistajat, nägi Sam silme ees Clarence Reese’i. Ta soovis, et nad leiaksid ta üles. Nad olid terve päeva linnas patrullinud, aga polnud märganud teda ei sugulaste juures ega ka kohtades, kus ta tavaliselt käis.

Sam langetas pea, toetudes kätega kummutile, üritades sel moel õlgadest pinget maha võtta. Ta oli mitu tundi otsinud ja tuhninud, aga polnud leidnud mingit seost Skip Hollandi ja Clarence Reese’i vahel. Ei vahistamist, liikluses peatamist, suusõnalist hoiatust, mitte midagi – kui just Skipil polnud Clarence’iga olnud mingit sellist kokkupuudet, mida polnud kirja pandud. Selle kohta peaks Sam isalt küsima, aga ta polnud valmis seda tegema enne, kui nad leiavad midagi enamat. Ta ei tahtnud isale järjekordset pettumust valmistada.

Sam tõmbas sügavalt hinge, üritades selle unustada, homseks jätta. Täna oli pidu – vähemalt selline oli plaan. Sam ei tahtnud tegelikult pidutseda ja peaaegu vihastas, et tema uued isiklikud kohustused ei lasknud tal tegelda sellega, millega ta tegelikult tegelda tahtis.

Ta tõmbas harjaga läbi oma pikkade iirisekarva juuste ja värvis veidi laugusid. Võib-olla ei ole tal peotuju, aga kurnatud välimusega ta ka teiste ette ei ilmu.

Kõrge kontsaga mustade saabaste lukku kinni tõmbama kummardudes nägi ta, et Nick sisenes ja sulges enda järel ukse. Sam nägi jalgade vahelt, et mehel on must sviiter kulunud teksade peal, mis liibusid tema kehale just õigetes kohtades.

„Mmm, mmm, mmm, paganama kena vaatepilt,“ lausus mees tema tagumikku imetledes.

Sam heitis talle vihase pilgu, pea alaspidi.

„Ohhoo. Mis viga?“

Sam ajas end sirgu ja tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Ei midagi.“

„Midagi on.“

„Ära käitu, nagu sa tunneksid mind nii hästi,“ nähvas naine.

Ta nägi, kuidas mehe näole ilmus aeglane seksikas naeratus, siis tuli Nick tema taha ja pani käed tema õlgadele. „Ma tunnengi sind nii hästi.“ Ta suudles kergelt naise kaela, nii et Sam värises. „Näed?“

Sam üritas – ebaõnnestunult – teda eemale tõrjuda.

„Tean, et sa oled ärritunud, kullake...“

„Sa ei tea midagi.“

„Tean, et armastan sind, ja ma ei taha, et sul oleks valus.“

Kuramus, see mees oskas alati õigele nupule vajutada! Sam alistus ja vajus mehe embusse.

Nicki lõug toetus tema pealaele, mehe käed pigistasid tema pihta. Nick vaatas talle peeglis otsa. „Räägi.“

„See ajab mu nii vihaseks!“

„Mis asi?“

„Et mu isa peab elu lõpuni ratastoolis istuma ja inimene, kes teda tulistas, kõnnib ringi, elab oma elu, nagu poleks midagi juhtunud. Ta võttis mu isalt vabaduse! Ta võttis kõik! Ta peab selle eest maksma.“ Klomp kerkis kurku ja Sam pidi sosistama: „Ta peaks selle eest maksma.“

„Jah, peaks küll ja ma olen kindel, et maksab ka, sest sa ei anna alla. Sa ei anna alla, kuni oled ta tabanud.“ Nick keeras teda nii, et nad seisid vastamisi. „Ja tead, mis? Tema teab seda ka. Ta muretseb. Linna parim uurija on tal kannul ja ta teab seda, Sam. Olen kindel, et see ei lase tal rahulikult magada.“

Sam toetas põse Nicki lihaselisele rinnale. „See ajab mind vihale.“

„Viha on hea.“ Mees kallistas teda kõvasti. „Viha motiveerib.“

„Viha kurnab.“

„Ainult siis, kui sa lased sel juhtuda. Su isa oli täna su üle nii uhke.“ Nick suudles kergelt tema juukseid, rääkides samal ajal: „Ta lausa säras uhkusest, Sam. Tal voolasid pisarad silmist, kui ta nägi su õdesid sulle eraldusmärke külge kinnitamas. Sellest talle tänaseks piisas. Võib-olla piisab sellest ka meile. Unustame Clarence Reese’i homseni ära, et saaksid tänast pidu nautida. Kõik selle linna politseinikud otsivad teda, nii et miks mitte seda tänaseks õhtuks tagaplaanile jätta? Sa oled tänasesse hetke jõudmise nimel palju vaeva näinud. Ära lase kellelgi seda endalt võtta, eriti kellelgi sellisel, kes tegi oma perekonnaga sääraseid jõledusi.“

Sam vaatas teda kadestades. „Sa oled osav.“

Nick naeratas seksikalt, mille peale naise jalad nõrgaks läksid. „Ma püüan.“

„Sa mõjud mulle hästi.“

„Ma püüan.“ Nick suudles naist ja imes tal hapniku kopsudest välja hingematva, kirgliku suudlusega. See viis Sami peast kõik muud mõtted peale selle, et ta tahtis mehel riided seljast kiskuda.

„Tean, et sind häirib see, mida ma enne ütlesin – et ma ei taha kokku kolida,“ sõnas Sam, kui suudlus lõppes.

Nick suudles teda veel korra ja vastas: „Ma olen olemas, kui sa oled valmis minuga ühinema.“

„Asi pole sinus. Loodetavasti sa tead seda. Ma elasin mehega, magasin neli aastat mehega, kes oli võimeline meid mõlemaid õhku laskma, ja ma ei näinud seda ette. Jumala eest, ma olen politseinik ja ma ei mõelnud korrakski, et ta võib selliseks asjaks võimeline olla.“

„Sam...“

„Tean, et sa tahad öelda, et see ei puuduta sind ja mind, meid.“

„Ei puudutagi.“

„Puudutab küll, Nick. Mu endine abikaasa üritas meid tappa. Kuidas ma saan selle unustada, nagu poleks seda olnud, ja sinuga kokku kolida? Mul peab midagi viga olema, et ma ei taibanud...“

Nick suudles teda, takistades teda rääkimast. „Sul pole midagi viga. Sa olid ohver. Me mõlemad olime. Ta läheb vangi, Sam. Sina ei pea temaga sinna kaasa minema.“

„Ma pean seda kõike seedida saama. Pean olema kindel, et olen pannud tükid tagasi sinna, kus on nende koht enne, kui sinuga järgmise sammu astun.“

„Selge.“

End kohutavalt haavatavana tundes vaatas Sam talle otsa ning nägi mehe pruunides silmades kirge ja tundeid. Tal oli ikka raske uskuda, et see kõik on tema jaoks. „Sa oled nõus ootama?“

„Ma ootaksin sind igavesti. Seni elan ma kolm maja edasi juhuks, kui sa tahad hilisõhtusele kähkukale tulla.“

Sam naeris. „See juhtub ilmselt igal õhtul.“

„Nii et sa tahad mind mu keha pärast. Vaata aga vaata.“

Sam lükkas käed mehe sviitri alla tema kõvadele rinnalihastele. „Mida sa praegu teed, senaator?“ küsis ta häbelikult naeratades.

Mehe lõug tõmbus pingule, kui ta naise käed sviitri alt ära tõmbas. „Viin su peole.“

„Pagan võtaks.“

Nick kummardus ja näksis tema kõrva. „Aga pärastpoole on meil oma privaatne uue aasta pidu.“

Sam värises ootusärevusest ja imestas, kuidas mehel oli õnnestunud temas peotuju tekitada. See armastuse-värk oli ikka mitmes mõttes kasulik ka.

„See on sinu arusaam väikesest peost?“ küsis Sam tund aega hiljem, vaadates Nicki reserveeritud K Streeti salongi kogunenud inimesi. Kui Sam oli pakkunud välja, et nad võiksid pidada O’Leary’ses, politseinike baaris, mis talle enim meeldis, õlle ja pitsaga peo, oli mees pirtsutama hakanud ja Sam oli jätnud nende ühise peo korraldamise tema hooleks.

„Mida mina teha saan, kui sul on sada politseinikust sõpra.“

„Ma ei tunne neist enamikku.“

„Nagu näiteks?“

„Tema.“ Sam osutas rinnakale brünetile, kes Freddiega häbitult flirtis. „Mõni sinu endine pruut?“

„Ei. See on Ginger, üks minu seadusandlikke abisid.“

„Ginger peab oma räpased käed mu paarimehest eemal hoidma,“ ütles Sam, aga tundis samas ka kergendust, et Freddie pärast tänast verist päeva taas naeratas.

„Meil on seal tõsisemaid probleeme.“

Sam pööras pead. „Kus?“

Nick osutas ühe mugava istumiskoha poole, kus tema personaliülem Christina Billings vestles intiimselt uurija Tommy „Gonzo“ Gonzalesiga.

„Aja ta Gonzost eemale!“

„Miks?“ küsis Nick lõbustatult. „Mõlemad on täisealised.“

„Ma ei meeldi talle.“