Читать книгу Cinder - Marissa Meyer - Страница 5

peatükk

Kruvi Cinderi pahkluus oli roostes, isegi graveeritud ristimärgid põhjani siledaks kulunud. Ta sõrmenukid tuikasid kruvikeeraja liigese vahele surumisest, laubalt tilkus higi, kuid kruvi oli jonnakas. Viimaks andis see siiski nii palju järele, et ta sai selle oma terasest käe­proteesiga vabaks väänata.

Cinder viskas kruvikeeraja eemale, haaras kannast ja tõmbas jala järsult oma pesast välja. Sssärts! Sõrmeots sai valusa siraka. Ta lasi jala kähku lahti, jättes selle kollaste ja punaste juhtmete sasipuntra otsa rippuma.

Siis vajus ta toolile ja lasi kuuldavale magusa ohke. Nende juhtmete otsast paistis midagi mõnusat – vabadus. Ta oli jälestanud seda mitu numbrit väikest jalga juba neli aastat ja lubas nüüd endale, et ei keera seda rämpsu enam iial otsa tagasi. Kui Iko vaid uuega ruttu kohale jõuaks.

Cinder oli Uus-Pekingi turu ainus alaline mehaanik. Ometi polnud tema putkal siltigi. Tema ametist andsid aimu vaid maast laeni kõrguvad riiulid, mis olid täis androidide varuosi. Surutud oli ta putka hämarasse kangialusesse, naabriteks ruuterimüüja ja siidikaupmees, kes mõlemad ei väsinud kaeblemast Cinderi valdustest levivate pikantsete metalli- ja õliaroomide üle. Olgugi, et tavaliselt mattusid lõhnad väljaku teises servas asuva pagariäri meekuklite hõngu. Cinder teadis väga hästi – nad hädaldasid lihtsalt sellepärast, et neile ei meeldinud tema kõrval olla.

Praegu varjas teda mööda ruttavate laadaliste eest vaid üle leti ääre visatud määrdunud laudlina. Oli, kelle eest varjuda. Väljak oli täis ostlejaid, äritsejaid, lapsi – valitses üldine kisa-kära. Eriti suure panuse lisasid sellesse mehed, kes püüdsid robotitest müüjatele möirates selgeks teha, et neil oleks mõistlik oma kasumist loobuda, sest siis oleksid hinnad ju madalamad. ID-skannerid surisesid ja audiotšekid andsid monotoonselt teada, kui raha omanikku vahetas. Kõige taustal undasid väliekraanidel lõputud reklaamid, uudised, kõmulood.

Cinderi kuulmisliides taandas kogu selle müra tavaliselt ühtlaseks suminaks, kuid täna kajas üle kõige üks kummituslik laulujoru. Tema leti ees seisis kamp lapsi, kes lõugasid „Mull on man maa haisu, suu man surma haisu...“ ja langesid siis naerukrampides kõnniteele.

Cinderi suunurgad tõusid vägisi ülespoole. Tegelikult polnud see mingi lastelauluke, vaid taudist ja surmast rääkiv vana rahvaviis. Viimased kümme aastat olid kõik seda leelotanud. See saatis judinad üle ta selja. Aga samas nautis ta nii väga nende möödujate altkulmupilke, kes ühtäkki oma jalge eest itsitavad lapsed leidsid. Ostlejad ukerdasid maas väänlevatest kehadest kurja vandudes mööda ning Cinder aina itsitas.

„Sunto! Sunto!“

Cinderi rõõm lahtus. Ta märkas pagar Sacha Changi, kes jahuse põlle lehvides läbi rahvasumma nende poole rühkis. „Sunto! Tule kohe siia! Ma ju keelasin sul mängida nii lähedal sellele...“

Tabanud endal Cinderi pilgu, surus Sacha huuled kriipsuks, haaras poja kaenlasse ja pööras kanna pealt ringi. Poiss vingus ja lohistas jalgu järel kui sai ema käest pragada, et oli julgenud nende putka eest plehku panna. Cinder näitas pagari eemalduvale seljale keelt. Teised lapsed kadusid rahvahulka, viies oma heleda naeru endaga kaasa.

„Nagu juhtmed võiksid nakatada,“ pobises Cinder oma tühjale putkale.

Ta sirutas selgroo raginal käed pea kohale, tõmbas õliste sõrmedega läbi juuste, sättis need sakris patsi ja haaras oma räpased töökindad. Esimesena kattis ta terasest vasaku käe. Ja ehkki parem käsi hakkas paksus kindas kohe higistama, tundis ta end kaetud kätega palju paremini. Ta ajas sõrmed harali, et lahti saada kruvikeeraja hoidmisest pöidla alla tekkinud krambist. Siis kissitas ta väljaku poole silmi. Rahvasummas märkas ta mitut valget androidi, kuid ükski neist polnud Iko.

Cinder ohkas ja kummardas laua all oleva tööriistakasti kohale. Sobranud läbi lugematud mutrivõtmed ja kruvikeerajad, leidis ta viimaks kõige põhjast juhtmetangid. Ükshaaval särts-särts-särts ühendas ta lahti kõik juhtmed, mis labajalga ikka veel tema pahkluuga ühendasid. Samal ajal hakkas ta silma võrkkestal vilkuma punane tuluke, mis hoiatas, et ühendus ühe jäsemega on kadumas.

Viimane juhe katkes, jalg kukkus kolinal põrandale.

Lõpuks ometi. Kordki elus tundis ta end... vabana.

Ta lükkas laual vedelevad rattalaagrid ja mutrivõtmed laiali ning lajatas jala nende vahele püsti nagu altarile. Siis kummardas ta taas laua alla, et oma pahkluu pesa nartsuga õlist puhtaks nühkida.

MÜRTS.

Cinder võpatas nii, et lõi pea valusasti vastu lauda. Temast vallandus möire, mis tabas kõigepealt laual lebavat elutut androidi ja seejärel tolle taga seisvat meest. Siis kohtus ta pilk ehmunud vasekarva silmade, kõrvade peale tungivate mustade juustega ja huultega, mida kõik selle riigi tüdrukud olid tuhat korda imetlenud.

Cinderi möire lahtus.

Mees kogus end kiiresti. „Andestust!“ sõnas ta. „Ma ei teadnud, et keegi siin all on.“

Vabandust pani Cinder vaevu tähele, pea oli täitsa tühi. Mida kiiremini ta süda lõi, seda kiiremini analüüsis võrkkesta skanner külalise näojooni. Topelt ju ei kärise, ehkki see nägu oli talle aastatega lugematutelt ekraanidelt niigi mällu sööbinud. Päriselus tundus ta pikem ning see hall dressipluus ei meenutanud ühestki otsast tema tavalisi riideid. Kõigest hoolimata kulus Cinderi skanneril vaid 2,6 sekundit, et andmebaasist vaste leida. Sekund hiljem jooksis võrkkesta all servas rohelises kirjas info, mida Cinder niigi väga hästi teadis.

PRINTS KAITO, IDA ÜHENDRIIKIDE KROONPRINTS

ID #0082719057

SÜNDINUD 7 APR 108 KA1

88 987 MEEDIAVASTET

HILISEIM SISSEKANNE 14 AUG 126: 15 AUG TOIMUB

KROONPRINTS KAI JUHTIMISEL PRESSIKONVERENTS,

KUS TUTVUSTATAKSE LETUMOOSI SENISEID UURINGUID

NING VÕIMALIKKE RAVIMEETODEID...

Cinder kargas toolilt püsti ja käis peaaegu ninali. Puuduolev jalg, muidugi! Kuidas tal see küll meelest läks. Haaranud mõlema käega kõvasti lauaservast, suutis ta end siiski püsti hoida ja isegi midagi reveransitaolist korda saata. Võrkkesta-tabloo vajus silme eest.

„Teie Kõrgeausus, prints,“ kokutas ta, pea maas, ise vaikselt rõõmustades, et laudlina ta tühja pahkluu ära varjas.

Prints võpatas, heitis kiire pilgu üle õla ja kummardas tema poole. „Äkki võiks selle printsindusega teha nii?“ Ta pani näpu kokku surutud huultele.

Silmad nagu tõllarattad, suutis Cinder siiski millegi noogutuselaadsega lagedale tulla. „Jah. Muidugi. Kuidas ma teid... läheb?“ Sõnad keerlesid ta suus nagu oapuder. Ta neelatas.

„Ma otsin härra Linh Cinderit,“ teatas prints. „Mul oleks väga vaja temaga kohtuda.“

Cinder julges viimaks tõsta ühe teda seni toetanud käe laualt. Ta sikutas sellega teise käe kinda kõrgemale. Siis lausus ta pilku printsi rinnal hoides: „Mina o-olen Cinder Linh.“

Prints asetas oma käe tasakesi androidi sibulakujulise pea peale.

„Teie olete Cinder Linh?“

„Jah, Teie Kõrg...“ Ta hammustas poole sõna pealt huulde.

„See mehaanik?“

Ta noogutas. „Kuidas ma saan teile kasulik olla?“

Vastamise asemel kummardas prints veel rohkem ette ning keeras oma pea Cinderi nina alla nii, et tol ei jäänud üle muud, kui talle otsa vaadata. Üle printsi näo levis lai naeratus. Cinderi süda jättis löögi vahele.

„Midagi säärast poleks ma küll osanud oodata.“

„Noh, ega teidki poleks osanud... Hm.“ Kauem ei suutnud ta printsile silma vaadata. Niisiis haaras ta androidist ja sikutas selle enda ette. „Ja mis teie androidil siis viga on, Teie Kõrgus?“

Ehkki android paistis olevat äsja tehaselindilt maha astunud, taipas Cinder selle võltsnaiseliku kuju järgi kohe, et tegu on vaat et uunikumiga. Ometi nägi see oma pirnikujulise keha otsa kinnitatud ümara pea ja säravvalge läikega elegantne välja.

„Ma ei saa teda enam tööle,“ kurtis prints Kai, kui Cinder robotit uuris. „Ta oli täiesti töökorras ja järgmisel päeval... ei midagi.“

Cinder keeras androidi ringi, suunates selle sensorlambi otse printsile. Küll tal oli hea meel, et sai viimaks rutiinseid liigutusi teha ja rutiinseid küsimusi küsida – ehk aitab see keskenduda, nii et mõistus ei kuumene taas üle ning aju kaota ühendust. „On seda enne ka juhtunud?“

„Ei. Palee mehaanikud vaatavad ta kord kuus läbi. See on üldse esimene tõsine probleem.“

Prints Kai võttis laualt Cinderi väikese metallist jala ja uuris seda uudishimulikult. Ta piilus juhtmeid täis õõnsusesse, mängis varvastega ja sikutas siis dressipluusi varruka alla, et jalalt üks tahmaplekk maha poleerida. Cinder jälgis seda kõike kangestunult.

„Kas teil palav ei ole?“ päris Cinder. Sekund hiljem kahetses ta küsimust, sest prints tõstis taas pilgu tema poole.

Hetkeks tundus prints piinlikkusest maa alla vajuvat. „Tapvalt,“ möönis ta, „kuid ma püüan võimalikult silmatorkamatu paista.“

Cinder kaalus, kas tasuks printsi illusioonid purustada, kuid pidas siiski paremaks vaikida. Tõsiasi, et kriiskavate tüdrukute hordid ei üritanud praegu ta putkat pikali joosta, oli selge märk, et maskeering töötas paremini, kui Cinder arvata oskas. Prints ei paistnud tõesti ühe kuningliku südametemurdjana. Pigem poolearulisena.

Cinder köhis kurgu puhtaks ja keskendus taas androidile. Ta leidis peaaegu nähtamatu riivi ja avas tagapaneeli. „Ja miks palee mehaanikud teda nüüd korda ei tee?“

„Nad üritasid, aga ei saanud hakkama. Keegi pakkus, et võiksin ta teie juurde tuua.“ Prints pani jala tagasi lauale ja silmitses seinte ääres kõrguvaid riiuleid täis androidide, hõljukite, tahvlite ja ekraanide lömmis juppe. Küborgide juppe. „Nad ütlesid, et olete Uus-Pekingi parim mehaanik. Eeldasin, et leian eest vana mehe.“

„Ah nad ütlesid nii.“

Prints polnud esimene imestaja. Enamik kliente ei suutnud mõista, kuidas sai üks teismeline tüdruk olla linna parim mehaanik, ja tema ise ei läinud neile oma lugu ammugi rääkima. Mida vähem inimesi teadis, et ta on küborg, seda parem. Ta läheks hulluks, kui kõik turumüüjad vaataksid teda samasuguse põlgusega nagu Sacha Chang.

Ta puksis osad androidi juhtmed väikese sõrmega teelt eest. „Aeg-ajalt nad jäävadki vanaks. Ehk oleks aeg uue mudeli peale mõelda.“

„Ma kardan, et see pole võimalik. Ta sisaldab ülisalajast informatsiooni. Et ma saan selle kätte ... enne kedagi teist... on rahvusliku julgeoleku küsimus.“

Cinder peatus ja vaatas printsile otsa.

Prints hoidis ta pilku kolm sekundit, siis murdus. „Ma teen nalja. Nainsi oli mu esimene android. Sentimentaalne lugu.“

Cinderi silmanurgas välgatas oranž tuluke. Ta sensorid olid tabanud midagi kahtlast, ehkki ta ei teadnud, mida täpselt – see võis olla ebamugav neelatus, liiga kiire silmapilgutus, printsi kokku surutud lõualuu.

Ta oli oranži tulukesega harjunud. See süttis ta võrkkestal alatasa.

See tähendas, et keegi valetas.

„Rahvuslik julgeolek,“ märkis ta. „Naljakas.“

Prints kallutas pead, justkui püüdes Cinderit vaidlema provotseerida. Tume juuksesalk langes noormehe silmile. Cinder keeras pilgu kõrvale.

„Tuutor8.6 mudel,“ luges ta nõrgalt valgustatud paneelilt plastkolju sisemuses. See android oli peaaegu 20-aastane. Androidi kohta igivana. „Paistab laitmatus seisukorras.“

Ta tõstis rusika ja lajatas sellega androidi meelekoha pihta vägeva obaduse. Prints hüppas. Cinder aga sirutas käe ja päästis androidi napilt ümber kukkumast. Ta sättis selle tagasi roomikutele ja proovis sisse lülitada. Ei midagi. „Aga teid üllataks, kui tihti see toimib.“

Prints turtsatas. „Olete kindel, et te olete Cinder Linh? See mehaanik?“

„Cinder! Käes!“ Iko vuras läbi rahvasumma, sinine tuluke vilkumas, ja vajutas pidurid blokki napilt Cinderi laua ees. Ta tõstis ühe kombitsa ja virutas lauale kohe printsi androidi kõrvale uhiuue teraskattega jala. „Vanaga võrreldes tohutu edasiminek. See on peaaegu kasutamata ja juhtmestik klapib vist ka. Ja ma kauplesin selle vaid kuuesaja univeri peale!“

Cinderit haaras paanika. Ühel inimjalal tasakaalu hoides haaras ta jala laualt ja lennutas selle enda taha riiulisse. „Hästi tehtud, Iko. Nguyen-shìfu2 on oma eskort-droidi üle kindlasti rõõmus.“

„Nguyen-shìfu?“ Iko sensor tuhmistus. „Vaste puudub.“

Cinder pressis kokkusurutud hammaste vahelt välja mõru naeratuse ja viipas printsi poole. „Iko, palun tervita meie klienti.“ Ta madaldas häält ja lisas: „Tema Keiserlik Kõrgus.“

Iko ajas kaela õieli, et saaks oma sensori otse printsi peale suunata. Too oli ju oma meetri jagu androidist pikem. Tuluke lõi kirkalt särama, isik oli tuvastatud. „Prints Kai,“ piiksatas Iko metalse häälega, „te olete veel kaunim kui räägitakse.“

Cinderil oli nii piinlik, et süda hakkas läikima, ent prints lasi kuuldavale naerulagina.

„Aitab, Iko. Kao putkasse.“

Iko kuulas sõna. Ta lükkas lina eest ja sukeldus laua alla.

„Milline iseloom. Sellist ei kohta just iga päev,“ märkis prints Kai, toetudes vastu putka ukseraami nii mugavalt nagu ta tassiks iga päev katkiseid androide turule. „Te ise programmeerisite ta?“

„Uskuge või mitte, kuid ta oligi selline. Kahtlustan seadistusviga. Võib-olla sellepärast mu kasuema ta nii odavalt saigi.“

„Mul ei ole seadistusviga!“ kuulutas Iko ta selja tagant.

Cinder ei jõudnud piisavalt kiiresti androidi taha tagasi sukelduda. Printsi naerev pilk tabas teda taas. Jälle oli ta hetkeks pimestatud.

„No ja mis te siis arvate?“ päris prints.

„Ma pean diagnostika tegema. Selleks kulub mõni päev, võib-olla nädal.“ Ta lükkas tülika juuksesalgu kõrva taha ja võttis istet, et androidi sisemust uurida. Viimaks ometi sai jalg puhata! Ta kahtlustas, et rikub nii vähemalt ühte etiketireeglit, kuid printsil tundus sellest siiralt suva olevat. Ta kummardas vaid lähemale, et Cinderi käsi silmitseda.

„Tahate, ma maksan kohe?“

Prints sirutas ette oma ID-kaardiga randme, aga Cinder viipas selle oma kindas käega eemale. „Ei, aitäh. See on mulle au.“

Prints Kai avas protestiks suu, kuid loobus siis sellest. „Ega pole vähimatki lootust teda enne festivali valmis saada?“

Cinder sulges androidi paneeli. „On ikka. Aga enne pean ma tuvastama, mis tal viga on...“

„Ma tean, ma tean,“ sõnas prints end taas sirgu ajades. „Unistada ju ikka võib.“

„Kuidas ma teiega ühendust võtan, kui ta valmis on?“

„Saatke paleesse sõnum. Või olete te järgmisel nädalavahetusel siin? Võin ka läbi tulla.“

„Muidugi!“ hõikas Iko putka sügavusest. „Me oleme siin igal laadapäeval. Muidugi tulge läbi. See oleks suurepärane!“

Cinder võpatas. „Te ei pea...“

„See meeldiks mulle.“ Ta noogutas hüvastijätuks elegantselt ja sikutas kapuutsi servad näo ette. Cinder noogutas vastu, teades suurepäraselt, et peaks tegelikult püsti hüppama ja reveransi tegema, kuid ei riskinud oma tasakaalu uuesti proovile panna.

Ta ootas, kuni printsi vari oli laua eest kadunud, ning asus siis turgu silmitsema. Printsi ilmumine nende kiirustavate hordide sekka oli jäänud märkamata. Viimaks julges ta end lõdvaks lasta. Iko vuras tema kõrvale, surudes kombitsaid vastu rinda. „Prints Kai! Kontrolli mu ventilaatorit. Ma kuumenen vist üle!“

Cinder kummardas, haaras uue jala ja nühkis selle tööpükste sääre külge puhtaks. Hea, et ta polnud seda mõlki visanud.

„Kujutad sa Peony nägu ette, kui ta sellest kuuleb?“ küsis Iko.

„Elavalt. Kõiki neid kiledaid kilkeid.“ Cinder lasi veel ühe pilgu üle väljaku enne, kui lubas kõhus tirelitel tek-kida. Ta ei jaksanud ära oodata, et saaks sellest Peonyle rääkida. Prints isiklikult! Mõelda vaid! Naerupahvak pääses ta seest. See oli võimatu. Lausa uskumatu. See oli...

„Oh taevake.“

Cinderi naer kustus. „Mis on?“

Iko osutas ühe kombitsa sõrmega ta otsaesisele. „Õliplekk.“

Cinder võpatas ja asus kähku kulmu nühkima. „Sa teed nalja.“

„Vaevalt, et ta seda väga tähele pani.“

Cinder lasi käel langeda. „Ja mis tähtsust sel ongi? Tule aita mul parem jalg paika panna enne, kui veel mõni kuninglik kõrgus läbi suvatseb astuda.“ Ta tõstis tühja pahkluu teise põlve peale ja hakkas ühte värvi juhtmeid kokku ühendama, mõtiskledes ise, kas prints oli midagi märganud.

„Sobib nagu rusikas silmaauku, kas pole?“ küsis Iko, hoides peos kruvisid, et Cinder saaks neid ükshaaval ette puuritud aukudesse keerata.

„See on väga ilus, Iko. Aitäh. Ma loodan vaid, et Adri ei märka. Ta lööb mu maha, kui kuuleb, et kulutasin kuussada univeri uue jala peale.“ Ta keeras kinni viimase kruvi ja sirutas siis oma uue jala välja, kõverdas varbaid ning tegi jalaga ringe. Jalg oli pisut kange ja moodsama juhtmestikuga ühildumine võtab ka kindlasti paar päeva aega, aga vähemalt ei pidanud ta enam ringi liipama.

„See on suurepärane,“ nentis ta jalule tõustes. Vana jalg oli Iko pihtide vahel. „Selle vana kolaka võid sa ära...“

Kõlas läbilõikav karjatus. Cinder võpatas, kui see ta audioliidesest läbi tuiskas. Ta keeras end sinnapoole, kust karje tulnud oli. Laadamelu vaikis. Vahepeal peitust mängima hakanud lapsed piilusid arglikult oma peidikuist välja.

Karjunud oli pagar Sacha Chang. Cinder ronis nõutult toolile, et üle rahvamassi paremini näha. Sacha seisis oma putkas klaasist leti taga, mis täis isuäratavaid magussaiu ja lihapirukaid. Ta jõllitas oma väljasirutatud käsi.

„Katk!“ hüüdis keegi. „Tal on katk!“

Väljakut haaras paanika. Emad haarasid lapsed kaenlasse ja tormasid käsi nende näo ees hoides Sacha putkast eemale. Poemüüjad tõmbasid oma aknakatted mürtsudes kinni.

Sunto karjatas ja jooksis ema poole, kuid too vehkis kätega. Ei! Ei! Hoia eemale! Naaberpoodnik võttis poisil käest kinni ja tormas koos temaga minema. Sacha hüüdis pojale midagi järele, kuid ta sõnad kadusid ümbritseva lärmi sisse.

Cinderi süda hakkas kloppima. Nad ei saanud joosta – Iko oleks kaoses jalge alla trambitud. Ta hoidis hinge kinni, haaras putka metallist ruloost ja sikutas selle kiiresti alla. Pimedus neelas nad endasse. Vaid üksik päikesekiir pääses ukse alt sisse. Tsementpõrandalt kerkiv palavus lämmatas.

„Cinder?“ sosistas Iko, robothääles mure. Ta pani oma sinise sensori helendama, et putkasse veidigi valgust tuua.

„Ära muretse,“ ütles Cinder toolilt alla karates ja laualt õlist lappi haarates. Karjed vaibusid. Tundus, et nad on maailmas ihuüksi. „Ta oli täitsa teises väljakuotsas. Meist piisavalt kaugel.“ Ometi lipsas ta päris tagumisse putka nurka riiulite alla ja kattis nina ning suu kaltsuga.

Seal nad ootasid, Cinder hingamas võimalikult tasakesi, kuni viimaks kõlasid häirehõljuki sireenid. Need tulid ja viisid Sacha endaga kaasa.

1 KA ehk ajaarvamise kolmas ajastu, mis algas pärast neljandat maailmasõda. Toimetaja märkus.

2 Aasiamaades kasutatav vanemale mehele viitav viisakas nime järelliide. Toimetaja märkus.