Читать книгу Minu Fidži. Paradiisi varjud - Mariliis Alev - Страница 7

„Tervitused paradiisist! Nahk juba koorub ja pea lõhub. Sõidame bussis kuhugi põhja. Ees on 16tunnine praamisõit. Cheers!“

Mu sünnipäevaüllatus kujutab endast iga troopilise saare turisti unistust. Hommiku koites, kui meri alles mõõnab, pakime kaasa paari päeva rannavarustuse ja ronime hosteli vastas asuval rannal kiirkaatrile. Kaater võtab suuna otse merele, kus peagi möödume esimestest pisikestest saarekuurortidest, mis nagu vahutordid merest kerkivad. Valge liivarand täpitatud päikesevarjude, rannabaari ja värviliste kanuudega – kõik, mis silma jääb, kisendab „puhkus“ ja „pidu“. Kaater peatub korduvalt ja inimesed lahkuvad mitme pisikese imelise saarepärli juurde, üks isuäratavam kui teine, nende hulgas näiteks saared Bounty ja Treasure.

Lõpuks ilmub meresinast ka meie sihtpunkt – Beachcomberi saar. Imepisike liivasaar, mille esiplaanil kolmandiku ulatuses laiutamas vaid üksainuke maja, ümberringi sihvakad kookospalmid ja liival mõnulevad puhkajad. Kui hea on tunda kuuma liiva varvaste vahel krudisemas.

Vastuvõtt on taas Fidžile omaselt soe. Kui meid magamiskohta juhatatakse, saabub kerge jahmatus. Terve oma säästureisija karjääri jooksul pole ma midagi sellist enne ega pärast näinud. Keset saart on suur, hm, meie mõistes küünilaadne hoone. Kõrge viilkatus ja sees narivoodid, narivoodid, narivoodid... Ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Selle katuse alla on justkui „Tetrise“-klotsidena mahutatud 84 narivoodist labürint. Ainuke eraldussein on lahutamas meeste- ja naistepoolt. Kinnitan endale, et puhkus on tore ja voodi ainult magamiseks. Viskame asjad nurka ja tutvume saarega lähemalt. Saare rannapoolel kostab kõlaritest muusika, mille vahepalaks soovitab madal laulev hääl bula’de saatel päästa planeet, juua vee asemel õlut või mille tahes happy hour hetkel käimas on. Plastist veepudelid oligi esimene keskkonnaprobleem, mis silma karjus. Juba siia tulles liikus meile vastu paate, mille veoseks olev pudelimägi oli suurem kui seda vedav paat.

Saare ühes otsas on väike rannavolleplats, tribüün, pisike bassein ja veel sportimisvõimalusi. Saare teine külg on kivisem, sinna on pikitud abihooned ja tagasihoidlik majutuskoht töötajatele. Paarikümne minutiga teen saarele ringi peale ja veendun, et siin pole tõesti muud teha kui puhata. Minu esimene suplus soojas Vaikse ookeani vees on täpselt nii fantastiline nagu unistustes.

Pehmetes roosades toonides päikeseloojang, varbad kuumas liivas, troopiline Bounty rummikokteil käes – see on parim sünnipäevakingitus, millest sel hetkel unistada oskan. Õhtuprogramm koosneb kohmakatest seltskonnamängudest, veidratest värvilistest kokteilidest ja sundimatust keskustelust.

Kaks päeva ongi täpselt paras, et minusugune reisiputukas rahutuks muutuks. Piltpostkaardilikust ümbrusest hoolimata on tunne, nagu viibiks Rootsi laevakruiisil. Lebo on ju tore, aga kus on Fidži?

Pärast Bamboosse naasmist kulub päevake, et end Nadis täiendada troopilise varustusega (päikesekaitsekreem, haavakreem, aaloesalv, veepuhastustabletid hädaolukordadeks jms), tutvuda linna ehmatavalt pilla-palla oludega, saada suhu Fidži-India köögi esimesed maitsed ja vaim valmis seada: me suundume põhja! See on ühtlasi ka Bamboo loosung ja ärikontseptsioon. Uus-Meremaa päritolu omanikud on seljakotiränduritele välja töötanud huvitava skeemi, et pakkuda võimalust avastada turvaliselt tõeline Fidži, jõuda kaugemale turistilõksudest ja edendada jätkusuutlikku turismimajandust tõmbekeskustest kaugemal. Bamboos komplekteeritakse huviliste seltskond ja organiseeritakse olenevalt vajadusest buss. Kogu reisiteekonna teeb kaasa üks-kaks Bamboo töötajat – reisisaatjat. Nende ülesanne on vaadata pea kaotanud puhkajate ohutu ja lõbusa kulgemise järele. Teekond viib läbi Fidži suurima saare Viti Levu, peatusega pealinnas Suvas, sealt edasi tuleb üleöö praamisõit kiire peatusega suuruselt teisel saarel Vanua Levul ja edasi Taveuni saarele minek.

Sadamakailt viib organiseeritud minibuss järgmisesse ööbimiskohta Tuvununus, sealt läheb transport randa, kust meid korjab peale mootorpaat, et veel varahommikuse tõusuga jõuda üle Qamea saart kaitsva rifi. Ja see ongi lõpp-punkt – Maqai ökokuurort. Kõlab lihtsalt?

See reis võtab aega peaaegu kolm päeva ja esimest korda läbides on ikka paras seiklus küll. Mikrobussi pakitud reisiseltskond ei oska aimatagi, mis neid ees ootab. Esialgu on teede olukord talutav ja vaated huvitavad. Maantee lookleb mööda Viti Levu piltilusat lõunakallast, läbides külasid ja väikeseid asulaid. Maastik on nii võõras, majapidamised tunduvad väga vaesed ja loodus lausa liiga roheline. Kaardilt vaadates võiks ekslikult arvata, et see osa teekonnast on lihtne. Oleme ju Fidži kahte tähtsamat linna ühendaval maanteel, linnulennult on linnade vahemaa kõige enam 100 kilomeetrit. Aga nii lihtne see siiski ei ole... Kohati hüppab buss edasi vaevalt 30kilomeetrise tunnikiirusega. Kõik reisijad on läbi raputatud nagu piimakokteil. Maantee lookleb raske maastikuga rannikul peaaegu 200 kilomeetrit. Vihmasajud, maalihked ja maavärinad teevad siia infrastruktuuri rajamise ja korras hoidmise sama võimatuks nagu Eesti talv.

Suva linna saabumise tunneb ära sellest, et algab lõputu slumm. Linnastumine on probleem ka paradiisis. Kuna siin paiknevad koolid ja siia tullakse „õnne otsima“, kolib linna igal aastal palju inimesi, kelle jaoks tegelikult puudub elukoht. Sellega slumm aina kasvab ja kasvab, tingimused muutuvad halvemaks kõigile.

Bussi kahvanägude seltskond lööb rõõmsalt rõkkama, kui kesklinnas ilmub silmapiirile lääne kultuuri saatkond McDonald’s. See õnnetu rämpstoidurestoran näeb siin välja nagu kuu pealt kukkunud. Ometi on see meie reisiseltskonnale, kellest kõik ei ole veel asunud hindama kohalikku kööki, lohutus ja kvaliteedimärk ja just seal nõutakse lõunatamiseks peatust.

Leian ühe nurgataguse kohviku, kus loodan maitsta kohalikku värskelt röstitud kohvisaadust, kuid tuleb välja, et isegi siin kasutatakse importube, olgugi et võin vanduda, et sõitsime just ennist mööda kohviistandusest. Kohvikupidaja oskab mulle rääkida, kuidas kohalik kohviäri on valdavalt suurkorporatsioonide käes ja kohalikule turule ei jää suurt midagi. Fidžilased ise eriti kohvi ei joo ja seda ei hinda. Siin eelistatakse kanget musta teed ja lastele joodetakse keemilisest pulbrist valmistatud kihisevat limpsi.

Praami- ja ka bussiliikluse korralduses valitseb turisti segadusse ajav süsteem. Heal juhul leiad kuskilt plakati, kuhu on märgitud, et praam selle ja tolle punkti vahel käib sel nädalapäeval. Punkt. Rohkem ei sõnagi. Mis praam? Mis kell? Mis tingimused? Mis hinnaga? Kõik küsimused jäävad vastuseta. Bussidega on siinmail täpselt sama lugu.

Kindlasti on iga soojal maal omapäi puhkamas käinu selles olukorras olnud. Teadmatuses ootamine. Kellegagi on võibolla telefoni teel kokku lepitud, et on minek. Öeldakse aeg ja koht, vahendajate kaudu kirjutatakse välja pilet. Ja siis algab kokku lepitud ajal kokku lepitud kohas ootamine. Meie praamiga on sama lugu.

Õnneks on meil kohalikud teejuhid kaasas. Nemad kinnitavad meile, et küll see praam tuleb, saagu me tuttavaks Fiji-time’iga. Sellega tuleb lihtsalt ära harjuda. Kui on lubatud, et praam/buss tuleb, siis see ka tuleb, vaja vaid kannatlikult oodata. Kellelegi helistamine ei aita, kellegi käest korduvalt üle küsimine ei aita.

Fiji-time. See on definitsioonita ajaühik. See on carpe diem-suhtumine^[1.], see on meditatsioon, see on kannatlikkuse kasvatamine ja tänulikkus iga elatud hetke eest. Need on sekundid ja tunnid, mille jooksul sa koged kuristikku Saksa sekunditäpsuse ja saare elustiili vahel. Need on hetked, millal sa tunned oma iseloomu kasvamas ja kinnistumas või siis purustamas standardeid, milles siiani oled elanud, ja õpid hetkes elamise kunsti. See on ka kohanemise määraja, mille järgi saad aru, kes on siia tulnud, et s i i n olla, ja kes selleks, et ära minna.

Asjad sõltuvad siin määratlemata faktoritest, mille vastu sina ei saa kuidagi midagi teha. Ilm: tuul, mõõn, sademed, emakese maa tujud maavärinate ja porilaviinidega ja muu selline. Või asjaosaliste omavahelised suhted, ootamatud intriigid või mis tahes. Tehniline suutlikkus... Kõik need mõjutavad bussigraafikut ühtviisi. Garantiid ei pakuta.

Lõpuks parvlaev saabub. Suur, avatud ro-ro-laeva tüüpi praam. Langeb visiir ja sinna, kuhu parvlaeval harjumuspäraselt lähevad sõiduautod, hakatakse laadima kaupa... käsitsi ja kärudel. Parvlaevale sõidab paar kõikvõimast Jaapani maasturit, presenttelk kastil, üks-kaks veoautot, suurema osa ülejäänud autokorrusest katavad aga otse põrandale kinnitatud kaubahunnikud. Juurikad, presentkottides kaup, pappkastid, polüpropeenkastides jahekaup, kilekottidesse mässitud varandus – kõik kandamid sülemi kaupa pakendatud. Reisijate pagas, sealhulgas rändurite seljakotid, pistetakse puuri ja sealt neid enne reisi lõppu keegi kätte ei saa. Kogu tarvilik tuleb 12–16 tundi kestvaks merereisiks aegsasti kaasa haarata.

Praam näeb kergelt öeldes šokeeriv välja. Rooste. Igal pool. Kõik, mis võimalik, on kinni keevitatud. Tekile on seatud palju pargipingi moodi istmeid. Siseruumides on söökla jaoks seina sees lihtsalt midagi augusarnast. Jalutan mööda palveruumist. Ja „kino“: ühe tavalise teleka ette reastatud saalitäis toole, mis tundub olevat kõige populaarsem ruum kogu laevas. Kõik sisenejad otsivad endale parimat kohta just siin. WC on täis hoiatavaid silte stiilis „ära oksenda kraanikaussi!“ ja WC-poti eesmärgipäraseid kasutusjuhendeid – see ei tõota head. Kogenud sõitjad kindlustavad endale parimad kohad otse põrandal, laotades laiali kotte ja tekke. Põrand on siseruumides kõikjal vaibaga kaetud, ent lõhnab tugevalt okse ja keemilise puhastusvahendi järele.

Meie seltskond otsustab esialgu jääda tekile, kus sumedas õhtuvalguses jälgida eemaldumist pealinnast ja selja taha jäävat saarestikku. Loomulikult ei puudu õhtust kitarr ja kohalikud poisid võtavad kiiresti laulu üles. See on siin juba selgeks saanud: kõik mehed oskavad laulda, ja lausa väga hästi. Laulmist harrastatakse peaaegu igal võimalusel, see on seltskondliku kogunemise, töötegemise ja igapäevase elu lahutamatu osa. Kui eestlane tahab end laulurahvana defineerida, oleks siit palju juurde õppida. Kergelt kurblik-kaeblikud ja lainetavad saaremeloodiad on ümbritseva ookeaniga kooskõlas. Fidži keel on nagu laulmiseks loodud: pikad vokaalid lasevad häälel kajada ja kaashäälikute vaheldumine vokaalidega lisab meloodiale laksutava rütmi. Meie seltskonnaga liituvad uudishimulikud kohalikud, kes ei ütle kunagi ära võimalusest võõramaalastega juttu ajada või löövad lihtsalt laulmises kaasa. Rändurites tekitab elevust kuulujutt, et see praam olla Kanadas vanarauana maha kantud ja ühe dollari eest Fidžile müüdud. Nähtu põhjal võiks isegi arvata, et see ongi tõsi...

Pikaajalise seljakotirändurina on mul tekkinud omamoodi religioosne suhtumine teekonda. Kui julged astuda edasi, avada tundmatuid uksi, tulevad sinu teele just need õppetunnid, mida sul on parajasti vaja. Kohtad just neid inimesi, kellel on sulle selles hetkes kõige rohkem õpetada. Seda nii heas kui ka halvas. Sellepärast olen loobunud kartmast. Ma olen siin, sest olen otsustanud, et see on hetkel minu siht ja suund. Ju siis on mul vaja olla selle praami peal ja mitte muretseda, et see on tegelikult hunnik vanarauda, mis ainult vaesuse ja sünnipärase muretuse najal Fidži saareriigi suurimal veeteel Poseidoni tujusid trotsib. Kui ma usuksin hoopis eurostandardeid päästevestide ja parvede arvu kohta, oleks mul ilmselgelt põhjust karta.

Tekil on nagu loomulik kliimaseade. Öö on siin soe, rõske ja soe, praami liikumine ja tuul jahutavad aga just parajalt päikesest põlenud nahka. Ükskõik kus maailma otsas ma ka olen, mulle on alati meeldinud mööda merd liigelda. Selles on vabaduse maitset. Keset vett tajun alati pühalikku tühisust. Tunnetan endast suuremate jõudude kohalolu. Lisades sellele tundele veel kitarriga saadetud romantilised laulud kaunis võõras keeles ja soolane meretuule pai – ma olengi õnnelik! Ükskõik kuhu me siit edasi ei seila, mul on hea meel, et olen sinnapoole teel.

Kaasreisijad sipelgapesana risti-rästi siruli ja põrandal laiali, norskamine, köhimine, laste nutt ja hingemattev hais – nii möödub just mitte kõige nauditavam uneaeg praamil. Need 16 tundi tunduvad pikemad, kui ma sooviksin.

Esimene peatus on Vanua Levu Savusavu sadamalinnas, mis põgusal üle reelingu tutvusel saab kohe sümpaatseks. Mõned inimesed tulevad peale, mõned kärud rullivad ennast praamilt maha, sõit jätkub ja juba paari tunni pärast maabume Taveunil.

1 Carpe diem – kasuta käesolevat päeva. (ladina k) [ ↵ ]