Читать книгу Minu Fidži. Paradiisi varjud - Mariliis Alev - Страница 5

Vaikse ookeani kutset olen tundnud ammu. On see ehk lapsepõlvest mällu sööbinud pilt raamatukaanelt: kõhukas naeratav pikkade krussis juustega tõmmu mees, peas suur värviline lillepärg, kaelas ehted ja lillevanik ning seljas vaid õlgedest seelik. See pilt on jäänud mind kummitama, sest kõik sellel erines minu lapsepõlvemaast Tallinna vanalinnas Viru tänaval: tõsistel inimestel oli ikka palju riideid seljas, meestel soeng pügatud, ise näost kahvatud. Lillepärjad ja ehted olid kindlasti vaid väikeste tüdrukute teema. Siiski oli kuskil maa, kus elati teisiti. Ja kui lugema õppisin, sain teada, et see on hurmav Havai. Järgmine teaduslik infokild lisandus pildile Pipi Pikksukast. Kuigi Kurrunurruvutimaa kuningas pidi olemasoleva informatsiooni põhjal olema rootslane, esines temagi pildil õlgseeliku ja lillevanikuga. Järelikult on kuskil Kurrunurruvutimaa, kuhu saab purjetada. Isegi Rootsist, kus päike alati paistab, kus vesi sillerdab ja inimesed on õnnelikud.

Palju aastaid hiljem olin lugenud veelgi rohkem raamatuid, kohtunud gloobuse saladustega, ja näinud televiisorist, et kuskil teisel pool maakera, keset suurt sinist ookeani, ei olegi ainult vesi. Ma lugesin Robinson Crusoed ja olin kade! Ma vaatasin mängufilmi „Helesinine laguun“ ja olin kade!! Ma olin kurb, kui Tarzan tsivilisatsiooni viidi.

Veel aastaid hiljem, kui olin juba natuke suurem, kaotanud pipiliku vapruse ja alaväärsuskompleksides vaeveldes hakanud omaenese varjugi kartma, kohtasin hallis-hallis Tartus, külmas-külmas viltu vajunud puitbarakis koltunud raamatut „Fatu-Hiva. Tagasi loodusesse“. Ei reetnud see pealkiri asjatundmatule oma sisu. Thor Heyerdahli nimi kõlas tuttavamalt, temast ja tema veidratest meresõidueksperimentidest olin justkui midagi kuulnud. See on kirjeldus 1960ndatel toimunud seiklusest, kus noor norra teadlane võttis ja viis oma naise keset Vaikset ookeani üksikule saarele elama. Kompleksidesse uppunud minus ärkas Pipi kui Okasroosike unest. Armununa kätesse, mis ulatasid mulle selle raamatu kui kutse tagasi loodusesse, kasvas senine ookeanikihk hirmudest suuremaks. Nüüd tundus mõte mõnele jahile „hääletamisest“ ja sel viisil reisimisest juba peaaegu tehtav.

Vaid kolm aastat hiljem seisan Sydney varahommikuselt kargel tänaval. Kell on viis hommikul, on juuni algus ja on külm. Austraalia talv, selline, mis on salaja hommikul ära. Keskpäeval ei mäletagi, et oli korraks jäine ja külm. Ma seisan hosteli ees ja ootan natuke närviliselt ilmselgelt hilinevat minibussi, mis mind lennujaama viib. Mulle meenuvad mälestused naerusuisest havailasest, Fatu Hiva metsikutest saladustest ja mõtteis olen ma siit mandrilt juba lahkunud. Möödunud paaril aastal olen ma juba jõudnud üle merede purjetada. Olen merehädalisena üksikule saarele tagaotsitavaks jäänud. Olen otsinud õnne džunglist ja kõrbest, lähedalt ja kaugelt, linnakärast ja kloostrivaikusest. Olen maailmatu kaugel sellest kunagisest tüdrukust seal Tartus. Aga esimest korda on mul p ä r i s e l t võetud siht salapärase sinise vaikiva ookeani poole. Sisimas on see soe pulbitsev tunne, et liigun õiges suunas. Õnneks on viimased nädalad möödunud liiga kiiresti ja ma pole teinud uurimistööd ega plaane, mis siis juhtuma hakkab, kui lennukirattad Fidži saartel taas maapinda kohtavad. Seljakotirändurina maailma kuklapoolel ekseldes olen nendest momentidest lausa sõltuvusse sattunud. Keerata täiesti uus leht. Sukelduda tundmatusse. Elu on seiklus ja iga nurga taga ootab sind kingitus, tuleb vaid julgeda vaadata.