Читать книгу Minu Fidži. Paradiisi varjud - Mariliis Alev - Страница 6

„Aitäh õnnesoovide eest! Pärast mõningaid sekeldusi maandusingi Fidžil! Imelised inimesed, maitsvad toidud. Puhkus alaku!“

Palju õnne minule, täna saan 27aastaseks! Kuigi mulle sünnipäevad üldse ei meeldi ja ma ei mõista, mida on tähistada vanemaks saamises, on siiski hea teha endale kingitusi, näiteks üheotsapilet Fidžile, maailma õnnelikema rahva juurde. Lennujaamas check-in’i tehes aga selgub, et see ei olegi võimalik. Paradiisi üheotsapiletit juba nii lihtsalt osta ei saa! Seletan neile küll, et ma purjetan Fidžilt edasi ja tagasilennupiletit mul ju vaja ei ole, aga kuna mul kapteni templiga kirja pole ette näidata, sunnitakse mind piletit ostma.

Lennufirma töötaja on õnneks sellist olukorda ennegi näinud ja leiab mulle kiiresti tühistatava pileti, suvalisel kuupäeval suvalisse kohta. Ja lõpuks, kui ta on veendunud, et Eesti on päriselt ka olemas ja pass ametlik, lubatakse mind lennukile.

Esimene kingitus on vaade lennukiaknast, kui maandudes tundub, nagu meie all maad ei olekski. Nii kõrgelt paistab ookean kui kunstiteos, sügavustest kerkivad rohelised saared nagu pärlid süngel taustal, kontuurideks sädelevad liivarannad ja helendavad rifid. Teine kingitus on see kõikjal kirjeldatud lämbe kuumus, mis tervitab troopikasse saabujat nagu rusikalöök näkku. Kolmas kingitus on olukorra antiglämm. See... hmm... hais... Lennujaam on ootamatult väike ja räpakas. Nagu turistide seas populaarsetes sihtkohtades ikka, tervitab väravatest väljujat siltide meri: lärmakad transpordipakkujad otsivad eksinud nägudega reisijaid, alati on keegi, kes sul varrukast kinni haarab ja midagi-kedagi-ennast pealetükkivalt pakkuma asub.

„Bula^[1.], tere tulemast Fidžile, sõber. Siin on fantastiline, kas pole!“ kõlavad kõikjalt hõiked. Segadusse aetud uustulnukat on ikka kõige lihtsam lüpsta. Proovin sellest tervituskomiteest märkamatult läbi hiilida. Otsin silmadega tuttavat nägu. Susanit, minu kombel maailma ära eksinud londonlannat, kellega me oleme sedavõrd erinevad, et saame lausa väga hästi läbi.

Oleme head sõbrad olnud peaaegu aasta. Austraalias Põhja-Queenslandi „viimases valge mehe kantsis“ – sealt edasi võis kohata vaid aborigeene – ehk väikeses uimases Cooktownis astus Susan ühel palaval juunikuu päeval sisse kohvikusse, kus ma parajasti kohvi meisterdasin. Ta kõndis otse minu juurde ja teatas, et nüüd hakkame sõpradeks. Sealt edasi ei olnud unine troopikalinn enam hetkekski sündmustevaene paik: suurejoonelised kooskokkamised, varahommikused matkad Cooki otsa ja päikeseloojangukokteilid krokodillialal. Susanil on imeline oskus sukelduda draamade keskele, mida mina tavaliselt väldin, ja nii jääb minu rolliks selles sõpruses tekkinud segadusi lahendada. Kui ka eri suunas edasi reisisime, hoidsime alati tihedalt ühendust ja mõnel korral ristusid meie teed veel. Kohtusime viimati Darwinis oktoobri viimastel päevadel, kui kokteiliklaaside kõmisedes saadeti mind pidulikult seilama Seacreti meeskonnas Aasia poole. Susan suundus vastupidises suunas: tööle keset kõrbet Austraalia sisemaal.

Vahepeal on nii palju juhtunud, et ma ei kujuta ette, mis nägu ta selle aja peale ollagi võiks. Mis nägu me oleks, kui aastate asemel peegelduks näos hoopis aja suhteline kulg ja sündmuste rohkus? Ma ei jõuagi kaua selle üle mõtiskleda, kui selja tagant rabab mind liivane kallistus. Veendun hetkega, et midagi pole muutunud. Varbavaheplätud, Ray-Bani prillid, liiga lühike kleit ja ilmselgelt täiesti magamata Susan, kes vuristab mulle ühe hingetõmbega vabandused hilinemise pärast koos teadetega, et ta on täiesti ära armunud. Peale selle veel uue armastuse pool elulugu, lähipäevade tegevuskava ja sünnipäevaüllatused. Ta on siin olnud vaid kolm päeva!

Mul algab nüüd puhkus! Viimased neli kuud rabasin puhkepäevadeta tööd teha, nautisin sügise värviküllast maalritööd Lõuna-Austraalia „mägedes“, kuni varbad külmetasid ja jälle jõudis kätte tõdemusmoment, et ei ole ma ju kodumaa kaisutavast mugavusest ometi selleks välja rabelenud, et külmetada kuskil mujal. Seega korralik päikesevann, varbad liivas ja rummikokteil käes tundus sel hetkel loomuliku esmavajadusena. Teisalt tulin ma siia ka purjekale hääletama, sest erinevad alused otsivad just siit meeskonnalisa. Kuhupoole purje peaks paisutama, teab vaid tuul.

Mind käekõrval talutades otsib Susan parkimisplatsilt üles kõige rondima minibussi ja lobiseb familiaarselt juhiga. Selleks hetkeks olen juba üle valatud naeratuste ja bula-bula’dega ja enne kui minibussi uks kinni lajatatakse, tunnen ennast nagu kodus. Bula’sid võib siin kasutada igas olukorras ning soovitatavalt ülemäära palju ja kõvasti, üldiselt alati naeratuse saatel.

Nadi on linn Fidži peasaare läänekaldal, alguspunktiks enamikule reisijatest, kes asuvad selle rahvusvahelise lennujaama kaudu sukelduma siinsesse paradiisi. Linn ei ole mitte ainult nadi, nagu eesti keele oskaja kohe aru saab, vaid natuke ka õudne. Pole ühtegi rahulikku vaadet. Kõik näib räpane ja logu. Skeemitajad ja petukaupmehed varitsevad lennujaamast alates, kibestunud kaval pilk silmis. Tuleb osata see ära tunda ja säilitada usk inimlikkusesse.

Humoorikaid tähekombinatsioonide kokkulangevusi eesti keelega kohtan siin veel nii palju, et vägisi hakkan uskuma, et Uku Masingu teooriad polüneesia keelte sugulusest soome-ugri keeltega ei olegi nii jaburad, kui maailmakaarti vaadates esmapilgul tunduda võib. Sel juhul peab saarterahvastele peale sünnipärase hea tuju omistama ka ülimalt hästi arenenud huumorisoone – kuidas muidu saaks oma pealinnale nimeks panna Suva.

Mikrobuss loksub mööda äärmiselt auklikku teed ja ootamatult leiamegi end kesk tühermaad. Usaldan siinkohal Susani valikuid, kui ta ütleb, et leidis hea atmosfääriga koha, kust seiklust alustada.

Lõpuks ilmuvad meie vaatevälja sihvakad palmid, just sellised, mis kaunistavad iga troopiliselt saarelt saadetud postkaarti. Ühes reas mõned hotellilaadsed majad, mis kõik reedavad, et nende taga peaks olema meri. Minibuss sõidab auringi värava ees ja sõit lõppebki meie sihtkohas Wailoaloa kvartalis Bamboo Backpackersi ilusa nikerdatud sildi juures. Väravasse on kogunenud lillemustrilistes värvilistes särkides, pikkades seelikutes ja lillepärgadega seltskond, ukulelele lüüakse hääl sisse niipea, kui minibussi uks avaneb, ja tervitama tulnud töötajad laulavad mitmehäälselt tervituslaulu – bula-laulu. Täiesti ootamatu ja nii võõras tunne. Olen vist ikka läbinisti eestlane, et selline vastuvõtt mu hetkega kangestab ja paneb selja taha vaatama – et kes see tähtis inimene on, kes sellise vastuvõtu on ära teeninud?! Aga see, saage tuttavaks, on Fidži sõbralikkus ja Fidži stiil, siin oled sa kohe oma ja oodatud ja armastatud. Sedasi tervitatakse iga lennujaamast saabuvat seltskonda.

Väravast edasi astudes on nähtaval trobikond maju, keskel võrkpalliplats. Hoovil laiutab kaks õlgkatusega varjualust, ühe all paistavad toolid-lauad, teine tundub tühi olevat. Taamal on kahekordne hoone ja paremat kätt asub kontor. Mind tervitatakse nimeliselt, Susan on ilmselgelt juba teinud ennetavat tutvustustööd. Kuigi kogu see virvarr paneb mul pea ringi käima, on mul ometi kogu aeg naeratus näkku kleebitud ja ma tunnen, et olen kõige õigemas kohas.

Bamboo on seljakotirändurite alternatiivne hüppelaud Fidži saartele. Siin püütakse tutvustada traditsioonilist elustiili ja kultuuri. Kui enamik peenemaid hotelle püüab pakkuda võimalikult metropoliitset puhkusepaika, siis Bamboo perekonnas tutvustatakse kohalikke tavasid, pakutakse kohalikku toitu ja siin käib tegelik Elu.

Elamistingimused on lääne turisti vaatevinklist kesised, kuid Fidži standarditega harjudes lausa luksuslikud. Kahekordne maja on keskmisest õige pisut uhkema väljanägemisega tavaline elumaja, mille kõikvõimalikud nurgad on täidetud narivooditega. Teisel korrusel asuvad köök ja puhkeruum. Säästureisija lunastab omale seitsme Fidži dollariga voodikoha üheks ööks. Nädala kaupa elamine peaks olema isegi odavam. Ja kui oled tõeline seljakotirändur, siis on see üldjoontes ka kõik, mida sa vajad, sest elu käib mujal kui privaatse hotellitoa laiutavate seinte vahel. Voodi on vaid selleks, et seal magada, kui reisielamustest juba liiga väsinud oled. Saamaks aru, kus sa tegelikult parajasti viibid, on vaja reisida avatud meeltega, loobuda sissejuurdunud harjumustest ja kodustest standarditest. Ma ei väida, et troopikas ei tohi olla ühtegi kliimaseadet, aga ma arvan, et 18kraadises toas televiisori vaatamiseks ja Coca-Cola joomiseks pole vaja kodust siiski nii kaugele minna.

Kott nurka ja troopilised riided selga – jõuan kohale just õhtusöögi ajaks. Pakutakse kohalikku toitu, mis esmapilgul näeb igati kodune välja. Kartulilaadne kollane juurvili, valges kastmes kala ja mingi roheline aurutatud ollus kõrval. Kuid maitsed, oi-oi, ei ole just ootuspärased. Kollakas maniokk ehk kassaava on küll juurvili, kuid selle läägem maitse erineb kartuli omast, see on väga tärkliseline ja jahuse tekstuuriga. Valge jahukaste osutub aga kookosleemeks, kus kohtuvad soolane ja magus maitse – kombinatsioon, mis on kohalikule köögile iseloomulik. Just seetõttu pole siinne köök igaühele mokka mööda. Roheline kraam taldrikul on spinat. Spinatit on Fidžil juttude järgi ligi 80 erinevat sorti ja selle eri liigid ja kasutusvõimalused on piiritud. Kala võiks olla ja peaks olema ju saareriigi esmane ja kättesaadavaim toit, kuid kahjuks on kalatööstus koondunud suurkorporatsioonidesse, rannikualad tihti tugevalt ülepüütud või saastunud, nii et võib juhtuda, et restoranis söödud kala on siia toodud kaugelt.

Mu taldrikul kohtuvad meri, palmid ja troopika. Nüüd olen ma päriselt kohale jõudnud.

1 Bula – elu, laiemalt kasutatakse ka tervituse, heasoovi ja hüvastijätuna. (fidži k) [ ↵ ]